www.militaar.net

USA-s plaanitakse mehitamata laevade asemel panna rõhk nn. "kergelt mehitatud" laevade kasutamisele. Sisuliselt on tegemist tavapärasest kõrgema automatiseerimise tasemega laevadega.

https://cimsec.org/lifting-the-veil-on- ... combatant/

USA-s plaanitakse mehitamata laevade asemel panna rõhk nn. "kergelt mehitatud" laevade kasutamisele. Sisuliselt on tegemist tavapärasest kõrgema automatiseerimise tasemega laevadega.

Eks seda ideed prooviti teatud mõttes ka Zumwalt klassiga rakendada, kuid kogu projekt oli veidi liiga ambitsioonikas. Aga suund on kahtlemata sama mis teistel riikidelgi.

Päris huvitav artikkel, arutluse osa isegi rohkem kui järeldused. 15 mehega laeva ja kogu arsenali käitada tundub kahtlane, ameeriklased pole selles seni kuigi edukad olnud. Aga mine tea.

See ei ole õige. Läänemeres olid VF BL suured sõjalaevad selleks, et täita talle pandud ülesandeid Põhjamerel. Loe nt seda: https://www.ester.ee/record=b2285262*est Balti laevastiku ülesannetest on kirjutatud ka US Naval War College Reviews suhteliselt palju.

Aga igaks juhuks jätsime sealt tuumaallveelaevad ja lennukikandjad välja, järsku ei pääse ikkagi väinadest läbi?
Seda nii Läänemere kui Mustal merel ühtemoodi (kuna mõlemat ühendab "suure merega" kitsas väin)?

URR kirjutas:Päris huvitav artikkel, arutluse osa isegi rohkem kui järeldused. 15 mehega laeva ja kogu arsenali käitada tundub kahtlane, ameeriklased pole selles seni kuigi edukad olnud. Aga mine tea.

Eks seal ole väga suur osa tarkvaral ja sensorpaketil.
Küll jääb minu jaoks mõistetamatuks, mis valemiga leiti selle veesõiduki hind ($96,6 mil). Liitmist seal tõenäoliselt ei kasutatud, sest 8 LRASM-i üksi maksavad ~30 mil. Spike NLOS-d lähevad maksma ~7,56 mil (ainult raketid). Ja need on vikipeedia hinnad. Tegelikud tehingunumbrid on tavaliselt ~2x kallimad kaasnevate kulude tõttu (laskeseadmed etc.).

Mis sellest artiklist võtta Eesti merelaevade jaoks on ikkagi järgmised olulised punktid:
1. Laeva post-launch elulemus Läänemere akvatooriumis on pehmelt kaheldav

It is important to remember other nations are frequently focused primarily on pre-launch survivability rather than a counterattack based on the missiles’ signature. This lack of focus on post-launch survivability is generally based on the assumption that the cost ratio of the exchange will generally be in their favor even if they lose the ship.

2. Punkt 1 ja Eesti unikaalse paiknemise ja kuju tõttu on ikkagi üsna keeruline põhjendada ASM rakettide paigutamist laevadele. Pigem peaksid laevad olema teise sihtotstarbega ja kuna side kalda-maa vahel tuleb tagada niikuinii, siis tuleb fookus panna pigem elektrooniliste kanali turvamisele ja selle mitmekihilisusele.
3. Lennuvahendid on mereala haldamiseks vältimatud. Jällegi Eesti unikaalse asendi ja kuju tõttu on otstarbekas kasutada lennuvahendeid vähemalt mereala monotooringuks ja sihitamiseks. Ka võib olla otstarbekam kasutada lennuvahendeid laevavastaste rakettide kandjana.

Nõrkade riikide käes on õhust lastavad laevavastased raketid osutunud edukamaks kui laevadelt lastavad.
Ka USA üks sõjalaev on sedasi litaka saanud (USS Stark).

Vast seepärast, et õhust on lihtsam tagada üllatusmomenti kui merelt (kui tegu pole just allveelaevaga), samamoodi on õhust võimalik tagada parem olukorrateadlikkus (maakera kumeruse probleem).

Mis mulle selle lahenduse juures meeldis, oli:
1. 105mm toru paigutamine tekile kalli kiirlaskekahuri asemel.
2. Kiirlaskekahuri enesekaitsevõimekuse asendamine MHTK ja seaRAM rakettidega pluss Spike NLOS

Kui nüüd siit need ASM-d maha rookida ja laeva veel natuke kokku tõmmata, saaks vbl. täiesti ratsionaalse lahenduse ka EMV jaoks. See RIB veeskamise võimekus peaks olema minu (mittemereväelase) hinnangu kohaselt ühildatav ka miiniveeskamise võimekusega.

