esimene vastus on õige, sihikuliin ja lennukaar lõikuvad kaugusel millele relv sisselastud, tavaliselt 100m peal.
Kaugemal hakkab matemaatika pihta, trigonomeetia täpsemalt on selle nõiduse nimi.
Hm, kunagi ammu sai kaasa elatud Galili SWS-iga 800 m rinnakuju äravõtmisele. Kui 500 m pealt sai relvad normaaljooksule seatud, siis liiguti ilma küljetrumlit näppimata kaugutrumlil parandusi tehes kuni 800m peale. Ei oskagi nüüd öelda, kas parandused tegi ära küljetuul või M80 moon. Võta nüüd takkajärgi kinni. Eeldades, et see püss on vaatamata Nimrodi võrgu lisakriipsudele, ikkagi nii XXX m relv, siis tekib uus küsimus selle kohta, mis oleks õige küljetrumli normaaljooksule seadmise kaugus, et tabamispunkt püsiks soovitud tabamisalal? Tunnistan, et olen trigonomeetrias nõrk
Relv nullitakse alati 100m peale välistamaks ilmastikust (tuul, temp, niiskus) kõrvalekaldeid. Mis kasu on maailma kõige
täpsemast relvast ja parimast ballistilisest programmist kui näiteks 500m meetri peal ''normaaljooksu seadmisel'' oli suhtkoht
nähtamatu 0,5 m/s kiirusega tuuleke? Nähtamatu, kuni suitsuküünla tekitatud suitsu või maanduva kuuli tolmupilve,
ülikerge ebakorrapärasuse avastamiseni.. 500m nullijad muidugist ei pea seda tühiasja oluliseks..
Ballistiliste küsimuste lahendamiseks võta huvipakkuv relv, mine sobivasse kohta, oota täielikku tuulevaikust mis on
teatava korrapärasusega prognoositav ja hakka loomkatsetega pihta. Hakatuseks lihtsamad asjad -suunas põhi-lõuna,
lõuna-põhi päääris kaugele ja siis riburadapidi edasi.
edit: kirjapilt paranes
Otsisin välja kirjeldatud laskepäeva märkmed. Tulenevalt passiivsest kõrvalseisja rollist ei ole need piisavalt täpsed. Kuna kasutati M80 moona, siis pidi põlve otsas kaugustrumlile kirjutatud numbreid ignoreerides laskur ise parandusi kalkuleerima hakkama. Aluseks oli 300 m normaaljooks ja sealt mindi edasi. Kuna laskurid olid kogenenud, siis julgen väita, et nad ei hakanud tollase (õnneks) otse taganttuulega külgparandusi tegema. Nii nagu gorilla ka seletas. Ainult minusugune diivanisurfar julges selle 500 m rihtimise hilisel õhtutunnil välja pakkuda. Piinlik M80 moona ja Galiliga 800m ära võeti ning moona kulus kogu selle peale täpselt nii palju, et 100 m tagant kalkuleeritud arvutustele kinnitust saada. Trigonomeetriat ei ole märkmetes mainitud. Seetõttu jääb küsimus minu jaoks isiklikult endiselt õhku. Kui relv on 300m peal normaaljooksule seatud, siis kas sellega saab kuni 800m kaugusele inimfiguuri tabada trigonomeetriat eirates?
Kui relv on 300m peal normaaljooksule seatud, siis kas sellega saab kuni 800m kaugusele inimfiguuri tabada trigonomeetriat eirates?
Teoreetiliselt peaks sellisel juhul olema sihtimispunkti ja tabamuste vahe suurusjärku 13cm.
Kui 100m nullitud, siis oleks 800m juures vahe juba suts üle poole meetri.
Kui relv on 300m peal normaaljooksule seatud, siis kas sellega saab kuni 800m kaugusele inimfiguuri tabada trigonomeetriat eirates?
Teoreetiliselt peaks sellisel juhul olema sihtimispunkti ja tabamuste vahe suurusjärku 13cm.
Kui 100m nullitud, siis oleks 800m juures vahe juba suts üle poole meetri.
See relva nullimine 300/500 peal on igati tehtav, kuid tuuleparanduste null tuleb siiski 100 peal teha, ksf gorilla toodud põhjusel - ka pea olematu tuule mitteolematu mõju.
