www.militaar.net

Kapten Trumm kirjutas:Kindlasti ei saa unustada, et infosõda toimub ka USA-s ning sellesse kaasatakse professionaale (et anda sõnumile suuremat kaalu). Antud juhul on infosõja eesmärk näidata produkti paremana. Oli ka meil hiljuti üks koloneli pagunitega tegelane, kes kirjutas artikli tankide kasutamatusest Eesti maastikul.

Kuid ei saa ka unustada seda, et meile teadaolevad argumendid siiski toetavad Gideonicu seisukohta. Eks kui muud argumendid otsa saavad saab alati viidata kontrollimatule nagu infosõda, judeoreptiloidid või ülemaailmne illuminaatide konspiratsioon.

Kapten Trumm kirjutas:Kindlasti ei saa unustada, et infosõda toimub ka USA-s ning sellesse kaasatakse professionaale (et anda sõnumile suuremat kaalu). Antud juhul on infosõja eesmärk näidata produkti paremana. Oli ka meil hiljuti üks koloneli pagunitega tegelane, kes kirjutas artikli tankide kasutamatusest Eesti maastikul.

Taaskord: https://www.youtube.com/watch?v=uZbqkxjAK8E

Isegi vene sõjalennunduseksperte hämmastab see solk, mida F-35'le selga proovitakse valada. Nende seisukoht on, et on tegu tõelise põlvkonnavahetusega ja väga hea lennukiga.

F-35 ja F-22 kohta ei oska väga midagi tarka öelda. Algne plaan DoD poolt oli toota neid palju rohkem mõlemaid, üle mõistuse keerulised masinad ja püksirihma tiriti ka aina koomale. F-15 on uskumatu aparaat, palju ta täppiskola kaasa jõuab vedada, ja sulle täpselt kümnesse panna, samas pole teada, et mõni F-15 mudel oleks lahingukaotuse saanud, kui ma nüüd ei eksi.

Structural defects[edit]

All F-15 aircraft were grounded by the US Air Force after a Missouri Air National Guard F-15C came apart in flight and crashed on 2 November 2007. The newer F-15E fleet was later cleared for continued operations. The US Air Force reported on 28 November 2007 that a critical location in the upper longerons on the F-15C model was suspected of causing the failure, causing the fuselage forward of the air intakes, including the cockpit and radome, to separate from the airframe.[74]

F-15A through D-model aircraft were grounded until the location received more detailed inspections and repairs as needed.[75] The grounding of F-15s received media attention as it began to place strains on the nation's air defense efforts.[76] The grounding forced some states to rely on their neighboring states' fighters for air defense protection, and Alaska to depend on Canadian Forces' fighter support.[76]

On 8 January 2008, the USAF Air Combat Command (ACC) cleared a portion of its F-15A through D-model fleet for return to flying status. It also recommended a limited return to flight for units worldwide using the affected models.[77] The accident review board report was released on 10 January 2008. The report stated that analysis of the F-15C wreckage determined that the longeron did not meet drawing specifications, which led to fatigue cracks and finally a catastrophic failure of the remaining support structures and breakup of the aircraft in flight.[78] In a report released on 10 January 2008, nine other F-15s were identified to have similar problems in the longeron. As a result of these problems, General John D. W. Corley stated that "the long-term future of the F-15 is in question."[79] On 15 February 2008, ACC cleared all its grounded F-15A/B/C/D fighters for flight pending inspections, engineering reviews and any needed repairs. ACC also recommended release of other U.S. F-15A/B/C/D aircraft.[80]
Allikas: WIKIPEDIA

