Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Lemet]

Kui vaadata selle raamatu mõju 20 sajandi esimese poole Euroopas toimunule, siis kardan, et "Vabadussõja ajalugu" vaatamata tema kaheldamatule väärtusele siiski "pisut" kahvatub.

[Lemet]

Niisiis, tõdeme, et väitele selle kohta, et värske ilukirjandus oli nõuka ajal tavainimesele poest kättesaadavam kui tänapäeval, sisulisi numbritega vastuväiteid pole. Loomulikult saab vanemaid raamatuid odavamalt. Sai neid ka toona. Aga nagu ennist sai tõdetud, saab miinimumpalga eest lugemishuviline uudisteoseid kordades vähem kui toona. Kusjuures pole ju tegelikuses isegi oluline, kas võtta täna raamatu keskmiseks hinnaks 25 või 17 raha, vahe jääb ikkagi kordadesse.

[Tegelane5]

Kui vaadata selle raamatu mõju 20 sajandi esimese poole Euroopas toimunule, siis kardan, et "Vabadussõja ajalugu" vaatamata tema kaheldamatule väärtusele siiski "pisut" kahvatub.

Sedand küll aga kes meie kangelasi meeles peavad kui mitte meie ise? Kapral Aadu ju nii kõva tegija, et meie panus siin vaevalt midagi otsustab. Küll juudid seda jõmmi ja ajaloolist süüd sakslastele meelde tuletavad.
Aga kui meie enam Julius Kuperjanovit ei mäleta, siis ei mäleta teda keegi.

[vanahalb]

Raamatute hindasid tuleks esmatarbekaupade hindadega võrrelda.
Enne 80-ndate lõpu hüperinflatsiooni maksis keskmine juturaamat 1-2 rubla. Latt keeduvorsti oli kilohinnaga 2.20 ja pudel viina 5.30.
Täna on keeduvorst natuke alla 5 EUR (käisin spetsiaalselt poes vaatamas) ja viinapudeli, kui lausa "seatapjat" ei võta, eest tahetakse 8-9 EUR. See suhe on enamvähem paigas, aga raamat peaks poes maksimum 3 EUR maksma, et järje peale saada.

Lisaks leiva hinna sarnasele vaimuvalguse subsideerimisele ei olnud NSV Liit minuteada Berni (pika nimega) autoriõiguste konvensiooni ratifitseerinud. Kunst kuulub rahvale! See tähendas jälle, et kui mõni välismaine raamat sobis, võis võtta ja trükki anda, autorikaitsjatel polnud midagi kobiseda ega kuskilt raha küsida.

[metssiga]

Niisiis, tõdeme, et väitele selle kohta, et värske ilukirjandus oli nõuka ajal tavainimesele poest kättesaadavam kui tänapäeval, sisulisi numbritega vastuväiteid pole. Loomulikult saab vanemaid raamatuid odavamalt. Sai neid ka toona. Aga nagu ennist sai tõdetud, saab miinimumpalga eest lugemishuviline uudisteoseid kordades vähem kui toona. Kusjuures pole ju tegelikuses isegi oluline, kas võtta täna raamatu keskmiseks hinnaks 25 või 17 raha, vahe jääb ikkagi kordadesse.

Mine krt raamatukokku!

[LeBon]

Niisiis, tõdeme, et väitele selle kohta, et värske ilukirjandus oli nõuka ajal tavainimesele poest kättesaadavam kui tänapäeval, sisulisi numbritega vastuväiteid pole. Loomulikult saab vanemaid raamatuid odavamalt. Sai neid ka toona. Aga nagu ennist sai tõdetud, saab miinimumpalga eest lugemishuviline uudisteoseid kordades vähem kui toona. Kusjuures pole ju tegelikuses isegi oluline, kas võtta täna raamatu keskmiseks hinnaks 25 või 17 raha, vahe jääb ikkagi kordadesse.

