PaganHorde kirjutas:
Kui nüüd keegi viitsiks seda Eesti keelde panna..
Noh, tulles vastu kollektiivile, siin ta on, suht vaba tõlge
Autor - Boriss Lõsii, 128. mägijalaväebrigaadi seersant, lahingust osavõtja, RPG-7 granaadiheitur, isiklikult lõi rivist välja mitu vene tanki. Selle eest autasustati teda III klassi ordeniga Mehisuse eest.
Tugipunkti 307,5-l rajasid 17. tankibrigaadi tankistid, nime sai esimesena kõrgendikule jõudnud tankirühma komandöri järgi – nii sai positsioon kutsungi „Valera“. Pärast lisandusid neile meie pataljoni toetustuleroodust PTURi ja SPG meeskonnad. Ning 12. oktoobril 2014 saabusime meie – 128. mägijalaväebrigaadi pataljoni 1. roodu 3. rühm, komandör kapten Andrei Slota.
Mõne nädala jooksul muutus ajutise tulepositsiooni garnison - viidi ära tankitõrjujaid, tankiste... Ja umbes novembri keskpaiku formeerus püsikoosseis: meie 3ndast mägijalaväerühmast, ZU-23-2 õhutõrjujad ja АGS-17 meeskonnad toetustuleroodust, korrigeerijad miinipildujapatareist ja tank nimega „Bugai“ (pull, sõnn)
Sügise elasime üle suhteliselt rahulikult. Vahetevahel, nii kord nädalas, saatsid separid külakostiks paarkümmend 82 mm miini või „Gradi paketi“, kuid positsioonid said pihta harva. Vaid ükskord, veel oktoobris, ei vedanud tankijuhil: sai killuga pähe, õnneks riivamisi. Rohkem kaotuseid polnud ja selline sõjapidamine jätkus umbes kuni 10. detsembrini – siis katkesid tulelöögid hoopiski. Ning jõudis kätte 19. jaanuar. 2015 aasta esimene tulistamine, täpselt püha – seepärast meelde jäigi. Ja tulistati enam mitte „kuhugi meie suunas“, tulistati täpselt positsiooni pihta. Hea, et olime selleks ajaks õppinud vile järgi aimama, mis kukub ja kuhu kukub ning jõudsime õigeaegselt varjuda. Üldiselt, ka edaspidi saime hakkama ilma kaotusteta, kuigi tulistamine käis juba hommikust õhtuni. Neil päevil liitusid meiega luurajad 54ndast luurebrigaadist – neil oli vaatluspunkt meist umbes kilomeetri kaugusel. Valvasid nad seal vahetustega neljakaupa, mingit täiendust polnud, öömajaks ainult väike blindaaž, relvastusest – kergerelvastus koos mittetöötava BMPga. Lühidalt, kui midagi juhtub, pole mingeid šansse... Seepärast võtsime poisid enda juurde, pukseerides ühtlasi kohale ka nende soomuki.
23. jaanuar 2015
Esimene rünnak positsioonile „Valera“. Oli tihe udu, nähtavus oli päeva jooksul 200-700 meetrit. Peale tungisid kolm tanki ja BMP, jalaväge kui oligi, siis seda me ei näinud. Lahingut alustasid meie tankistid – praktiliselt umbropsu, heli peale, tulistasid separite suunas. Õnneks teadsime umbkaudu, kust nad ligi tikuvad, eelnevatel päevadel raiusid nende suurtükid sisuliselt sisse metsasihi Sanžarovka poolt – või üritasid tankitõrjemiine likvideerida (mida seal üldiselt ei olnud) või lihtsalt puhastasid teed oma tehnikale, kes seda teab. Kuid sellegipoolest, isegi selline enam-vähem „pime“ tulistamine andis tulemust, vähemalt üks tank ja BMP eemaldusid Sanžarovka suunas. Võibolla mõtles udu varjus veel keegi rünnakule asumise suhtes ümber, ei tea.
