www.militaar.net

Minuteada ei ole kõik sotsiaalkorterid Soomes riigi või KOV omad. Riik laiemas mõistes üürib neid eraisikutelt ja paigutab neisse elama kõikvõimalikke abivajajaid. Tallinnas,Lasnamäel Raadiku tänaval olevad sotsiaalkorterid on minu mäletamist mööda samuti üüritud kelleltki parteile lähedalseisvalt arendajalt. Palo sotsiaalkorteritega oli sama lugu , et ehitusfirmad oleks olnud nõus majad ise valmis ehitama kui riigilt nende väljaüürimiseks mingine garantii tuleks.

Soome näitest oskaks niipalju kirjutada, et enamasti pole igal korterelamu korteril eraldi omanikku vaid hoone kuulub mingile ehitusfirmale, arendajale, pangale vms ja elanikud üürivad sealt pinda. Muidugi on ka üksikisikutest korteriomanikke ja üldiselt tundub kõigil olema huvi oma alla keskmine vabaksjäänud korter sotsiaalkorterina riigi või KOV (ei tea täpselt) kätte sokutada. Mitu tuttavat on unistanud, et saaks oma sara kuidagi sotsiaalkorterite nimekirja suruda. Puuküürnikud jms tegelased on Soomeski probleem, riik aga seevastu ei maksa palju kuid maksab stabiilselt. Ei ole kunagi sotsiaalkorterit küsinud... mumeelest valitakse see korter vabalt turult kuid üürikulude piirmäär on eelnevalt paika pandud.

Enda soomekolimisega oli selline lugu, et päris alguses elasin hotellis, siis vaatasin, et võtaks mingi korteri üürile aga eriti kallist pole vaja. Üks oli nii enam-vähem ja õiges rajoonis ja hind odavapoolne. Töökaaslased kahtlesid, et sellist sa ise küll vist üürida ei saa. Oleks kaks korda kallim, siis pole probleemi, aga niisugused korterid ootavad sõjapõgenikke. Täpsemalt- omanik tahab üürnikuks kedagi pagulast, üksikema vms kellele riik toetust maksab ja siis on talle keskpärane kuid kindel rahavoog tagatud. Ja täpselt nii oligi - kinnisvarabüroos tehti suured silmad, et kas sa tahad tõesti ISE selle korteri eest maksta? Ma ütlesin muidugi ja mis siin imelikku on? Venitati, et eeei... teeeeaaaa, vaataks natuke ja räägiks omanikuga ja üldse oleks õigem e-mailiga avaldus saata. Saatsingi ning polnud õnneks nii optimistllik, et sellele vastust oodanuks.
Siis elasin veel nädala hotellis ja vaatasin, et hoopis parem korter saadaval ja hind on jälle täitsa OK. Seekord tuli töö juurest üks soome tüdruk kaasa, kes kinnisvarabüroos rahvakunstniku vääriliselt etendas stseeni "kohtumine ammukadunud isaga" koos heldinud pilkude ja nagu muuseas silmanurgast äiatud pisaraga. Lihtsameelsed soomlased andsid muidugi kohe korterivõtmed pihku, öeldi, et tere tulemast Soome ja tunne elust mõnu. Tütrekest jah, pole pärast seda enam näinud

Ühesõnaga, garanti on vaja - ükskõik kas kohalik elanik, töökoht, KOV või riik. See ei tähenda nüüd ,et garantii surmani kestaks. Kui saab üksikemal laps täiskasvanuks või lastakse töölt lahti, siis tõmmatakse inimene soositute nimekirjast maha ja üürileandjad sellega suures plaanis ka arvestavad. Ning kogu jutt kehtib üürimise kohta. Kortermajade ja ridaelamute puhul mumeelest pole erilist vahet, et oled sa seal üürnik või omanik. Häärbereid ning losse aga ei jaga isegi mitte Soome riik sotsiaalpindadena välja.

Soomes on nö linna korterid, mida siis üürib linn, (väidetavalt on üürihinnad odavamad aga pole kindel) siis on seal KOV seadnud teatud paikadele mingi piiri millest rohkem teenida ei tohi, muidu sa seda korterit ei saa (need ei pruugi olla linna majad ja üürid pole seal odavamad. Olen ise sellega kokku puutunud öeldi, et me ei või sulle anda seda korterit ja põhjendus oligi selline) ja siis on täitsa vabaturu korterid.

