Jaapanis pidi laste füüsiline karistamine täielik tabu olema, vaatamata sellele austavad lapsed kooliõpetajaid ja oma vanemaid väga.Kapten Trumm kirjutas:Palju sul neid vitsavabalt inimeseks kasvatatud lapsi siis oma praktikast ette näidata oleks?Kui sa ei suuda oma lapsest ilma peksuta normaalset inimest kasvatada, siis tähendab see seda, et oled vanemana läbi kukkunud.
Kas N Liidus oli ka midagi head?
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
toomas tyrk See peab ikka üks meeletu edevus ning hea enesearvamus olema, mis sunnib sellist möla sellistes kogustes tootma. Siis nüüd tekib üha rohkem ja rohkem tunne, et ju ikka keegi maksab selle eest.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 44069
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Jaapanis on see sajanditepikkune traditsiooniline kultuur.
Ka meil oli vanasti nii, et "hallpead austa, kulupead kummarda".
Lihtsalt viimase 10-15 aasta teema on see, et noored on kole targad ja igasugu ombudsmanid ja lastekaitse propatädid lihtsalt lükkavad teemale hagu alla.
Ka need samad kanepi ja alko probleemid on seotud selle suure tarkusega "ega see ju midagi tee ja ega kanep pole muud kui ravimtaim".
Mind nt takistas mitmete asjade tegemisel hirm tagajärgede ees, juba erikooli sattumine oli kui õudusunenägu.
Kodust jalga lasta polnud ka eriti võimalik, sest taolised leiti üles ja toodi tavaliselt miilitsa "sidruni" kongis koju tagasi.
Peksa olen ka kodus mõned korrad saanud, aga vanemaid ei pea läbikukkunuteks, kõigist lastest said tegusad inimesed.
Varsti seisab meil ees samasugune tase nagu Soomes, kus elavad eestlased on saanud juba tunda, mida tähendab kohaliku lastekaitseametniku võimusuva.
Piisab sellest, et mõni tädi "arvab" midagi ja õhus ripub risk lapse panemisest turvakodusse (seejuures lapselt endalt küsimata).
Ka meil oli vanasti nii, et "hallpead austa, kulupead kummarda".
Lihtsalt viimase 10-15 aasta teema on see, et noored on kole targad ja igasugu ombudsmanid ja lastekaitse propatädid lihtsalt lükkavad teemale hagu alla.
Ka need samad kanepi ja alko probleemid on seotud selle suure tarkusega "ega see ju midagi tee ja ega kanep pole muud kui ravimtaim".
Mind nt takistas mitmete asjade tegemisel hirm tagajärgede ees, juba erikooli sattumine oli kui õudusunenägu.
Kodust jalga lasta polnud ka eriti võimalik, sest taolised leiti üles ja toodi tavaliselt miilitsa "sidruni" kongis koju tagasi.
Peksa olen ka kodus mõned korrad saanud, aga vanemaid ei pea läbikukkunuteks, kõigist lastest said tegusad inimesed.
Varsti seisab meil ees samasugune tase nagu Soomes, kus elavad eestlased on saanud juba tunda, mida tähendab kohaliku lastekaitseametniku võimusuva.
Piisab sellest, et mõni tädi "arvab" midagi ja õhus ripub risk lapse panemisest turvakodusse (seejuures lapselt endalt küsimata).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Kapten Trumm kirjutas:"Eestis on asjad korras" kiidulaulu lauljatel tasuks vaadata netis üle eilne pealtnägija, kus oli järg alaealiste narkoteemale.
Uskumatu, et meil leidub siiani lollpäid (ütleks lausa kasulikke idioote), kes meedias seletavad, et kanep on "üks taim" ja "ei tee midagi".
Ega siis kokapõõsas ja moon pole ka muud kui "üks taim". Ja veel üleskutsed, et legaliseerime ära (unustades, et Hollandis, kus kanep on legaalne, on see alaealistele rangelt keelatud ja lastele selle müümisega vahele jäädes pannakse sind kinni. Vat taolist jointi pahvimist küll siin rublaajal polnud.
Kahjuks ei taheta Eestis aru saada, et sellised ongi meie tulevik, kes meile pensioniraha peavad teenima.
Kõvasti kanepikimujaid ja joodikuid, füüsiliselt ja vaimselt nõrkasid.
Sellised tulevad hädavaevu iseendagagi toime.
