Erandkorras teema väga suure tähtsuse tõttu kopeerin suurema osa "Postimehes" ilmunud intervjuust akf kjv-iga. Kui väljaanne sellega nõus ei ole, võtame maha.
Martin Herem, kuidas üldse sünnib meie kaitseväe arengukava ja laskemoonavaru arvutamine?
Kõik arengukavad põhinevad ohuhinnangul ja ressursil ja kinnitatakse ressursipõhiselt. Igas arengukavas on mingisugune ülejääk, mida ressursid ei kata. Kui me räägime tänasest 1,6 miljardi euro suuruse hinnaga laskemoonavajadusest, siis see on tegelikult lisaks igasugustele arengukavadele. Kolmeprotsendiline kaitse-eelarve sündis tänu käesoleva valitsuse 2022. aasta jaanuari otsustele, kui anti raha laskemoona ja täiendavalt tankitõrje, õhutõrje, suurtükkide ja muu varustuse jaoks. 2022. aasta jooksul kasvas see eelarve hästi suureks ja 2023. aasta alguses otsustati, et see ongi nüüd see vajalik kolm protsenti SKTst. See kasvatas meie võimeid ja laskemoona, aga ei katnud kogu laskemoonavajadust, mida meil tegelikult oleks vaja. Võtame arvesse, kuidas Venemaa sõdib Ukrainas ja kui kiiresti võib konflikt sündida ka siin. Siiamaani on laskemoonavaru vajadust arvutatud NATO ja riiklike standardite alusel. Näiteks kui iga granaadiheitja teeb päevas kaks lasku ja Eestis on teatud hulk granaadiheitjaid, siis nende korrutis annabki ühe päeva varu. Sama käib ka suurtükkide jms kohta.
Miks te hakkasite teisiti tegema?
Probleem on selles, et NATOs on riikidel erinevad standardid ja tegelikult on isegi raske öelda, mille põhjal need on välja arvutatud. Meie hakkasime selle ülesandega tegelema juba eelmisel aastal ja kõige täpsema arvutuse uute põhimõtete järgi saime valmis maikuus. See arvutus lähtub veidi teisest alusest – nimelt sellest, milline vastane meie vastu tuleb. Oleme põhimõtteliselt võtnud igasugused avalikud ja muud dokumendid ja teame, milline on Vene sõjaväe struktuur, millised üksused meie vastu võiksid tulla, nii et see info ei ole isegi mitte salajane. Ja oleme üle lugenud kõik nende tankid, sõdurid, radarid, lennukid ja muu. Ukrainas toimuva sõjategevuse põhjal oleme lisanud veel need vahendid, mida nad lasevad õhust. Enne Ukraina sõda ei olnud Venemaal Shahedi droone tegelikult üldse arsenalis. Aga me näeme, kui palju neid seal täna õhus lendab ja millega neid tuleks alla lasta. Siiamaani ei olnud ka Eestil HIMARSe ega varitsevat moona, mis lendab 90 kilomeetri kaugusele. Meie haubitsate laskemoon oli võimeline laskma enam-vähem 28 kilomeetri kaugusele. Meil on nüüd paremad haubitsad, hangime paremat laskemoona. Ja kui me seda kõike arvesse võtame, siis näeme, et saame tegelikult sõdida teistmoodi. Mitte olla samas olukorras nagu Ukraina, kelle rindejoonetagust ala tambitakse kaudtulega ning seejärel tungitakse edasi. Samal ajal pole ukrainlastel häid võimalusi ründaja kaudtule vahendeid hävitada.
Kuidas rünnak võiks välja näha?
Näiteks me arvame, et Eestit ründavas esimeses ešelonis on kaks Vene diviisi ja toetusüksused. Ja tagapool ootavad veel üks diviis ja kaks brigaadi ja veel rohkem toetusüksusi. Mis on Eestil selle vastu panna? Meie diviis, meie õhuvägi, meie merevägi, meie eriüksus ja meie diviisi koosseisus on tegelikult ka brittide brigaad. Ja nendega peaksime vastase üksusi suutma ära hävitada sellises mahus, mis on Eestis praegu plaani järgi ette nähtud. Kõik kallaletungija väe tagumised osad «tehakse ära» teiste NATO üksuste poolt, mis tulevad meie plaanidele veel lisaks. Aga tuleb arvestada, et see pole sugugi kõik, mis Venemaal välja panna on. Venemaa suunab midagi Läti vastu, midagi Soome vastu, midagi Norra vastu ja Vladivostokis on neil veel üksuseid.
Mis on Eesti kaitseväe ülesanne?
Meie ülesanne on tegeleda selle ründe esimese otsaga ja selleks me peame valmis olema. Mis tähendab tegelemine? Seda, et 75 protsenti nendest vastase üksustest, mis meie vastu tulevad ja ka teiselt poolt Eesti piiri neid toetavad, tuleb hävitada. Sest alla selle kuulub Vene määrustiku järgi üksus kogu aeg taastamisele. Kui me seda tempot madalamal hoiame, juhtub sama, mis täna Ukrainas. Tuhat Vene sõdurit üle rinde langeb päevas rivist välja (mitte kõik pole surnud) ja Venemaa suudab tuhanded kohe asendada. Kui Ukraina suudaks päevas hävitada 1500 ja rohkemgi vastase sõdurit ja hoida seda tempot kaks nädalat, siis tekiks Venemaa rindes auk. Nad ei suudaks nii palju mehi pidevalt asendada. Samamoodi on ka tankide, suurtükkide ja kõige muuga. Nii et meie ülesanne on hävitada need kõigepealt, lisaks veel Vene laevastik ja õhuvägi. Seega me võtsime kätte ja lugesime kõik need asjad üle.
