www.militaar.net

hugo1 kirjutas:

Kui õieti mäletan, siis mingid Letovi ründelennukid, mis müüdi Hispaaniasse vabariiklastele. Raamatud kodus ning nii pea kontrollima ei jõua...

See toimus, siis samal ajal, kui meie ka oma vanaraua sinna relvade hinnaga maha müüsime

yep. suht Hispaania kodusõja alguses. Mingi 1936 või 1937 võis see aasta olla...

nublu kirjutas: Või ei saanud aru mis see Grimaud relvasaadetis oli? Grimaud oli see relvakaupmees, kes need poola relvad ostis ning Eestisse tõi. Ning mis eestlased peale sõja puhkemist konfiskeerisid...

Eh-mälu-mälukest

Grimaud oli Athose vaikiv teener kolmes musketäris. Relvaärimees oli Grimard...

Grimaud oli Athose vaikiv teener kolmes musketäris. Relvaärimees oli Grimard

hugo1 kirjutas: Teine asi Orzel, mis siia põgenes. Tean, et laeva valvati jne....., aga tegelikult mulle on jäänud mulje, et nad lasti niisama minema. Mitte ükski normaalne inimene ei jätaks madruseid laeva ja valvesse ainult paar vintpüssidega Eesti sõdurit. Mehed oleks pidanud kiiresti laevast maha võtma, laeva aga konfiskeerima, miks seda ei tehtud

nublu kirjutas: Peale otsust laev interneerida alustati ka selle korralduse tegelikku elluviimist. Esimese asjana võeti laevalt ära merekaardid. Seejärel aeti Orzel sõjasadamasse sisse ning sinna vintsi alla, kus sai laevalt maha võtta torpeedod. Ning samal päeval algas ka torpeedode mahalaadimine.

Meeskond käis samal päeval saunas ning kapteni abi palus eestlastelt luba veel viimane öö laevas veeta. Mis neile ka anti.

See oligi suurim rikkumine, mida Eesti pool selle interneerimise käigus tegi ning mille poolakad ära kasutasid. Sõjasadama suud rahu ajal boonidega ei suletud, laeva valveks oli jäetud vaid kaks tunnimeest ning laev seisis ise nii, et nina oli sadamasuu poole. Edasi sa tead ilmselt isegi.

See on see ametlik ajalugu, mis tegelikult toimus on ilmselt tänapäeval juba võimatu teada saada. Eriti paneb mind imestama see jutt, et väidetavalt olevat Orzeli tüürimees mälu järgi taastanud olulisemad lõigud merekaardist, millede abil siis mindi läbi Taani väinade.

Aga kurat seda teab, imesid on ka enne juhtunud

Roots kirjutab, kuidas allveelaeva haigestunud komandör paigutati Sõjaväehaiglasse ravile [15.09]; Laidoner korraldas ohvitseridele vastuvõtu; merejõudude juhatuse korraldusel toimusid vastuvõtud ka meeskonnale. [Seega igati positiivne vastuvõtt, millega allveelaeva komandör ka väidetavalt arvestanud oli, kui Tallinna kohaks valis.]

Laev oli poordiga kai ääres. Kui Roots jt läksid vaatama, siis askeldasid juures mõned meie madrused. Kail oli hobune vankriga ja allveelaevalt võeti maha üks torpeedo [kokku võeti 14], asetati vankrile ja veeti ära. Meie sõjalaevad seisid siinsamas naabruses. Sõjasadama valveohvitser vastas küsimusele, mis tehakse kui laev omavoliliselt tahab lahkuda - laseme hoiatuspaugu ja pärast selle eiramist avame tule. "Meie valvelaev asub siinsamas kõrval ja on alaliselt valmis tegutsemiseks."

Õhtul vastu 19.[p.o 18]09.1939 oli laevakomandöri asetäitja palunud luba muuta laeva asendit, sest tuul olevat hakanud käima laeva peale ja vastu kaid hõõrudes võivat laev saada vigastusi. Talle anti luba ja allveeleaev kinnitati ahtriga kai külge.