Soovitan lugeda Vladimir Wiedemann'i "Maagide kooli". Saad teada, mida kõike pahviti, tõmmati ja nuusutati rublaajal.
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Tüüpiline Trumm tuleb jälle oma teokarbist välja - ainult nii nagu mina teen on absoluutselt õige ja igaüks, kes vastupidist väidab ei tea mitte kui midagiKapten Trumm kirjutas:Tegelikult ei oma kõrvaltvaataja halli aimugi, mis olukordi tuleb ette, eriti pubekaeas ja eriti poisslastega.
Sestap panevad mind muigama igasugu verisulis lastekaitsetöötajad ja sotsiaalametnikud, kel endal ühtki last pole, kuid see ei sega käed puusas seletamast kaamera ees, kuidas kasvatamine käib.
toomas tyrk See peab ikka üks meeletu edevus ning hea enesearvamus olema, mis sunnib sellist möla sellistes kogustes tootma. Siis nüüd tekib üha rohkem ja rohkem tunne, et ju ikka keegi maksab selle eest.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 44069
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Kindlasti tõmmati ja nuusutati ka tollal, lihtsalt väidan seda, et siis oli tegu üsna erandliku tegevusega ja selliste probleemidele levimisele pandi resoluutselt punkt kah.Soovitan lugeda Vladimir Wiedemann'i "Maagide kooli". Saad teada, mida kõike pahviti, tõmmati ja nuusutati rublaajal.
Täna "leiavad" narkokoerad igasugu aineid ka eliitkoolidest ja õpilasi visatakse seepärast välja.
Vahe tuleb minuarust kahest asjast a) tõhusam ühiskondlik (sh koolipoolne) kontroll b) tõhusam kodune kontroll.
Mõlema kontrolli võimu ulatust on aga kõvasti õõnestatud ja vastav tegevus jätkub, kontrollitav pool aga ei muutu sellest vabaduse laienemisest ei targemaks ega valgustatuks, vaid tulevikus probleemide arv langema ei saa.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Oot, sa nagu selle statemendiga üritad väita, et eestis on kanepi kasutamine nii täiskasvanute ja ka alaealiste poolt legaalne või?Kapten Trumm kirjutas:"Eestis on asjad korras" kiidulaulu lauljatel tasuks vaadata netis üle eilne pealtnägija, kus oli järg alaealiste narkoteemale.
Uskumatu, et meil leidub siiani lollpäid (ütleks lausa kasulikke idioote), kes meedias seletavad, et kanep on "üks taim" ja "ei tee midagi".
Ega siis kokapõõsas ja moon pole ka muud kui "üks taim". Ja veel üleskutsed, et legaliseerime ära (unustades, et Hollandis, kus kanep on legaalne, on see alaealistele rangelt keelatud ja lastele selle müümisega vahele jäädes pannakse sind kinni. Vat taolist jointi pahvimist küll siin rublaajal polnud.
Kahjuks ei taheta Eestis aru saada, et sellised ongi meie tulevik, kes meile pensioniraha peavad teenima.
Kõvasti kanepikimujaid ja joodikuid, füüsiliselt ja vaimselt nõrkasid.
Sellised tulevad hädavaevu iseendagagi toime.
Või mida sa oma verbaalse pidamatusega üritad väita?
toomas tyrk See peab ikka üks meeletu edevus ning hea enesearvamus olema, mis sunnib sellist möla sellistes kogustes tootma. Siis nüüd tekib üha rohkem ja rohkem tunne, et ju ikka keegi maksab selle eest.
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
85ndal aastal vist poleks sellist intervjuud ETVs näidatud 
http://www.youtube.com/watch?feature=pl ... bBgzKdeXgo
http://www.youtube.com/watch?feature=pl ... bBgzKdeXgo
[i]“It is difficult to get a man to understand something, when his salary depends on his not understanding it.” [/i]
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
N Liidus tegeles lisaks lastevanematele lastekasvatusega (s.h. karistamistega) terve rida ametkondi. Ehk siis last kasvatati ja vajadusel karistati igal pool ja pidevalt. Kohe algusest peale põhimõttel: Üks tulemuslik karistus nooruses väldib või vähendab oluliselt loendamatuid karistusi tulevikus ("karistad last ühe korra asja eest tulemuslikult ja sa ei pea teda pärast pidevalt karistama, kusjuures kui hiljaks on jäädud, siis tulemusteta" - viimasest on kasu just lapsel endal). Lapsi kasvatati ja karistati lasteaias, koolis, lasteorganisatsioonides (Oktoobrilapsed, komsomol. Viimane jagunes veel kooli komsomoliorganisatsiooniks ja Rajooni komsomolikomiteeks), huviringides, trennides, pioneerilaagrites, töö- ja puhkelaagrites, õpilasmalevas jms. Laste kasvatamisel ja karistamisel oli oma osa miilitsa lastetubadel ja alaealiste asjade komisjonidel. Terve omavahel põimunud süsteem, mida enam ei eksisteeri.
