Eesti Rkspress kirjutab...
Kaitseminister Hanno Pevkur on kõige usaldatum minister meie valitsuses. Eesti Ekspress vestles mitme kuu jooksul kümnete inimestega. Avaliku usaldusprotsendi tagant avaneb hoopis vastuolulisem poliitik – osale initsiatiivitu kohatäitja, teistele koostööaldis professionaal. Kas rolli, mida Pevkurilt oodatakse, on üldse võimalik kaasaegses Lääne demokraatias täita?
Neljapäeval, 16. jaanuaril kogunes valitsuse julgeolekukabinet Toompeal salajases keldris. Mõned päevad hiljem teisipäeval istusid ühes teises keldris Tallinna kesklinnas mitmed meie kaitsevaldkonna võtmeinimesed. Seal oli kaitseväe juhtkond. Mitu kaitseministeeriumi inimest. Kuid mitte kaitseminister Hanno Pevkur, kes kohtus samal ajal USA suursaadikuga. Keldrist maa peale tõustes kuulsid kohalviibinud, et peaminister Kristen Michal on raadiosaates lubanud tõsta Eesti kaitsekulutused viie protsendini. „See oli suur üllatus,“ ütleb üks väga kõrge ametnik. Kummaski keldris ei olnud sellest räägitud.
Veelgi enam: siiani oli Michal olnud kaitsekulude veel kiirema tõusu osas skeptiline. „Olen alates ametisse astumisest öelnud, et lähiajal tuleb juurde panustada. Ainuke küsimus on olnud, kas suudame seda raha nii kiiresti arukalt ja mitte üle makstes kasutada, kas vajalik jõuab kohale,“ ütleb peaminister. Kuid eelmiste päevade jooksul olid nii leedukad kui lätlased hakanud Donald Trumpi tuules rääkima viiest protsendist. Eesti on olnud kaitsekulude valdkonnas liider. Michal ei tahtnud maha jääda.
Michal informeeris eelnevalt Hanno Pevkurit ning ka Reformierakonna fraktsiooni, täpsustamata, millal kavatseb avalikkusele teatada. Pevkur oli poolteist kuud varem avalikult öelnud, et Eestile piisaks maksimaalselt neljast protsendist ning sel juhul ei jõuaks sõda siia mitte kunagi. Umbes aasta tagasi ütles Pevkur, et „kusagile tuleb mõistlik piir tõmmata“ ning viitas õpetajate palkadele, mis samuti vajavad kulutusi. Ka valdkonna sees ei ole keegi kuulnud Pevkurit tihti kõnelemas viiest protsendist.
Nüüdki andis Pevkur peaministrile „mahunumbrid kaitsest“. Ent otsuse seada eesmärk kaitsekulutuste tõstmiseks viie protsendi peale tegi peaminister. Seda ilma, et ta oleks kellegi teisega peale oma lähima meeskonna pikemat nõu pidanud. Kaitsevaldkond on tähtis: siin tahab praegu igaüks initsiatiivi hoida.
Aeglustus
Initsiatiivi hoidmine, algatuste näitamine, strateegiate väljatöötamine on see, mida kaitsevaldkond ootab praegusel äreval ajal teiste seas ka kaitseminister Hanno Pevkurilt. Ja praegusel ajastul küsitakse neid tavapärasest palju nõudlikumalt.
Kui aga küsida, millised on olnud kaitseminister Hanno Pevkuri suured strateegilised algatused, jäädakse vastused võlgu. Pevkur ise nimetab bürokraatia vähendamist, regionaalset koostööd ja „veel palju muud“, ka kaitsetööstuse arendamist, mis on olnud aastaid erinevates koalitsioonilepingutes. Kaitseministeeriumi uue kantsleri Kaimo Kuuse sõnul ei olnud ministeeriumis samas siiani kaitsetööstusega piisavalt aktiivselt ja süsteemselt tegeletud. „Selle asemel eelistati osta kaupa mujalt,“ ütleb ta. Nüüd on tema sõnul ministeeriumis kavas ka olulised ümberkorraldused kaitsetööstuse arendamiseks.
Et asjad kaitsetööstuse arendamisel viimastel kuudel tegelikult liiguvad, siin nähakse mõne sõnul aga hoopis Kristen Michali taganttõukamist. Kui eelmisel sügisel selgus, et Eesti kaitsetööstuse arendamise tegevused lonkavad kahte jalga, loodi peaministri algatusel ning tema büroo, Kaitsetööstuse Liidu ja ministeeriumi ametnike koostöös konkreetsete kuupäevadega tegevuste nimekiri, et ebamäärasus lõppeks. Alles siis hakkasid asjad liikuma. Teiselt poolt kirjeldab kantsler Kuusk, kuidas Hanno Pevkur pidevalt erinevaid ministeeriumi ja valitsemisala struktuuriüksusi utsitab, tähtaegu varasemaks nihutab ning ootab kiiremini tulemusi ja tegusid.
Eri allikate sõnul tulid aga pea kõik viimaste aastate suured kaitsealased strateegilised algatused endise kantsleri Kusti Salmi, kaitseväe juhtkonna ning kaitseministeeriumi ametkonna taganttõukamisel. Täna sääraseid algatusi enam ei nähta. Enamgi veel.
„Valitseb täielik kaos,“ ütleb üks väga kõrge riigiametnik. Tema sõnul kaitseministeeriumis ideed ei liigu, olulisi otsuseid ei langetata. Mitmete allikate sõnul on visiooni ja strateegia puudumise tõttu Eesti kaitsevõime nõrgenemas, kaotatud on initsiatiiv ja juhtroll Ukraina abistamisel.
„See, mis toimub, on masendav ja kohutav,“ lausub üks Eesti välissuhtluse olulisi inimesi. „Minister peaks tegema otsuseid, tagama süsteemile stabiilsuse, kaitsma algatusi eliidi ja avalikkuse ees ning panustama. Hanno Pevkur ei tee neist ühtegi.“
Hanno Pevkur vaidleb kriitikutele vastu. „Meie kaitse-eelarve suureneb sadade miljonite võrra. Soetame võimeid, mida pole kunagi varem olnud. Teeme täiesti uuel tasemel koolitusi kaitseväes, ehitame uusi rajatisi ja nii edasi. Lisaks innustame teisi riike rohkem panustama,“ ütleb ta. „Kuidas saab rääkida Eesti kaitsevõime nõrgenemisest?“
Usk
Hinnangud Hanno Pevkurile on vastuolulised. Need sõltuvad suuresti sellest, kui tõenäoliseks peavad inimesed sõja jõudmist siia. Kusti Salm, Martin Herem ja Veiko-Vello Palm olid kogu aeg veendunud, et sõda Ukrainas ja üpris varsti ka NATOs on ukse ees, kuid üleliia tõsiselt neid ei võetud.
„Nad olid valdkonna ametnike seas ketserid,“ lausub kaitseministeeriumi endine asekantsler Meelis Oidsalu. Riigisekretär Taimar Peterkop olevat nende hoiatusi nimetanud pelgalt sõjahirmu tõstmiseks, et saada muude valdkondade arvelt lisaressurssi. „Tema nägemust toetasid siseministeeriumi kantsler Lauri Lugna ja Mikk Marrani juhitud välisluure. Mingil tasandil oli see sama ränk süüdistus kui süüdistus riigireetmises,“ lausub Oidsalu.