Veel kaks tanki, möödudes meie positsioonide eest, läksid paremale tiivale, neid me isegi ei näinud, kuulsime ainult mootoreid. Üks roomas ära kuhugi Novogrigorovka poole (tõenäoliselt eksisid separite tankistid udus lihtlabaselt ära). Aga teisel läks korda jõuda praktiliselt meie positsioonini, kuidas me ta maha magasime, pole aimugi... Kuigi, selle tõttu, et meie ees oli nõgu, oli udu sellel pool kõige tihedam. Kuid ka separid kõige järgi otsustades, said samuti halvasti aru, kus asusid – kokkuvõttes see meid päästiski, meie „Bugail“ lõppesid selleks ajaks mürsud, aga tankidega võidelda ainult RPGde abil – lihtsalt nauding. Hea veel, et separid nägid veel vähem kui meie, seepärast arvatavasti ei tulistanudki. Ning saades „Muhhast“ torni pihta, hakkas tagasi roomama. Eemaldus meetrit 400, sattus meie tanki varukaponiiri otsa ja õnnelikult „jäi kõhu peale“. Üritasid välja sõita, kuid, saades torni pihta veel ka RPG-7 lasu (verejälgede järgi otsustades sihturit haavates), hülgasid masina ja varjusid lohku selle all. Meie omad proovivad tankile ligi pressida- separid avavad tule, ei lähe läbi, kusagil seal udus hulgub veel ka teine tank ringi... Tulistada tankistide pihta – mõttetu, kuulid lendavad üle, granaadid püssigranaadiheitjast lõhkevad tanki ees. Üks luurajatest tulistas raketi PTURist, tabas, kuid taas tulutult – tank ikkagi ei süttinud, tankistid nii nagu istusid selle all, nii istusid ka edasi. Ja ka meie istume. Ning mida edasi teha – ei tea.
Nii möödus pool tundi, siis kuulsime Debaltseve tee poolt kõigepealt mürinat, seejärel nägime tanki – jõudis kohale, jäi ristmikule seisma (meetrit 500 meist), pöörab torni, kuid ei tulista. Kelle tank, pole aru saada, sealpool on 40. pataljoni positsioon, võib-olla nemad saatsid meile abi või Debaltseve baasist... Rühmakomandör jooksis naabritega ühendust võtma, viie minuti pärast tuleb tagasi: tank pole nende oma ja neist pole keegi mööda läinud, niisiis – tuld! Esimene lask RPGst läks mööda, teine ja pärast veel rakett PTURist – oleks nagu tabamused, kuhu nimelt, pole aru saada, kuid kokkuvõttes torn tal viga sai, vähemalt rohkem ta seda ei pööranud, nii nagu asend oli, nii ka jäi. Aga tank ise pöörab ümber ja suundub piki metsatukka juba pihtasaanud tanki juurde, arvatavasti suutsid separid kuidagi omadega ühendust võtta, need tulid appi, aga ristmikul seisatasid orienteerumiseks.
Üldiselt, tank läks meist mööda küljega positsiooni poole (üks lask RPG-7st mööda, teine tõrge, PTUR tõrge), peatus, korjas omad peale ja tegi õnnelikult sääred – rohkem tulistada me ei jõudnud... Õnneseenest lurjus sattus ette, aga ka tubli – omade päästmise nimel niimoodi minna, pannes oma külje tule alla ja pole võimalust vastu andmiseks – see väärib austust, olgu ta siis vaenlane või mitte. Edasi hüppas paarikümne minuti pärast udust välja BTR-80 – kuhu ta sõitis, ei saanudki aru, ilmselt asjaajamiste käigus eksis ära. Kulges meetrit 450 mööda põldu meie kaevikute ees (neli lasku RPGst mööda ja üks tõrge) ning lahkus samuti õnnelikult oma koju. Sellega õigupoolest lahing lõppeski, Gradide ja miinipildujate löögid ei lähe arvesse. Paari tunni pärast käisid luurajad ära pihtasaanud tanki juures, tõid ühe tankisti isikutunnistuse ja kaardi (nende järgi otsustades oli tankis tankirühma komandör ja mis oli huvitav, kaardil oli kujutatud hoopis teine rajoon – näha, et tankistid paisati alles hiljuti meie lõiku). Pärast vedasime kohale ka tanki enda, T-64 torul oleva kirjaga „Татары“. Sealt tõsteti „Bugaile“ ümber osa laskemoonast, kuna meile toodi ärakulutatu asemele ainult kildfugasse, millega tankide pihta tulistamisest on kasu vähe. Samuti lisati meie ajutisele tulepositsioonile veel üks tank ning lisaks kinnitasime kiiresti RPG-7-le optilised sihikud. Nagu välja tuli, erineb tõeline lahing kõvasti polügoonil märklaudade pihta laskmisest, sealt ka selline kogus eksimusi – muidu oleks vabalt võinud skoori täiendada lisaks veel ühe tanki ja BTRiga.
