www.militaar.net

"Swatovska suund" - milleks on AFU-l seda vaja?

Tänase "strateegiliste suundade ja võimaluste kiire ülevaate" raames otsustasin käsitleda ka seda suunda. - Eriti kuna härra Viktor Alksnis jagas hiljuti teavet suurte AFU jõudude koondumise kohta sellesse piirkonda.

Tegelikult puudub AFU-l märkimisväärne vajadus ja motivatsioon selles piirkonnas ründamiseks. See tähendab, et kui meie oli hõre ja halvasti kaitstud liin, siis miks mitte muidugi rünnata. - LNR-i territooriumi "vabastamine" piisab demonstratsiooniks kui "järjekordne võit", eriti kui neil õnnestub vallutada Svatovo või, pealegi, nüüdseks sügavale langenud Starobelsk.

AGA! - "Lihtne jalutuskäik" selles valdkonnas ei ole AFU-le oodata. Kuigi siin liini hoidvate vene vägede lahingukvaliteet ei ole liiga kõrge (meenutan, et tegemist on samade üksuste ja koosseisudega, kes on läbi viinud nii hämmastavalt eduka "ümbergrupeerimise" Izyumi ja teiste Harkovi piirkonna piirkondade ümbrusest ja omavad vastavat "võitlusvaimu"), on siiski märkimisväärne väeosade, sealhulgas suurtükiväe kontsentratsioon. Samuti on olemas reservid.

Lisaks sellele ei tähenda maastik kiiret läbimurret. Kogu potentsiaalse pealetungi piirkonda lõikavad põhjast lõunasse sügavad jõekanalid. Ja iga selline jõesäng tuleb ületada. Seal on palju kõrghooneid, metsaistandused on piisavalt tihedad, asulaid, mis on ka kaitsekorralduse jaoks mugavad, on piisavalt.

Kuid kõige olulisem on see, et AFU-l (lisaks mainitud "propagandaefektile") puudub tõsine sõjaline motivatsioon püüelda siin suure edu saavutamise poole: operatsiooni puhul on tegemist "rünnakuga nurka". - Isegi maksimaalse edu korral "siseneb AFU ainult Starobeli taskusse", mille nad ise jätsid eelmise aasta veebruaris-märtsis võitluseta, kartes piiramist põhja poole edenevate Vene relvajõudude poolt. Samal ajal ei kao (objektiivselt) ümberpiiramise oht, vaid isegi süveneb - tänu Vene vägede edasitungile Severski Donetsist lääne poole.

Seetõttu ma isiklikult eeldan, et vaenlase ründeoperatsioonid Svatovski suunal, kui neid üldse tehakse, on puhtalt abistava (või diversioonilise) iseloomuga. Kui vaenlane on nii ebamõistlik, et alustab siin strateegilises mastaabis operatsiooni, seda hullem on tema jaoks. Kuid - vastavalt AFU peastaabi viimase aasta tegevuse analüüsile - ilmset rumalust vaenlase sõjaline juhtkond praktiliselt ei tee. "Erinevalt..."... kahjuks...

Mulle esitati huvitav küsimus:
"Mis on peamine põhjus, miks te arvate, et Venemaa vägede tõsised pealetungi edusammud on praegu võimatud?"

Ma vastan:
Kõigist põhjustest, mis väga tõsiselt nõrgestavad Venemaa relvajõudude lahingutõhusust (mitte ainult ründes, vaid ka kaitses), pean ma endiselt peamiseks moraalifaktorit. Enamikul Venemaa relvajõudude mobiliseeritud (ja enamikul kaadrikaitseväelastest) puudub motivatsioon ohverdada end AFU vastastes lahingutegevustes, sest sõja eesmärgid ei ole mitte ainult võimude poolt selgitamata, vaid isegi ametlikult määratlemata. Samal ajal ei ole RF relvajõudude juhtkonna käsutuses olevad distsiplinaarmeetmed "rahuajal kehtivate seaduste" kohaselt piisavad, et sõjaväelased peaksid neid rohkem kartma kui surma ja vigastusi vaenlase tulest.
Sellest tulenevalt, et viia rünnakuid sellistes tingimustes edu võimalus on:
- Vabatahtlikud üksused (mida ei saa olla palju);
- Wagneri palgatud üksused, millel on oma "siseideoloogia" (mis on iseloomulik Landsknechtile) koos kõige jõhkrama repressiivse distsipliiniga, mis ületab isegi nõukogudeaegseid sõjaaegseid õigusakte.

