Mereväe toit oli parem kui maavägedes, tol ajal vähemalt.
Esimesed poolteist aastat oli muidugi nälg pidev, füüsilist tööd palju, magamatus jne. Sel raskel ajal õppisin selgeks mitmed mustkunstikutrikid, näiteks leiba laadides, käigu peal, hoides käes kahte leivaalust, kaks pätsi vöö vahele pista 0,5 sekundiga oli käkitegu
Ehh, soe leib näljasel madrusel vöö vahel - käid ja naudid tulevikuhetke, mil seda sööma hakkad.
Mis siis veel meelde jäi..
Esimene kartulikoorimine, väeosas juba. Kell kolm öösel maast lahti ja kööki. Kartulid/batšokid olemas, küsime nuga kah - ja siis saime vastu päid jalgu - tulete kartuleid koorima ILMA noata?? Selgus, et oleksime pidanud eelneval õhtul rauasaelehest igaüks omale terava noa valmistama. Seekord siis saime KUSAGILT mingid terariistad ja töö sai tehtud. Kuid pooled mehed polnud ilmselt kunagi kartuleid koorinud ja koored tulid paksud = kartuleid sai vähe.
Lõunasöögi ajal olid batšokid poolikud ja selle eest, et 200 meest näljaseks jäid, koorisime sama seltskonnaga veel kolm ööd lisaks. Tulemused paranesid silmnähtavalt.
Kuna väeosa oli mereväe keskstaabi osa, siis langes meile aeg-ajalt osaks huvitavat toitu. Näiteks laadisime kord jaamas oma autodele 8-10 tonni külmutatud HAUGE. Kenas kilepakendis ilma ühegi kirjata ja kõik haugid ca 30 cm pikad. Müstika. Esimene nädal oli pidu - praehaug, uhhaa, ahjus küpsetatud haug jne., siis aga sai isu täis ja teise nädala lõpuks tegime köögimitšmanile ettepaneku ülejäänud haug kolhoosis kasvõi juurvilja vastu vahetada. Läks aga nii, et haug sõitis kolhoosi, vastu aga ei tulnud midagi ja mitšman langes deliiriumisse
Siis sõime kord kuu aega jutti Poola külmutatud broilereid.
Kui olin kaks aastat täis saanud, saime jälle laadungi kala, seekord aga Kaug-Ida ketat (lõheline). Seda oli kah tonnides, aga enam me ei pakkunud seda kolhoosi-vahetuseks, vaid soolasime ja kuivatasime. Imelised paar kuud olid
Portvein 777 (tri topora) ja vinnutatud punane kala
Ohvitseride kabinettides vapustas mind alguses igal laual olnud karahvin - seal polnud vesi, nagu olin varem igal pool näinud, vaid mingi pruunikas jook. Oletasin, et see on kas portvein või suisa konjak
Siis sattusin esimest korda koristama sinna ruumidesse ja panin kõva lonksu kohe... Karahvinis oli magus tee
Hiljem kööginarjaadides oligi kohustus külma tee sisse suhkrut segada, tee läbi MARLI kurnata ja karahvinidesse valada, ohvitseride jaoks. Vett nad ei joonud..
Teed keetsime "traktoritega". Materjalid olid vastavalt staatusele - noorematel suvalised žiletid, rauasae jupid või naelad. Vanematel juba roostevabad, erilise disainiga, eriti võimsad. Kord keetis üks tüüp sellise võimsa riistaga teed plekist kruusis, riistapuu läks vastu põhja, käis pauk ja kuna kaitsmed olid võimsad, siis elektroodid keevitasid augu nii kruusi kui ka selle all olnud plekist kasti sisse ja tee läks kah sealt august läbi. Kastis aga oli hirmkallis gaasianalüsaator, millele kuum tee kasulik ei olnud. Järgmistel õppustel, paari kuu pärast, sai üks vanemleitnant selle rikutud aparaadi eest leitnandiks. Mitte selle pärast, et kallis asi rikutud, vaid selle eest, et varem ei märganud.
Teemasse jälle tagasi. meil oli ka oma abimajand - 15 lehma, ca 50 siga, kaks hobust, 10 kassi ja 4 madrust nende seas. Madrused olid seal traditsiooniliselt hohollid, ise valisid noorte seast uusi liikmeid oma meeskonda.
Sealt tuli meile liha ja piima. Liha oli kotlettide või niisama guljaši näol iga päev, piim vastavalt farmi toodangule - vahel iga päev, vahel paar korda nädalas. Kanalat püüti ka mitu korda aretada, aga kanad kadusid kohe kuhugi ära, ükskõik kui palju neid muretseti
.
Kartuliputru sain kolme aasta jooksul ainult paari nädala vältel - majandusmitšman müüs joomatuuris kartuli laojäägid turul maha. Imekombel jäi vahele ja ei mätsitudki kinni seda, vaid sai kinga.
Mis veel..
Ohvitserid sõid kõik sama toitu mis meiegi, kuigi neil oli omaette kajut-kampanija. Ehk siis see näitab, et toit oli hea.