Öösel näinud valvelaeva vahimadrus, et laev hakkas liikuma. Alarmeeris kohe meeskonda, komendorid asunud kahuri juurde, olles valmis tuld avama, kuid valvelaeva komandör polevat selleks käsku annud. Küsinud luba tule avamiseks merejõudude staabist, sealt helistatud merejõudude juhatajale, see võtnud ühenduse sõjaministriga, kes lõppude lõpuks pöördunud ülemjuhataja poole. Viimane siis alles andnud käsu tule avamiseks.

Siis oli laev juba merel, Aegna helgiheitja püüdis ta kinni. Rannapatarei nr 3 sai käsu tuli avada, pärast mõnda kogupauku kadunud laev veepinnalt. Patarei komandör kandis ette, et laev uputatud. See nõudis aga kinnitust, ja et merel õlilaike ei leitud arvati, et laev võis ka sukelduda. Eesti sõjalaevad asusid teda otsima, kuid tulemusteta.

*

See tekst siia lihtsalt sellepärast, et oleks selgem, kuidas ta ahtriga kai külge sai ja et lisaks valvas ka Eesti valvelaev, mitte aint kaks Eesti mereväelast laevas (nooremmaat Roland Kirikmaa (edasi nooremleitnant ja siis scharführer) ja madrus Boris-Nikolai Mahlstein). Aga muidu on ilus see kirjeldus, kuidas ühte torpeedot maha võeti - hobuvankrile.

PS. Orzelist põhiliselt (aga mitte ainult) enne ja pärast Tallinna on ilus lugu kadunud Mart Sarapuult Akadeemias 6/1989.

Tänud põhjaliku vastuse eest Estoloog.

Ege keegi ei tea, mis Orzelli meeskonna nõudmised olid, kui nad Eesti vetesse tulid Kas poliitilist varjupaika, või midagi sellist

hugo1 kirjutas:

Miks ei ostetud Solothurni püssi tootmiseks litsentsi. Oleks hoitud kokku tohutult aega (ning ehk ka raha, vaata esimese Arsenali püssi hinda). Ning kaitseväel oleks juba 1939. a. püssid käes olnud.

Esimese püssi hind oli ju sellepärast nii kallis, et kõik oli vaja välja töödata, meil polnud peale selle näidiseksemplari mitte midagi. Litsents oli liiga kallis. 500 000 krooni. Mõtle, kui palju püsse selle raha eest oleks saanud. Raha üritati kokku hoida ja ei osatud aimata, et tootmise käima lükamine nii kaua aega võtab. Nii, et minu arvates täiesti põhjendatud ämbrisse astumine.

Selle kohta öeldakse, et aeg on raha

Ning aega meil ei olnud. Ja litsensita püssi tootmine on tegelikult vargus. Ning pikemas plaanis ei tasu vargus end kunagi ära. Aga tegelikult mõtlesin, et kirjutaks siia ühe õpetliku loo jälle Soome kohta

Nendest Soome sõjavõlgadest USA-le ma kunagi siin foorumis juba kirjutasin. Ning kuidas see neile USA erilise toetuse tagas. Aga nad on muid imelikke asju veel teinud.

Nimelt oli soomlastel litsens Bristol Mercury lennukimootori tootmiseks. Litsensitasu koosnes tegelikult kahest osast - tasu kõigi tootmisjooniste ning tehnoloogia eest ning siis veel väike protsent iga toodetud mootori hinnast.

No ja siis (juba Jätkusõja ajal kui Suurbritannia ning Soome olid omavahel ametlikult sõjas) tekkis soomlastel uuesti vajadus üks partii neid Mercureid kokku panna. Ja siis mõtlesid, et mis me nende litsensitasudega teema. Ei õnnestu kuidagi brittidele ära maksta. No nad siis avasid miskises Soome pangas Bristoli firmale arve ning kandsid ausalt kõik litsensitasud sellele arvele. Kui sõda lõppes, siis pidid Bristoli vennad kreepsu saama, kui soomlased neile raha tulid pakkuma...

Nii et vargus ei tasu ennast kunagi ära

Taas Rootsi järgi: Tallinna reidil seisev Saksa kaubalaev teatanud meie ametivõimudele, et öösel ilmunud reidile üks allveelaev. Meie meresidepost polnud seda kutsumata külalist avastanud. Loodi kohe side allveelaevaga - selgus et Orzel, kes "palus meie võimudelt varjupaika". Näidati koht kätte sõjasadamas ja paigutati laeva kaks meie mereväe allohvitseri. Hiljem kordab Roots uuesti, et "varjupaika otsiv" allveelaev.