Ei tõde.
Aga isegi kui hindade/palkade suhe välja jätta, on väide kättesaadavusest eksitav juba ju seetõttu, et siis polnudki suurt midagi kätte saada. Valik oli praegusega võrreldes lihtsalt olematu.
Kui aga rääkida sellest palju toona nt üüri peale kulus, tuleks rääkida sellestki, millised muud kulutused või hinnad olid. Alates vorstist või õllepudelist ja lõpetades autohindadega.
Muide, vanemaid raamatuid saab tänapäeval lausa tasuta, seda mõnedest second-hand poodidest. Vähemalt kord kuus. Muidu tuleb jah sümboolne 1 euro välja käia.

[vanahalb]

Ilukirjandus on minumeelest enam-vähem. Viga pigem selles, et väga palju prahti antakse trükki ja raamatupoes ikka annab ennast läbi närida. Üks raamat kümnest tasuks ostmist. Kui ükski viga teha, on 20 EUR sama hea kui peldikus.
Või tulebki enne raamatukogus üritada asjad selgeks teha.

Ma uriseks rohkem tehnilise kirjanduse kallal. Näiteks kui tööinimene ostab omale uue auto ja tuleb pähe mõte seda kodugaraazis remontida - siis polegi nagu mingit eestikeelset kirjandust. Venekeelset on küll, need käsiraamatud olid vahepeal Kadaka turu vanameestel väga minev kaup. Või mingi majaehitaja käsiraamat on enamasti kellegi reklaammaterjal,, milles ühtset tervikut raske on leida.

[andrus]

Võtame nüüd vaatluse alla nõukaaegse hariduse. Selleks kasutame näitena kahte Lemeti tsitaati (osaliselt)

Kui kirjutatakse nii:

Raamatu keskmiseks hinnaks toona rubla(53 raamatut), täna 25 raha(10 raamatut).

ja seda tuleb lugeda nii:

Oma viimasest Apollo külastamisest. Raamatutel, mis vähegi mingit huvi pakkusid, oli hinnanumber küljes pealt 20 raha.

siis mina näen siin suuri puudusi eneseväljendusoskuses. Kes oleks võinud arvata et "keskmine hind 25€" tähendab hoopis ühe isiku subjektiivset hinnangut (kriteeriumeid ära toomata) ühe raamatupoe külastamisest, kus ta silmitses kallimaid kui 20€ raamatuid?

Teine asi - jälle "keskmine hind" - kui seda tõlgendada katsena esitada mingit statistikat (eelmise punkti põhjal ei saa selles küll päris kindel olla) - see eeldab, et inimesel on teada mingid numbrid, mille põhjal seda statistikat tehakse. Statistika tegemiseks numbreid kahjuks ei toodud - oletatavasti sel põhjusel, et neid lihtsalt ei olnud - järeldus matemaatilisi teadmisi nõukaajal õpetati halvasti.

Ja kolmandaks jällegi see "keskmine hind". Mulle tundub, et sellest numbrist on umbes samapalju kasu, kui haiglas patsientide keskmisest kehatemperatuurist.

Võtaks siis kokku nõukahariduse miinused nende kahe tsitaadi põhjal:
halb eneseväljendusoskus
nõrgad teadmised matemaatikast
ja üldine mõtteaparaadi arenematus - ei suudeta välja sõeluda kriteeriume, millest mingit kasu ei ole.

[2korda2]

Ma olen nõus, et Lemeti väljendus- ja järelduste tegemise oskus jättis siinkohal soovida aga pole nõus nõukaaegse reaalainete õpetamise kehva tasemega.
Veel 1 asi, mis oli siis parem - kui õpilane ainet ei omandanud, siis jäeti ta "istuma". Tänapäeval peab selleks vähemalt kolmandik ainetest lõppema mitterahuldava hindega ja isegi siis tihtipeale upitatakse edasi. Mul oli 2 nädalat tagasi koolis vanemate koosolek ja seal puudutati ka seda teemat. Õpetaja ütles otse - ükski õpetaja ei taha jätta õpilast suvetööle, sest seda eraldi ei tasustata - kogu lisaaeg tuleb leida õpetaja muude kohustuste kõrvalt. Kuni selleni välja, et peab oma puhkuse ajast seda toolijalga kantseldama.
Veel punkt tollase hariduse ja üldse kasvatuse kasuks - vanematel, ka õpetajatel ja koolidirektoritel, oli autoriteeti. Sellist korralagedust, haukumist ja ülelaskmist nagu tänapäeval koolis toimub - siis ei olnud. Õigemini - sellised katsed lõppesid väga ruttu ja konkreetselt.