Kõigepealt on fakt, et lapsi ilma karistamishirmuta ei saa üldjuhul kasvatada.
(Rõhutan: "karistamishirmuta" - mitte "karistamata")
Nii nagu ei saa ühiskond tervikuna toimida ilma karistushirmuta, karistusteta, vastutuseta ja tegu-tagajärg mõistmiseta.
Hirm ja hirmu tundmine on elu lahutamatu normaalne osa.
Vitsa andmine, tutistamine, nurka panemine või peksmine on ikka totaalselt erinevad asjad.
Neid ühe nimetaja alla panna ei saa. Kui me siin juba defineerima ja lahterdama hakkame, siis tuleks kõigepealt üheselt selgeks teha, mis asi üldse on karistus, mille eest karistusi määratakse ja karistuse erinevad alamliigid.
Siinkohal tuleks aga kohe endale selgeks teha ka see, et näiteks vaimne karistamine ja vaimne terror, võivad olla märksa hullemad ja märksa totaalsemate tagajärgedega, kui füüsiline karistamine (triipude lugemine tagumikul ei anna kunagi ammendavat pilti lapse tegelikust väärkohtlemisest). Mõlemal juhul (nii vaimne kui füüsiline) oleneb taunitavus karistuse põhjendatusest ja räigusest.
Ideaaljuhtudel (aga kõik juhud seda mitte pole) saab lapsele vajaliku selgeks teha rahulikult "pehmete" meetoditega. Eriti "pehmete" laste puhul. Samas on erineva iseloomu ja kasvatusiseärasustega lapsi sama palju, kui lapsi üldse. Seega ilmselt ühe puuga ja ühtede ja samade normatiivide järgi kõikide kasvatamist paika panna ei ole lihtsalt võimalik. Mitte hüperatiikvsete, sadistlike kalduvusteta, vaimse hälbeta, kasvatusraskusteta terve närvikavaga laste puhul peaks asjad olema nii:
Kui lastel on respekt oma vanemate vastu, siis tavaliselt piisab ka rääkimisest, või siis ainult kõvast sõnast.
Respekt aga tuleb loomulikult välja teenida. Seda ei saa seadusega sätestada a´la
"Laps peab austama oma vanemaid ja kasvatajaid, nagu ka nemad peavad austama oma lapsi." (LKS§18 lg1)
Teistel juhtudel võivad olla asjad teistmoodi.
Edasi tuleks selgeks teha, millal ja mille eest üldse saab kõne alla tulla lapse karistamine.
Selgitamine, rääkimine, hellus, kiitmine ja ka karistus, või hirm karistuse ees, on kõik kasvatuse osad.
Kui laps eksib, tuleb temaga rääkida ja selgitada. Kui eksib uuesti sama asja vastu, tuleb rääkida ja selgitada veelkord ja vajadusel karmimal toonil. Kui eksib sama asja vastu kolmas, neljas jne kord, ehk siis rääkimisest pole olnud mingit kasu, kas siis on ainult rääkimine ja selgitamine jätkuvalt põhjendatud, kui ainsad kasvatusmeetodid? Ja kas see on tulemuslik? Lubage kahelda.
Kui täiskasvanutele saame me kehtestada seadused ja käitumisnormid, ning määrata rikkumiste ja üleastumiste eest neile karistusi, siis laste puhul seda niimoodi reguleerida ei saa. Lapsi ei saa panna arestimajja, vanglasse, määrata trahve või ühiskondlikku tööd. Tähendab, täiskasvanute karistused laste puhul ei ole mõeldavad. Kas siis nüüd peaksime jätma lapsed üldse ilma karistuseta, või aksepteerima karistusi, mis on laste puhul sobilikud? Ilmselt viimane eksole. Ja millised siis on sobilikud? Siinkohal tekivadki suuremad erimeelsused. Mida siis meile on soovitatud: Rääkimine? Rääkimine on kasvatus, mitte karistus. Kallistamine? Kallistamine on hellus ja heakskiit, mitte karistus. Ei osta kommi? Koduarest? Arvuti ja nuti keeld? Kodused lisatööd? Aga kui "pehmele" karistusele järgneb vastuhakk ja allumatus? Kuidas siis last "pehmele" karistusele allutada?