Igal juhul pole selles riigi rahaga üürimajade ehitamise idees midagi sellist, millega võiks Palo äärmist ebakompetentsust tõestada. Võib vaielda, aga teiste ja meist paremini toimivate riikide praktika lolluseks sildistamine on kuidagi väga häiriv. Pigem valitseb ebakompetentsus Postimehe toimetuses, mis teeb nad ka kergeks saagiks igasugu suhtekorraldajatele, strateegilisele kommunikatsioonile ja Reformierakonna peakontorile. Kooliaja pinginaabrid Kadastik ja Ansip enam vägesid ei juhi, aga muutunud pole suurt midagi.

Martin Peeter kirjutas:Igal juhul pole selles riigi rahaga üürimajade ehitamise idees midagi sellist, millega võiks Palo äärmist ebakompetentsust tõestada. Võib vaielda, aga teiste ja meist paremini toimivate riikide praktika lolluseks sildistamine on kuidagi väga häiriv.

Nagu siin ja teisteski teemades korduvalt öeldud - meie ei ole Soome. See, et mingi lahendus (maksumäär, noodsamad korterid, veel midagi) selles meist üle 2x rikkamas riigis eksisteerib, ei tähenda, et meil seda praegu juurutama peaks hakkama. Seda enam, et akf vanahalva kogemus viitab samuti turutõrkele.

Meil siin on hulk kohti, kuhu 20 M aastas paremini ära kulutada.

Digitaliseerimine viib meid ju targa ühiskonnani, kus riik osutab avaliku teenust alati seal, kus seda päriselt vaja on ehk see vana ühiskonna privaatne nn. erasektori liivakast kaob lähimas tulevikus ju ära ja ka avalik sektor tuleb sinna oma koogikesi vormima.

Meil on täna "heaks tavaks" saanud planeerimislahendused, kus tööstus kolib linnast välja ca 20 km põllu peale. Kui jätta sealse infra puudujäägid praegu kõrvale, siis seal põllu peal puuduvad ka töötegijad. Need, kes põllukülades aga elavad, üldiselt seal ei taha töötada (näiteks Kalev Jüri lähedal). Tulemuseks on see, et Kalev veab näiteks bussiga inimesi linnast kokku. Iseenesest paras absurd. Autotranspordi nappus ja keskne planeerimine lahendas selle probleemi ENSV ajal märksa mõistlikumalt (nii kukkus välja)- inimene elas oma töökohast max mõne bussipeatuse vahe kaugusel. Tallinna töökohad asusid linnas (kus oli infra), mitte kuskil infrata pärapõrgus. Kui töökoht oli põllu peal (nt suurfarmis), siis sealt jalgsikäigu kaugusele ehitati ka elamud. Tüüpne põllumajanduslik maa asula koosnes töökohast (kolhoos) ja sealt 1 km raadiuses asuvatest eluasemetest. Polnud vaja aega raisata liiklusummikutes ja kütust raisata inimeste tööle saamiseks. Maa-asulates elanike pidevat massilist linna siiberdamist lihtsalt polnud ette nähtud (ja seda polnudki).

Ma ei tea, kas need üürimajade asi on selle probleemi lahendus, aga täna eluasemed ja töökohad ühte jalga ei käi - õigemini läänes ei kipu käima üldiselt kuskil. Milleks oli vajalik Paldiski mnt uus liiklussõlm? Selleks, et Harku valla põllukülade elanikud saaks vabalt ja ummikuta kommuteeruda oma linna töökohtadesse ja õhtul koju. Analoogsel põhjusel tekkis Tartu mnt-Peterburi tee liiklussõlm mõni aasta tagasi. Ehe näide, kuidas turg loob vajadustele mittevastavaid asju. Tulemuseks on elukorraldus, kus inimene käib tööl selleks, et maksta majalaenu ja autoliisingut.