[Kapten Trumm]

Ma uriseks rohkem tehnilise kirjanduse kallal. Näiteks kui tööinimene ostab omale uue auto ja tuleb pähe mõte seda kodugaraazis remontida - siis polegi nagu mingit eestikeelset kirjandust. Venekeelset on küll, need käsiraamatud olid vahepeal Kadaka turu vanameestel väga minev kaup. Või mingi majaehitaja käsiraamat on enamasti kellegi reklaammaterjal,, milles ühtset tervikut raske on leida.

Pean kinnitama.
Venekeelsed lääne autode remondiraamatud on terve klass põhjalikumad kui analoogne kaup interneti raamatupoodidest (pean silmas DIY mehhaanikule mõeldut).
Vist põhjusel, et need on mõeldud Venemaal neile, kes kõik ise teevad ja kes kuskile ei pöördu.
Vahe tuleb sisse nii käsitletavate tööde hulgas (Haynes soovitab paljude asjadega pöörduda teenindusse) kui ka näiteks abivahendite joonistes, mida lääne raamatutes praktiliselt pole.
Vanematel autodel võib leida näiteks eelsüütenurga muutumise diagramme jms peensusi.

[vaoinas]

Ma uriseks rohkem tehnilise kirjanduse kallal. Näiteks kui tööinimene ostab omale uue auto ja tuleb pähe mõte seda kodugaraazis remontida - siis polegi nagu mingit eestikeelset kirjandust. Venekeelset on küll, need käsiraamatud olid vahepeal Kadaka turu vanameestel väga minev kaup. Või mingi majaehitaja käsiraamat on enamasti kellegi reklaammaterjal,, milles ühtset tervikut raske on leida.

Sellist majaehitaja käsiraamatut oleks täna ääretult raske välja anda. Kui Nõukogude ajal oli sul kolm ehitusmaterjali, millest suvilat ehk eramaja ehitada ning nendest ei olnud kah suuremat osa saada, siis praegu on materjale mustmiljon. Erinevad materjalid, samade materjalide erinevad analoogid. nende omadused ja nendega tehtavad tootja poolt heaks kiidetud tehnilised lahendused on erinevad. Kogu seda teavet ei jõua ühte raamatusse arusaadavalt kirja panna. Ja kui keegi selle suure töö ära teekski, siis see raamat oleks juba välja andes aegunud, sest materjaliarendus ja turg on vahepeal nii palju eest ära nihkunud.

[ivanorav]

Soomes on terve ALFAMER-i tölgitud seeria,peaaegu tänapäevani välja! Omal on kodus Fiat Ducato -02-i. Seal on köik tööd liigitatud vastavalt erivahendeid nöudvatele/raskusastmele, iga kodumehaanik peab ise otsustama, kas ta vötab töö ette! Arvan, et hind vötab kohe pahviks! Aga kellel käed on otsas, on see kirjandus heaks abimeheks, maksab pisut vähem kui pool "mehaaniku" töötundi!
http://www.alfamer.fi/korjausoppaat-c-103.html

Tean, et Fordil on elektrooniline "manuaal" Seal on köik tööd koodide alusel kirjeldatud, aga meid sinna juurde ei päästeta! See on regisrteeritud kasutajatele
Mina pääsen ligi ainult hooldetööde nimekirjale (VIN koodi alusel) Aga tööde täpsema kirjelduseni ei pääse!