Millised on Eesti kaitseväe olulisemad uued võimed?
Neli aastat tagasi ei olnud meil uusi pikamaavõimeid, mida me praegu oleme arendamas. Me ulatume rindejoonest 200 kilomeetrit kaugemale. HIMARS laseb 300 kilomeetrit, aga see on ka rindejoonest eemal. Ja niimoodi saame vaenlase saba ja sarved korraga hävingusse tõmmata. Kui me lööme granaadiheitjatega neid, kes on näost näkku näha, lööme kaudtulega neid Vene kaudtule vahendid, mis meie pihta lasevad, ja lisaks hävitame ära ka need, kes tuleksid homme, siis... Sel hetkel, kui saba ja sarved on korraga tules, on vaenlasel esiteks väga raske midagi otsustada, kuna tööriistu jääb kogu aeg vähemaks, ja teiseks ületab selline hävitamine vastase doktrinaalse plaani. Selle tulemusel jääbki ta vähemusse. Esimene ešelon on see, mille peame ära hävitama.
Aga kuidas neid hävitatakse?
Osa asju tahame lasta ilma kontaktita ja kaugelt. Näiteks osa manööverüksustest, mis niikuinii tulevad meie juurde. No ei tahaks nendega lahinguid pidada Rakveres ja Narvas, vaid me tahaks need kuskil Ivangorodis puruks lasta. Igaks juhuks rõhutan, et esimese löögi me kindlasti võtame vastu, ja me ei hakka ka üle piiri enne tulistama, kui nad piiri ületavad. Aga ühtesid me laseme Narvas ja teisi laseme Ivangorodis. Arvutame laskemoonavajadust Ivangorodi näitel: ütleme, et näiteks tankidest tahame lasta 80 protsenti täppismoonaga ja 20 protsenti muu moonaga. Ja niimoodi teeme kõikide üksuste või elementidega. See on omakorda prioriteetidesse jagatud, mida tuleb lasta kõigepealt ja mida hiljem. Sama käib ka teiste väeliikide kohta: mida, kui palju, millise moonaga ning millises järjekorras me hävitame. Samamoodi teeme Shahedi droonide, tiibrakettide, luurelennukitega jms. Need arvutused tegid Martin Herem, Andrus Merilo ja veel paar analüütikut, kelle ettepanek on sõdida teistmoodi. (Vahepealsetes arvutustes on muide kasutatud ka tõenäosusteooriat.) Arvestades erineva moona omadusi, jõutakse lõpuks välja selle laskemoonakoguseni, mida meil on vaja. Ja mis on meie parim teadmine selle praegusest hinnast. See summa ei ole praegu tähtis, sest see on hirmus suur. See on veel palju suurem kui 1,6 miljardit eurot. Me teame ka seda, mis on vastase teiste ešelonide hind, ja see jääb meie liitlaste kanda.
Millal see arvutus valmis sai?
Juuni alguses näitasin seda rahandusministrile ja kaitseministrile, neil on selle kohta dokumendid olemas. Varem olen näidanud seda ka erinevatele poliitikutele riigikogus, kaasa arvatud siseministrile. Kuid ametlikult ei ole ma andnud sõjalist nõuannet isegi mitte kaitseministrile, küll aga seda tutvustanud töö käigus.
Oleme vaadanud Venemaa arengukavad pluss Ukraina olukorda, ja midagi ei ole teha – kaks-kolm aastat tagasi arvasime, et meil on rohkem aega. Meil ei olnud ka sellist arusaama sõjast, aga täna, ma arvan, on meil palju parem arusaam. Näiteks Shahedi droonid – enne Ukraina sõda ei teadnud keegi, et Venemaa neid kasutama hakkab ja et need vajavad tõrjet. Samuti tiibraketid, mis tuleb alla lasta. Me eeldame, kui palju vastane neid esimestel päevadel meie esimeste üksuste pihta laseb.
Kas riigikogu riigikaitsekomisjon on nende dokumentidega kursis?
Riigikaitsekomisjonile olen ma seda samuti selgitanud. Loomulikult tekib kohe kõigil küsimus, et liitlased peaksid nüüd rohkem tegema. Aga liitlased teevadki Soome ja Läti suunal rohkem ja Eestis on liitlaste hooleks jäetud vaenlase teine ja kolmas ešelon. Aga kui meil seda raha ei ole, millest viimastel päevadel jutt käib, siis me sõdime teistmoodi, kaotusi tuleb rohkem ja need on rohkem Ukraina [omadega] sarnased.
Kas see 1,6 miljardit on kivisse raiutud summa?
Seda laskemoona täiendava hankimise ettepanekut saab oluliselt vähendada ja minu arvates annab see kaks suunda. Ühe puhttaktikalisel tasandil – kuidas me peame sõdima ja mille peale millist laskemoona kulutama – ja teine on mingisugused juhised poliitilisele tasandile, milliseid kokkuleppeid me peame tegema. Võibolla me ei peagi ostma täna kõiki neid GLMRSe või ATACMSe. Võibolla peame tegema hoopis kellegagi mingisuguse kokkuleppe, et kuna meil praegu raha ei ole, siis mõni riik on valmis meile ostma sada tükki, kuni paugutamiseks läheb, ja hoiab neid oma laos. Me maksame laokulud kinni. Minu eesmärk praegu ongi kohe näidata seda rahalist arvutust. Ja arvutus on selline olnud mai lõpust alates. Mina seda täpsemaks enam ei arvuta. Riigikaitsekomisjon on kutsunud kaitseväe juhataja esmaspäeval enda juurde ja seekord läheb seda tutvustama Andrus Merilo.