Edasi võiks öelda, et tuleks lugeda vähemalt seda Sarapuu lugu Akadeemiast ise.

Orzel oli oma sektoris piiriks Jastarnia majakas --- Visla suue. Lootusetus olukorras otsustas komandör 4.09 lahkuda lahest ja võtta kurss Gotlandile. Poola juhtkond pidas deserteerimiseks, vaid päev hiljem anti käsk kõigi allveelaevade lahkumiseks kinnitatud sektoreist. Hiljem Tallinnas diagnoositi Kloczkowskile raske üleväsimus, kuigi kahtlustati ka tüüfust. Komandöril oli sõna otseses mõttes kõht lahti ja 10.09 anti laevalt radiogramm, et kõhutõbi ei võimalda kaptenil teenistuskohuseid täita. Vastuses pakuti - panna komandör neutraalses sadamas maale ja komandöri abi Grudzinski võtab juhtimise üle, või tulla tagasi Danzigi laht ja tuleb laevale uus komandör. Kl juurdles kaks päeva, 12.09 otsustas sõita Tallinna. Laev oli siis Gotlandi lähedal, kuid ei läinud ei Visbysse, Liepajasse ega Ventspilsi sadamasse. See, et kaugemale Tallinnasse, põhjus: Kl oli 1935 Poola sõjaväedelegatsiooni koosseisus Eestis olnud, tundis Laidoneri, lisaks osutas oma seletuses Eesti ja Poola sõbralikele suhetele. Rikkus seega aga Poola ülemjuhataja eeskirju - neutraalseks varjupaigaks olid ette nähtud Rootsi ja Soome sadamad.

Tuleku ametlikuks põhjuseks esitati avarii - kõrgsurve kompressoritoru pragunemine. Kehtis "Erapooletuse korraldamise seadus". Ilmselt oli selle tõttu kavas: Orzel siseneb Eesti vetesse, komandör saadetakse maale, Eesti valitsus esitab tuleku põhjusena avarii, see likvideeritakse ööpäeva jooksul ja allveelaev lahkub. Oli aga aga: Kl ei võinud teada, et Tallinna sadamas oli Saksa tanker Thalatta. See pluss sakslaste huvitatus Poola moodsa allveelaeva kahjutukstegemisest saigi Orzelile saatuslikuks. Sest sakslaste tõttu järgis EV valitsus erapooletuse jt seadusi ülimalt täpselt - ei tohtinud teha midagi, mis rikuks neutraliteeti. Otsus laev interneerida oli seadustega igati kooskõlas. Aga tehti rangelt vahet ametliku ja tegeliku põhjuse vahel.

Jne. Ülejäänu küll iseseisvaks lugemiseks.

Ja Kivirähk või Juur võiks arendada siit küünilise loo Poola laevakomandöri kõhulahtisuse seosest Eesti hilisema ajalooga.

Kuidas tegelikult oli, kes seda teab, sest see on ju jälle ainult üks versioon.

Vt ka näiteks http://www.orzel.one.pl/news.php ja eriti just

http://www.orzel.one.pl/viewpage.php?page_id=25

ka lisainfoks.

nublu kirjutas:

hugo1 kirjutas:

Kui õieti mäletan, siis mingid Letovi ründelennukid, mis müüdi Hispaaniasse vabariiklastele. Raamatud kodus ning nii pea kontrollima ei jõua...

See toimus, siis samal ajal, kui meie ka oma vanaraua sinna relvade hinnaga maha müüsime

yep. suht Hispaania kodusõja alguses. Mingi 1936 või 1937 võis see aasta olla...

Nii, lõpuks siis kodus käidud ning raamatud üle vaadatud. Lugu nende lennukitega oli siis niisugune...

Tegemist oli Letov Š-231 hävituslennukitega. Tšehhidel oli sel ajal õige mitu lennukiehitajat ning riik üritas tellimusi nende vahel nii jagada, et igaüks neist midagi saaks ning ära elaks. Kui kahekümnendate aastate lõpus hakati vaatama lennuväele uut hävituslennukit, siis konkureeris samuti mitu lennuki. Letov pakkus konkursil välja õhkjahutusega mootoriga biplaani Š-31 (Š nagu Šmolik konstruktori esinime tähe järgi). Lisaks kandideeris veel Avia tehas kahe lennukiga - BH-33 ning B-34.