Kilo Tango kirjutas:Küll jääb minu jaoks mõistetamatuks, mis valemiga leiti selle veesõiduki hind ($96,6 mil). Liitmist seal tõenäoliselt ei kasutatud, sest 8 LRASM-i üksi maksavad ~30 mil. Spike NLOS-d lähevad maksma ~7,56 mil (ainult raketid). Ja need on vikipeedia hinnad. Tegelikud tehingunumbrid on tavaliselt ~2x kallimad kaasnevate kulude tõttu (laskeseadmed etc.).

Võibolla nad ei arvanud "laskemoona" hinda laeva hinna hulka?

Kilo Tango kirjutas:Mis mulle selle lahenduse juures meeldis, oli:
1. 105mm toru paigutamine tekile kalli kiirlaskekahuri asemel.
2. Kiirlaskekahuri enesekaitsevõimekuse asendamine MHTK ja seaRAM rakettidega pluss Spike NLOS

Kui nüüd siit need ASM-d maha rookida ja laeva veel natuke kokku tõmmata, saaks vbl. täiesti ratsionaalse lahenduse ka EMV jaoks. See RIB veeskamise võimekus peaks olema minu (mittemereväelase) hinnangu kohaselt ühildatav ka miiniveeskamise võimekusega.

Nii saab laev, millel puudub ründevõime. Sõltuvalt eesmärgist võib sellel isegi mõte sees olla, aga 105 mm kahuri ja Spike'i otstarbekus on kaheldav. Laevastiku tuletoetuse andmiseks peab laev mõnda aega kergesti avastatavana ühe koha peal püsima. See tähendab, et ta peab suutma ennast sel ajal kaitsta või peab keegi teine seda tegema. Nende laevade enesekaitsevõime väga suur ei ole, järelikult on vaja kedagi appi. Aga miks see abimees siis juba ise tuletoetust anda ei võiks? Spike on mõeldud eelkõige kaitseks "trummipaatide" eest. Eesti kontekstis ei ole see oht väga suur.

Kapten Trumm kirjutas:Aga igaks juhuks jätsime sealt tuumaallveelaevad ja lennukikandjad välja, järsku ei pääse ikkagi väinadest läbi?
Seda nii Läänemere kui Mustal merel ühtemoodi (kuna mõlemat ühendab "suure merega" kitsas väin)?

Alustame sellest, et ega Nõukogude Liidul liiga palju lennukikandjaid olnudki, iga mere peale ei jagunud. Leningrad oli, muide, Musta mere laevastikus. Aga mis otstarve oleks lennukikandjal Läänemerel? Kus on see koht, kuhu maal paikneva lennukiga lennata ei saa?
Mis otstarve oleks tuumaallveelaeval Läänemerel? SSBNid peavad olema seal, kus neid keegi üles ei leia. SSAd/SSNid peavad olema seal, kus on sihtmärke: lennukikandjaid ja SSBNe. Esimeste jaoks on parim koht Arktika jääkilbi all. Läänemerel ei saa nad ennast ära peita, sest meri on liiga väike ja liiga madal, soojuskiirgus on läbi veekihi kosmosesse näha. Külma sõja ajal ja praegu ka püüavad kõik osapooled teise SSBNidel pidevalt silma peal hoida, Läänemeres oleks neil kogu aeg "saba" taga olnud. SSAdel pole Läänemerel väärilisi sihtmärke, aga nad ise on kergesti avastatavad. Väinad ei puutu kummalgi juhul asjasse.

Kapten Trumm kirjutas:Nõrkade riikide käes on õhust lastavad laevavastased raketid osutunud edukamaks kui laevadelt lastavad.
Ka USA üks sõjalaev on sedasi litaka saanud (USS Stark).

Vast seepärast, et õhust on lihtsam tagada üllatusmomenti kui merelt (kui tegu pole just allveelaevaga), samamoodi on õhust võimalik tagada parem olukorrateadlikkus (maakera kumeruse probleem).

Tuletagem meelde, et USS Stark "sai litaka" kogemata teise laeva pähe (selline olukorrateadlikkus siis) ja osapooled polnud omavahel vähemalt ametlikult sõjas. Sellest juhtumist ei maksa küll väga kaugele ulatuvaid järeldusi teha.