Ei saa panna seadusesse kirja, et kassi plangu külge naelutamise eest määratakse 20 keskmise tugevusega rihmahoopi paljale tagumikule, või naabri akna sisse viskamise eest määratakse kolm hoopi kasevitsaga. Samas vastutavad täiskasvanute maailmas, täiskasvanute maailma reeglite järele, koos kõigi tagajärgede ja võimalike karistustega lapse tegude eest, tema vanemad. Kuidas me saame panna neile täieliku vastutuse, kui piirame samas nende õigust lapsi ühel või teisel moel karistada, mis on kasvatuse üks osa?
Siin tuleks sisse seda kontroll ja regulatsioon mitte otseselt karistusmeetodite ja nende nimetuste üle (nagu pregu tundub tehtavat), vaid karistustagajärgede, põhjendatuse ja räiguse üle.
Kusjuures nii füüsiliste kui vaimsete. Ehk siis tuleb defineerida, formuleerida, ning seejärel fikseerida üle mõistlikuse piiride läinud karistused ja selle eest vanemaid karistada, mitte karistada lihtsalt laste karistamise eest.
Ja veelkord: laste peksmine on eraldi teema ja peksmist ei saa panna ühte patta kasvõi näiteks vitsaga hirmutamise või vitsa andmisega. Ja eraldi teema on, kas last karistatakse n.ö. "graafiku järgselt" niisama, profülaktika mõttes (siia kuuluvad nii need, kes määravad tühise rikkumise eest räige karistuse, kui need, kes karistavad lapsi mõnu pärast ja saavad sellest mingi väärastunud rahulduse), või karistatakse last teatud kindla teo eest põhjendatult ja pädeva rangusega.
Kuidas tagada laste kaitse debiilsete vägivallatsejate vastu?
Kõigepealt peaks iga kooli, lasteaia jms juures olema üks pädev lastekaitsetöötaja.
Lastekaitsetöötaja ei käi rääkimas lastele, et vanemad ei tohi neid füüsiliselt karistada, vaid räägib neile, et teatud raskusastmega teod võivad kaasa tuua erineva raskusega karistused (s.h. füüsilised), mis ei tohi üle minna ohjeldamatuks ja räigeks.
Lastekaitsetöötaja räägib lastele, et lapsed võivad alati tema poole pöörduda ja oma muret kurta.
Lastekaitsetöötaja peab olema laste jaoks pidevalt olemas ja kättesaadav.
Kui laps kaebab lastekaitsetöötajale, et teda on karistatud ühel või teisel viisil, siis lastekaitsetöötaja teeb kindlaks karistuse räiguse ja tagajärjed (kas ja kuidas on pekstud, vitsa antud, õiguseid või vabadust piiratud jne), kaasates rasketel juhtudel, või kergematel juhtudel, kui peab seda põhjendatuks ja vajalikuks, meditsiinitöötajad ning õiguskaitseorganid ja kergetel juhtudel lapsevanemad (kuulab alati ära ka teise poole seisukohad, hinnangud ning põhjendused). Kui lastekaitsetöötaja ja/või medistsiinitöötaja/õiguskaitsetöötaja hinnangul on karistamise tagajärjed tekitanud lapsele füüsilise või vaimse trauma, teo eest on määratud põhjendamatult raske karistus, karistatud põhjuseta, määratud mitteaksepteeritud karistusmeetod, või mindud karistamisega selgelt üle piiri, siis suunata juhtum pädevate organite tööalasse (meditsiiniasutused-ekspertiisid, politsei, kohtud).
Viimane tähendab, et lastekaitse töötaja peab reaalselt tööle hakkama ja tegelema kopsakaid töötunde sisaldavate mahukate juhtumitega. Viimane tähendab ka seda, et lastekaitsetöötaja peab olema koolitatud ja vastavalt haritud, arvestades kõiki lastekasvatust puudutavaid nüansse. Ta peaks olema spetsialist selle kõige täpsemas mõistes. Ja tema tööd peaks lihtsustama, suunama ja juhendama pädevad seadused ja normatiivid.