Kuu aega pärast Ukraina täiemahulise sõja algust juurutas Salm kaitseministeeriumis loosungi „24. veebruar 2024“. Kõik teadsid, et see pole konkreetne hinnang, mil sõda võib Eestis alata, ega ka loosung, vaid pigem „mental note“, mis pidi valitsemisalas suunama keskendumise vahetule ohule. Mida on tehtud õigesti, mida õpetab Ukraina sõda tähele panema, ja millega peab kohe tegelema, kui teaksime, et meil on paari aasta pärast sõda. Ka avalikkuse ees ei ole Salm varjanud, et tema arvates pole sõda pelgalt ebamäärane „oht“, vaid reaalsus ning ühiskond peab mobiliseeruma.
Detsembri keskel annab Hanno Pevkur intervjuu Vilja Kiislerile. Ta lausub kaamerasse, et Kusti Salm oma sõjahirmutusega „blufib“. Tema toetub samas professionaalidele, kelle arvates olukord pole sugugi nii hull. Kui ma samal hilisõhtul ühel pimedal Pelgulinna tänavanurgal Salmi numbri valin ja tema käest küsin, kas ta siis blufib, ei taha Salm mitte midagi öelda ja paneb toru ära. Ühe kõrge riigiametniku sõnul oli Salm veel 2024. aasta augustis veendunud, et luureteenistused pisendavad meelega ohtu ja välisluureametist tuleks seetõttu konkreetseid inimesi vallandada.
21 aastat välisluures töötanud praeguse kaitseministeeriumi kantsleri Kaimo Kuuse sõnul on see üks suuremaid vigu, mida luureinfo tarbija teha saab, kui hakkab „tellima“ ohuhinnangut. „Selle tagajärjeks on tegutsemine valedel eeldustel,“ lausub Kuusk. „Sellega kaasneb tõsiseltvõetavuse kadumine välispartnerite silmis ja usalduse taastamine on väga pikk protsess.“
Teiste sõnul pole sõjaoht vahetu ning ühiskonda ei tohi üleliia hirmutada. See halvab. Mitmed investeeringud on jäänud siia tulemata, inimesed ostavad välismaale kinnisvara, on minemakolinuid, pessimistlik surutunne ei luba normaalselt elada ja töötada.
President Alar Karise sõnum „me räägime sõjast liiga palju“ riimub hästi Taimar Peterkopi mõttega, kes ütles ühel hetkel kaitseväe juhatajale Andrus Merilole, et kõlama võiks jääda sõnum: kui teeme piisavalt, on sõda välditav. Ta toetus eelmisel suvel tehtud riigikantselei uuringule, kus ⅔ inimestest olid öelnud, et pidev sõjast rääkimine tekitab neis ärevust juurde.
„Võimalikust kallaletungist ei saa rääkida kindlas kõneviisis,“ lausub riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu. „Vene agressioon NATO vastu on igal juhul välditav.“ Ta juhib tähelepanu ohust rääkimise toonile: „On õhkõrn piir, mis mõnele on tajutav ja mõnele mitte.“ Ohust tuleb rääkida realistlikult, ent viisil, et see ei halvaks ühiskonda, rõhutab Stoicescu. „Pole tähtis üksnes see, mida räägime, vaid kuidas räägime“.
Hanno Pevkur ongi avalikkuses hoidnud rahustavat tonaalsust, võtab pingeid maha. Kaitsevaldkonnas ei pruugita ehk mõista alati avaliku suhtluse tegelikku väärtust, kuid ometi võib see osutuda pea sama oluliseks kui uus rakett. Säärases suhtluses on Pevkur osutunud ühiskonna hinnangul suurepäraseks: ta on küsitlustes pidevalt valitsuse kõige usaldatum minister. Võita kaitseministrina publiku usaldus pole mitte ainult silmatorkav, vaid ka väga oluline.
Kui me küsime, kui tõenäoliseks peab Pevkur ise sõja puhkemist, viitab ta olukorra liigsele hägususele, et selgeid kuupäevi ja tõenäosusi öelda. „Oma hinges olen arvestanud, et peame olema valmis kaitsma Eestit ka täna. Kuid olen veendunud, et sõda on välditav,“ ütleb ta. „Ja kui ei õnnestu vältida, siis on sõda võidetav.“ Need, kes usuvad sõja vältimatust või seda, et oleme teinud võitmiseks liiga vähe, rahva usaldust aga ei jaga. See veab hinnangud Eesti kaitsepoliitikale ning ka ministrile teravalt kahte lehte.
Hea minister
Pevkur on väga tark, ütlevad mitmed. Ülimalt viisakas ja mitte pealiskaudselt, vaid siiralt. Oskab veenvalt rääkida. Valdab kõige väiksemaidki detaile. Meie intervjuu lõpetuseks suudab ta pikalt rääkida uutest nanodroonidest, mis võib olla sõja tulevik.
„Tema abstraheerimisvõime on fenomenaalne, ma pole midagi sellist näinud,“ lausub pikalt kõrgetes riigiametites olnud inimene. „Pevkur suudab kiiresti omandada keerulise teksti, sellest aru saada ja selgitada seejärel rahvale arusaadaval moel.“ Süda on õige koha peal. Äärmiselt professionaalne: kohtumised on hästi ette valmistatud.
„Ta saab aru, kuidas riik toimib,“ ütleb muidu kriitiline inimene. Teab, kuidas toimuvad protsessid. Kes on kes. Kust küsida. Ka tema välisvõrgustik on ulatuslik ning kohtumised kolleegidega väljapeetud. „Enamik tööst käibki mitte laua taga, vaid koridorides,“ ütleb Hanno Pevkur ise. Ramsteini kohtumistel on tal sääraseid kiireid kohtumisi „kümneid“, kus Eesti huvide eest seista. „Olen üks pikemalt ametis olnud kaitseministreid NATO laua taga, mis annab eeliseid suhtluses partneritega ja tekitab usaldust meie poliitilise stabiilsuse suhtes,“ ütleb Pevkur.
Kui alluvad kaitseväes või kaitseministeeriumis on tulnud välja ideedega, ei ole Pevkur neile peaaegu kunagi vastu sõdinud, vaid heaks kiitnud ja kaasa aidanud. „Ta ei kirjuta midagi ette,“ lausub üks. Laseb alluvatel vastu vaielda, kuulab argumente. Samuti ei kirjuta enda nimele: kui tema pole idee autor (minister ei saagi olla kõigi ideede autor), siis ei väida vastupidist.
Korruptsioon ei tuleks tema puhul kõne allagi, öeldakse. Vastupidi: Kusti Salm korraldas mõne arvates valdkonnas ümber kontrollifunktsioone, mis olevat kaasa toonud nende nõrgenemise. Kaimo Kuuse sõnul sisekontrolli ministeeriumis pole, julgeolek on alamehitatud ning audiitorite read on harvendatud allapoole kriitilist vajadust. „Näiteks kaitseressursside ametis olnud auditi osakond tõsteti ministeeriumisse ja siis koondati,“ ütleb Kuusk.
Hankeid toimub aga miljardite eurode ulatuses. Pevkur on andnud nüüd suunise kontrolli tugevdada. Allikate sõnul on juba ilmnenud ka „teatud kahtlused“ mõnede moonahangetega ning need „pole üksnes hüpoteetilised“.
Pevkur suudab koostööd teha ka rivaalidega. Pea kümme aastat kestnud võimuvõitlus Kristen Michaliga Reformierakonna juhi ja peaministri koha pärast ei ole tal takistanud olemast Michali valitsuse minister. Surub ego alla, teeb suure mängu nimel koostööd.
„Ta tajub oma rolli ja selle piire väga hästi,“ ütleb Pevkuri kutsel kantsleriks asunud Kaimo Kuusk. Kui on tulnud arutluse alla kaitse jaoks raha eraldamine, siis võtab arvesse kogu ühiskonna huve ja proovib arvestada ka Narva toasooja hinnaga. Hanno Pevkur on hea inimene ja hea minister.