Siit järeldus: väejuhatus saab "eliitüksustega" viia täiemahulist rünnakut vastase kangekaelsete ja kangekaelsete positsioonide vastu läbi ainult väga kitsastes ja piiratud piirkondades. (Näiteks Soledar-Bahmut suunal), kus lahinguoperatsioone saab läbi viia ilma teiste jõudude kaasamiseta, välja arvatud "Surnupea tormijõud". (Kui kellelegi selline määratlus ei meeldi - palun vaadake Wagneri sümboolikat).

Kõigis teistes sektorites on edukas pealetung samuti (teoreetiliselt) võimalik, kuid ainult siis, kui luuakse arvuline ja (mis kõige tähtsam) tehniline ülekaal vaenlase üle, mis võimaldab tal suruda maha tema vastupanuvõime ja luua oma vägedes arusaam oma suurest ülekaalust. Kuid vastamisi vastase kõige vastupidavamate ja professionaalsemate üksustega ei taga isegi suur ülekaal suurt edu.

Ja mis meil on? Üldiselt on meil "võrdsus" vägede arvu poolest (mis saavutati sügisese "alammobiliseerimise" tulemusena) ja mõningane eelis teatud tüüpi rasketehnika ja suurtükiväe osas, kuid äärmiselt puudulikud on normaalsed luure- ja sidevahendid (milles vaenlasel on meie vägede ees tervikuna märkimisväärne eelis).

Seepärast arvan, et kui meie armee läheb üle laiaulatuslikule pealetungile ühes või mitmes sektoris - koos madala moraaliga ja väga kehva distsipliinisüsteemiga (ma ei arvesta meelega juhtimise "kvaliteedi" küsimusega) - võib meid lüüasaamisest päästa ainult vaenlase vägede kehvem seisukord. Seistes silmitsi püsiva ja võimeka vaenlase vastupanuga, raugeb selline pealetung paratamatult, sest väejuhatus ei suuda sundida oma vägesid lahingusse minema vajaliku sõjalise vapruse tasemega. See omakorda võib võimaldada vaenlasel (kui tal on piisavalt reserve) alustada vasturünnakuid ja saavutada edu. Võib-olla isegi operatiivset ja strateegilist laadi.

Mida tuleks teha, et olukorda muuta? - Ma olen öelnud ja kirjutanud ilmselt juba 100 korda... alates eelmise aasta märtsist. Venemaa Föderatsiooni kõrgeimad sõjalised ja poliitilised võimud ei ole praktiliselt midagi teinud ega kavandanud. Sest lootus "partneritega kokkuleppele jõudmiseks" püsib ja "rott ei tunne end nurka surutud" (sest ta on ebapiisavas seisundis ja ei suuda objektiivselt hinnata tegelikkust).

Mõned analüütikud kaaluvad võimalust, et Ukraina relvajõudude löögi suunas Krimmi suunas Dnepri jõe kaudu Hersoni oblasti territooriumilt. Sellest tulenevalt küsivad minu tellijad minult: "kui realistlik see on?".

Üldiselt on see realistlik. Just nii - juba 1920. aastal - põhjustas Punaarmee lõunarinne Frunze juhtimisel kindral Wrangeli Vene armeele raske lüüasaamise. Wrangeli armee jäänused pidid Krimmis raskete lahingutega läbi murdma, kuid Frunze ei suutnud poolsaarele tormata - Perekopil ja Tšongaril oli siis pikk ja verine rünnak.