Olemasolev lastekaitseseadus on muidugi parem, kui mitte midagi.
Kuna see defineerib lapseks võrdsetel alustel nii kuu aja vanused kui 17 aasta vanused lapsed, siis isegi lollile on selge, et üks või teine karistus, selle taunitavus ja lubatavus ei saa tulla kõnealla ühtsetel alustel kolme aastase lapse või 16 aastase lapse puhul.
Samas on praegu kehtivas LKS-is ilusasti ka kirjas, et "Lubamatu on lapse alavääristamine, hirmutamine või karistamine viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist." (LKS§31 lg1) ja sellega saab ainult nõustuda. Probleemid tekivad erinevast tõlgendamisest.
Kehtivast seadusandlusest ei loe kusagilt välja, et näiteks vitsaga hirmutamine, vitsa andmine, tutistamine või käega vastu tagumikku laksu andmine oleksid karistamisel keelatud, kui selline tegevus ei muutu piinamiseks ja/või ei tekita kehalisi- ning vaimseid kahjustusi.
Kõigepealt on fakt, et lapsi ilma karistamishirmuta ei saa üldjuhul kasvatada.
(Rõhutan: "karistamishirmuta" - mitte "karistamata")
Nii nagu ei saa ühiskond tervikuna toimida ilma karistushirmuta, karistusteta, vastutuseta ja tegu-tagajärg mõistmiseta.
Hirm ja hirmu tundmine on elu lahutamatu normaalne osa.
Vitsa andmine, tutistamine, nurka panemine või peksmine on ikka totaalselt erinevad asjad.
Neid ühe nimetaja alla panna ei saa. Kui me siin juba defineerima ja lahterdama hakkame, siis tuleks kõigepealt üheselt selgeks teha, mis asi üldse on karistus, mille eest karistusi määratakse ja karistuse erinevad alamliigid.
Siinkohal tuleks aga kohe endale selgeks teha ka see, et näiteks vaimne karistamine ja vaimne terror, võivad olla märksa hullemad ja märksa totaalsemate tagajärgedega, kui füüsiline karistamine (triipude lugemine tagumikul ei anna kunagi ammendavat pilti lapse tegelikust väärkohtlemisest). Mõlemal juhul (nii vaimne kui füüsiline) oleneb taunitavus karistuse põhjendatusest ja räigusest.
Ideaaljuhtudel (aga kõik juhud seda mitte pole) saab lapsele vajaliku selgeks teha rahulikult "pehmete" meetoditega. Eriti "pehmete" laste puhul. Samas on erineva iseloomu ja kasvatusiseärasustega lapsi sama palju, kui lapsi üldse. Seega ilmselt ühe puuga ja ühtede ja samade normatiivide järgi kõikide kasvatamist paika panna ei ole lihtsalt võimalik. Mitte hüperatiikvsete, sadistlike kalduvusteta, vaimse hälbeta, kasvatusraskusteta terve närvikavaga laste puhul peaks asjad olema nii:
Kui lastel on respekt oma vanemate vastu, siis tavaliselt piisab ka rääkimisest, või siis ainult kõvast sõnast.
Respekt aga tuleb loomulikult välja teenida. Seda ei saa seadusega sätestada a´la
"Laps peab austama oma vanemaid ja kasvatajaid, nagu ka nemad peavad austama oma lapsi." (LKS§18 lg1)
Teistel juhtudel võivad olla asjad teistmoodi.
Edasi tuleks selgeks teha, millal ja mille eest üldse saab kõne alla tulla lapse karistamine.
Selgitamine, rääkimine, hellus, kiitmine ja ka karistus, või hirm karistuse ees, on kõik kasvatuse osad.
Kui laps eksib, tuleb temaga rääkida ja selgitada. Kui eksib uuesti sama asja vastu, tuleb rääkida ja selgitada veelkord ja vajadusel karmimal toonil. Kui eksib sama asja vastu kolmas, neljas jne kord, ehk siis rääkimisest pole olnud mingit kasu, kas siis on ainult rääkimine ja selgitamine jätkuvalt põhjendatud, kui ainsad kasvatusmeetodid? Ja kas see on tulemuslik? Lubage kahelda.