Halb minister
„Ta on suur feikija,“ lausub üks Pevkuriga pikalt koostööd teinud inimene. Detailide tundmisega varjab strateegilise visiooni puudumist. On loonud endast meedias kuvandi kui asjatundjast, sest oskab isegi raketitüüpi ära tunda, aga strateegilisem vaade taktikalise kõrval on täiesti puudu. „Isegi kaitseministeeriumi osakonnajuhatajal on suurem vaade asjadele kui temal,“ lausub teine.
Esineb usinalt meedias. Umbes kahe aasta jooksul on kaitseministeerium välja lasknud üle 300 pressiteate ehk iga kahe ja poole päeva tagant uus teade, kuid ministri sisuline töö – strateegiad, algatused, initsiatiivid, ideed – on tegemata. Pevkuri sõnul on tegelikult uusi algatusi, kus Eesti on rahvusvahelisel tasemel liider. Ta nimetab Vene külmutatud varade ja nende intresside kasutamist Ukraina abistamisel ning IT-koalitsiooni loomist ja vedamist Ukraina toetuseks – kuid mõlemaga alustati juba üle-eelmisel aastal.
Väldib teisi poliitikuid, üks-ühele kohtumisi teiste ministritega teeb harvemini kui oodatakse, asju läbi ei suru. (Pevkuri sõnul on see valeväide, ta ei väldi kedagi ja kõigi ministritega on tema sõnul hea koostöö.) Riigikantseleis koostatava valmisolekuseadusega seoses ei kohtunud kordagi Kaja Kallasega, kuigi seadusega oldi valdkonnas rahulolematud.
„Siiani on otsuste tegemisel ja narratiivi juhtimisel kaitseväel ja ministril olnud suur roll,“ ütleb üks asjaga kursis olnud inimene. Uue seadusega viiakse see aga riigikantseleisse, kus kriitikute arvates võetakse arvesse „liiga palju aspekte“, sõnum hägustub, protsessid aeglustuvad.
Ent mõnedel andmetel tegigi Pevkur teistele ministritele ettepaneku korrigeerida teisi seadusi – siis poleks valmisolekuseadust vajagi. Ettepanek ei läinud läbi, kuid ei saa öelda, nagu poleks Pevkur sõdinud.
Kogu pinge seaduse ümber lõppes alles mõned nädalad tagasi käiguga, mida mõned nimetavad Michali „geniaalsuseks“: peaminister andis korralduse seadus lõpuni viia Pevkurile endale – kui ei meeldi, tuleb ise korda teha. Pevkur, kes on öelnud ka avalikult, et valmisolekuseadust ei peaks looma, oli peaministri ettepanekuga nõus – saab oma käe järgi ümber teha.
Asjad ongi hakanud liikuma. Hiljuti lükati Pevkuri algatusel muudest kohustustest puhtaks terve esmaspäev, erinevad julgeolekuvaldkondade otsustajad kohtusid, arutasid ja vaidlesid päev otsa. Tänaseks on kaua vindunud kompromissid peaaegu leitud, märtsis peaks seadus olema valitsuses.
Välissuhtluses on Pevkuril tõesti häid kontakte. Valitsuse istungitel meeldib talle nimesid puistata ja sealjuures kutsuda teisi kaitseministreid eesnimepidi. Aga need tutvused „ei ole konverteerunud millekski“. Mitu allikat kirjeldavad tunniajalist kohtumist USA endise kaitseministri Lloyd Austiniga, mis „visati maha“. Valitsuses lubas Pevkur, et räägib Austiniga – keda Pevkur nimetas järjekindlalt Lloydiks ja kellega enda sõnul „saab ja saan väga hästi läbi“ – HIMARSi laskemoona ja ATACMSi rakettide tarnete kiirendamisest, kuid Austin ütles sellele kohe ei. Ülejäänud ajast rääkis Pevkur peamiselt rindeuudiseid Ukrainast ning küsis siis Eestile mõningaid pisiasju – üht inimest struktuuridesse, USA üksuse suurendamist ja jätkamist Eestis. Kõik. Strateegilise vaate jättis ta meie olulisima liitlasega kõneledes täiesti puutumata.
Ukrainast lubas Pevkur meie sõjaväeluurajatele tuua venelaste Orlani drooni. Tal on Ukrainas enda sõnul hea pidamine. Koha peal käies on laulnud ukrainakeelset laulu, mis aitas tal siinses tele-show’s finaali jõuda. „See oli nagu suvetuur,“ ütleb üks inimene. Pevkur kohtus Ukraina sõjaväeluure juhi Kõrõlo Budanoviga. Kohtumise juures viibinud Kaimo Kuusk mäletab, kuidas Budanov vaatas nimekirja ja lubas järjest asju ning droonini jõudes küsis siis, kui palju ministri masinal pagasiruumi on. „Piisavalt,“ ütles Pevkur.
Droon antigi, aga kui see musta prügikotti pakituna siia jõudis, oli see kriitikute sõnul ainult tühi plastmassist kest. Kuuse sõnul saadeti aga elektroonika hiljem järgi. Lisaks tulid ka paljud teised asjad Budanovile antud nimekirjast.
Väga palju olevat Pevkuriga mikromanageerimist. Ühe kohtumise pooletunnisel eelbriifil suutis kulutada suure osa ajast küsimuse peale, kus asuvad kõnepult ja lipud. Jaanuari alguses korraldas ministeeriumis pressikonverentsi, kus osales ainult ise ning rääkis muu hulgas järelhaagiste jõudmisest Eestisse.
Kirjutab tihti ise oma pressiteateid, vaatab üle komad. Raskeid, keerulisi ja vastuolulisi teemasid pigem väldib, sest tahab populaarne olla. Tõsi, Nursipalu teemadel käis ise kohal, kuulas kohalike pahameelt, vastas neile, kuigi oleks võinud saata ka mõne ametniku.
„Praegu paneb süsteem inertsist edasi, aga viie või kümne aasta pärast on meil väga suur jama majas,“ kõneleb üks inimene. „Ei,“ vaidleb üks aastakümneid valdkonnas töötanu vastu, „meil on väga suur jama juba praegu.“ Alates kaitseväe juhataja valimise protsessist on usaldus Pevkuri vastu kõvasti murenenud. „Kurat, ma läheksin talle kätega kallale,“ lausub kaitseväele palju andnud inimene.
Küsimused, mida valdkonna inimesed esile tõstavad, on laiemad. „Ta on klassikaline broiler,“ lausub üks temaga kümmekond aastat tagasi tihedalt koos töötanud inimene. „Siiralt kena ja sugugi mitte rumal, aga sügavusest jääb puudu. Kuid see pole Eesti poliitikas sugugi ainult tema probleem.“
„Ta on meie aja kangelane,“ lõpetab inimene oma jutu ja ohkab sügavalt telefoni. Hanno Pevkur on hea inimene ja oleks mõnel teisel ajal ehk korralik kaitseminister. Aga meie ajad on teised.
„Oleme kaotamas seda, mis meil on,“ ütleb üks inimene. Lähikuudel ei juhtu midagi, aga „oht on selles, et magame maha olulised võimaluseaknad ja need maksavad meile varsti kätte“. Sest ideid on ju süsteemis endiselt, aga „kuidas need ellu viia, kui pole poliitilist toetust ja keegi ei vii neid Euroopasse – see on väga keeruline“.
Pevkuri sõnul on nõnda väitja halvasti informeeritud sellest, mis Euroopas toimub. „Eesti kaitsevaldkond on Euroopas üks kiiremini arenevaid valdkondi ja see on üldteada,“ lausub ta. Lähikuudel kinnitatakse tema sõnul ka kaitseministeeriumi nelja aasta arengukava, millel hakkab baseeruma meie kaitsevõime arendamine.
