Alles see oli kui süürlased lasid türklaste ehk NATO lennuki alla, millegipärast ei mäleta, et NATO liikmesriikid oleks "kõik ühe eest" automaatselt mobiliseerunud ja Süüria agressorile koha kätte näidanud

Samamoodi Gruusia sõja aegu ei näinud euroopa riikide silmis hirmu, et Putini sõjamasin võib Atlandini välja põrutada ja võiks midagi ette võtta.
NATO loodi siiski konkreetselt kommunismi laienemise hirmus, kus nõukogude tankid võivad euroopast tõepoolest Atlandini rullida. Täna siiski Saksamaa, Prantsusmaa ja teised sama muret ei tunne ega tunneta - tõenäoliselt ei ole ka Venemaa sõjalistes plaanides ja arengukavades plaani Atlandini üle euroopa rullida. Ka USA ei pea Venemaad oma vaenlaseks vaid natuke tülikaks veidrikuks ja pigem strateegiliseks ja muidu partneriks uutele terroristlikele ohtudele. Ka euroopa riikide hala USA väljatõmbumisele euroopast ei ole niivõrd mure oma reaalse julgeoleku pärast kuivõrd aastakümnete jooksul õpitud abituse tunne, seda vaatamata sellele, et ka mitme euroopa riigi relvatööstus ja relvajõud ei ole oma potentsiaalilt nii haavatavad ja abitud miskit.
NATO riikide väidetavalt käivituv appitormamine ei ole praktikas kunagi testitud ja mina olen nii aru saanud, et see on iga liikmesriigi poliitikute poliitiline otsus, mitte mingi automaatne kohustus. Ja iga riigi poliitikud siis otsustavad, kas Eesti pärast tuumariik Venemaaga sõtta tormamine on nende rahvuslikes huvides või mitte.
Ka senised kõrbesõdade koalitsioonid võivad luua petlikku mulje ühisest huvist ja julgeolekutagamisest. USA mahitatud agressioonid on väga hoolikalt valitud sihtmärgid, kõik ohvrid on olnud piisavalt nõrgad, kus nende malakad ei ulatu USA-ni ja tihti ei ulatu ohvri piiridestki välja. Paraku Venemaa puhul peab iga riik arvestama reaalse võimalusega, et saada oma territooriumile vähemalt raketilöök - kahtlen, kas selline sõtta sekkumise avavaade on ühegi NATO liikemesriigi huvides.
Seni kuni Venemaa reaalselt NATO tuumikriikidele ohtu ei kujuta ei torma ka ükski neist uisapäisa meile appi.
Ja kirsiks tordil on teadmine, et Venemaa rünnaku peamine motiiv meile ongi just see meie NATO liikmelisus
Kapten Trumm kirjutas:
850 km kiirusel lendav reisilennuk, kus kangide taga asub kaaperdaja, läbib iga minutiga 14 km.
Eesti keskosas tekkis reisilennukis "olukord", Tallinnani on 120 km, selle lennuki maanduma sundimiseks või alla tulistamiseks on aega alla 9 minuti.....
Alla Ämari välja ei venita ja sealgi võib ajast puudu tulla.
Arvan, et ajaliselt ei vea nagunii välja. Ega siis piloot olgu ungarlane või jänki omavoliliselt ei hakka allatulistamist otsustama, vaid selleks on omad protseduurid, kus "kriiskomisjonid tuleb kokku kutsuda" ja otsustajaid ninasid voodist välja ajada. Ei usu mina, et see otsustusprotsess koos ninade väljaajamise, partneritega kooskõlastamise, info täpsustamise jne paari minuti sisse mahub. Samuti arvan, et allatulistamist hoitakse siiski viimaseks võimaluseks. Ega allatulistamist otsustavatel ka kerge ei ole, lennukil võivad ju olla meie omad kodanikud, ametiisikud või isegi poliitikud - vaevalt, et isegi tahaksid et rakett otsustavalt teele pandaks, et teoreetiliselt päästa stenboc või masuuditünnid, kui seal lennukis oleks näiteks su lähedasi või sõpru

Kuipalju neid kaaperdatud lennukeid ikka alla on tulistatud, enamikku üritatakse ikkagi kuskile maanduma saada ja siis edasi "läbirääkida"

Ei saa ju kunagi teada, kas kaaperdaja laseb lennukil maanduda või viimasel kilomeetril suunab linna peale.
Ma väga kahtlen kas õhuturbehävitajatel üldse palju õiguseid on, kindlasti võivad enesekaitseks ühteteist teha aga ülejäänu käib nagunii läbi maapealse juhtimisahela, "kriisi" korral tuleb tähtsaid ninasid tülitada, ja need otsused ei juhtu minuti-paari sees. Isiklikult kahtlen, kas tänased õhuturbehävitajad üldse otse meie väejuhatustele alluvad, või on mingi ühine balti värk ja lisaks kuskil suures NATO riigis ka ohvitserid ja onud jälgivad, ning iga kohaliku pärdiku käsu peale ei hakka õhulahingud veel käima.
Pealegi kui maailmapraktikat vaadata, siis vaenulike riikide vahel lennuki paari allatulistamine ei võrdu veel sõda. Tavaliselt tehakse terav protestiv noot, võimalusel sama suurusjärgu kättemaksuaktsioon ja sellega asi piirdub.