Mis mootorite veojõu kasvatamisse puutub, siis see on levinud nipp aga seda ei tohi kasutada kui sul äärmist vajadust pole. Nuppudest piirajad maha ja ohsavana, veojõudu tekib kohe juurde, aga sel nipil on kindel ajakulu loetud sekundite jooksul, kütusekulust ja SFC'st pole siis mõtet enam rääkida, hävitad esimese astme turbiinilabad ära selle tegevusega, pääseda võib selle tegevusega, aga need on sekundid, edasi pead kähku uurima kuidas seda teha, enamus twin-spool turbo-fane' ei kannata sellist asja. Turbo-Jet tüüpi mootorid olid küll ses suhtes võimekamad, kütusekulu küll röögatu aga midag asjalikku ma ka sealt ei mäleta muud, et ikkagi kõik roomasid koju, nüüd ikka imbub siit ja sealt infot MiG-25 kohta, röögatu jõuga masin oli, RWR oli täitsa hea ja radari kilovatid ka, aga lahinguline võimekus oli umbes NULL, siiski on ikkagi väga tõenäoline, et üks MiG-25 variant lasi F-18 Horneti maha SARH raketiga, Spiecher oli umbes ta nimi, kas asi ikka täpselt nii oli, siis käis räme rahe ümberringi, et kas see oli see MiG-25 või midagi muud aga kuidagi ikka tilgub infot, et see oli Iraagi MiG-25, kellel sooritus õnnestus.

Rääkides kohtumisnurkadest, siis US NAVY viis just läbi teste üsna muljetavaldava välise koormaga.

Vähendamata originaalpilt siin: http://i.imgur.com/iZEqLiE.jpg

Artiklis on mainimata jäänud, et lisaks 4x GBU-12 + 2x AIM-9 kandis lennuk ka "vargset" välist GAU-22/A weapons-pod'i. Sisemist laadungit pole mainitud, aga üsna kindlalt pidi see olem, vastasel korral poleks operatiivtingimustes antud testide tulemustega eriti midagi pihta hakata.

Igatahes ka kõiksugu tail-hook hädad tunduvad olema kauge minevik. Juba suvel tehtud katsetel oli 0 ebaõnnestumist ning tehti ka öömaandumisi. Tehti maandumisi ka üsna kesise ilmaga:
https://www.youtube.com/watch?v=wTF2mxxPqgo

Artikkel, mida mainisin on (põhiliselt küll juttu B mudelist) siin:
https://www.dropbox.com/s/6djli4o8l3j1i ... K.pdf?dl=0

F-15A on juba ammu minevik ju, neid pole lendamas enam, C mudel on ka ülemodifitseeritud, E mudel on nii muutunud, superelektroonikat täis, + kaks silmapaari, ei saa alahinnata selle relvastuse võimekust. E saadetakse küll CAS rolli täitma aga tal on ka õhuvõitluse võimekus, kaugelt AMRAAM'id, lähemalt AIM-9 Sidewinderid. Väga õnnestunud komplekt, ja siin on vist mängus ka juudiõhuvägi, kes on arengus abiks olnud.

Kapten Trumm kirjutas:Kõnealune Su-27 prototüüp ehk P-42 oli nii ära nuditud/tuunitud, et tema veojõu ja kaalu suhe oli ca 2,0. Sellist suhet pole ühelgi seerialennukil õnnestunud saavutada ja ilmselt ei saavutata kah (pole kah praktiline).

Mingit aparatuuri või muud sellist relvastuse võimekust ta ei omanud, ta oli ikka nii ära nuditud, insenerid rehkendasid erikaalu ja veojõudu, see P-42 poleeriti isegi värvist ju puhtaks ja tõmmati mingi kerge imekreemiga üle, et aerodünaamiliselt oli ikka supervõimekas, aga, et isegi värv maha poleerida, seal olid arvutustes juba grammid, palju see värv kaaluda võib üle kogu plaaneri pinna, ehk kuni 12-14 kilo lisaraskust võis see olla vast, aga isegi see nühiti maha, et rekordit teha, kummaline.

Eriti saladuslikuks peetakse ida poolt MiG-31 mudeleid ja nende edasiarendusi, juba varakus arendusjärgus, 4 masinat olid nö datalingis oma radarite ja muude sensoritega, 800km ala oli kaetud ja sihikul nö, et kuidas neil F-35'ega omavaheliseks õhuvõitluses läheks, MiG-31 on jube manööverdamatu aga kiire kobakas ja RCS on suur, aga samas tassib kaasa päris häid SARH rakette ja kas siiski pole see esimene masin üldse õhus, mis omas PESA tüüpi radarit, pole küll jah AESA ja LPI, aga datalink oli küll vägev, aga need masinad on enamuses risu ja minemas kirstu nö, BM mudel oli uskumatult võimekat elektroonikat täis topitud, aga neid lihtsalt pole, hoolduskulu on üle mõistuse suur

MiG-31 omadustest pakub pikem taktikalist huvi tema ülisuur ristlemiskiirus ja tavamõistes suur lennukaugus sellel kiirusel. Piltlikult öeldes, kui Leedust tuleb F-16 täie kiirusega siia, siis meil saab tal olema küte otsas, MiG-31 sõidab Mach 2.3-ga siia ja Leetu tagasi kah. Neid ei pea siin tegutsemiseks väga piiri äärde tarima, piisab ka Moskva oblasti lennuväljast.