Passiivsus
2023. aasta oktoobris vedas Hiina firmale kuuluv laev oma ankrut nii kaua mööda Läänemere põhja, kuni see rebis pooleks Eesti ja Soome vahelise gaasitoru. Pea poolteist aastat hiljem rebis teine laev oma ankruga puruks Estlink 2 elektrikaabli. Vahepealsel ajal korrastati riigikantselei eestvõttel erinevate ministeeriumide „olukorrateadlikkust“, kuid kaitseministeeriumis olevat olnud vaikus.
Endise justiitsministrina oleks Pevkur saanud hakata kärmelt seadusi korrigeerima, täpsustama reegleid, mille alusel Eesti merevägi sekkub, kuid seda tehakse alles nüüd, pärast Estlink 2 lõhkumist ja soomlaste otsustavat käitumist. „Mis see poliitiku ülesanne muud on, kui seaduste muutmise eest võidelda?“ küsib üks inimene – selle artikli intervjuudele omaselt emotsionaalselt. Riigikaitsekomisjon proovis teemat kohe esimesel korral tõstatada, kuid Pevkur „pisendas juhtunut räigelt“ ning ei leidnud, et midagi erilist peaks üleüldse ette võtma.
Merevägi ei ole juurde saanud olulisi võimekusi. Kaimo Kuusk, kes on kantsler olnud üpris lühikest aega ja sellestki osa on kulunud valdkonda sisseõppimisele – ta on töötanud välisluures ja diplomaadina –, väidab, et parandada on jõutud infovahetuse kiirust. Laevastiku tugevdamine jäi tema sõnul suuresti varem valitsenud usu taha, et me valmistume pea täiesti ainult maismaasõjaks.
Martin Heremi vaidlused endise mereväe ülema Jüri Saskaga mereväe tuleviku üle olid mitmete sõnul väga tulised. Herem ei pannud mereväe vajadusi kaitseväe juhataja prioriteetide tippu. Ka Kaimo Kuusk ei taha tagantjärele tark olla. Kui oleks ostetud uusi laevu, siis „oleks jällegi muud asjad tegemata jäänud“.
Ent nii Kuusk kui Pevkur vaidlevad vastu sellele, nagu poleks midagi tehtud. Vastupidi. „Laevad on valmis kiiremini reageerima, loodud on koostööpunktid siseministeeriumiga, luureasutused on oma kogumist suunanud, koostöö Soomega on tugevnenud,“ loetleb Kuusk. Ka Pevkur tõstab esile arenguid luuretegevuses, kuid kuna tegemist on saladusega, ei saa ta lähemalt kommenteerida.
Meelis Oidsalu sõnul on Pevkuri probleem ministrina see, et ta kehastub avalikus suhtluses professionaaliks, mitte ei jää ministriks. „Ta läks detailselt ajakirjanikele selgitama, kuidas käib mereseire ja miks rahvusvaheline mereõigus ei luba sekkuda,“ ütleb Oidsalu.
Tema sõnul nõuab professionaali etendamine pidevalt uute infokildude saamist tõelistelt professionaalidelt, tal tekib infosõltuvus neist, keda kontrollima peaks, ning ta ei suuda enam kriitiliselt hinnata talle söödetavate väidete kehtivust laiemas plaanis. Balticconnectori puhul viis see mereväe õigustamise, tsiviilkontrolli nõrgenemise ning vajalike sammude kärbumiseni.
Säärasena on Pevkur mitmete inimeste sõnul tüüpiline kaasaegne minister: kriisidele reageerimisel käbe ja toimekas ning mingi määrani ka tõhus. Meenutatakse Pevkuri rolli siseministrina näiteks Eston Kohveri vabastamisel, kus ta oli üldiselt väga kriitiliste inimeste sõnul „täiesti omal kohal“. Ent kahe kriisi vahelisel ajal, meedia vaatest igaval platool, mil tuleks protsesse kas alustada või neid mingi selge otsusega lõpetada, seisab paigal. „Ta ei tee valesid asju,“ ütleb valitsuse liige. „Aga ta ei tee ka õigeid asju.“
Pärast Vilja Kiislerile antud intervjuud saadab kõrge riigiametnik sõnumi: „Ta võitleb endiselt tuuleveskitega.“ Selleks tuuleveskiks on Kusti Salm. Vastuoluline isik, kes juba kaitseväes aega teenides oli vilistanud teiste huvidele ning teinud isepäiselt asju, isegi kui karistada said kõik. Tema tõus kantsleriks oli üpris kiire, ta koostas asekantsleritest endale uue meeskonna (õigemini naiskonna) ning karismaatilise inimesena suutis aparaadi tööle panna enda väärtuste rütmis.
Nende väärtuste seas oli kriitikute sõnul kõigi teiste riigiasutuste pidamine lollideks, kaevikusse kaevumine ning vastandumine teistele. Salm lasi ministeeriumist lahti kümmekond, veel paljud lahkusid, suhted rebenesid. On siiski neid, kelle sõnul oli selle põhjuseks nõudlikkus ning töökultuuri muutumine kaasaegsemaks.
Eelmise aasta suvel viskas Salm sealt kaevikust granaadi riigijuhtimise kaptenisillale ja teatas oma lahkumisest. Nii mitmedki on väga kriitilised. „Meie peame ju sama laevaga edasi sõitma,“ ütleb nördinult kõrge riigiametnik, kes Salmiga palju koostööd teinud. Teiselt poolt on raske ülehinnata Salmi jälge Eesti viimaste aastate riigikaitses.
Alles kümmekond aastat tagasi mahtus kogu Eesti kaitseväe tankitõrjemoon sõiduauto pagasnikusse. Mõnel relvatüübil oli laskemoona vähem kui relvi endid. Lahinguvõimelisi üksusi oli null. Ja nii edasi. Mitmete inimeste ühise pingutuse tulemusel oleme täna hoopis teises kohas, kuid sõda Ukrainas esitas uued väljakutsed.
Mitmete allikate sõnul kujunes teatud rollijaotus juba Kalle Laaneti ministriksoleku ajal. Laanet – nagu väga paljud ministrid – ei paistnud silma erilise ideederikkusega. Tema mõte oli ühendada laevastikud, kuid jämeda otsa andis ta Kusti Salmi ning Martin Heremi kätte. Endale jättis Laanet aga valitsuses „klattimise“ ning teiste poliitikutega maadlemise – mis paljude sõnul võikski poliitilise ametikoha ülesanne olla.
Hanno Pevkuri tulekuga ei juhtunud esialgu midagi dramaatilist. Salm ja Herem hoidsid initsiatiivi, neid toetas juba Salmi moodustatud kõrgemate ametnike rinne ministeeriumis ja loendamatud kaitseväelased kaitsejõududes. Pevkur ei töötanud ka kriitikute sõnul vastu, jagas asja, tundis paljusid ning aitas algatustele kaasa. „Algus oli väga hea,“ ütleb üks muidu mõru allikas.
Seda isegi siis, kui tehti asju tavapärasest erinevalt. Juba 2021. aasta detsembris (enne teisi Baltimaid) langetati otsus anda Ukrainale relvaabi. Javelini tankitõrjerakettide edasisaatmiseks andis USA loa enneolematu seitsme päevaga, suurtükkide saamiseks tuli aga astuda Saksamaale ja Soomele varba peale, avaldada neile diplomaatilist survet, kuni load saadi.