Galili hark on kahetine lahendus. Ühest küljest tähendab lukukoja juurde toodud hark väiksemat mõju raua harmooniale, teisalt annab relva paremini ringi liigutada - minna ühelt sihtmärgilt teisele. Aga teisalt, kuna tugipunkt on relva raskuskeskmele niivõrd lähedal, siis hakkab nagu kits hüppama. TRG suur eelis on esiteks ees oleva hargiga kaasnev kolmepunktitugi ja relva raskuskese nende vahel, mitte lähedal; teiseks aitab sellele kaasa TRG hargi lahendus. See on üks parimaid lahendusi üldse, kus relv ripub pöördtelje all ja stabiliseerub juba oma raskusega, samas saab selle hargiga nii ühelt sihtmärgilt teisele liikuda, aga relvale peale minnes lukustub hark oma asendis ära, andes vajaliku stabiilsuse. Üks parimaid sõjarelva harkjalgasid üldse. Ei saa aru, miks TRG M10 mudelil sellest loobuti. Kui leian hea põhjenduse, siis jagan.
Galili kaaluga poolautorelv, ees oleva hargiga, peaks võimaldama ennast spottida. Aga see eeldab kergema lukuga relva, mis võimaldab liikumisel tekkivaid jõudusid veel hea asendiga kompenseerida. AR platvormil on see teostatav, TP-ga on ka vahel õnnestunud, aga poltlukuga on see kõvasti lihtsam. Galil ise on raske relv küll oma ca 8,5 kg kaaluga, ja võiks selle arvelt stabiilne olla, kuid lukk on ka raske, ja annab oma panuse liikumisel.
Kui nüüd Nimrod 100 m peal ära nullida, siis 200 m peal peaks olema sihtimispunkt rauajoonest paremal sama palju, kui optika on sellest vasakul. Ma ausalt ei mäleta, kui palju see tegelikult on, ca 3-4 cm tundub. Ehk siis tabamused peaksid 200 peal minema niipalju paremale, 300 peal 2x, 400 peal 3x ja 500 peal 4x kaugemale, ehk siis 12-16 cm. Derivatsioon sellel kaugusel päris niipalju ei ole, aga kui üks teisest lahutada, siis vahe peaks relva ja moona hajuvusse ära kaduma, niiet mõningane kompensatsioon optika vasakul asumisele nagu on.
Relva sisselaskmine toimub alati 100 m kaugusele ja soovitavalt kinnises seintega tiirus, nagu näiteks KLi Männiku tiir, et vähendada tuule mõju tabamustele. Tark on ka trummel niimoodi ümber tõsta, et 100 m nulli koha peal oleks trumli asend 1, ei ole vahet, kas tegemist on BDC või tavalise trumliga. BDC puhul peab arvestama, et see kehtib ainult mingi konkreetse laskemoonaga ja temperatuuriga, kõikide teiste variantide puhul tuleb teada ballistika ja sihiku erinevusi. BDC on mõistlik DMRidel, kus lastakse peamiselt kogu aeg ühte ja sama padrunit, sihikule keeratakse sihtmärgi kaugus sadades meetrites ja see on piisavalt täpne et poolfiguuri tabada. Snaipritele pigem 1 cm/100 m peale klikkidega sihik.
Kasulik oleks ka kontrollida nullimist näiteks 300 või isegi 500 m peale, et asi on paigas, s.t. ballistikatabel peab vett ja sihiku kõrgusparanduste trummel töötab. Lahingsihik on täiesti eraldi teema ja selle valib iga laskur vastavalt ülesandele. Näiteks kui on vaja katta väga laia või sügavat sektorit, mingit langevarjurite maandumisala või laia põldu, siis oleks väga mõistlik panna lahingsihik laskekauguse keskele ja sihtida vastavalt vajadusele kas alla või üle, samamoodi kompenseerida tuult ja sihtmärgi liikumist. Lahingus suure stressiga sihikut kruttides keeratakse vale kaugus ja siis lastakse mööda. Derivatsiooni mõju DMRidele on praktilise laskekauguse piires mõned sentimeetrid vindisoonte suunas, reeglina lendavad kuulid paremale. Kuni 300 m ei ole vaja arvestada, seal on derivatsioon mingi 2 cm ja sealt edasi ei eksi väga, kui arvestada derivatsiooniks 1 cm iga 100 m kohta kuni 600 ja peale seda 1,5 cm kuni 900 ja sealt edasi 2 cm iga 100 m kauguse kohta. Galil SN ja SVD praktilistel laskekaugusel täiesti marginaalne teema, kui küljetuul 1 m/sek paremalt viskab kuuli 300 m pealt 3 ja 600 m kauguselt 10 cm ning 900 pealt 24 cm kõrvale, 1 m/sek tuuleke on selline, et seda on väga raske märgata.