24. jaanuar 2015
Nähtavus oli parem, kui 23ndal, seepärast märkasime kaugest metsatukast välja ilmunud tanki otsekohe. Tulistas meie pihta, meie tankistid andsid vastu, separ hakkas tossama ja roomas tagasi rohelusse. Sai ta pihta või kattis end suitsukattega, polnud arusaadav – distants oli umbes 2,5 km. Mõne aja pärast ilmus välja veel kolm tanki, aga taamal nende taga vilksatasid justkui veoautod ja kerge soomus. Noh, kolm meie kahe vastu – see on piisavalt mugav, separid ronisid kahe kilomeetri peale või lähemalegi, vahetasid armastusväärsuseid meie tankistidega ja roomasid tagasi. Kuigi, ühel meie tankidest kiilus pärast paari lasku kinni laadimismehhanism, ekipaaž varjus kaevikusse, separitega pidas tulevahetust „Bugai“ üksi. Vähemalt üks kord tabas, hästi oli näha plahvatust tanki esisoomusel – kuid mürsk oli kildfugassmürsk, maksimaalselt võis sellega tankistidel kõrvad lukku lüüa. Sellegipoolest, separid taganesid uuesti, kusjuures taas üks tankidest suitses. Meie „Bugai“ sai samuti tabamuse – õnneks riivamisi, kumulatiivmürsk põletas kenakese juti soomusele. Sihtur (see oli torni temapoolsel küljel) nägi seda alles siis, kui pärast lahingut tankist lahkus. Võib öelda, et samuti vedas. Aga teise tanki juht-mehaanik, olles juba kaevikus, sai lähedasest plahvatusest kiviprügiga vastu pead – pääses kriimustuste ja kerge põrutusega. Rohkem kannatanuid ei olnud. Pärast, päeva jooksul, üritasid separid SPGst pihta saada meie ühele kaponiiri peidetud BMP-le. Tegid viis lasku, kõik mööda. Me töötlesime vastuseks AGSist metsatukka, kust SPG tulistas, moepärast andsime sinna juurde ka kergrelvadest – tabasime kedagi või mitte, ei tea. Kuni õhtuni rohkem midagi huvitavat ei toimunud, loomulikult, peale samade miinipildujate ning Gradide tulelöökide. Mets Sanžarovka pool küll sõna otseses mõttes värises tankide ja diiselmasinate mürast, kuid veel ühte rünnakut samal päeval separid siiski ette võtta ei söandanud. See-eest toodi meile kohale veel kaks tanki sektori reservist, seega tuli välja, et meil on kolm töötavat tanki ja neljanda puhul oli olemas šanss, et laadimismehhanism parandatakse ära, nii et magama heitsime üsnagi rahuliku meelega.
25. jaanuar 2015
Esimesed „kaotused“ elasime üle kell 4.30 hommikul – saabus käsk tagastada reservtankid baasi. Nii meie rühmakomandör kui ka pataljoni juhtkond püüdsid saavutada selle käsu muutmist, seda enam, et esialgu oli kokku lepitud, et tankid on „Valeral“ kuni kella üheksani hommikul ja edasi vastavalt olukorrale. Kuid paraku kella 5.00 paiku lahkusid tankid Debaltsevesse. Lisaks enne hommikut purustatud tanki ikkagi parandada ei õnnestunud, kokkuvõttes meil jäi ainult meie oma lihane „Bugai“...