Kui täiskasvanutele saame me kehtestada seadused ja käitumisnormid, ning määrata rikkumiste ja üleastumiste eest neile karistusi, siis laste puhul seda niimoodi reguleerida ei saa. Lapsi ei saa panna arestimajja, vanglasse, määrata trahve või ühiskondlikku tööd. Tähendab, täiskasvanute karistused laste puhul ei ole mõeldavad. Kas siis nüüd peaksime jätma lapsed üldse ilma karistuseta, või aksepteerima karistusi, mis on laste puhul sobilikud? Ilmselt viimane eksole. Ja millised siis on sobilikud? Siinkohal tekivadki suuremad erimeelsused. Mida siis meile on soovitatud: Rääkimine? Rääkimine on kasvatus, mitte karistus. Kallistamine? Kallistamine on hellus ja heakskiit, mitte karistus. Ei osta kommi? Koduarest? Arvuti ja nuti keeld? Kodused lisatööd? Aga kui "pehmele" karistusele järgneb vastuhakk ja allumatus? Kuidas siis last "pehmele" karistusele allutada?
Ei saa panna seadusesse kirja, et kassi plangu külge naelutamise eest määratakse 20 keskmise tugevusega rihmahoopi paljale tagumikule, või naabri akna sisse viskamise eest määratakse kolm hoopi kasevitsaga. Samas vastutavad täiskasvanute maailmas, täiskasvanute maailma reeglite järele, koos kõigi tagajärgede ja võimalike karistustega lapse tegude eest, tema vanemad. Kuidas me saame panna neile täieliku vastutuse, kui piirame samas nende õigust lapsi ühel või teisel moel karistada, mis on kasvatuse üks osa?
Siin tuleks sisse seda kontroll ja regulatsioon mitte otseselt karistusmeetodite ja nende nimetuste üle (nagu pregu tundub tehtavat), vaid karistustagajärgede, põhjendatuse ja räiguse üle.
Kusjuures nii füüsiliste kui vaimsete. Ehk siis tuleb defineerida, formuleerida, ning seejärel fikseerida üle mõistlikuse piiride läinud karistused ja selle eest vanemaid karistada, mitte karistada lihtsalt laste karistamise eest.
Ja veelkord: laste peksmine on eraldi teema ja peksmist ei saa panna ühte patta kasvõi näiteks vitsaga hirmutamise või vitsa andmisega. Ja eraldi teema on, kas last karistatakse n.ö. "graafiku järgselt" niisama, profülaktika mõttes (siia kuuluvad nii need, kes määravad tühise rikkumise eest räige karistuse, kui need, kes karistavad lapsi mõnu pärast ja saavad sellest mingi väärastunud rahulduse), või karistatakse last teatud kindla teo eest põhjendatult ja pädeva rangusega.
Kuidas tagada laste kaitse debiilsete vägivallatsejate vastu?
Kõigepealt peaks iga kooli, lasteaia jms juures olema üks pädev lastekaitsetöötaja.
Lastekaitsetöötaja ei käi rääkimas lastele, et vanemad ei tohi neid füüsiliselt karistada, vaid räägib neile, et teatud raskusastmega teod võivad kaasa tuua erineva raskusega karistused (s.h. füüsilised), mis ei tohi üle minna ohjeldamatuks ja räigeks.
Lastekaitsetöötaja räägib lastele, et lapsed võivad alati tema poole pöörduda ja oma muret kurta.
Lastekaitsetöötaja peab olema laste jaoks pidevalt olemas ja kättesaadav.
Kui laps kaebab lastekaitsetöötajale, et teda on karistatud ühel või teisel viisil, siis lastekaitsetöötaja teeb kindlaks karistuse räiguse ja tagajärjed (kas ja kuidas on pekstud, vitsa antud, õiguseid või vabadust piiratud jne), kaasates rasketel juhtudel, või kergematel juhtudel, kui peab seda põhjendatuks ja vajalikuks, meditsiinitöötajad ning õiguskaitseorganid ja kergetel juhtudel lapsevanemad (kuulab alati ära ka teise poole seisukohad, hinnangud ning põhjendused). Kui lastekaitsetöötaja ja/või medistsiinitöötaja/õiguskaitsetöötaja hinnangul on karistamise tagajärjed tekitanud lapsele füüsilise või vaimse trauma, teo eest on määratud põhjendamatult raske karistus, karistatud põhjuseta, määratud mitteaksepteeritud karistusmeetod, või mindud karistamisega selgelt üle piiri, siis suunata juhtum pädevate organite tööalasse (meditsiiniasutused-ekspertiisid, politsei, kohtud).