Õnneks on peale viimast masu mõistus natuke õigema koha peale loksunud ja rohkem auru kulub kortermajade ehitamisele linnas. Inimesed (kes hääletavad oma rahakotiga kortereid ostes) on juba taibanud, et veeta iga päev 2 tundi autos sõites tööle ja töölt koju (lisaks kulutades 400-500 eurot selleks, et lihtsalt tööl käia) pole kuidagi arukas. Prognoosil lähikümnenditel edu korralikult ja süsteemselt välja arendatud linnarajoonidele ja kaduvikku elektriliini alustele põlluküladele.

Viiskümmend kirjutas:Digitaliseerimine viib meid ju targa ühiskonnani, kus riik osutab avaliku teenust alati seal, kus seda päriselt vaja on ehk see vana ühiskonna privaatne nn. erasektori liivakast kaob lähimas tulevikus ju ära ja ka avalik sektor tuleb sinna oma koogikesi vormima.

Selles targas ühiskonnas jääb otsustusõigust ikka omama inimene. Senikaua, kui see otsustuskoht on parteiline, ei hakka see eales erapooletu olema. Eriti Tallinnas, kus korruptsioonist on läbi imbunud kõik (kriminaalasi järgneb kriminaalasjale). Targa ühiskonnaga kaasneb muidugi suurem läbipaistvus (avalikkus saab vaadata, kes piiratud hüvesid saab), kuid samas puudub vastutus - siis mis sest kisast kasu oleks? Näiteks Igor Mangi munitsipaalkorteri case?

Kapten Trumm kirjutas:Autotranspordi nappus ja keskne planeerimine lahendas selle probleemi ENSV ajal märksa mõistlikumalt (nii kukkus välja)- inimene elas oma töökohast max mõne bussipeatuse vahe kaugusel.

Ei ole õige. Lasnamäel oli vähe töökohti.

Vaata ala Pae tänavast Peterburi tee suunas (ses mõttes, et mis seal vanasti oli).
Igal juhul nende Lasnogorski migrantide töökohad ei olnud kuskil 20 km kaugusel ja mitte Nõmmel või kesklinnas.
Veelvähem oli jaburdusi, kus Paldiskist, Raplast või Rakverest kärutati iga päev tööle. Täna on see reaalsus.
(OK, Paldiskist tollal ei saanud kuskile "kärutada", see oli suletud linn).

Jah, seal on, aga see on alles I mikrorajoon. Meie elasime IV-s ja sealt oli Pae tänavale ka juba tükk aega sõita. Ning meist kaugemal on veel mitu tükki.

Bussiliiklus käis kolme teed mööda linna poole:
1) Punane - Pae - Tartu maantee (siis sinna piirkonda, millest sina kirjutad);
2) Punane - Fedjuninski - Lauluväljak - Vana-Narva maanteed pidi kesklinna;
4) Vana-Narva maantee.

Suurem osa rahvast sõitis kesklinna ümbrusse või istus sealt kuhugi ümber. Laagna tee (nn. kanal või kraav) läks käiku alles Eesti ajal. Kiirtrammi projekt näitab, et Lasnamäge planeeriti magalaks, kust rahvas kesklinna poole tööle käib.

ENSV ajal jäi suur osa tööstusest kesklinna piirkonda. Üks tehas, mis tõesti Lasnamäele ehitati, oli "Salvo" oma Kuuli teel, aga minu teada ei olnud plaani neid mikrorajoonide vahelisi tühermaid tööstusettevõtetega katta. Võib olla eksin, aga siis tahaks selle kohta allikaid näha. Pigem jäi osa mikrorajoone välja ehitamata.

Kuna sinna plaaniti suurusjärgus peaaegu 10% ENSV rahvaarvust, ei saanudki see olla midagi muud kui üks suur magala.

Kapten Trumm kirjutas:Kui töökoht oli põllu peal (nt suurfarmis), siis sealt jalgsikäigu kaugusele ehitati ka elamud. Tüüpne põllumajanduslik maa asula koosnes töökohast (kolhoos) ja sealt 1 km raadiuses asuvatest eluasemetest. Polnud vaja aega raisata liiklusummikutes ja kütust raisata inimeste tööle saamiseks. Maa-asulates elanike pidevat massilist linna siiberdamist lihtsalt polnud ette nähtud (ja seda polnudki).