Vanemate relvade sihiku asetusel relva keskjoonest natuke vasakul ei ole praktilise laskekauguse piires mingit tähtsust. See on peamiselt arvestuslik näitaja. Hea Galil laseb 1,5 MOA hajuvusega, et kõik tabamused peaksid 1000 m pealt olema 45 cm ringi sees, seega väikenegi eksimus kauguse või tuule arvestamisel tähendab möödalasku, nii et see peab olema ideaalsete tingimuste kokkusattumine, et näiteks 800 või 900 m pealt 1 lasuga sihtmärki tabada. Selliseid kordi on oluliselt rohkem, kui pommitadki pool salve sihtmärgi lähedusse ära. Magnumiga olen 1200 m pealt 30x30 cm plaati küttinud nii, et kui 10 lasust iga teine oli tabamus, võis väga rahul olla. Nimelt kõrvalekalle 45 cm 1 m/sek tuule puhul. Lasidki nii, et üks lask pihta ja teine napilt mööda, sest vahepeal oli tuul natuke muutunud või tegid ise pisikese päästmisvea. Ülipikkade kauguste laskmine on peen kunst, kus kõik mõjutab kõike ja kindlat garantiid tabamuse kohta ei ole olemas, sellepärast lasebki kaugele ja tähtsat sihtmärki korraga mitu laskurit, et siis möödalasu korral teha kiire parandus ja lasta uuesti. Tuletoetuseks ülekaaluka vastase vastu on poolautomaadi suurem laskekiirus kindlasti boonuseks, kuid siis peab vaatleja väga hea olema ja nägema kuuli lennukeerist või kukkumise kohta, sest laskur loksub oluliselt rohkem kui poltlukuga. Kui on vaja lasta märguande peale või liikuvat, on poltlukul kindlasti eelis, sest lukk töötab kiiremini.
Poolauto 5 lasu kobaras 1 lasu erinevat tabamust ülejäänutest seletatakse ka sellega, et esimene lask on käsitsi rauda tõmmatud ja asub padrunipesas mitte nii sügaval kui järgmised, sellest tulenevalt tabab ka eri kohta. Selle kohta on mitu teooriat. Poolautot õpetatakse laadima niimoodi, et lukk täiesti taha ja siis ainult taandurvedtu jõuga ette tagasi, kuid kuna poolautode padrunipesad on poltlukkudest suurema tolerantsiga puuritud, siis kipuvad ikka erinevused tulema, sellest ka hajuvus. Poltlukuga seda täheldanud ei ole, muidugi on mõistlik raud boresnake vms läbi tõmmata, seal võib igasugu prahti olla, samas tõmbab ka üleliigse õli välja.
See, et esimene lask teise kohta läheb, sai loomkatsega nähtud. Aga see on tugevalt relvast sõltuv, ksf Gorillal joonistub see selgelt välja, minu karabiinil tundub see relva hajuvusse ära kaduvat, aga samas see on midagi sellist, mida peaks kontrollima teadlikult järgi. Pakun et saan sarnase nihke nii kõrguses kui küljes. Ei teagi, kas probleem on padrunipesas, pigem on erinevus tõesti laadimistsükli erisustes - esimene lask on käsitsi laetud (ehk kui kõvasti lukk sellele peale lajatab).
Poole kilomeetri pildi peal ilmselt jänkid M14 EBR ja SASSiga koos kohalike liitlastega. Kremli paraadi julgestajad ilmselt FSO ehk ihukaitseteenistus, relvi ei suuda usaldusväärselt tuvastada, suhteliselt hägune ja halva nurga alt tehtud kaader, kas keegi pakub, mis relv ja kaliiber? Kuna valvatav plats on suur, siis pigem magnumid, et vajadusel kaugelt ja läbi kaitsevesti lasta.
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
M80 moona ja Galiliga 800m ära võeti ning moona kulus kogu selle peale täpselt nii palju, et 100 m tagant kalkuleeritud arvutustele kinnitust saada. Trigonomeetriat ei ole märkmetes mainitud. Seetõttu jääb küsimus minu jaoks isiklikult endiselt õhku. Kui relv on 300m peal normaaljooksule seatud, siis kas sellega saab kuni 800m kaugusele inimfiguuri tabada trigonomeetriat eirates?