Viimane tähendab, et lastekaitse töötaja peab reaalselt tööle hakkama ja tegelema kopsakaid töötunde sisaldavate mahukate juhtumitega. Viimane tähendab ka seda, et lastekaitsetöötaja peab olema koolitatud ja vastavalt haritud, arvestades kõiki lastekasvatust puudutavaid nüansse. Ta peaks olema spetsialist selle kõige täpsemas mõistes. Ja tema tööd peaks lihtsustama, suunama ja juhendama pädevad seadused ja normatiivid.
Olemasolev lastekaitseseadus on muidugi parem, kui mitte midagi.
Kuna see defineerib lapseks võrdsetel alustel nii kuu aja vanused kui 17 aasta vanused lapsed, siis isegi lollile on selge, et üks või teine karistus, selle taunitavus ja lubatavus ei saa tulla kõnealla ühtsetel alustel kolme aastase lapse või 16 aastase lapse puhul.
Samas on praegu kehtivas LKS-is ilusasti ka kirjas, et "Lubamatu on lapse alavääristamine, hirmutamine või karistamine viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist." (LKS§31 lg1) ja sellega saab ainult nõustuda. Probleemid tekivad erinevast tõlgendamisest.
Kehtivast seadusandlusest ei loe kusagilt välja, et näiteks vitsaga hirmutamine, vitsa andmine, tutistamine või käega vastu tagumikku laksu andmine oleksid karistamisel keelatud, kui selline tegevus ei muutu piinamiseks ja/või ei tekita kehalisi- ning vaimseid kahjustusi.
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Väikese vahemärkusena peaks mainima, et kui jääb oma seisukoha tõestamisel argumentidest puudu, siis üldiselt pole viisakas diskussioonis oponenti kui isikut halvustada.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
+1Fucs kirjutas: Samas on praegu kehtivas LKS-is ilusasti ka kirjas, et "Lubamatu on lapse alavääristamine, hirmutamine või karistamine viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist." (LKS§31 lg1) ja sellega saab ainult nõustuda. Probleemid tekivad erinevast tõlgendamisest.
Kehtivast seadusandlusest ei loe kusagilt välja, et näiteks vitsaga hirmutamine, vitsa andmine, tutistamine või käega vastu tagumikku laksu andmine oleksid karistamisel keelatud, kui selline tegevus ei muutu piinamiseks ja/või ei tekita kehalisi- ning vaimseid kahjustusi.
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
See on küll huvitav, kui üks subjektiivne argument muudetakse "faktiks"!Fucs kirjutas:
Kõigepealt on fakt, et lapsi ilma karistamishirmuta ei saa üldjuhul kasvatada.
(Rõhutan: "karistamishirmuta" - mitte "karistamata")
Nii nagu ei saa ühiskond tervikuna toimida ilma karistushirmuta, karistusteta, vastutuseta ja tegu-tagajärg mõistmiseta.
Hirm ja hirmu tundmine on elu lahutamatu normaalne osa.
Tasub vaadata allolevat tabelit:
http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_co ... icide_rate
Nagu sa näed, siis mõrvade suhtarvu edetabelit juhivad riigid, mis minu teada väga pea silitamisega silma ei paista ja karistavad täie rauaga. Viimaste seas aga leiad sa riigid, mis pigem väärtustavad pehmeid väärtusi ja karistamist ja karistushirmu kasvatusvahendina väga ei austa.
toomas tyrk See peab ikka üks meeletu edevus ning hea enesearvamus olema, mis sunnib sellist möla sellistes kogustes tootma. Siis nüüd tekib üha rohkem ja rohkem tunne, et ju ikka keegi maksab selle eest.
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Seosete leidmisel X riikides toime pandud mõrvade ja lastetoa vahel tuleb süüvida ja vaadelda iga X riigi puhul eraldi sealset ühiskonda tervikuna, nende seadusandlust, tavasid, tsiviliseerituse taset, korrakaitsesüsteeme, koolisüsteeme (haridussüsteeme), peremudeleid, sõjakollete olemasolu, kriminaliseeritust jne.
Ei saa tõmmata = mõrvade arvu ja laste kasvatusmeetodite vahele, ehk siis ei saa lähtudes mõrvade arvust anda hinnaguid laste kasvatusmeetoditele.