Ma ei tea, kas need üürimajade asi on selle probleemi lahendus, aga täna eluasemed ja töökohad ühte jalga ei käi....

See, et elamispind oleks alati võimalikult töökoha lähedal eeldab stabiilsust. Praegu sellist nõukaaegset n.ö. "stabiilsust" pole ei töökohtadega ega elamispindadega.
Enamik rööprähklevad. Kas erinevate töökohtade vahel, või töökohtade ja elamispindade vahel.

Noored püsivad ühel töökohal alla kahe aasta

Värskest tööportaali CV Keskus uuringust selgub, et kui vanem põlvkond püsib ühel töökohal ligi kuus aastat, siis nooremal põlvkonnal on see napilt üle pooleteise.

https://tarbija24.postimees.ee/3218591/ ... kahe-aasta

Eestlased püsivad ühes töökohas keskmiselt seitse aastat, samas kui Läti töötajad vahetavad töökohta keskmiselt iga 6,3 ja leedulased iga 6,5 aasta tagant, vahendas tööandjate keskliit. Elu- ja töökeskkonna parandamiseks mõeldud Euroopa Fondi uuringu järgi töötavad inimesed Euroopa Liidus ühe tööandja heaks keskmiselt 8,3 aastat.

Taani ja Suurbritannia töö-jõud on EL-is kõige mobiilsemad, töökohta vahetatakse vastavalt iga viie ja 6,1 aasta tagant. Kõige kauem püsivad ühel töökohal inimesed Portugalis – 10,5 aastat.

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/ee ... d=51066805

USA-s....

Ameerika Ühendriikide Statistikaameti andmetel vahetavad ameeriklased töökohta keskmiselt iga 4,4 aasta järel. Säärast arvestust viiakse läbi iga kahe aasta tagant – 2008. aastal oli USAs ühel töökohal töötamise keskmiseks pikkuseks 4,1 aastat

http://www.sekretar.ee/uudised/2010/12/ ... us-tookoht

Nõukaajal oli tavaline aga see, et töötati ühes ja samas ettevõttes n.ö. "surmani".
+ nii töökohtade kui elamispinna jaotajaks oli riik või riiklikud ettevõtted - tuled tööle, saad elamispinna... või ka vastupidi, soetad elamispinna ja saad töökoha sinna lähedale.
Tänapäeval pakuvad suht vähesed ettevõtted koos tööga ka elamispinda, ja nendest pakkujatest osa omakorda ei saa seda pakkuda töökoha vahetusse lähedusse.
Paratamatus on, et käiakse tööl isegi ühest linnast teise, või ühest Eesti otsast teise.
Kui töökohta veel ollakse valmis iga 2 või 4 aasta tagant vahetama, siis oma kodu ja kodukohta, nagu mustlased, nii tihti vahetama valmis ei olda.
Seega IMHO ei saa siin tänast päeva kuidagi võrrelda ENSV-s toimunuga.

Mis puudutab neid riigi või KOV üürikortereid/maju, siis siin oleneb millistest korteritest/majadest käib jutt ja kellele need suunatud on.

Eraldi teema on veel see, kas turg üldse vajab üüripindasid juurde, kuhu, kui palju ja miks.
Sealt edasi võib vaielda, kas nende võimalike turult puuduvate üüripndade arendajateks on erasektor või riik.

Kõige likviidsemate väikekorterite (suurus 12–20 m², värske sisustus, madalad kommunaalid ja vannituba korteris) asjus aga valitseb põud. Kui lugejal peaks tekkima vajadus oma ülikooli minevale lapsele või välismaisele uuele kolleegile sellist kena väikest korterit Mustamäel aidata leida – siis ega peale endiste Akadeemia tee ühikate valikus palju polegi. See näitab, et uutele kaasaegsetele üürimajadele on turgu küll ja veel.

Ideaalis võiks kogu maja olla ehitatud üüriäri silmas pidades. Nii on investoritel võimalik omandada korraga terve korrus või vähemalt mitu kõrvuti asetsevat ühikut. See teeb halduse märgatavalt kergemaks.

https://www.aripaev.ee/arvamused/2018/0 ... heb-polema

Riigi mure omakorda on, et elamufond pidevalt amortiseerub (kuni 6000 maja aastas); riigil on liiga väike osalus elamufondis (kuskil 4%, kui Põhjamaades on ca 20%); ja ei toimu spetsialistide ning üldse tööjõu vaba liikumist, eriti väiksemates tõmbekeskustes.