[gnadenlose]

Muidugi tasub aimekirjanduse võrdlejatel ära unustada esmajoones nõukaaegsete ja tänapäevaste autode tehnilised eripärad ning mõtiskleda esmajoones skaalal "üksikasjalik õpetussõna kodutöösturile vs. veateatetabel volitatud insenerile", kui jutt käib piltlikult öeldes mehaanilisest arvelauast "Felix" ja kaasaegsest nutitelefonist

[vanahalb]

Muidugi tasub aimekirjanduse võrdlejatel ära unustada esmajoones nõukaaegsete ja tänapäevaste autode tehnilised eripärad ning mõtiskleda esmajoones skaalal "üksikasjalik õpetussõna kodutöösturile vs. veateatetabel volitatud insenerile", kui jutt käib piltlikult öeldes mehaanilisest arvelauast "Felix" ja kaasaegsest nutitelefonist

Ei need vahed nüüd nii masendavad ole! Probleeme võib tekkida mingite diileri arvuti kaudu seatavate parameetritega, sest enesestmõistetavalt neid arvuteid igale soovijale ei jagata.
Minu erialal remonditakse tükk maad kallimaidki masinaid ise sest ametlikul esindajal a) pole aega b) ei taha c )ei oska. b ja c tihtipeale kattuvad. Alles siin vaatasime, et letihinnaga 15 000 EUR maksva hüdropumba peaks kahest katkisest kokku saama küll. Sellises hinnaklassis on soodukaga Opel Astra, ma raadiost kuulsin.
Kui endal mõistus otsa saab, oleme vahel Soome tarkade juures käinud. Seal istub iga küla sepikojas mingi vend, kes kõigepealt imestab, et no too on nyt tosi paska, aga siis kustutab koni saapaga ära ja haarab härjal sarvist. Et tõmmame otsakaane maha ja kaeme perra.
Minuarust pole neil kellelgi inseneriharidust, kõik on omakorda kellegi vanamehe poolt ja raamatute peal välja õpetatud.

Veel isetegemise kohta: juhtusin ükspäev juuksurit oodates mingit Venemaal välja antud naisteajakirja lugema. Muu pahna seas olid intervjuu kellegi seltskonnakaunitariga ja küsiti ,et mis autoga sõidab. Mingine uuem Mercedes oli. Küsiti, et kas on ka hea auto ja vastus oli imelikult asjatundlik. Et nojah, eks ta ole, selle ja tolle oleme ära vahetanud, paljud kiruvad õhkvedrustust, aga me oleme seda süsteemi regulaarselt hooldanud ja kuludest pääsenud. Lõpuks mainis, et mu mees teeb need asjad kõik ise ära. Vanasti oli äial garaaziboks, nüüd on elu paremaks läinud ja kirjasõna ka ikka liigub.
Nii et saab küll kui manuaalid pihku anda ja huvi on.

[Kapten Trumm]

Muidugi tasub aimekirjanduse võrdlejatel ära unustada esmajoones nõukaaegsete ja tänapäevaste autode tehnilised eripärad ning mõtiskleda esmajoones skaalal "üksikasjalik õpetussõna kodutöösturile vs. veateatetabel volitatud insenerile", kui jutt käib piltlikult öeldes mehaanilisest arvelauast "Felix" ja kaasaegsest nutitelefonist

Samasugune vahe on paraku ka nt 80ndate autode laiatarbe käsiraamatutega (nõuka/vene raamatute kasuks võrreldes nt Haynesiga), Opel Ascona polnud 2108-ga võrreldes teps mitte "nutitelefon" vaid tehniliselt üsna samal keerukusastmel auto. Pealegi abinõu siduriketta tsentreerimiseks või hooratta asendi fikseerimiseks on üsna samal tehnoloogilisel tasemel nii 1965, 1985 kui ka täna, venekeelsetes raamatutes on sellised elementaarsed asjad ikka sees, lääne omades pole veel kohanud.

Valges ilmas koostavad taolisi raamatuid tihtipeale kirjatsurad, mitte mehhaanikud/insenerid ja raamatu koostamise alusmaterjal on tuttuus auto, mis võetakse lihtsalt raamatu kulude raames pulkadeks lahti, mõistagi taolisel meetodil saadud tööde optimaalne järjekord ja töövõtted ei oma suuremat seost tegelikkusega. Uuel autol avanevad ju kõik poldid esimesel katsel - mis praktikas võib töömeetodeid vägagi mõjutada. Samamoodi taolisel tasemel mingit tõsiseltvõetavat materjali veaotsinguteks ka ei õnnestu saada (eriti aktuaalne on see IT-sisaldaval tehnikal, mis ilmus 2000ndate alguses).