Š-31 oli niivõrd ebarahuldav, et see jäi vaid paberile, hetkel ei mäleta, mis oli B.34 saatus, kas seda telliti vaid üks eksemplar, või jäi samuti vaid paberile. BH-33 telliti kohe rauas ning hiljem veel väike seeria (ning see oli ka muidu edukas - näiteks poolakad tootsid seda litsentsi alusel 50 tk), kuid Letovi masin ning Avia 34 veel seeriasse ei jõudnud.

Mõlemat mudelit arendati edasi ning nii leidis lõpuks tšehhi lennuväe juhtkonna heakskiidu Letovi mudel Š-231. Siin peaks selgituseks ilmselt ütlema, et tšehhidel oli huvitav lennukite tähistamise süsteem. Algsele 2-kohalisele mudeli numbrile lisati järgmise modifikatsiooni puhul ühe võrra suurem number ette. Nii eelnes Š-231 veel Š-131 mis valmis vaid ühes eksemplaris ning siis järgnes kaks Š-231 prototüüpi ning nende katsetamise järel tellis lennuvägi 25 lennukist seeria.

Lennuk oli üsna keskpärane biplaan, mis ei paistnud millegi erilise poolest silma. Jõuallikaks Bristol Mercury õhkjahutusega tähtmootor ning selle suure õhutakistuse tõttu ka maksimaalkiirus väike. Lennuk oli Tšehhoslovakkia lennuväe 2. lennuväepolgu kahe eskadrilli relvastuses. Seerialennukite ehitamine lõpetati 1936. aastal. Kuid samal ajal tulid juba tehasest ka Avia B-534 seerialennukid (B-34 edasiarendus siis), mis ületasid Letovi omasid lennukiiruses päris kõvasti.

Peale lühikest kaalumist otsustas lennuväe juhtkond Letovi Š-231 lennukeist loobuda ning need võeti 1936. a. lõpus relvastusest maha. Lennukid monteeriti lahti ning saadeti 23. jaanuaril 1937 Tallinna poole teele.

Kahjuks ma ei oska ka öelda, kes oli selle tehingu vahendajaks ning kuidas lennukid täpselt liikusid, aga igatahes tšehhi andmete põhjal läksid need üle Tallinna. Millal need siia jõudsid ning laevadele pandi - samuti ei tea.

Veidi on ka lahknevusi liikunud lennukite osas. Osades allikais räägitakse 25 Š-231 lennukist, teistes on aga ära mainitud, et kaks seda sorti lennukit jõuti sõjaväe poolt lennuõnnetustes juba ära lõhkuda ning Hispaania poole läks teele 23 Š-231, 1 Š-131 prototüüp ning veel üks Š-331 prototüüp.

Hispaanias need lennukid ka millegi erilisega silma ei paistnud. Nende tagasihoidlike lennuomaduste tõttu jäeti nad tagalaobjektide õhukaitseks. Pädeva dokumentatsiooni ning tehnilise toe puudumise tõttu lõhkusid hispaanlased ise ka mitu lennukit juba katsetamise käigus, enne tegevusse asumist. Siiski elasid mõned lennukid sõja üle ning leidsid kasutamist ka Franco lennuväes.

Lugesin selle teema läbi igatpidi huvitav ja hariv. Ja nüüd tundsin , et tahaks ka rääkida, vajadus selline kohe.

Tuhanded küüditatud, tuhanded eesti noorte meeste hauad venemaal tööpataljonides langenud Mille eest? Luki all ühishauda aetud eesti korpus, mille eest nad surid? Saksa vormis eesti sõdurid, tuhanded langenud mille eest nad surid? Mille eest?

Mina tunnen et eestlased tunnevad ajalugu läbi põlvkondade ja mina tunnen selle koha pealt ennast väga katki eesti riigi kadumine nii nagu ta läks. Jah võibolla oleks rahvus eestlased saanud sellega lõpppunkti ja siis ? Murtud selgrooga rahvas kaob iseenesest. Üksikud patrioodid ja ükskõikne mass.