Kui toona Salmi käest selle kõige kohta küsisin, kummardus ta ettepoole, viskas mõned pähklid suhu ja ütles ükskõikselt: „Tegime, mida oli vaja teha.“
Kõigega oli väga kiire: kui langetati mingi otsus, siis juba hiljemalt 48 tunni pärast anti relvad ukrainlastele Poolas üle. „See oli võimalik ainult reegleid painutades, suuliste korralduste ja isikliku vastutusega,“ ütleb üks abi andmisele väga lähedal seisnud inimene.
Tehti asju, mida tavaliselt ei tehta. Aga juriidiliselt hoiti allikate sõnul ranget joont, Ukrainasse jõudes olid kõigil annetustel korrektsed dokumendid. Ministrist mööda ei mindud, lõplikud otsused tehti tema juures koosolekul ning annetusotsused jõudsid alates Pevkuri ametiaja algusest isegi valitsusse, kuigi seadus seda ei nõua.
Kontakte otsiti üle kogu maailma. „Me tegime nüüd äri nendega, kellega ei tohiks,“ ütleb sama inimene. Kahtlased relvaärikad, tumedad tüübid, kellega äri tegemiseks lendasid mõned meie omad Araabiasse, panid kinni hotellitoa ja tegid seal oma diilid, et saada Ukrainasse uusi relvi. Ühel hetkel lõpetati sisejulgeolekus töötavate kolleegide poole pöördumine, et nad müüjate kohta taustauuringuid teeksid, sest hakati väidetavalt uurima hoopis pöördujaid. „Eesti on tegutsenud Ukraina abistamisel nagu röövlijõuk,“ ütleb üks abi otsustamise juures olnuid silmanähtava rahuloluga.
Algatusi tuli. Kaitsefond. Üleüldine kaitsekulutuste tõstmine. Relvade hankimine. Balti kaitseliin. Ukraina võidustrateegia. Eesti diviisi loomine. Kaitseväe sõjaaja struktuuri kahekordistamine. Ja nii edasi. Salmi (aga ka Palmi ning Heremi) rolli rõhutavad mitmed. „Tal on olnud üleeuroopaline mõju,“ lausub Meelis Oidsalu. Euroopa Liidu kaitsevõlakirjad ja Euroopa Liidu kaitsefond (Euroopa Liit hakkas esimest korda ühisraha kaitsesse suunama) olid Kusti Salmi ettepanekud.
Kuid Salm polnud ainuke, töötas terve suur masinavärk. Tajuti ajaloolist hetke, ohtu, hirmu. Aga mingid liivaterad hakkasid allikate sõnul hammasrataste vahele pudenema. Keegi ei töötanud vastu, kuid kärsituma natuuriga inimesed oleksid tahtnud näha teatud algatuste kiiremat edasiliikumist.
Hanno Pevkur jäi nende sõnul aeglaseks, ettevaatlikuks. Kui ühel hetkel tõsteti kogu Ukraina abistamine kaitse-eelarve osaks ja selle arvelt tuli plaanitud asju vähem teha, tekkisid uued pinged. „Olime aru saanud, et valitsusliikmete suurte sõnade taga on ka valmidus rohkem panustada,“ märgib üks inimene pettunult ega mäleta, et Pevkur oleks selle sammu vastu eriti sõdinud.
Ühel hetkel lülitati Hanno Pevkur teatud suhtlusliinidest välja. Kaitseministeeriumi ja kaitseväe inimesed hakkasid suhtlema otse peaministri büroo juhataja Gerrit Mäesaluga (see juhtus juba Laaneti ajal), kes natuurilt meenutab Kusti Salmi. Neid mõlemaid iseloomustatakse inimestena, kellele sobib kriis. Nii saab tegutseda väljaspool erinevaid piire. Suurema eesmärgi nimel tuleb valmis olla konfliktideks, mitte oodata konsensust, ja minna mööda erinevatest bürokraatlikest mehhanismidest. Sõda pole demokraatia pidupäev.
Mäesalu kaudu hakati liigutama mitmesuguseid ideid peaministrini. Selle iseloomustamiseks kasutatakse ka sõnu „rammima“ või „läbi suruma“, suurem plaan jooksis nüüd kaitseministrist mööda. Kalle Laanet sai väidetavalt kahest suurest rahastamisotsusest teada alles valitsuse istungil.
Pevkuriga säärane kõrvalejätmine süvenes. „Me pidime vaatama, et Pevkur teada ei saaks,“ ütleb üks inimene. Tajuti, et mingitele rahastusotsustele tuleb muidu vastuseis. „Gerrit Mäesalu oli ja on kaitsevaldkonnas tähtsam kui Pevkur,“ lausub ta. „Gerrit on hoidnud üleval meie südametunnistust,“ lisab teine. Kolmas ei vaidle vastu, kui Mäesalu „varikaitseministriks“ nimetada. „Kõigis suuremates asjades on tema käsi sees olnud,“ ütleb ta.
Ühtlasi on mitmete sõnul peaministri büroo juhataja rolliks Hanno Pevkuri „kureerimine“: kaitseministrile antakse ülevalt teatud ülesanded ning Mäesalu valvab nende täitmise üle. „See on ainuke viis, et asjad saaks tehtud,“ ütleb Reformierakonna juhatuse liige.
Eesti Ekspress
MINA JA KÕIK MU SÕBRAD: Kaitseminister Hanno Pevkur on avalikkuse ees laitmatu, maailma suurtega sina peal. Talle on oluline, et see kuvand püsiks. Mõne arvates liiga oluline.
MINA JA KÕIK MU SÕBRAD: Kaitseminister Hanno Pevkur on avalikkuse ees laitmatu, maailma suurtega sina peal. Talle on oluline, et see kuvand püsiks. Mõne arvates liiga oluline.
FOTO: Delfi Meedia
Kuum
03.02.2025, 07:30
„Ta on meie aja kangelane“. Rahva ees säravale Pevkurile heidetakse ette suure plaani puudumist (145)
Kaitseminister Hanno Pevkur on kõige usaldatum minister meie valitsuses. Eesti Ekspress vestles mitme kuu jooksul kümnete inimestega. Avaliku usaldusprotsendi tagant avaneb hoopis vastuolulisem poliitik – osale initsiatiivitu kohatäitja, teistele koostööaldis professionaal. Kas rolli, mida Pevkurilt oodatakse, on üldse võimalik kaasaegses Lääne demokraatias täita?
Eero Epner
Erik Moora
Toimetas: Urmas Jaagant
53 min
Neljapäeval, 16. jaanuaril kogunes valitsuse julgeolekukabinet Toompeal salajases keldris. Mõned päevad hiljem teisipäeval istusid ühes teises keldris Tallinna kesklinnas mitmed meie kaitsevaldkonna võtmeinimesed. Seal oli kaitseväe juhtkond. Mitu kaitseministeeriumi inimest. Kuid mitte kaitseminister Hanno Pevkur, kes kohtus samal ajal USA suursaadikuga.
Keldrist maa peale tõustes kuulsid kohalviibinud, et peaminister Kristen Michal on raadiosaates lubanud tõsta Eesti kaitsekulutused viie protsendini. „See oli suur üllatus,“ ütleb üks väga kõrge ametnik. Kummaski keldris ei olnud sellest räägitud.
Mitmete allikate sõnul on visiooni ja strateegia puudumise tõttu meie kaitsevõime nõrgenemas.
Veelgi enam: siiani oli Michal olnud kaitsekulude veel kiirema tõusu osas skeptiline. „Olen alates ametisse astumisest öelnud, et lähiajal tuleb juurde panustada. Ainuke küsimus on olnud, kas suudame seda raha nii kiiresti arukalt ja mitte üle makstes kasutada, kas vajalik jõuab kohale,“ ütleb peaminister. Kuid eelmiste päevade jooksul olid nii leedukad kui lätlased hakanud Donald Trumpi tuules rääkima viiest protsendist. Eesti on olnud kaitsekulude valdkonnas liider. Michal ei tahtnud maha jääda.