Mõlemad pooled tõdevad, et üürimaju on vaja, kuna järjest rohkem noori ei soovi olla pikemas perspektiivis paiksed. Pealegi on välja toodud ohud ka nn KredExi käendusega. See käendus annab turvatunde pangale, kuid ei anna kindlust noorele perele. Näitena võib tuua kas või baasintressi kõikumised. Hetkel on see 0%, kuid on olnud aegu, kus see on olnud ka 5,7%. On välja toodud arvud, et poolte laenu võtnud perede sisstulekutest moodustab eluaseme laen 20% (üle 30% on juba ohu märk). Sinna ei ole sisse arvutatud igakuiseid kommunaalmakseid. Baasintressi tõusu puhul võivad eluaseme kulud kasvata kuni 50 protsendile pere sissetulekust. See situatsioon lõhnab aga juba uue sundmüügi laine järele.

https://www.aripaev.ee/arvamused/2017/0 ... inguturule

Tallinn on eraldi teema ja noorem generatsioon on ka altim vahetama oma elukohta tihedamalt.

Linnastumise protsess on meelitanud linnadesse, eriti Tallinna, järjest rohkem elanikke, kes omakorda tõstavad nõudlust elamispindade järele. See kajastub ehituse ja korterite hinna pidevas tõusus. Äramärkimist väärib ligi 40 000 majanduslikult võimekaks muutunud nn laulva revolutsiooni last, kellel on tekkinud vajadus iseseisva elamispinna järele.

Uuselanikud jagunevad tinglikult kahte rühma. Esimene rühm peab vajalikuks olla kinnisvaraomanik ja soetab endale elamise valdavalt pangalaenu abil. Teine rühm, kes võib oma majanduslikus võimalustes isegi kindel olla, kuid lihtsalt ei ole kinnisvarausku, üürib elamispinna. Viimane tendents on eriti iseloomulik noortele, kes ei taha ennast aastateks siduda kindla asukohaga. Asukohaks võib näiteks Tallinna piires nimetada kas või töökoha muutust. Siit ka üüriturul üha kasvav huvi üürimajade projektide ehitamise vastu, mis viib üürikorterite majandamise üldkulud investorile tunduvalt madalamaks.

http://www.gk.ee/meediakajastu/uuriturg ... 18-aripaev

Kolisin arutelu elukoha ja töökoha vahemaa üle ENSV-s ja EV-s Eesti majanduse teemasse.

Martin Peeter kirjutas:Igal juhul pole selles riigi rahaga üürimajade ehitamise idees midagi sellist, millega võiks Palo äärmist ebakompetentsust tõestada. Võib vaielda, aga teiste ja meist paremini toimivate riikide praktika lolluseks sildistamine on kuidagi väga häiriv. Pigem valitseb ebakompetentsus Postimehe toimetuses, mis teeb nad ka kergeks saagiks igasugu suhtekorraldajatele, strateegilisele kommunikatsioonile ja Reformierakonna peakontorile. Kooliaja pinginaabrid Kadastik ja Ansip enam vägesid ei juhi, aga muutunud pole suurt midagi.

Ega see korter ju iseenesest odavam ei ole, riik maksab nii kui nii üüri kinni ehk soomes sossu ja kela. Tänaseks on nad ise ka aru saanud et selleks pole vaja omal maju ehitada. Tugesid saab ju igale korterile anda. Kui nõudlust on neid kortermaju ehitatakse.

Juhtkiri: veetšega helgesse homsesse?
PM
23. juuli 2018, 0:05

Kui me ei suuda enam avaliku debati käigus langetada kvaliteetseid otsuseid või loobume kujuteldavate hirmude tõttu otsustamisest sootuks, ähvardab meid stagnatsioon ja oht sattuda populistlikesse tõmbetuultesse.