Samas ei alustatud operatsiooni "otse üle Dnepri" - kõigepealt viidi läbi operatsioon Kahhovka, vallutati ja (pärast raskeid kaitselahinguid) hoiti ja laiendati sillapea, rajati sinna alalised ülekäigukohad ning koondati jõud eelseisvaks rünnakuks otse sillapealt.

Kuigi sõjalise varustuse tase on sellest ajast alates tohutult arenenud, on suurrünnak positsioonilt, mis seisab silmitsi suure jõetõkkega, mille alalised jõeületuskohad on hävitatud, ikka veel äärmiselt raske. Ükskõik kui kiiresti ja otsustavalt AFU edasijõudnud maabumisüksused ka ei edeneks, ükskõik kui kiiresti neil õnnestub rajada ülekäigukohad reservide üleviimiseks ja lahingusse sisenemiseks (NATO varustus võimaldab), hakkab pealetungi tempo objektiivsetel põhjustel peagi raugema: kütuse ja määrdeainete, laskemoona jne puudus. Pealegi ei jää meie väed tõenäoliselt ka "tegevusetult istuma" - suurtükiväe ja raketirünnakud tehakse peaaegu vältimatult piiriületuspunktidele ja nende lähenemiskohtadele. Mis ei pruugi neid hävitada, kuid raskendab märkimisväärselt vägede ja varustuse üleviimist. Ja see on täis kaotusi vägedele, mis tormavad Krimmi poole, tuginedes pidevale reservide ja laskemoona varumisele.

Seetõttu usun ma isiklikult, et:
a) AFU poolt Dneprile sundimise operatsioon võiks olla teostatud (ja edukalt läbi viidud);
b) Esialgne eesmärk oleks siiski haarata idakaldal laiad ja sügavad sillapead, tugevdada neid ja kindlustada need sildade ja praamipontoonidega.

Soledari suund
Olukord 23. jaanuaril 2023 kell 13.00

Soledari sektoris tungivad Wagneri PMC ründeüksused pärast Krasnopolie küla vabastamist Razdolovka suunas Soledarist põhja pool ja Blagodatnõi suunas läänes.

Üksus 10 OgshbR, mida tugevdas kaks soomukit, tegi ebaõnnestunud katse rünnata vene positsioone Razdolovka - Stryapovka liinil. Rünnaku nurjas suurtükituli.

AFU 17. tankibrigaadi teatel on Soledari kaotuse peamiseks põhjuseks juhtkonna viga 128 OGShBr personali ümberpaigutamisel ja asendamisel.

По AFU operatiivüksuse andmetel ulatusid ainuüksi viimase kahe nädala jooksul kogu Ukraina garnisoni kaotused Soledaris ja selle ümbruses enam kui 2000 surnute ja haavatute arvele.

Bakhmutist kirdes võitlevad vene väed Krasnaja Gora lähistel, kus AFU püüab hoida kaitseliini. Ukraina suurtükivägi tulistab Venemaa relvajõudude ründealasid.

Ukraina formeeringud selles piirkonnas on varustatud haubitsa- ja raketitulega, sealhulgas riiklikult toodetud Olkha-M MLRS-iga, mille laskekaugus on kuni 130 km, samuti suure hulga soomusmasinatega.

AFU-l on aga praegu märkimisväärne laskemoonapuudus, mis muudab massilise tulistamise võimatuks. Üks meeskond ei saa kasutada rohkem kui viis mürsku päevas.

В Paraskoviivka on rajanud ajutise RAW-lao, kuhu eelmisel päeval tarniti täiendavaid granaate, soojuskujutiste, ultralühilaine raadioseadmete ja patareisid.