Michal informeeris eelnevalt Hanno Pevkurit ning ka Reformierakonna fraktsiooni, täpsustamata, millal kavatseb avalikkusele teatada. Pevkur oli poolteist kuud varem avalikult öelnud, et Eestile piisaks maksimaalselt neljast protsendist ning sel juhul ei jõuaks sõda siia mitte kunagi. Umbes aasta tagasi ütles Pevkur, et „kusagile tuleb mõistlik piir tõmmata“ ning viitas õpetajate palkadele, mis samuti vajavad kulutusi. Ka valdkonna sees ei ole keegi kuulnud Pevkurit tihti kõnelemas viiest protsendist.
Nüüdki andis Pevkur peaministrile „mahunumbrid kaitsest“. Ent otsuse seada eesmärk kaitsekulutuste tõstmiseks viie protsendi peale tegi peaminister. Seda ilma, et ta oleks kellegi teisega peale oma lähima meeskonna pikemat nõu pidanud. Kaitsevaldkond on tähtis: siin tahab praegu igaüks initsiatiivi hoida.
Aeglustus
Initsiatiivi hoidmine, algatuste näitamine, strateegiate väljatöötamine on see, mida kaitsevaldkond ootab praegusel äreval ajal teiste seas ka kaitseminister Hanno Pevkurilt. Ja praegusel ajastul küsitakse neid tavapärasest palju nõudlikumalt.
Kui aga küsida, millised on olnud kaitseminister Hanno Pevkuri suured strateegilised algatused, jäädakse vastused võlgu. Pevkur ise nimetab bürokraatia vähendamist, regionaalset koostööd ja „veel palju muud“, ka kaitsetööstuse arendamist, mis on olnud aastaid erinevates koalitsioonilepingutes. Kaitseministeeriumi uue kantsleri Kaimo Kuuse sõnul ei olnud ministeeriumis samas siiani kaitsetööstusega piisavalt aktiivselt ja süsteemselt tegeletud. „Selle asemel eelistati osta kaupa mujalt,“ ütleb ta. Nüüd on tema sõnul ministeeriumis kavas ka olulised ümberkorraldused kaitsetööstuse arendamiseks.
KORD MAJJA: Kaimo Kuusk ei varja, et kui Pevkur ta Kusti Salmi asemele kantsleriks kutsus, sai üheks ülesandeks „taastada hea tööõhkkond“.
KORD MAJJA: Kaimo Kuusk ei varja, et kui Pevkur ta Kusti Salmi asemele kantsleriks kutsus, sai üheks ülesandeks „taastada hea tööõhkkond“.
FOTO: Ilmar Saabas | Delfi Meedia
Et asjad kaitsetööstuse arendamisel viimastel kuudel tegelikult liiguvad, siin nähakse mõne sõnul aga hoopis Kristen Michali taganttõukamist. Kui eelmisel sügisel selgus, et Eesti kaitsetööstuse arendamise tegevused lonkavad kahte jalga, loodi peaministri algatusel ning tema büroo, Kaitsetööstuse Liidu ja ministeeriumi ametnike koostöös konkreetsete kuupäevadega tegevuste nimekiri, et ebamäärasus lõppeks. Alles siis hakkasid asjad liikuma. Teiselt poolt kirjeldab kantsler Kuusk, kuidas Hanno Pevkur pidevalt erinevaid ministeeriumi ja valitsemisala struktuuriüksusi utsitab, tähtaegu varasemaks nihutab ning ootab kiiremini tulemusi ja tegusid.
Eri allikate sõnul tulid aga pea kõik viimaste aastate suured kaitsealased strateegilised algatused endise kantsleri Kusti Salmi, kaitseväe juhtkonna ning kaitseministeeriumi ametkonna taganttõukamisel. Täna sääraseid algatusi enam ei nähta. Enamgi veel.
„Valitseb täielik kaos,“ ütleb üks väga kõrge riigiametnik. Tema sõnul kaitseministeeriumis ideed ei liigu, olulisi otsuseid ei langetata. Mitmete allikate sõnul on visiooni ja strateegia puudumise tõttu Eesti kaitsevõime nõrgenemas, kaotatud on initsiatiiv ja juhtroll Ukraina abistamisel.
„See, mis toimub, on masendav ja kohutav,“ lausub üks Eesti välissuhtluse olulisi inimesi. „Minister peaks tegema otsuseid, tagama süsteemile stabiilsuse, kaitsma algatusi eliidi ja avalikkuse ees ning panustama. Hanno Pevkur ei tee neist ühtegi.“
Hanno Pevkur vaidleb kriitikutele vastu. „Meie kaitse-eelarve suureneb sadade miljonite võrra. Soetame võimeid, mida pole kunagi varem olnud. Teeme täiesti uuel tasemel koolitusi kaitseväes, ehitame uusi rajatisi ja nii edasi. Lisaks innustame teisi riike rohkem panustama,“ ütleb ta. „Kuidas saab rääkida Eesti kaitsevõime nõrgenemisest?“
Usk
Hinnangud Hanno Pevkurile on vastuolulised. Need sõltuvad suuresti sellest, kui tõenäoliseks peavad inimesed sõja jõudmist siia. Kusti Salm, Martin Herem ja Veiko-Vello Palm olid kogu aeg veendunud, et sõda Ukrainas ja üpris varsti ka NATOs on ukse ees, kuid üleliia tõsiselt neid ei võetud.
„Nad olid valdkonna ametnike seas ketserid,“ lausub kaitseministeeriumi endine asekantsler Meelis Oidsalu. Riigisekretär Taimar Peterkop olevat nende hoiatusi nimetanud pelgalt sõjahirmu tõstmiseks, et saada muude valdkondade arvelt lisaressurssi. „Tema nägemust toetasid siseministeeriumi kantsler Lauri Lugna ja Mikk Marrani juhitud välisluure. Mingil tasandil oli see sama ränk süüdistus kui süüdistus riigireetmises,“ lausub Oidsalu.
MÄNGUST VÄLJA: Veiko-Vello Palm sai enda kaitseväe juhiks mittenimetamisest teada alles siis, kui vastaskandidaat Andrus Merilo talle helistas.
MÄNGUST VÄLJA: Veiko-Vello Palm sai enda kaitseväe juhiks mittenimetamisest teada alles siis, kui vastaskandidaat Andrus Merilo talle helistas.
Kuu aega pärast Ukraina täiemahulise sõja algust juurutas Salm kaitseministeeriumis loosungi „24. veebruar 2024“. Kõik teadsid, et see pole konkreetne hinnang, mil sõda võib Eestis alata, ega ka loosung, vaid pigem „mental note“, mis pidi valitsemisalas suunama keskendumise vahetule ohule. Mida on tehtud õigesti, mida õpetab Ukraina sõda tähele panema, ja millega peab kohe tegelema, kui teaksime, et meil on paari aasta pärast sõda. Ka avalikkuse ees ei ole Salm varjanud, et tema arvates pole sõda pelgalt ebamäärane „oht“, vaid reaalsus ning ühiskond peab mobiliseeruma.
Detsembri keskel annab Hanno Pevkur intervjuu Vilja Kiislerile. Ta lausub kaamerasse, et Kusti Salm oma sõjahirmutusega „blufib“. Tema toetub samas professionaalidele, kelle arvates olukord pole sugugi nii hull. Kui ma samal hilisõhtul ühel pimedal Pelgulinna tänavanurgal Salmi numbri valin ja tema käest küsin, kas ta siis blufib, ei taha Salm mitte midagi öelda ja paneb toru ära. Ühe kõrge riigiametniku sõnul oli Salm veel 2024. aasta augustis veendunud, et luureteenistused pisendavad meelega ohtu ja välisluureametist tuleks seetõttu konkreetseid inimesi vallandada.
