Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Fucs]

Mulle endale piisas, kui isa kunagi ammu andis käega vastu tagumikku ühe lolluse eest, millega kaasnes kõva hääl ja riidlemine (mis polnud muidu tavaline meie peres). Rohkem mind löödud ei ole. Küll on tutistatud (koolis õpetaja poolt) ja nurka pandud paar korda (kodus ja koolis). Peksa olen aga korra saanud miilitsas.

Oma poisile (nüüd juba täiskasvanud ja õpib KVÜÕA 2 kursusel) sai elus ühe korra vitsaga paar korda antud 5 aastasena, kui ta läks suuremate poistega keelule vaatamata mööda ilma rändama, kadus hommikul ära ja siis terve suguvõsa hullus teda mööda linna ja linnaäärseid õhtuni taga otsides, kuniks ma ta pimedas üles leidsin. Ja rohkem pole olnud vajadust isegi mitte kõva häält teha. Piisas, kui isa rääkis. Ka ustepaugutamise keerulises eas. Ja ma arvan, et ta on nüüd märksa tugevama närvikavaga, kui need teised, hilinenult korduvalt (sest ka vits ei ole enam teatud hetkest argument) läbipekstud, ning ta on igati tubli ja korralik noor mees.

Samas olen saanud kaasa elada oma lähisugulaste tegemistele, kes juba lapse planeerimist alustasid raamatukogudes tuhnides, hankides endale tohututes kogustes väärt kirjandust, alustades viljastamise ajastamisest ja sünnitamisest, ning lõpetades teostega lapse kasvatamisest.

Vägagi korralik pere. Ei ole isa ega ema vägivaldsete kalduvustega, ega vanaemad vanaisad.
Aga poiss sündis probleemne. Õigemini sündis tavaline, aga arenes probleemseks. Praegu on 8 aastane.

Esiteks on ta hüperaktiivne.
Ta ei püsi absoluutselt paigal ja ei suuda tegeleda ühe asjaga kauem kui paar minutit.
Kaaslaseid peksab, veab riideid ja juukseidpidi, kiusab niisama, kombib pidevalt piire (et kas ja millal, mingi konkreetsel teole, midagi järgneb). Nii kui mingi jamaga hakkama saab, siis kohe käib kiire pilk täiskasvanutele.

Teiseks kergelt sadistlik.
Talle meeldib sitikaid ja loomi piinata. Või noh, mitte otseselt piinata, aga haiget teha.
Samuti haiget teha eakaaslastele, kellest jõud üle käib.

Kolmandaks ei kuula ta mitte kedagi, peale minu.
Peale minu sellepärast, et külas käies lasevad vanemad (ja teised täiskasvanud) poisil teha mis talle pähe tuleb ja muudkui ainult räägivad ja noomivad a`la "ära tee nii" "see pole ilus" "nii ei tohi teha" "näed, teine sai nüüd haiget" jne. Aga kui ta mulle laua taga taldrekuga ükskord selja tagant vastu pead pani, siis ma võtsin tugevasti tal käest kinni, viisin teise tuppa ja ütlesin, et kui ta veel midagi sellist minu nähes ükskõik kellele teeb, siis onu võtab ja annab ise vitsa, kui ema isa ei anna. Seepeale kukkus poiss karjuma ema ja isa appi, et onu tahab talle vitsa anda, mille peale ma konkreetselt teatasin, et kui vaja, siis annab onu ka emmele ja issile vitsa. Noja kogu lugu. Kui meile külla tulevad, või meie neile külla läheme, on poiss nagu ära vahetatud. Kui uksest sisse saab, siis esimene asi on "onu vaata, mis mul on" ja "onu tead mis meie tegime". Selline väike sõber, et anna olla. Teisi ei pea miskiks. Aga nüüd muidugi ei saa pidada normaalseks olukorda, kus lapsevanemad hirmutavad last minuga, et kui seda või toda ei tee, siis tuleb see kuri onu.