Õigupoolest lahingut, tuntud kui „Stalingrad Sanžarovka all“, ma kirjeldama ei hakka – väljendada kõike enam-vähem lühidalt ja arusaadavalt suudan ma vast kümne aasta pärast. Sel päeval oli meid „Valeral“ kokku 38 inimest: meie 128ndast mägijalaväebrigaadist, tankistid 17ndast tankibrigaadist ja luurajad 54ndast luurebrigaadist 307,9 postilt. Hiljem saaabus veel jagu 54ndast – neil oli sel päeval planeeritud vahetus, aga selle asemel sattusid otse lahingusse. Tehnikast ja relvastusest: üks T-64, kaks BMP-2, ZU-23-2, AGS-17, üks DŠK, paar RPG-7, sületäis kasutuid RPG-22 ning laskerelvadest – automaadid, kuulipildujad). Lisaks oli mittetöötav tank, kaks samasugust katkist BMPd (üks meie, üks luurajate) ja õhutõrjujate MT-LB (mida lahingutehnikaks saab nimetada vaid väga tinglikult). Lisaks veel kaks PTURi seadeldist – ainult et nende kasutamine oli niivõrd kuivõrd, seda enam tingimustes, kus kõik ümberringi kõik pööratakse pea peale... Ainuke väljalastud rakett läks taevasse, siis paar tõrget, aga edasi oli juba hilja. Meid rünnati – viis tanki, BTR ja kaks rühma jalaväge (siin võin eksida, lähemale kui 600 meetrit me neid ei lasknud, lisaks osa olid valgetes moondemantlites). Tankidega oli lihtsam: üks sai „Bugailt“ (mitte surmavalt, kuid positsiooni triikimise suhtes mõtles ta ümber), kolm tanki – kaks T-64 ja üks T-72 – tungisid meie positsioonile, kus saadi edukalt hävitatud RPGdega, välja rabeleda üritavaid tankiste kostitati granaatidega luukidesse. Kuid - kuni kõrvetati T-64de pihta, jõudis T-72 roomikutega kaevikust üle käia ja sigadusega hakkama saada... Veel üks tank, nähes oma vennaste saatust, pööras kõrvale ja taandus Sanžarovka poole, BTR lahkus veelgi varem. Samuti jäi terveks ühe purukslöödud tanki juht-mehaanik – tema võeti vangi.
Nüüd nukram pool... Meie rühma laskur Adalbert Kovatš hukkus mürsukillust, granaadiheitur Fedja Lopatski NSVT kuulist. Kolmele - luurajad vanemleitnant Sergei Svištš ja snaiper Saša Venger ning õhutõrjuja Vova Pitak – sõitis otsa T-72. Kaht meie hulgast, BMP sihturit Andrei Kaptšuri ja laskurit Saša Levrintsi loetakse teadmata kadunute hulka, ehkki positsioonilt kaduda polnud neil kuhugi, mõningate põgenike hulgas neid ei olnud. See-eest olid kaks söestunud surnukeha, leitud kaponiirist põlenud Urali kõrvalt. Ja kuigi DNA ekspertiis näitas justkui, et pole meie omad, kuid – kust sattusid sinna võõrad? Tume maa, üldiselt...
Haavatud: meie rühmakomandör Andrei Slota sai kuuli põlve alla – pihtasaanud tankist väljahüpanud separ jõudis enne surma jama kokku keerata... Veel kaks poissi vajasid amputatsiooni selle sama T-72 tõttu - Saša Zozuljak ja „Bugai“ sihtur Vova Mironets (kaotas jalalaba). Lisaks oli hunnik kergeid haavu, põrutusi – seda nagu ei arvestaks.
Tehnika osas: üks meie BMP põletati maha kohe lahingu alguses, õnneks selles kedagi ei viibinud – ekipaažil jagus mõistust sees mitte istuda. Samuti löödi puruks ZU, lõhuti kildudega AGSi ja PTURide seadeldised. Oma osa sai kätte ka „Bugai“ – tabamusest kiilusid kinni torn ja suurtükk, tankistid sõdisid positsioonil edasi nagu jalavägi. Teisel BMP-l raiuti maha pool meetrit kahuritoru ja kildudega augustati korpus – hoolimata sellest, ei tea mis ime läbi lonkas masin naaberpositsioonini, vedades välja raskelt haavatud. Teine tank ja mõlemad mittetöötavad BMPd nii nagu seisid kõrgendiku taga, nii ka jäid – separid nende pihta ei tulistanud, näha, et varasemalt uurisid järgi, mis meil on töötav ja mis mitte. Ning veel, see lahing osutus viimaseks meie Urali jaoks – see seisis küll kaponiiris, kuid oli puruks muljutud positsioonile liikuva tanki poolt. Sama tank, muuseas, sinna ka jäi, saades pihta RPG-7-lt aktiivsoomuse poolt kaitsmata torni ülaossa.