Ühiskond on pidevalt seisundis, mida males nimetatakse kahvliks. Näiteks muretseb rahvas, et maapiirkondadest kaob elu ja napib töökohti, samas ei taheta mistahes uusi ettevõtmisi naljalt kodutanuma lähedale. Niisuguste dilemmade lahendamine kätkeb alati kompromissi – on võita ja on kaotada. Nagu males tuleb mõelda ja teha käik, peaks demokraatia tingimustes avaliku debati käigus selguma, kummale poole kaalukauss lõpuks langeb.

Mida keerukam on valik, seda enam vajame usaldusväärseid andmeid. Eelmisel nädalal kirjutas riigikontrolör siseministrile, et valitsuse liikmetel pole järjest kallineva idapiiri küsimuse üle otsustamiseks piisavalt andmeid. Loomulikult ei saa avalikkus teada ega peagi teadma piiri ehitamise detaile – ka iga minister pole selle teema asjatundja. Avalikkuse huvi on selge: piir peab pidama ja olema ehitatud nii, et riigi kulutused püsiksid mõistlikud.

Kuu aega tagasi teatas valitsus, et lõpetab riigi eriplaneeringu, mis puudutas Tartu lähistele Emajõele kavandatud puidurafineerimistehase rajamist. Mäletatavasti tekkis mullu mais algatatud eriplaneeringu vastu ulatuslik avalik protest ning algasid kohtuasjad. Emotsionaalseks veetšeks muutunud avalik arvamus heitis osa fakte eos kõrvale kui kaalumist mitte väärivad. Kuigi planeeringuga jätkamine tähendanuks esmajoones keskkonnauuringuid, ei tahetud neidki. Ka Postimees nentis juhtkirjas, et avalik debatt viis rappa.

Nagu idapiiri puhul, nii on ka siin selge, et enamikul kodanikest puudub kompetents hindamaks üksikasju. Erihariduseta on võimatu mõista, millist mõju avaldavad keskkonnale ühed või teised keemilised ained ja millises koguses, millised on looduslikud protsessid ja nii edasi. Otsus peaks tuginema asjatundjatele, kes suudavad neil teemadel süvitsi vaielda. Kui osa teadlasi praegu tõdeb, nagu selgub tänasest Postimehest, et mingitel põhjustel pidid nad vaikima, võiksime küsida, kas see ikka on päris niisugune olukord, nagu me tahaksime ja nagu Eesti vajaks.

Jõukam ühiskond tarbib rohkem ja survestab sellega keskkonda. Teadlased teavad, et see surve jätkub ning uurimistööd tuleb teha niikuinii ja pidevalt. Seesama jõukam ühiskond suudab paraku ka rohkem kisa tõsta. Kohati nii kõvasti, et mõistuse häält pole enam kuulda. Kui eelseisvas riigikogu valimiste kampaanias saavad emotsioonid määravaks, leiame kardetavasti tuleval kevadel ka oma võimumäelt esinduse, kus tooni annavad stabiilsed geeniused.

Veetse asemel on nüüd moodsaim lahendus - Facebooki miiting. Veetse kisa kõvaduse asemel läikide arv.

Kuu aega tagasi teatas valitsus, et lõpetab riigi eriplaneeringu, mis puudutas Tartu lähistele Emajõele kavandatud puidurafineerimistehase rajamist. Mäletatavasti tekkis mullu mais algatatud eriplaneeringu vastu ulatuslik avalik protest ning algasid kohtuasjad. Emotsionaalseks veetšeks muutunud avalik arvamus heitis osa fakte eos kõrvale kui kaalumist mitte väärivad. Kuigi planeeringuga jätkamine tähendanuks esmajoones keskkonnauuringuid, ei tahetud neidki. Ka Postimees nentis juhtkirjas, et avalik debatt viis rappa.

"Avalik arvamus" ehk tegelikult "vastane" initsiatiivgrupp sisuliselt nimetas uuringud juba eos kallutatuteks, kinnimakstuteks ja mittevajalikeks.
See on väga ohtlik pretsendent ja halb signaal investorile tulevikus.

www.militaar.net

Eesti majandus eile, täna ja homme.

Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

Re: Eesti majandus eile, täna ja homme.

Re: Eesti majandus eile, täna ja homme.