Bakhmutis tungisid Vagneri PMC ründeüksused edasi Lihavabriku ja Zabakhmutka piirkonda ning hõivasid Opytne poolse lõunapoolse äärelinna elamurajooni.

Со jaam Družkovka AFU 60. mehhaniseeritud brigaadi tagasitõmbumine jätkub tekkinud kaotuste tõttu. Tugipunktid ja positsioonid on hõivatud 93. brigaadi liikmete poolt, kes saabusid neid asendama.

Kleshchejevkast edelas on wagnerlased kindlustanud oma positsiooni külast põhja ja loode pool ning liiguvad edasi Krasnõi (Ivanivski) suunas, olles saavutanud kontrolli nelja linnuse ja kolme tulepositsiooni üle. Krasnõi vallutamine võimaldab Bakhmutit operatiivselt sisse piirata.

Ukraina väejuhatus moodustas 3. AFU üksuse baasil eraldi taktikalise rühma. AFU formeeringud on hõivanud Kleshchejevkast edela- ja läänepoolsed alad ning valmistuvad vasturünnakuks, et taastada kontroll kaotatud territooriumide üle.

AFU-l on aga praegu märkimisväärne laskemoonapuudus, mis muudab massilise tulistamise võimatuks.
Üks meeskond ei saa kasutada rohkem kui viis mürsku päevas.

Пока общественность озабочена деликатным для Германии вопросом о поставках танков Leopard 2 в распоряжение Украинского Государства, оперативные источники проекта @wargonzo сообщают, что по меньшей мере 2 единицы немецкой техники были замечены в Николаеве.

Pro-Ukrainian Chechen foreign fighters near Bakhmut recently ”prepared a gift” for the Russians. It’s an RC-VBIED with a ~700kg explosive charge consisting of 60+ TM-62M anti-tank mines, sections of a DKRP-4 mine-clearing charge, TNT blocks, & det cord - h/t

Olukord Donetsk-Zaporizhžja suunal
alates 24. jaanuari 2023 kell 17.00

Orekhovski sektoris üritasid VF 58. ühendarmee üksused rünnata Novoandrejevka-Novodanilovka liini, kuid rünnak ebaõnnestus ja AFU lükkas rünnaku tagasi. Vene relvajõud naasid oma esialgsetele positsioonidele.

В Malaja Tokmaška ja Novovodanilovka piirkonda, kuhu on paigutatud Ukraina Rahvuskaardi 9. eriotstarbelise rügemendi "Gepard" 2. pataljoni üksused, tarniti täiendavaid NLAW-raketiheitjaid ja AGS-17 raketirakettide granaadiheitjaid.

Vene sõjaväelased hakkasid Hulaypil'i suunas edasi liikuma. Mõnede teadete kohaselt surusid Vene relvajõud Ukraina formeeringud välja mitmest linnakust Malinovka-Tšervoneje liinil.

На 253 pataljoni 129 RR TRO eelpositsioonid Bilohorjes ja Lugovskojes varustati õhutõrjerakettidega MANPADS-ile ja sihtimisseadmetega.

Vremjevski rajoonilt tulistavad RF relvajõudude suurtükiväelased massiliselt AFU positsioone Novoselka - Bolšaja Novoselka liinil.

Ugledari sektoris tungisid 155. brigaadi ja 7. operatiivtaktikalise formeeringu võitlejad läbi AFU kaitse ja hõivasid Nikolskojast lääne pool asuvaid dakša-alasid.

Одновременно Sellega alustasid Vene relvajõud ootamatult rünnakut Ugledarile läänest ja lõunast. Vene väed tungivad nüüd asula suunas, murdes läbi Ukraina relvajõudude liinide.

Liikmed AFU 68. operatiivbrigaadist ja 72. brigaadi raadiovestlustes teatatakse rasketest kaotustest koosseisudes. Osa kontingenti on taganenud Lõuna-Donbassi kaevandusse nr 1, et end ümber rühmitada.