USA mõistes on „kerge mehitatus“ umbes see, mida Euroopa juba ammu praktiseerib nii tehnoloogilise automatiseerituse kui mehitamise mõistes. See on seotud nii ressursside kui üldise filosoofiaga. USA sõjalaevad on mehitatud oluliselt rohkem kui keskmised Euroopa sõjalaevad, sest platvormide automatiseeritus on madalam, adminsüsteem suurem ning suured meeskonnad on vajalikud ’ellujäämiseks ka peale rünnakut’. Lisaks üldise heaolu kasvuga seotud värbamisprobleemid Euroopas.

Siiski, enne kui hüüda, et just sellist sõjalaeva ma tahaks, peab mõistma, mis on ülesanded ja mis tingimustes ning keskkonnas neid ülesandeid täidetakse. Näiteks:

Since there is no need for a traditional multi-million dollar deck gun, LMACC instead mounts a 105mm howitzer. The cased ammunition of this weapon makes it suitable for sea service, unlike the larger, separately-loaded 155mm version. As a traditionally towed artillery piece, it is a lightweight, low cost weapon ideally suited to land attack. This of course addresses longstanding concerns about naval gunfire, and is directly relevant to supporting the Marines.

Nagu lugeda võib, võrreldakse haubitsat keskkaliibrilise laevakahuriga (5,5 tolli), mis on kallis ja mis kasutab lahkmoona. Kui sul on piisavalt turvaline olla rannajoonele nii lähedal, et seda 155 mm kasutada, võib see tõesti odav ja hea olla, aga kui vaja ka mere- ja õhusihtmärke lasta, peaks vaatama pigem väiksemakaliibrilise universaalkahuri poole, mis täpselt selleks disainitud (57 või 76 mm) ja kasutavad unitaarmoona. Mis on see ülesanne, mida haubits laeval Eestis täitma peaks ja kas selle haubitsa merele tarimine on kõige otstarbekam selle ülesande täitmiseks?

These two weapons fill the short-range small boat defense, area land attack, and limited air defense requirements, leaving long-range small boat defense and precision land attack. These two remaining requirements are both addressed through the addition of Spike NLOS missiles. This allows small surface threats to be safely engaged from over the horizon, and allows armored vehicles and other point targets to be precisely eliminated as well. This complements the howitzer and Javelin to provide excellent anti-boat capabilities and robust fire support for Marines ashore.

Kui ülesanne on ’long range boat defence’ siis on Spike NLOS kena küll, aga minu tagasihoidlikul hinnangul pole see Läänemerel eriti relevantne.

Tõdemus väikese sõjalaeva vähesest üleelamisvõimest üle on ühelt poolt suurusest tingitud paratamatus, aga teisalt filosoofia küsimus. Külma sõja aegse keskmise torpeedo- ja hiljem raketikaatri teoreetiline üleelamiskoefitsient vaenutegevuse korral oli 1,5:

0,5: sõitis välja, leidis vaenlase, lasi kõik relvad välja,
+
0,5: elas vasturünnaku üle, sõitis sadamasse, laadis uuesti
+
0,5: sõitis uuesti välja, leidis uue vaenlase, lasi kõik relvad välja

ja siis sai ise pihta. Fookus oli ründe- ja mitte niivõrd kaitsevõimel, st eesmärk oli tabada vastast, mitte ise ellu jääda.

Kokkuvõttes, nagu ka selles artiklis tõdetakse, on sellised väikesed laevad tavaliselt osaks mingist kaitsesüsteemist. See tähendab, et ainult laeva disainida või laeva üle arutleda pole mõistlik. Kõigepealt aru saada, mis rolli see laev, lennuk, patarei vms süsteemis täidab/täitma hakkab ja kuidas selle disain, hind jms teisi süsteemi osi mõjutavad.

Ott Laanemets, tasuks tutvuda raketikaatrite ja korvettide kill-loss suhtega alates nende kasutuselevõtust 1960ndate keskpaigas. Ma pole leidnud tõsiteaduslikku uuringut, kuid karta on, et neid uputati rohkem kui nad ise midagi uputasid. Lihtsalt taolisi vene päritolu aluste arvelt, mida uputati nii laevadelt lastud tiibrakettidega (põhiselt Iisraeli omadelt) kui ka õhust (põhiliselt USA tegevus). Põhiliselt just lennuväe poolt. Näiteks Pärsia lahel 1991 Lahesõja käigus uputasid USA ja GB õhuründevahendid ca 20 Iraagi alust täiesti "kuivalt", st ilma ainsa omapoolse kaotuseta.