Selline on siis kokkuvõte tankilahingust. 20 minuti pärast liikuma hakanud jalavägi paistis selle taustal igava ja väheveenvana, see löödi tagasi ilma meiepoolsete kaotusteta. Ainuke tõepoolest ere episood – kuulipildur Serjoga „Katšan“ jookseb ümber põleva BMP ja korjab kokku detonatsiooni tõttu laiali lendavaid padrunikaste PK laskemoonaga - kõik tagavaraks olnud lindid suutsime selleks ajaks juba ära lasta.
Hiljem... Osa meist lahkusid „Zenidile“ (40. pataljoni positsioonile) ja edasi Debaltsevesse, masin haavatutega läks naaberpositsioonile meie baasi poole Luganskoje külla. Seejärel saabus „Pastuhh“ koos kahe tankiga, nad suutsid paigalt nihutada pihtasaanud T-72 ja välja tuua roomiku alt Saša Zozuljaki. Seejärel – meie roodukomandör Dima „Medved“ lendas kohale BMP-l naabertugipunktist, tagasi toodi need kaks tanki, mis võeti meilt ära poole öö pealt, Debaltsevest lähenesid 80. brigaadi dessantväelased, „Valeral“ jäi koheselt kitsaks. Kuid sel päeval rünnakuid rohkem polnud, ka tulelööke põhimõtteliselt mitte. Tümitamist alustati järgmisel päeval, „harjumuspärastele“ miinipildujatele ja Gradidele lisandusid haubitsad ja isegi tankid otsesihtimisega, kuid lähedale ei tikkunud. Üldises plaanis, rünnata 307,5 rohkem ei üritatud, ainult tambiti suurtükkidega hommikust hilisõhtuni. Taas olid „kolmesajased“ ja „kahesajased“, lisandus põlenud tehnikatki. Kuna sündmuste arenedes kaotas positsiooni hoidmine igasuguse mõtte, siis viimased „Valerat“ kaitsvad poisid meie pataljoni 2. roodust lahkusid sealt öösel, üle põldude ja aedade... Nad jätsid kõrgendiku maha 18. veebruaril, juba pärast laialt reklaamitud vaherahu – millest „mitteeksisteerivas“ katlas mitte keegi millegipärast polnud kuulnudki (ilmselt plahvatuste kõmin segas).
Õigupoolest ongi kõik. Selle lahingu eest langes meile osaks neli III klassi ordenit „Mehisuse eest“, kuidas autasustati (ja kas üldse autasustati) tankiste ja luurajaid – ei ole kursis. Hiljem, juba mai lõpus, autasustati samade ordenitega postuumselt kõiki hukkunuid. Kuid preemiaid hävitatud tankide eest ootame senimaani. Muide, nagu ka ülejäänud poisid meie brigaadist – välja arvatud need suurtükiväelased, kes said hakkama separitelt T-72 ärandamisega. Kuid seda juhtumit kajastati nii laialdaselt kõikvõimalikes meediaväljaannetes, et arvatavasti selle tõttu ei riskitud „kokku hoida“.
Selline lugu ühest kõrgendikust. Kaugeltki mitte täielik. 25. jaanuari lahingut ning järgnevaid nädalaid, mis seal leidis aset veebruaris - seda ma ise enam ei näinud, tean ainult kaaslaste sõnade järgi. No aga pärast 18. veebruari – seda juba separitelt, kes kaevusid seal pärast meie lahkumist. Sattus ette nende video, kus näidati meie poolt puruks löödud T-72 ja T-64 "Татары" ja jutustati, et need ongi Ukraina tankid, mis on hävitatud „sangarliku Novorossija armee“ poolt.
Mida veel lisada... Peaaegu kõik meie brigaadi poisid, kes sellest lahingust osa võtsid, pöördusid pärast rotatsiooni tagasi ATOsse, praegusel hetkel viibime Luganski oblastis Stanõtsja Luganskas. „Bugai“ komandör Saška sõdib samuti, kuskil Popasne rajoonis. Kuhu saatus paiskas luurajad, seda ma ei tea.
Danke schön, AivarV - rodina-matj tebja ne zabudet
(by Borja)