Poolaktiivsete kaugmaarakettide peale ma palju raha ei panustaks, venelastel oli mingi über rakett kunagi loomisel (vist R-37), kusmaani saadi, pole täpselt teada). Ka R-33 kohta on andmed vastuolulised, olen näinud ka väiteid, et see on analoogselt AIM-54-ga aktiivse radariga. Manööverdusvõime pole antud kiirusomaduste ja massiga lennuki puhul ka mõistagi teema.

See video pole vist siit läbi käinud
https://www.youtube.com/watch?v=zxK6O5--9Z0

Nonii, ilmselt on see teema piisavalt nämmutatud, et aeg oleks visata kindaga.
Ja asja kallale ! Millist omapärast ja tavapäratut tehnoloogiat kasutatakse F-22 ja ilmselt piiratud koguses kah F-35 juures ?
Ma oleks selle küsimuse vist pidanud viktoriini panema, aga sobib siia kah.
Ma annan isegi mõningaid vihjeid: F-22 sisaldab ebamõistlikus koguses servosüsteeme, lugege piltidelt kokku palju on tüürpindasid.
Õige vastus väärib konjakit minu poolt.
Ma loodan, et õige vastuse avaldajat ei erikohelda kusagil Qantanamos, nii igaksjuhuks ütlen sest tegu on suht salastatud teemaga.

Kui veidi loogiliselt mõelda siis samm edasi oleks elastsete aerodünaamiliste elementide kasutamine kande- ja juhtpindade juures ehk siis sammuke lähemale pärisloodusele.
ps. Konjakitest eelistaksin Hennessy toodangut...

Ma ei saa küsimusest täpselt aru. F-22 plaaneri vargomadused ja F-35 plaaneri vargomadused on täiesti erinevad. CAD/CAE/CAM softidega on nende kuju küll RCS vähendamiseks põhjalikult välja lihvitud, aga F-22 tootmises ei kasutatud samu materjale päris, mis F-35, mis on samm edasi juba, kärgtehnoloogial mitmekihilise mikrofiibriga autoklaavist läbi käinud tiivad või mida sa mõtled? JHMCS ja relvad on suht sama platvorm, et ühtlustada õhuväge, aga jällegi, ka see ei tundu nagu küsimusepõhine vastus. F-22 tõmmati küll mingi superkemikaalvärviga üle, et RCS oleks väiksem, F-35 puhul on juba asi edasi läinud, kogu kere disain nö neelab ja hajutab energia ära ja midagi tagasi ei peegeldu praktiliselt. LPI radar on mõlemal, aga eri arvu TR moodulitega ja eri mudel. Mootoritootja Pratt and Whitney disainitud mootoritehnoloogiad ehk, aga ka need on täiesti erinevad, F-22'el ju 2 mootorit nö 2D TVC, F-35'el aga üks ja olenevalt mudelist täitsa 3D võimekusega masin STOVL näiteks. Need on täiesti erinevad masinad, ahjaa, mõlema tarkvara kallal on kasutatud ADA programmeerimiskeelt, rohkem mulle pähe ei purska ja netti ma skännima ei hakka.