Need lapsevanemad siis näitasid mulle tarku raamatuid, kus kirjas, et kui (hüperaktiivne)laps midagi halba teeb, siis hoidke teda kinni ja kallistage, kuniks ta rahuneb. Räägi lapsega, ära hirmuta jne. Ja nemad niiviisi kasvatavadki oma poissi. Juba 8 aastat. Ennemalt olid lahendamatud probleemid lasteaias. Nüüd koolis. Panid minu soovitusel lõpuks poisi 6 aastasena trenni (Judo ja karate - treeningu spetsiifika valisid nad ise) aga seal olid suured probleemid allumatuse ja teiste kiusamistega nii, et isa pidi alati trennis kaasas olema. Ainukese lapsevanemana. Austet vanemad kurdavad, et poiss on täiesti võimatu ja ajab nad hulluks. Pöördutud on arsti poole (pärast pikka asjaajamist on lõpuks saadud ka ametlik diagnoos hüperaktiivsuse kohta ja nüüd käiakse lapsega sanatooriumites nädalastel raviseanssidel). Pöördutud on lastekasvatuse spetside ning organisatsioonide poole. Käidud on koolitustel ja loengutel. Aga tulemus on null ja aina hullemaks asi läheb. Endiselt olen suguvõsas mina ainuke autoriteet poisile.

Hirm tuleb peale, kuhu edasi ?

[Kilo Tango]

Ega meil pole selles ometi vaidlust, et konservatiivse kasvatusega laps on täiskasvanuna distsiplineeritum ja rikub vähem reegleid kui need, kes täna olude sunnil "vabakasvatusel" on (st teevad mida tahavad ja ükski vägi nendele ei loe)?

Vaidlust pole selles, et see väide on väär?

Ma arvan kah, et selles vaidlust ei ole. Seda on mitmete teadusuuringutega korduvalt tõestatud nii, et siin pole mitte midagi vaielda. Konservatiivne kasvatus toodab tänapäeva kasvatusmeetoditega võrreldes vähem distsiplineeritud ja rikub rohkem reegleid.

Iseasi on muidugi see, mida Trumm vabakasvatuse all silmas peab. Kui ta mõtleb kasvatamata jätmist, siis see ei ole vabakasvatus selle mõiste tegelikus tähenduses. Pealegi ei usu ma, et keegi tänapäeval enam praktikas väga teadlikult vabakasvatuse meetodeid kasutaks.

http://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/RK ... vatus.html

[Sho]

Mulle tundub, et Trumm sõdib siin rohkem pinnavirvenduse ja tagajärgedega, samas kui probleem on palju vanem ja sügavam.

Tädistumise pealetung algas meeste positiivse eeskuju ärakaotamisega. Kui seda enam polnud (ei tohtinud esineda), oli juba märksa kergem alustada laia toetuspinnaga võitlust meeste negatiivse eeskuju vastu, üldistades seda kõigile meestele. Laste- ja naisepeksjad.

See on asja üks külg. Teine külg seisneb selles, et inimesed on erinevad. Kui Trumm räägib, et tema oli pätt ning temast ei saanud roimarit ainult tänu sellele, et ta sai peksa.. siis mina jälle polnud pätt ning minust ei saanud roimarit just selle pärast, et ma ei saanud peksa.

[Kapten Trumm]

Tädistumise pealetung algas meeste positiivse eeskuju ärakaotamisega

Ehh, klikinäljas odavmeedia mõju ei saa alahinnata.
Mitu % kulutatakse meedias aega tõsistest inimestest rääkimisele ja mitu % igasugu tühisustele (farmigaabriel, villuparvet jne)?
Ja mis kõige hullem - mitu % tegijate vääratuste peale tegijate mutta tallamisele (Veerpalu)?
Kes see meestest oleks täna eeskujuks? Sõõrumaa? Bernadski?
Mis mõju on praegusel jahvatamisel dopingu ümber, kas nt Kärt Anvelt ikka adub, mis mõju saab olema pärast tippspordi sisul noortele, kui Bonnieri preemia nimel on näiteks risti löödud veel mõni olümpiamees?

[Lemet]

Isand Fucsilt üks ütlemata tahe ja õige sõnavõtt, võin oma kolme pädaniku üleskasvamise ja üldise elukogemuse valguses arvata.

[kalleb]

€-liit pidi propageerima vanemate peale koputamist ja reaalseid karistusi ning osa lapsi pidid isegi ähvardama et kui nuhtlust saavad siis helistan kuhu vaja

Pavlik Morozov tuleb meelde...

[davidsoniharald]

Lugesin teie kirjeldusi sellest, kus kõik olid erikoolid ja eriklassid. Kas neid pätte/litsakaid siis oli tõesti nii palju?

Kapten Trumm, kas sa sööd ja magad ka vahepeal või?

Neid pätte ja litsakaid ei olnud selle pärast rohkem sest erikooli sattumise võimalus
hirmutas ja nakkus ei levinud.
Jalgratastega käidi poes, pidudel, koolis ja ei olnud vaja lukustada, Seisid lihtsalt seina ääres.
Üks koolivend jäi jalgratta vargusega vahele ja saadeti kohe kolooniasse. Nüüd ei saa jalgratast praktiliselt kasutada aest varastatakse ära.