Kui me küsime, kui tõenäoliseks peab Pevkur ise sõja puhkemist, siis viitab ta olukorra liigsele hägususele.
21 aastat välisluures töötanud praeguse kaitseministeeriumi kantsleri Kaimo Kuuse sõnul on see üks suuremaid vigu, mida luureinfo tarbija teha saab, kui hakkab „tellima“ ohuhinnangut. „Selle tagajärjeks on tegutsemine valedel eeldustel,“ lausub Kuusk. „Sellega kaasneb tõsiseltvõetavuse kadumine välispartnerite silmis ja usalduse taastamine on väga pikk protsess.“
Teiste sõnul pole sõjaoht vahetu ning ühiskonda ei tohi üleliia hirmutada. See halvab. Mitmed investeeringud on jäänud siia tulemata, inimesed ostavad välismaale kinnisvara, on minemakolinuid, pessimistlik surutunne ei luba normaalselt elada ja töötada.
President Alar Karise sõnum „me räägime sõjast liiga palju“ riimub hästi Taimar Peterkopi mõttega, kes ütles ühel hetkel kaitseväe juhatajale Andrus Merilole, et kõlama võiks jääda sõnum: kui teeme piisavalt, on sõda välditav. Ta toetus eelmisel suvel tehtud riigikantselei uuringule, kus ⅔ inimestest olid öelnud, et pidev sõjast rääkimine tekitab neis ärevust juurde.
„Võimalikust kallaletungist ei saa rääkida kindlas kõneviisis,“ lausub riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu. „Vene agressioon NATO vastu on igal juhul välditav.“ Ta juhib tähelepanu ohust rääkimise toonile: „On õhkõrn piir, mis mõnele on tajutav ja mõnele mitte.“ Ohust tuleb rääkida realistlikult, ent viisil, et see ei halvaks ühiskonda, rõhutab Stoicescu. „Pole tähtis üksnes see, mida räägime, vaid kuidas räägime“.
Hanno Pevkur ongi avalikkuses hoidnud rahustavat tonaalsust, võtab pingeid maha. Kaitsevaldkonnas ei pruugita ehk mõista alati avaliku suhtluse tegelikku väärtust, kuid ometi võib see osutuda pea sama oluliseks kui uus rakett. Säärases suhtluses on Pevkur osutunud ühiskonna hinnangul suurepäraseks: ta on küsitlustes pidevalt valitsuse kõige usaldatum minister. Võita kaitseministrina publiku usaldus pole mitte ainult silmatorkav, vaid ka väga oluline.
Kui me küsime, kui tõenäoliseks peab Pevkur ise sõja puhkemist, viitab ta olukorra liigsele hägususele, et selgeid kuupäevi ja tõenäosusi öelda. „Oma hinges olen arvestanud, et peame olema valmis kaitsma Eestit ka täna. Kuid olen veendunud, et sõda on välditav,“ ütleb ta. „Ja kui ei õnnestu vältida, siis on sõda võidetav.“
Need, kes usuvad sõja vältimatust või seda, et oleme teinud võitmiseks liiga vähe, rahva usaldust aga ei jaga. See veab hinnangud Eesti kaitsepoliitikale ning ka ministrile teravalt kahte lehte.
Hea minister
Pevkur on väga tark, ütlevad mitmed. Ülimalt viisakas ja mitte pealiskaudselt, vaid siiralt. Oskab veenvalt rääkida. Valdab kõige väiksemaidki detaile. Meie intervjuu lõpetuseks suudab ta pikalt rääkida uutest nanodroonidest, mis võib olla sõja tulevik.
„Tema abstraheerimisvõime on fenomenaalne, ma pole midagi sellist näinud,“ lausub pikalt kõrgetes riigiametites olnud inimene. „Pevkur suudab kiiresti omandada keerulise teksti, sellest aru saada ja selgitada seejärel rahvale arusaadaval moel.“ Süda on õige koha peal. Äärmiselt professionaalne: kohtumised on hästi ette valmistatud.
„Ta saab aru, kuidas riik toimib,“ ütleb muidu kriitiline inimene. Teab, kuidas toimuvad protsessid. Kes on kes. Kust küsida. Ka tema välisvõrgustik on ulatuslik ning kohtumised kolleegidega väljapeetud. „Enamik tööst käibki mitte laua taga, vaid koridorides,“ ütleb Hanno Pevkur ise. Ramsteini kohtumistel on tal sääraseid kiireid kohtumisi „kümneid“, kus Eesti huvide eest seista. „Olen üks pikemalt ametis olnud kaitseministreid NATO laua taga, mis annab eeliseid suhtluses partneritega ja tekitab usaldust meie poliitilise stabiilsuse suhtes,“ ütleb Pevkur.
Kui alluvad kaitseväes või kaitseministeeriumis on tulnud välja ideedega, ei ole Pevkur neile peaaegu kunagi vastu sõdinud, vaid heaks kiitnud ja kaasa aidanud. „Ta ei kirjuta midagi ette,“ lausub üks. Laseb alluvatel vastu vaielda, kuulab argumente. Samuti ei kirjuta enda nimele: kui tema pole idee autor (minister ei saagi olla kõigi ideede autor), siis ei väida vastupidist.
Korruptsioon ei tuleks tema puhul kõne allagi, öeldakse. Vastupidi: Kusti Salm korraldas mõne arvates valdkonnas ümber kontrollifunktsioone, mis olevat kaasa toonud nende nõrgenemise. Kaimo Kuuse sõnul sisekontrolli ministeeriumis pole, julgeolek on alamehitatud ning audiitorite read on harvendatud allapoole kriitilist vajadust. „Näiteks kaitseressursside ametis olnud auditi osakond tõsteti ministeeriumisse ja siis koondati,“ ütleb Kuusk.
Hankeid toimub aga miljardite eurode ulatuses. Pevkur on andnud nüüd suunise kontrolli tugevdada. Allikate sõnul on juba ilmnenud ka „teatud kahtlused“ mõnede moonahangetega ning need „pole üksnes hüpoteetilised“.
Pevkur suudab koostööd teha ka rivaalidega. Pea kümme aastat kestnud võimuvõitlus Kristen Michaliga Reformierakonna juhi ja peaministri koha pärast ei ole tal takistanud olemast Michali valitsuse minister. Surub ego alla, teeb suure mängu nimel koostööd.
„Ta tajub oma rolli ja selle piire väga hästi,“ ütleb Pevkuri kutsel kantsleriks asunud Kaimo Kuusk. Kui on tulnud arutluse alla kaitse jaoks raha eraldamine, siis võtab arvesse kogu ühiskonna huve ja proovib arvestada ka Narva toasooja hinnaga. Hanno Pevkur on hea inimene ja hea minister.
Halb minister
„Ta on suur feikija,“ lausub üks Pevkuriga pikalt koostööd teinud inimene. Detailide tundmisega varjab strateegilise visiooni puudumist. On loonud endast meedias kuvandi kui asjatundjast, sest oskab isegi raketitüüpi ära tunda, aga strateegilisem vaade taktikalise kõrval on täiesti puudu. „Isegi kaitseministeeriumi osakonnajuhatajal on suurem vaade asjadele kui temal,“ lausub teine.