Herr Walterile on Hennesy broneeritud !
Ausaltöeldes, poleks oodanud nii kiiret vastust. Su-31 ja needitud plaaner on ju siinse teatava kogukonna lemmik.
Loodan mõistvat suhtumist, sest teatud põhjustel ei saa detaile täpsustada. Ütlen siiski välja asja mis ilmselt herr Trummil jala nõrgaks võtab: Venku ülehaibitud 3d vector controlled engine on ju eilne päev lennunduses. Ja see needitud kiviaeg ...
Ok, ma jõin nüüd klaasikese Värskat, peale tõsist naerupurset ...
Aga pisike tõsielust pärit anektoot sobiks selle jätkuks ja pühendan selle herr Kaptenile:
Tupolevi konstrueerimisbüroo teatavasti sai otse sm. Hrustshovilt ülesande ehitada ülehelikiiruseline reisilennuk. Kuna välisluure oli ettekannete järgi tuvastanud, et inglased ja prantslased on löönud käed, et selline asi teha nagu Concorde, ja partei ja valitsus siis pidid Tupolevile ette kirjutama ikka Concorde projektist karmimad nõuded (maks kiirus 2800) Teadaolevalt oli Tupolev hästi tagasihoidlik mees, kes elas põhiliselt oma pisikeses kabinetis ja ei sallinud isegi koristaja Marfat, sest see rääkis liiga palju.
Üks varajane hommik sadas tema kabinetti sisse lennunduminister koos hunniku parteikomitee poolt heakskiidetud paberivirnaga. Tupolev olnud sitas tujus ja põgusalt tutvunud nende paberitega, mühatanud: Aga kas teil on pakkuda metallisulam, mis täidaks neid nõudeid ?
Läks mõni aeg mööda ja Tupolevi SKB sai asjaga valmis. Peale esimest katselendu tuvastati mitmeid puudusi. Plaaner ei olnud stabiilne väikestel kiirustel ja seda siis kompenseeriti nende koledate vidinatega seal piloodikabiini taga. Propagandistid muidugi kilkasid, et ne imejet analogov, mis pole üldse tõsi, sest taolise probleemilahendusega on aastaid tagasi muudki firmad tegelenud (Google)
Kõige suurem probleem algas vist peale viiendat katselendu, peale mida tehnikud leidsid kriitilised mõrad tiivakonstruktsioonis. (Ma nüüd katsun seletada hästi lihtsalt, et lennukiplaanerile mõjuvad temperatuurid ja sellest tingitud paisumised-kahanemised ülehelikiirutel oli tollajal veel suht tume maa) Nojah, kuna innovaatilise konstruktorina Tupolev lahendas asja ne imejet analogov meetodil, ehk siis otsustas kasutada erakordsete mõõtmetega kere ja tiivapaneele. Arvestades tolleagset valu ja valtsimiskvaliteeti, oli muidugi tegu hullumeelse ideega, aga eks nagu hullud nõuded parteiladviku poolt, siis sai kah Tupolev esitada hulle nõudeid metallurgidele.
Ja nüüd nalja juurde: Peale lõputuid arvutusi ja katseid istuvad Tupolevi pisikeses siniseks suitsetatud kabinetis peale peremehe veel paar ministrit ja üks tehasedirektor (Google) võetakse viina ja kirutakse partei kurssi mõõdukalt. Mingi hetk ei pea muidu pragmaatilise Tupolevi närvid vast ja ta plahvatab: Kurat, sellele peab ju mingi lahendus olema ...
Nagu tavaks ikka, tegi sellpuhul ületunde keegi koristaja Marfa, kelle ülesandeks oli hoolitseda hapukurkide ja konjaki piisava varu eest.
Ja ega sellist lihtsat tööd ikka igaüks saanud kah, selleks pidi olema miinimum topeltkõrgharidus ja koostööleping organitega.
No ja siis ühel serveerimisele järgnenud vaikusemomendil koristaja Marfa plahvatas: Ma olen siin tehases töötanud üsna pikalt ja ilmselt tean vastust: puurige need kuradi pragunevad kohad iga m.jämeduse tagant läbi ja kestab.
Seepeale Tupolev, kui väga pragmaatiline mees, kes ei lubanud iial naistel sõna võtta, küsis: Ja millistele argumentidele ljubesnaja toetub ? No Marfa oli haritud ja organite poolt koolitatud ja ei löönud araks: Teate seltsimees peakonstruktor, selle probleemi mõistmiseks ei pea olema geenius, käige tihedamini vetsus ja kui te rebite seda paberit mis rebeneb igaltpoolt mujalt peale perforatsiooni ... Ja lahkus kiire sammuga ja punastades.