Ma tunnen, et kümned tuhanded eesti mehed oleksid siin eespool paljuräägitud halbadest ja veel halvematest valikutest valinud tee mis oleks nad jätnud kõik Eestimaa mulda.

Rääkisin ja kergendasin oma hinge

Tapper ära nii masendunud ka ole, eestlased on väikerahvas ja see tõttu on meil tulnud palju kibedaid pille alla neelata. Eestlased on olnud väga rasketes olukordades ja pole palju puudu jäänud, kui oleksime ültse maailmast kadunud. Kõigest halvast hoolimata oleme alati välja rabelenud. Mis selgroo murdmisse puutub, siis läheb aega, aga tulevased põlved saavad kindlasti sellest häbist üle.

Täitsa lõpp thread siin koos, peamiselt sõjandusfantastika

Need 305 mm patareide abil sõja võidustrateegiast unelejatel tuleks läbi lugeda mõni raamat 1941 sündmustest Eestis ja isegi vene raamatutest saab selge soti, kui kasutu see rannapatareindus tegelikult oli. Aegnast on kasu mõne suurte sõjalaevade üksusega tulevahetuse pidamisega, kuid väikesel alustel ründava meredessandi või 30 km eemal toimuva jalaväerünnaku tagasilöömisel on samapalju sellest kasu kui labidaga vehkides sääskete tagaajamisest

No offence kodanikud, aga mõned strateegid võiks ausalt öeldes natuke reaalselt ringi vaadata.

1941 augustis põrutas kogu Tallinnas asunud NL laevastik+kõnealused patareid välja üle 10 000 üle 100 mm mürsu ja sakslaste pealetungi peatamisel (tegu polnud mingite Tigerite massi vaid üksikute tankide ja soomukitega varustet jalaväega) oli efekt sama hea kui olematu. Sellest tulejõust oli rannapatareidel vaid väike osa. Sakslased tulid 2 diviisiga, venelased oleks 1939/40 tulnud vähemalt poole suurtemate jõududega.

Ma ei taha kuidagi näida ebapatriootlikuna või vene sõjakunsti kiitjana, aga need jutud "Tallinna merekindlusest" on ebarealistlik sõjandusufoloogia. Nendest patareidest pole nii väikese kahurite arvuga ja laskekiirusega kasu isegi kümnekonna manööverdava hävitaja rünnaku tõrjumisel, tulejõud on selleks liiga väike.

Samapalju kasu oli vene rannapatareidest saartel sakslase Riia-laevaliikluse takistamisel ja saksa meredessantide tõrjumisel.

Kapten Trumm

Sa oled küll esimene, kes seda väidab, vähemalt mina pole küll varem sellist juttu kuulnud.
Ei tea jah mida need venelased selles sulus hirmsat nägid, tule aga väikese paadiga ja valluta kõik ära.
Lollid eestlased ja soomlased, tagusid miljoneid oma patareide alla.
Huvitav ainult, miks liitlased 1944a. D-day ajal, nii väga suuri rannakaitsepatareisid kartsid, no on ikka lollid, oleks pidanud väikeste paatidega tulema, poleks mingit hirmu olnud.
Lisaks suurtele patareidele oli veel olemas dessanditõrjekahurid.
Ma küll ei ütleks, et nende patareide tulejõud väike oleks olnud.
Tundub, et Sa ei ole Eesti merekindluste kohta eriti lugenud.

No suurtükiasjandusest jagav inimene naeraks vist sellise mõiste peale nagu nende patareide abil Tallinna kaitsmine maismaarünnaku vastu.

Sellest eksiarvamusest aru saamiseks tee väike rehkendus, kui palju liigub kindlaksmääratud asukohas olev motoriseeritud jalaväeüksus selle ajaga edasi kui neid kahureid laetakse.

Ja kuidas nende kahurite tuld korrigeeritakse, kui nende ainuke mõte on vaenlase kogunemiskohtade puhastamine? Need teadupoolest ei asu rindejoonel visuaalselt nähtaval. Seda on efektiivselt võimalik teha ainult lennukitelt. Eesti Kaitseväel polnud tollal isegi kahepoolse raadiosidega lennukeid. Sellest kangastega tule korrigeerimisest ennegi siin juttu olnud.