Kuidagi jube vasturääkiv tundub. "Päti" koole oli justkui igal nurgal aga pätte justkui ei olnud? Elu oli lill ja midagi ei varastatud?

Nii palju vasturääkivusi kui siin teemas ei ole mul õnnestunud veel elus lugeda. Me ehk liialt laiendame oma isiklike kogemusi massidele.

Kaptem Trummi kohta arvan ma, et sellest peksa andmisest talle ikka väga kasu ei olnud. Nimelt kasvatatud inimesed ei suru oma arvamust teistele peale.

Sellele kirjutan ka kahe käega alla, et vabakasvatus ei tähenda teps mitte kasvatamata jätmist. Meie peres kasvatati kõiki just niiviisi ja kellestki meist ei ole pätt aga vitsa ei saanud me kunagi. Austus vanemate vastu tuli nende autoriteedist aga mitte hirmust valu või alanduse ees.

Mis puutub narkootikumidesse, siis algab kõik kallitest lapsevanematest. Minu peres räägiti narkost vabalt ja avalikult. Meie peres pühendati lastele aega. Probleemid "ainetega" tekkisid seal, kus vanemad tegelesid kõige muu kui lastega. See arvamus ei ole tekkinud tühjast kohast. Suudan kohe käigult üles lugeda kuus omavanust inimest, kes tänaseks on surnud, peamiselt heroiini tõttu.

Mulle jääb aga sellest viimasest paarist leheküljest ikka kuidagi mulje, et kõik teised peale lapsevanemate endi on süüdi oma õõnsas autoriteedis. Justkui kogu maailm üritaks teie lapsi kihva keerata ja teil ei jää muud üle kui käed rippus seda hirmsat lugu pealt vaadata. Lapse kasvatamine on ikkagi 90% vanema kätes ja ülejäänud 10% teiste kätes. Kui see 90% on hästi tehtud ja viljakandev siis see 10% ei suuda teda kuidagi kihva keerata. Aga taaskord rõhutan, minu isiklik arvamus vaid. Te ei pea nõustuma aga kuulake mind ära.

davidsoniharald@loeb_18_aasta_pärast_tibusid

[Sho]

Täpselt samamoodi on raske piiri tõmmata põsele patsutamisele ja löömisele - tunde küsimus.

Põsele patsutamisega tuleb tänapäeval eriliselt ettevaatlik olla - võib väga kergesti pedofiiliks tembeldatud saada .

Nii ta on. Lugegem Karistusseadust.
Sugulise kire loomulik rahuldamine on seotud:
1.vägivallaga
2.vaginaalse ja/või anaalse suguühendusega.
Sugulise kire ebaloomulik rahuldamine on:
1.ilma vägivallata
2.ilma vaginaalse ja anaalse suguühenduseta.

Seega, põsele patsutamine on enamasti oma sugulise kire rahuldamine ebaloomulikul viisil.
Siin tuuakse veel välja gradatsioonid ja karistused:
1. sõbralik patsutus, kus mõlemad osapooled on rõõmsad - 5 aastat.
2. sunnitud patsutus, kus patsutatu ei soovi patsutust - 5 aastat.
3. vägivaldne (ehk loomulik) patsutus - 5 aastat.

Järelikult on nii igasugune positiivne patsutamine kui ka sundkasvatuslik patsutamine esimese astme kuriteod. Präänik on käibest kõrvaldatud. Jääb piits.
Piits on teise astme kuritegu, kõrvakiilu eest antakse 3 aastat.
Vot ja nüüd ongi käes hetk, kus on väga soodus võtta sõna karistamise vastu. Elementaarne ju, et kõrvakiil on palju raskem kuritegu ning väärib suuremat (või vähemalt võrdsemat) karistust kui sõbralik põselepatsutus.

[Kapten Trumm]

Kaptem Trummi kohta arvan ma, et sellest peksa andmisest talle ikka väga kasu ei olnud. Nimelt kasvatatud inimesed ei suru oma arvamust teistele peale.

kas kasvatatud inimesed teevad kõvasid järeldusi sellise renomee pealt:

davidsoniharald@loeb_18_aasta_pärast_tibusid

Ehk sul pole tegelikult halli aimugi, millest sa räägid:

Mulle jääb aga sellest viimasest paarist leheküljest ikka kuidagi mulje, et kõik teised peale lapsevanemate endi on süüdi oma õõnsas autoriteedis. Justkui kogu maailm üritaks teie lapsi kihva keerata ja teil ei jää muud üle kui käed rippus seda hirmsat lugu pealt vaadata. Lapse kasvatamine on ikkagi 90% vanema kätes ja ülejäänud 10% teiste kätes. Kui see 90% on hästi tehtud ja viljakandev siis see 10% ei suuda teda kuidagi kihva keerata.

