See on jutuks hea küll. Lubati ka mulle ajateenistuses saadud püsiva silmavigastuse tõttu hüvitist, kutsuti asja vormistamiseks kohale, ning kui ühel ilusal kevadpäeval Rahumäele läksin siis selgus ka nende üllatuseks, et eelmise aasta lõpus oli seoses majanduskriisiga (2008 oma) need diagnoosid/hüvitised lihtsalt seadusest mahavõetud. Võrdlesin siis uut seadust ja vana seadust ja hüvitamisele kuuluvad vigastused olid kokku tõmmatud nagu akordionilõõts (seda peaks saama igaüks tagantjärgi vaadata). Oleks natuke varem jaole saanud, siis tookord oli ette nähtud mäletamistmööda pool keskmist palka. Oleks tädil rattad, oleks omnibuss. Lühidalt öeldi, et "väga kahju, nii on, tahaks aidata aga ei saa" ja sedasi ma sealt uksest välja läksin. Mõni kuu hiljem tsiviilis, kui enam poekotiga koju ei saanud, tuli erakorralise meditsiini osakonnas pinnale lisaks eelnevale ka juba oluliselt tõsisem lülisamba vigastus (65 kilose M2 gustimehe kutsehaigus vist) mis häirib elu tänaseni sõna otses mõttes 24/7, aga sellepärast ei ole hakanud isegi riigihoonete uksi ega tähtsate ametnike aega kulutama enam, šanss seal midagi edendada paistis olevat sama suur nagu metsikule kassile rehavarrega võid perse lükata. Haigekassa maksaks vajadusel opid kinni aga on öelnud, et kuni on võimalik ilma lõikamata elada, tuleb saada ilma hakkama. Taastusravid, treenerid, massöörid, psühhiaatrid vähemalt liigutavad end ja tegelevad asjaga, kuigi seda juba minu oma raha eest (mille teenimine on füüsiliselt valus ühtviisi nii kontoritoolis kui maastikul, kui teenimiseks parasjagu üldse võimalust on). Mõrud mälestused muidu väga vinge teenistuse juures (tervitused akf mongolile, kes ikka poistega koos Saureri/Mogi kastis sõitis mitte võllidega GD's).A4 kirjutas: ↑17 Jaan, 2025 9:03 Sisuliselt ütleb ja tagab see poliitika, et kui kaitseväelasega teenistuses olles – vahet pole, kas missioonil, sõjas või rahuajal väljaõppe käigus – midagi juhtub, siis tagab riik läbi Kaitseväe enda ja tsiviiltervishoisüsteemi inimesele kas kuni täieliku paranemiseni või vajadusel elu lõpuni (amputatsioonid, elukestev psühholoogiline trauma) ravi, rehabilitatsiooni, ravimised, proteesid jm abivahendid, ja seda tihti ka mahus või summade eest, mis on märksa kõrgemad, mida tsiviilisik riikliku ravikindlustsuse süsteemi kaudu saaks. Kehtib see kõik nii füüsiliste vigastuste kui ka kõikide F-diagnooside puhul, kus on tuvastatud seos teenistusega. Samamoodi tagatakse kõigile tegevväelastele, kes ise seda soovivad, ka teenistuskoht Kaitseväes tegevväelasena, ametikohal, kus füüsiline või vaimne vigastus teenistust otseselt ei takista. Samuti käib lisaks ravile, rehabilitatsioonile jms vigastuse või terviserikkega kaasas ka päris korralik ühekordsete rahaliste hüvituste pakett (kuigi ega raha jalga tagasi ei kasvata või PTSD-d välja ei ravi). Kogu asja iva on selles, et kui riik on kaitseväelasele andnud ülesande või missiooni, mille käigus ta „katki“ läheb, siis ei peaks inimene enam ise muretsema selle pärast, kas ta saab piisava abi, ravi, abivahendid, toetused jms, et hiljem oma elu võimalikult väikeste takistustega edasi elada – vahet pole, kas tsiviilis või siis tegevteenistuses.
Aga see hala on muidugi köömes elukutseliste ja missioonimeeste kõrval kes käisid meile kogemusi jagamas, endal pool jalga puudu.