Suurtükiväes eksisteerib selline mõiste nagu tulelöök. Tulelöögi andmisel kohta, mida visuaalselt patareist näha pole on vajalik sisselaskmine vähemalt 3-4 mürsuga. See võtab aega koos andmete edastamise vms (eeldades et on kahepoolne raadioside) vähemasti 5 minutit. Järgneb tornide laadimine jne kogupauguks, kogupauk, mürsud lendavad - veel 2-3 minutit otsa. Isegi kiirmarsil liikuv jalaväerood on selleks ajaks esimeste mürskude kukkumise kohast vähemalt kilomeetri kaugusel. Edasi - tuleb hakata uuesti korrigeerima ja sisse laskma - jälle sama triangel asjast peale. Või olid EKV suurtükimehed nii profid, et kui korrgieerija ütles "vaenalne suurest kuusest 30 meetrit", siis panid esimese pauguga pihta või? Suurtükimehed, kellel lahingukogemus puudub ja kes tegid kogu vabariigi ajal üksikuid õppelaskmisi merel, visuaalse nähtavuse piirkonnas asuvate seisvate märkide pihta

Sama case on nende üksikute raudteekahuritega. No venelased hakkavad dessanti maandama kuskil Kunda alla. Tossutad oma ainukese patarei kohale ja avad tule. Eeldusel, et sul on jälle raadioside ja korrigeerija. Lisandub see, et raudteekahur on ebatäpsem kui statsionaarne, sest maapind annab järgi. Kaatrite ka paatidega maabuv jalaväepolk katab vähemalt 2x2 km mereala. Mitu mürsku lased sa selle ajaga välja? No 20 lased, uputad 5 paati ja 50 sõdurit ja miks see N armeed kotib? Lisa veel see, et kui raudteepatarei on üks ainuke, siis on venelase käes veel võtted nagu lennuväe abil raudtee purustamine, samuti rünnak mitmes kohas korraga, aga sina saad kõmmutada ainult ühte kohta.

Jutu point on selles, et Tallinna kaitsmisel maa poolt on rohkem iva 76-155mm välisuurtükiväest, mis on varustatud kasvõi välitelefoni teel andmeid edastava korrigeerijaga kui mõnedest merelahinguks mõeldud "torudest" kuskil kaugel. Kui vene jalavägi tormab rünnakule, siis on sinu kaevikuteni jooksmisega kuluvat aega nii vähe, et parimal juhul jõuavad need Aegna torud teha paar pauku. Seda kaasaegset välisuurtükiväge ei olnud, selle asemel paigutati raha vananenud kontseptsioonidesse.

Ja veel - venelaste massi arvestades oleks nemad valinud taktika. Saadetakse need 2 iidvana lahingulaeva 305 mm kahuritega Aegnat ja Naissaart pommitama; patareid on enese elus hoidmiseks sunnitud keerama torud merele ja samaaegselt ründava jalaväe/tankide vastu neid kasutada ei saa. Kogu moos.

Saadad kaks allveelaeva peale? No ega need lahingulaevad üksi ole, tavaliselt ikka hävitajate eskordi saatel. Kui venelased pidid kodusõja ajal uputama Musta mere laevastiku, siis näitas selle uputamine, et Marat-tüüpi lahingulaeva põhjalaskmiseks on tarvis 5-6 torpeedo otsetabamust, sest laeva torpeedokaitse on piisavalt hea (tegu tsaariaja laevadega). Umbes sama seis on ka mürsukaitsega, see pole plekist valmistat Kirov, mille soomlased oleks äärepealt põhja lasknud.

Veel eespool - et venelastel polnud lennuväge, mis oleks 1000 või 2000 kg pomme kandnud. Unustati ära kauglennuvägi, kus TB-3 oli täiesti olemas, samuti oleks 40ndaks aastaks ta TB-7 (Pe-8) olemas olnud. Need mõned ilmasõja aegset lahtised õhutõrjepositsioonid teevad kattehävitajad enne kuulipildujatulega meeskonnast puhtaks.

Ok, need viimased variandid oleks läinud NL armee saamatuse nahka, aga tulejõu küsimus jääb endiseks...

D-day ajal hoiti saksa patareidest kõrvale seepärast, et rünnanud demokraatlikes riikides oli selline mõiste nagu avalik arvamus. Kõigil oli meeles HMS Hood uputamine ja laevadega ei riskitud. Ja mis oleks venelastel keelanud siin samamoodi teha? So leida udune päev ja ronida kaldale kuskil eemal?