Okkaline saab su 18 aastat olema. Tahaks kohe näha, kui su laps satub klassi/seltskonda, kus on moes millegi tarbimine ja kuidas seal need avameelsed rääkimised asja päästavad. 2-3 "jointi" ja ongi asi pöördumatu ja jäävad sitad variandid. Jutt meenutab kangesti eespool kirjutatud Fucsi näiteid.

[Sho]

Tahaks kohe näha, kui su laps satub klassi/seltskonda, kus on moes millegi tarbimine ja kuidas seal need avameelsed rääkimised asja päästavad.
Täiesti mõistetav kartus vitsahirmus kasvanud laste puhul. Ikka tahetakse sulanduda kollektiivi ning mitte teistest erineda.

[Lemet]

Täielik jamps, isand Sho, täpselt samufi kardavad naerualusrks saada ka vjtsahirmuta kasvanud lapsed

[Kilo Tango]

...Tahaks kohe näha, kui su laps satub klassi/seltskonda, kus on moes millegi tarbimine ja kuidas seal need avameelsed rääkimised asja päästavad...

Tahaks kohe näha, kuidas see lapse peksmine asja päästab. Täpsemalt - ei tahaks näha, sest ma olen kindel, et vanuses, kus narkot proovitakse ei aita see peksmine enam mitte midagi. Suurendab ainult viha vanemate vastu ning soovi sellest vastikust maailmast, kus lähedased sind peksavad, narko kaudu põgeneda. Ainuke, mis muutub on see, et lapsevanem sellest enam teada ei saa.

Fuchsi näidetest ei järeldu mitte midagi. Asi selles, et oma vanematega käitub laps alati teistmoodi kui võõraste inimestega. Mis puutub Fuchsi, siis tal veab kui ta oma ähvardusi täide ei pea viima. Kui peaks juhtuma, et peab, siis oodaku 4-5 aastat mil seesama tüüp tal kusagil ribid sisse taob. Pealegi on tegu üksiknäitega ja me ei tea, mis häired sel lapsel tegelikult on.

"Laps" ei ole uniformne mõiste. Iga indiviid on erinev. Kindlasti on harvad juhud, kus kolkimine aitab tõe perssest pähe saada, kuid ülejäänud juhtudel kehtib vägivalla eskalatsiooni seadus - vägivald sünnitab vägivalda. Peksa last ja see peksab kedagi teist kui sa ei näe. Nii lihtne ongi. Lapse peksmine on tavaliselt lapsevanemana läbi kukkumise tunnus ja väljendab vanema enda frustratsiooni.

[Sho]

Täielik jamps, isand Sho, täpselt samufi kardavad naerualusrks saada ka vjtsahirmuta kasvanud lapsed
Nõukogude ajal oli normaalne meelemürkide piiritu tarbimine ning naiste-laste peksmine.
Poissi, kes ei pannud pläru ette ning ei tõmmanud nina täis, ei peetud meheks.
Ainsad, kel oli meelemürkidest ja pätistumisest keeldumiseks piisavalt eneseaustust ning selgroogu, olid vitsahirmuta kasvanud lapsed, kes teadsid, et saab ka teisiti, et huntidega ei pea koos uluma, et lollidel pole alati õigus.
Pervertide ja luuserite naerualuseks olemine on privileeg ja auasi ning seda ei pea üks mees mitte kartma.

[Lemet]

Nõukogude ajal oli normaalne meelemürkide piiritu tarbimine ning naiste-laste peksmine.

Kus kurat küll isand Sho kasvas...? Mina näiteks ei mäleta, et kõikvõimalikud nurgatagused süstaldest toona kubisenud oleksid. Tühje alkoholipudeleid lademes kah mitte. Nagu neid tänasel päeval kõikjal näha saab. Ja nagu said vägivallatsejatelt nüplit naised-lapsed toona, saavad nad seda ka täna, aga kardetavasti on nüplisaamise mastaabid tänasel päeval märksa suuremad. Seda sel lihtsal põhjusel, et mõjutusvahendeid ja võimalusi selliste suhtes on tänapäeval kasutada tunduvalt vähem kui toona.