Ei saa tõmmata = mõrvade arvu ja laste kasvatusmeetodite vahele, ehk siis ei saa lähtudes mõrvade arvust anda hinnaguid laste kasvatusmeetoditele.
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Need on lihtsalt seltsimeeste: Marx, Freud, Engels, Lukacs, Horkheimer, Gramsci, Marcuse, Münzenberg, Adorno, Russell, Fromm jt. teooriate tulem praktikas, mida meil üliagaralt päevast päeva liberalismi ja demokraatia sildi all rakendatakse.Kapten Trumm kirjutas:"Eestis on asjad korras" kiidulaulu lauljatel tasuks vaadata netis üle eilne pealtnägija, kus oli järg alaealiste narkoteemale.
Uskumatu, et meil leidub siiani lollpäid (ütleks lausa kasulikke idioote), kes meedias seletavad, et kanep on "üks taim" ja "ei tee midagi".
Ega siis kokapõõsas ja moon pole ka muud kui "üks taim". Ja veel üleskutsed, et legaliseerime ära (unustades, et Hollandis, kus kanep on legaalne, on see alaealistele rangelt keelatud ja lastele selle müümisega vahele jäädes pannakse sind kinni. Vat taolist jointi pahvimist küll siin rublaajal polnud.
Kahjuks ei taheta Eestis aru saada, et sellised ongi meie tulevik, kes meile pensioniraha peavad teenima.
Kõvasti kanepikimujaid ja joodikuid, füüsiliselt ja vaimselt nõrkasid.
Sellised tulevad hädavaevu iseendagagi toime.
http://libertarianalliance.wordpress.co ... o-corrupt/
Iseenesest on see läänes juba ammu läbi käidud üks kodanliku natsionalismi hävitamise etappe.
Kõik see loob aastate möödudes eeldused Eestis lääneliku linnastunud tolerantse multikultuurse ühiskonna tekkeks...
Kissinger - "Military Men Are Just Dumb, Stupid Animals To Be Used As Pawns In Foreign Policy"
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 44069
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Aamen.Lastekaitsetöötaja ei käi rääkimas lastele, et vanemad ei tohi neid füüsiliselt karistada, vaid räägib neile, et teatud raskusastmega teod võivad kaasa tuua erineva raskusega karistused (s.h. füüsilised), mis ei tohi üle minna ohjeldamatuks ja räigeks.
Fucs, väga põhjalik kirjutis
Uue lastekaitseseaduse redaktsiooniga kavatsetakse füüsiline karistamine keelata. Otsustamine jääb "tädidele".Kehtivast seadusandlusest ei loe kusagilt välja, et näiteks vitsaga hirmutamine, vitsa andmine, tutistamine või käega vastu tagumikku laksu andmine oleksid karistamisel keelatud, kui selline tegevus ei muutu piinamiseks ja/või ei tekita kehalisi- ning vaimseid kahjustusi.
Minister juba kilkas meedias, et "meie lastekaitseseadus saab Euroopa parim" (küsimus, miks või kas peaks jälle EL komisjoni tädide pailaps olema).
Ja mul on 2 last rääkinud, et mingi kampaania raames on neile seletatudki, et vitsa anda ei tohi ja kui antakse, siis tuleb "pöörduda kuhu vaja".
Seda ei saa nimetada muudmoodi kui vanemate autoriteedi (riiklik) õõnestamine. Sellise tegevuse vältimatu tulemus on seltskond, kes teab, et kokku keeratud jama eest vastutuse vältimiseks tuleb lihtsalt "teatada kuju vaja", kes järgmisena peksab ükstest ja oma vanemaid, sest on juba tekkinud arusaamad, et "midagi ei juhtu" ja sellele protsessile antakse hagu muudkui juurde.
Ega meil pole selles ometi vaidlust, et konservatiivse kasvatusega laps on täiskasvanuna distsiplineeritum ja rikub vähem reegleid kui need, kes täna olude sunnil "vabakasvatusel" on (st teevad mida tahavad ja ükski vägi nendele ei loe)?
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Vaidlust pole selles, et see väide on väär?Kapten Trumm kirjutas:Ega meil pole selles ometi vaidlust, et konservatiivse kasvatusega laps on täiskasvanuna distsiplineeritum ja rikub vähem reegleid kui need, kes täna olude sunnil "vabakasvatusel" on (st teevad mida tahavad ja ükski vägi nendele ei loe)?
Võtke teed ja tulge homme jälle..
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist