Kapten Trumm kirjutas:Kindlasti tõmmati ja nuusutati ka tollal, lihtsalt väidan seda, et siis oli tegu üsna erandliku tegevusega ja selliste probleemidele levimisele pandi resoluutselt punkt kah.
Tõmbasin riiulist Wiedemanni raamatu ja siit sellised väljavõtted:
Kanep:
"Kanepist polnud hipiringkondades alates seitsmekümnendate aastate algusest kunagi puudust. Enamasti tarvitati seda nii, et segati paberossitubakaga, topiti hülssi tagasi ja suitsetati. Eeltoodud viisil valmistatud pläru enim levinud nimi oli "Kasjakk". Kõige paremini sobisid selleks paberossid Belomorkanal."
"Kanepit liikus siinkandis tollal veel küllaltki vähe. Seda võis tarbida täiesti avalikult ja suitsetada näiteks isegi kohvikus."
PS: Kusagil samas raamatus oli ka pikem kirjeldus, kuidas terve seltskond "Pegasuses" muretult kanepit suitsetas. Lõpuks kutsuti kahtlaselt käituvatele kundedele miilits, kes tulid kohale, kontrollisid küll joovet, kuid ei teadnud kanepit kui sellist isegi kahtlustada. Ei leidnud seda kohta praegu lehitsedes paraku üles.
Ravimid:
"Nõukogude ajal oli selliseid vahendeid (hallutsinogeene) kasutusel terve rida. Üks tõeliselt tegija vahend oli dimedrool, mida ma proovisin esimest korda 16-aastaselt, 1972. aasta suvel Tallinnas. /---/ Dimedrooliga üsna sarnaselt toimis ka üks teine toona hipide seas laialt kasutusel olnud medikament - tsüklodool. Erinevus seisnes vaid selles, et viimase tabletid olid väiksemad, kuid mõju seevastu tugevam. Lisaks puudus tsüklodoolil ka kibe ja jõle kõrvalmaitse, nagu dimedroolil. Mõned radikaalsemad hipid sokutasid tsüklodooli näiteks tee ja kohvi sisse ka oma vanematele ja said kõvasti naerda, nähes, kuidas viimaste igapäevane maailm ilma nähtava põhjuseta äkitselt koost lagunes."
Moon:
"Võis ka täiesti vabalt lõigata lillepeenardelt moonikupraid isegi keset linna, et neist siis hankat keeta, Hipid lõikasid moonikupraid isegi Lenini ausamba jalamilt partei keskkomitee peahoone eest. Sellisele asjale ei pööranud keegi tollal isegi tähelepanu.
Kodukeemia:
"Kuid desserdiks võis alati hingata Sopalsit. Sopals oli plekieemaldusvahend, mida tootis üks tollane Riia keemiakombinaat. Selle toime inimpsüühikale avastasid Piiteri hipid ning nende kaudu levis info edasi ka Tallinna. Sopalsi tarvitamine oli väga lihtne. Esmalt tuli vahendiga märjaks teha taskurätt või mõni muu riidetükk, suruda see endale vastu suud ja täiest jõust sisse hingata - kuni "minekuni". Ning need "minekud" olid ikka täiesti hullumeelsed. /---/ Kuna Sopalsit sai vaid 20 kopika eest vabalt osta igast majatarvete kauplusest, pidasin oma kohuseks sellest võlueliksiirist teada anda kõikidele väärikatele inimestele. Varsti sai Sopalsi pruukimine Tallinna hipiringkondades üldlevinuks ja korraldama hakati nn Sopalsimesse. Mina korraldasin oma esimese Sopalsimessi sama 1972. aasta suvel Nõmmel, Mustamäe külje all metsas."
Sopalsi toimet on hiljem kirjeldanud ka tollastes hipiringkondades laialt tuntud Ülo Niinemägi, hüüdnimega Fanatt, kellest tänaseks on saanud pastor ja lugupeetud inimene: "Mäletan, kuidas käisin Sopalsit Riiast toomas," meenutab Ülo oma internetis avaldatud mälestustes. "Tee peal hakkasin nii ohtralt tarvitama, et sattusin "marslaste" rünnaku ohvriks ja pidin bussist põgenema."
Lisaks on juttu Astmatooli tarbimisest, süstimisest ja muidugi lihtsalt joomisest.
Wiedemanni raamatust nähtub, et tarvitati igasuguseid asju. Ja seda ei tehtud mitte salaja, vaid sageli täiesti muretult avalikus ruumis.