Pervertide ja luuserite naerualuseks olemine on privileeg ja auasi ning seda ei pea üks mees mitte kartma.

Üks eluvõõramaid ja rumalamaid avaldusi selles teemas. Koolikiusamisest ja selle tulemustest on lugupeetav ikka midagi kuulnud? Täiesti konkreetsed juhused ka tänapäeval eesti eliitkoolides, traagilise lõpuga juhus alles hiljaaegugi ju

[mäger]

Laste kasvatamine on muidugi alati teema, mis kirgi kütab... Füüsiline karistamine näitab ennekõike täiskasvanu oma võimetust raske olukorraga toime tulla. Eelpool toodud näide hüperaktiivsest tegelasest on selles mõttes näitlik, et kui poisile polnud vanemad osanud piire seada, siis võõra poolt asjale tähelepanu juhtimine toimis edukalt. Aga küsimus polnud siin isegi ju füüsilises karistamises vaid justnimelt piiride paika panemises. Lapsele jäi teadmine, et on midagi, mida ta teatud seltskonnas teha ei tohi ja asi selge.

Ilmselt eelpool toodud näites olid vanemad võimetud, väsinud ja oskamatud. Sellises eas on küll juba raske ka olukorda muuta, kuid siiski võimalik. Siinkohal minu meelest isa roll on eriliselt tähtis, justnimelt mitte karistajana vaid positiivseteks asjadeks innustajana. Trennikiusamise lahendamiseks võiks pere ja treener kokku leppida, et kui poiss reegleid rikub, siis järgnevad sellele mingid sanktsioonid - 40 kätekõverdust on ok lahendus. Ja see ei tohiks mingi näägutamise käia, et Sina vastik.... Lihtsalt märkus, et meil on kokkulepe, et kui midagi sellist juhtub, teed ära. Aga mingi präänik peab ka olema, kui probleeme vähem on mõni kord. Kõige rumalam, mida vanemad teevad on tõdeda, et me ei oska, ei jaksa ja laps jätkab oma rada. Väiksemale lapsele nurgas istumine on hea järelemõtlemise koht, kuigi pereterapeudid soovitavad, et last ei tohiks päris nö eristada muust seltskonnast. No ei tea.

Kui tegu on tõelise hüperaktiivsega, siis ravimid on siiski ajakohased. Õhtuks ärritajad maha, telekas ja arvuti kinni (mis sellest, et vanemad midagi vaadata tahaksid), rahulikud tegevused koos, mis keskendumist soodustavad, näiteks lauamängud ja kui see ei õnnestu, siis magama ära. Piisavalt und (8-aastane vajab veel umbes 10-11 tundi ööpäevas), piisavalt sporti - karate on hea küll, aga sellises suures melus jookseb keskendumisraskustega tegelastel juhe kokku. Parem oleks isaga minna loodusesse rattaga sõitma, suusatama ja muud sellist. Kahju küll, aga sellise probleemiga lapsest inimese kasvatamine määrab kogu pere elurütmi, täpselt nagu iga muu haigus, näiteks diabeet.

Mis puudutab teismeliste narkokasutamist, siis kaks-kolm korda ehk veel midagi pöördumatult problemaatilist ei tekita. Muidugi pole kasu sellest, kui vanem võtab lapse ette, et nüüd kallis, nüüd siis räägime. See ongi see anektoot, et "jah isa, mida Sa seksist teada tahad". Kogu pere õhustik peab olema purjusolemisse negatiivselt suhtuv, siis on ka väiksem oht nii tubaka, alkoholi kui muude asjade kasutamiseks. St. ka täiskasvanutel pole õigustust ennast täis lakkuda (isegi Jaanipäeval). Jah, isegi tubaka kasutamise tõenäosus sõltub sellest, kuidas vanemad sellesse suhtuvad.

Sõprade osa teismeliste kasvatamisel on oluline, kuid ehk vanemluse tähtsamaid ülesandeid on aidata lapsel kasvada enesekindlaks, et ta julgeks ka sõpradele ütelda ei, kui midagi ka pakutakse. Ja seda juba peksuga ei saavuta. Noored saavad asjadest aru küll, kui nendega inimese kombel kõnelda ja asju selgitada. Nendel, kellele midagi ei selgita, on taust ka veidi teistsugune, kui foorumi lugejaskonnal, ehk varase lapseea raske psüühhiline trauma ja väga hukas pered.