Ehk siis taolise aluse "elulemus", kui sa ei kontrolli õhuruumi, ei saa olema targem neist WWII torpeedokaatrite näitajatest.

Miks ma sõdin taolise idee vastu, tuleb just sellest, et praktiline sõjapidamine ei kinnita taoliste aluste relevantsust. On vaja midagi muud välja mõelda.

Väite esimene pool on tõenäoliselt õige. Teisalt on ka jalaväelased viimastes sõdades tapnud vähem kui neid ise on surma saanud. Mida me sellest nüüd järeldame?
Nagu eespool korduvalt kirjutatud: lahendus on süsteem, mille elemendid üksteist toetavad, mitte üksik element.

URR kirjutas:...Teisalt on ka jalaväelased viimastes sõdades tapnud vähem kui neid ise on surma saanud. Mida me sellest nüüd järeldame?
...

Seda, et kõige parem kill/loss suhe on õhuväel

OK.
Teisalt vajab ka õhuvägi, et keegi neid teistes keskkondades toetab. Kui just vahemaad väga suured ei ole.

Lasin ennast ikkagi Kapten Trummil provotseerida ja panin raketikaatrite-korvettide “lahingud” kokku. Midagi võis ka kahe silma vahele jääda.

21 oktoobril 1967 uputasid 2 Egiptuse raketikaatrit Iisraeli hävitaja Eilat.
Ööl vastu 5. detsembrit 1971 ründasid 3 India raketikaatrit ja 2 korvetti Karatši sadamat. Uputati 1 Pakistani hävitaja ja 1 Pakistani miinitraaler. 1 Pakistani hävitaja sai vigastada ja jäigi teenistusest välja, naftahoidla(d) hävitati.
Ööl vastu 9. detsembrit 1971 ründasid 1 India raketikaater ja 2 fregatti Pakistani laevu Karatši lähedal. Uputati üks tanker ja üks kaubalaev, veel üks tanker sai vigastada ja tuli maha kanda. Hävitati järgmised naftahoidlad.
Latakia lahing 7 oktoobril 1973: 5 Iisraeli raketikaatrit uputas 3 Süüria raketikaatrit, 1 torpeedopaadi ja 1 miinitraaleri.
Sidra lahe lahing(?) 24. märtsil 1982: USA laevastik (30 laeva ja 225 lennukit!) uputasid 1 Liibüa korveti ja 1 raketikaatri, teist sama palju lasti vigaseks. Üksiti hävitati mitu õhutõrjepatareid. Varasemates ja hilisemates intsidentides samas kohas lasti ainult Liibüa lennukeid alla.
Nn Bubiyani lahing 29. jaanuarist 2. veebruarini 1991: 22 Iraagi laeva püüdis Iraani pageda, neist 21 uputati, enamik (kõik?) helikopteritelt. Uputatute hulgas oli 3 raketikaatrit.
Musta mere või Abhaasia ranniku lahing 10. augustil 2008: rakettrelvastuseta Gruusia raketikaatrid kohtusid Vene sihtüksusega, 1 Gruusia raketikaater uputati.

Nagu näha, on „skoori“ raske kokku lüüa (kuidas arvestada punkte, kui raketikaatrid üksteise pihta lasevad või mitut raketikaatrit on väärt üks naftahoidla?). Kokkuvõte võiks olla see, et igal relval on oma otstarve ja parem on neid kasutada süsteemina ning mõnikord on tugevam lihtsalt tugevam. Millised vahendid oleks Liibüale Sidra lahel edu taganud? Või kui Liibüa väed oleks olnud edukamad, siis mida see oleks Liibüa riigile kaasa toonud? Kas esimene Pärsia lahe sõda oleks kujunenud teistsuguseks, kui Iraagi merevägi oleks olnud teist moodi üles ehitatud? Kas see teist moodi üles ehitatud merevägi oleks olnud adekvaatne vastane Iraanile kui peamisele ohule? Musta mere lahingu üle võiks isegi spekuleerida: kui grusiinid oleks oma mereväe adekvaatselt relvastanud ja operatsiooniplaneerimisse kaasanud, mine tea…