EV kaitsmine hüpoteetilises 1940 aasta sõjas oleks takerdunud samade asjade taha nagu tollases (ja praeguses EV-s) asjad takerduvad - riiklik killustumine, võimetus mingit rahvuslikku üksmeelt saavutada, samuti riigikaitse selge alafinantseeritus, eriti arvestades tollast geopoliitilist olukorda. Samamoodi riikide suutmatus reaalset koostööd teha - igaüks vaatas, et äkki tema lepiks NL-ga eraldi kokku ja tuleks puhta nahaga välja.

No suurtükiasjandusest jagav inimene naeraks vist sellise mõiste peale nagu nende patareide abil Tallinna kaitsmine maismaarünnaku vastu

Nad olid mõeldud vastu võtma rünnakut merelt. Ehitati ju nad selle mõtega, et sulgeda Soome laht, kuid kindlasti oleks olnud abi ka maismaa kaitsel. Mis 1941a. puudutab, siis ära unusta väljaõppe taset. Venelaset ei osanud isegi oma uute suurtükidega lasta, mis siis veel võõrastest Eesti omadest rääkida. Eesti ajal oli kindlustes hea väljaõppe saanud meeskond. Tol ajal peeti sulgu praktiliselt läbitungimatuks. Seda arvas isegi optimistlik N-Liit. Eesti-Soome merekindluste vallutamine oli pähkel, mida ei pidanud katki hammustama.

Sellest eksiarvamusest aru saamiseks tee väike rehkendus, kui palju liigub kindlaksmääratud asukohas olev motoriseeritud jalaväeüksus selle ajaga edasi kui neid kahureid laetakse.

Üks plärakas 305mm suurtükiga keset seda üksust ja suur enamus ei lähe kuhugi edasi, mitte kunagi. Kuid kordan veelkord, mõeldud olid nad merekaitseks.

Ja veel - venelaste massi arvestades oleks nemad valinud taktika. Saadetakse need 2 iidvana lahingulaeva 305 mm kahuritega Aegnat ja Naissaart pommitama; patareid on enese elus hoidmiseks sunnitud keerama torud merele ja samaaegselt ründava jalaväe/tankide vastu neid kasutada ei saa. Kogu moos.

Usud Sa, et punaarmee oli valmis 1939a. selliseks koostööks. Vaata 1939a. lõpus toimunud Talvesõda, kus nad ei saanud korraga liikuma tanke ja jalaväge. Miks olid soomlased Talvesõja algul nii kõvad tankihävitajad
Vastus, punarmees puudus koostöö tankide ja jalaväe vahel, Sina räägid veel keerulisemast operatsioonist. Sellega oleks ehk sakslane hakkama saanud.

D-day ajal hoiti saksa patareidest kõrvale seepärast, et rünnanud demokraatlikes riikides oli selline mõiste nagu avalik arvamus. Kõigil oli meeles HMS Hood uputamine ja laevadega ei riskitud. Ja mis oleks venelastel keelanud siin samamoodi teha? So leida udune päev ja ronida kaldale kuskil eemal?

Hmmm D-day oleks ära pealt ära jäänud tänu kaugelaske patareidele. Need vallutati alguses dessandiga ja hävitati. Kus juures väga koba peale, pealegi need ei asunud saartel vaid maismaal. Oleks olnud need saartel, võiks tänapäeval näha kaadreid, kuidas liitlastest hakkliha tehti. Kaugelaskepatareisid kartsid liitlased kõige rohkem.

EV kaitsmine hüpoteetilises 1940 aasta sõjas oleks takerdunud samade asjade taha nagu tollases (ja praeguses EV-s) asjad takerduvad - riiklik killustumine, võimetus mingit rahvuslikku üksmeelt saavutada, samuti riigikaitse selge alafinantseeritus, eriti arvestades tollast geopoliitilist olukorda. Samamoodi riikide suutmatus reaalset koostööd teha - igaüks vaatas, et äkki tema lepiks NL-ga eraldi kokku ja tuleks puhta nahaga välja.

Siin olen Sinuga peaaegu nõus. Selliste juhtidega ei olnud Eestil mitte mingit lootust.