Esineb usinalt meedias. Umbes kahe aasta jooksul on kaitseministeerium välja lasknud üle 300 pressiteate ehk iga kahe ja poole päeva tagant uus teade, kuid ministri sisuline töö – strateegiad, algatused, initsiatiivid, ideed – on tegemata. Pevkuri sõnul on tegelikult uusi algatusi, kus Eesti on rahvusvahelisel tasemel liider. Ta nimetab Vene külmutatud varade ja nende intresside kasutamist Ukraina abistamisel ning IT-koalitsiooni loomist ja vedamist Ukraina toetuseks – kuid mõlemaga alustati juba üle-eelmisel aastal.
„Praegu paneb süsteem inertsist edasi, aga viie või kümne aasta pärast on meil väga suur jama majas.“
Väldib teisi poliitikuid, üks-ühele kohtumisi teiste ministritega teeb harvemini kui oodatakse, asju läbi ei suru. (Pevkuri sõnul on see valeväide, ta ei väldi kedagi ja kõigi ministritega on tema sõnul hea koostöö.) Riigikantseleis koostatava valmisolekuseadusega seoses ei kohtunud kordagi Kaja Kallasega, kuigi seadusega oldi valdkonnas rahulolematud.
„Siiani on otsuste tegemisel ja narratiivi juhtimisel kaitseväel ja ministril olnud suur roll,“ ütleb üks asjaga kursis olnud inimene. Uue seadusega viiakse see aga riigikantseleisse, kus kriitikute arvates võetakse arvesse „liiga palju aspekte“, sõnum hägustub, protsessid aeglustuvad.
Ent mõnedel andmetel tegigi Pevkur teistele ministritele ettepaneku korrigeerida teisi seadusi – siis poleks valmisolekuseadust vajagi. Ettepanek ei läinud läbi, kuid ei saa öelda, nagu poleks Pevkur sõdinud.
Kogu pinge seaduse ümber lõppes alles mõned nädalad tagasi käiguga, mida mõned nimetavad Michali „geniaalsuseks“: peaminister andis korralduse seadus lõpuni viia Pevkurile endale – kui ei meeldi, tuleb ise korda teha. Pevkur, kes on öelnud ka avalikult, et valmisolekuseadust ei peaks looma, oli peaministri ettepanekuga nõus – saab oma käe järgi ümber teha.
„VISATI MAHA“: Pevkur ja USA kaitseminister Lloyd Austin said kenasti läbi, ometi iseloomustasid mitu allikat nende kohtumist maha visatud ajana – Eesti peamisi soove kuulda ei võetud.
„VISATI MAHA“: Pevkur ja USA kaitseminister Lloyd Austin said kenasti läbi, ometi iseloomustasid mitu allikat nende kohtumist maha visatud ajana – Eesti peamisi soove kuulda ei võetud.
FOTO: Kiur Kaasik | Delfi Meedia
Asjad ongi hakanud liikuma. Hiljuti lükati Pevkuri algatusel muudest kohustustest puhtaks terve esmaspäev, erinevad julgeolekuvaldkondade otsustajad kohtusid, arutasid ja vaidlesid päev otsa. Tänaseks on kaua vindunud kompromissid peaaegu leitud, märtsis peaks seadus olema valitsuses.
Välissuhtluses on Pevkuril tõesti häid kontakte. Valitsuse istungitel meeldib talle nimesid puistata ja sealjuures kutsuda teisi kaitseministreid eesnimepidi. Aga need tutvused „ei ole konverteerunud millekski“. Mitu allikat kirjeldavad tunniajalist kohtumist USA endise kaitseministri Lloyd Austiniga, mis „visati maha“. Valitsuses lubas Pevkur, et räägib Austiniga – keda Pevkur nimetas järjekindlalt Lloydiks ja kellega enda sõnul „saab ja saan väga hästi läbi“ – HIMARSi laskemoona ja ATACMSi rakettide tarnete kiirendamisest, kuid Austin ütles sellele kohe ei. Ülejäänud ajast rääkis Pevkur peamiselt rindeuudiseid Ukrainast ning küsis siis Eestile mõningaid pisiasju – üht inimest struktuuridesse, USA üksuse suurendamist ja jätkamist Eestis. Kõik. Strateegilise vaate jättis ta meie olulisima liitlasega kõneledes täiesti puutumata.
Ukrainast lubas Pevkur meie sõjaväeluurajatele tuua venelaste Orlani drooni. Tal on Ukrainas enda sõnul hea pidamine. Koha peal käies on laulnud ukrainakeelset laulu, mis aitas tal siinses tele-show’s finaali jõuda. „See oli nagu suvetuur,“ ütleb üks inimene.
Pevkur kohtus Ukraina sõjaväeluure juhi Kõrõlo Budanoviga. Kohtumise juures viibinud Kaimo Kuusk mäletab, kuidas Budanov vaatas nimekirja ja lubas järjest asju ning droonini jõudes küsis siis, kui palju ministri masinal pagasiruumi on. „Piisavalt,“ ütles Pevkur.
„Ta on meie aja kangelane,“ lõpetab inimene oma jutu ja ohkab sügavalt telefoni.
Droon antigi, aga kui see musta prügikotti pakituna siia jõudis, oli see kriitikute sõnul ainult tühi plastmassist kest. Kuuse sõnul saadeti aga elektroonika hiljem järgi. Lisaks tulid ka paljud teised asjad Budanovile antud nimekirjast.
Väga palju olevat Pevkuriga mikromanageerimist. Ühe kohtumise pooletunnisel eelbriifil suutis kulutada suure osa ajast küsimuse peale, kus asuvad kõnepult ja lipud. Jaanuari alguses korraldas ministeeriumis pressikonverentsi, kus osales ainult ise ning rääkis muu hulgas järelhaagiste jõudmisest Eestisse.
Kirjutab tihti ise oma pressiteateid, vaatab üle komad. Raskeid, keerulisi ja vastuolulisi teemasid pigem väldib, sest tahab populaarne olla. Tõsi, Nursipalu teemadel käis ise kohal, kuulas kohalike pahameelt, vastas neile, kuigi oleks võinud saata ka mõne ametniku.
„Praegu paneb süsteem inertsist edasi, aga viie või kümne aasta pärast on meil väga suur jama majas,“ kõneleb üks inimene. „Ei,“ vaidleb üks aastakümneid valdkonnas töötanu vastu, „meil on väga suur jama juba praegu.“ Alates kaitseväe juhataja valimise protsessist on usaldus Pevkuri vastu kõvasti murenenud. „Kurat, ma läheksin talle kätega kallale,“ lausub kaitseväele palju andnud inimene.
Küsimused, mida valdkonna inimesed esile tõstavad, on laiemad. „Ta on klassikaline broiler,“ lausub üks temaga kümmekond aastat tagasi tihedalt koos töötanud inimene. „Siiralt kena ja sugugi mitte rumal, aga sügavusest jääb puudu. Kuid see pole Eesti poliitikas sugugi ainult tema probleem.“
„Ta on meie aja kangelane,“ lõpetab inimene oma jutu ja ohkab sügavalt telefoni. Hanno Pevkur on hea inimene ja oleks mõnel teisel ajal ehk korralik kaitseminister. Aga meie ajad on teised.
„Oleme kaotamas seda, mis meil on,“ ütleb üks inimene. Lähikuudel ei juhtu midagi, aga „oht on selles, et magame maha olulised võimaluseaknad ja need maksavad meile varsti kätte“. Sest ideid on ju süsteemis endiselt, aga „kuidas need ellu viia, kui pole poliitilist toetust ja keegi ei vii neid Euroopasse – see on väga keeruline“.
Pevkuri sõnul on nõnda väitja halvasti informeeritud sellest, mis Euroopas toimub. „Eesti kaitsevaldkond on Euroopas üks kiiremini arenevaid valdkondi ja see on üldteada,“ lausub ta. Lähikuudel kinnitatakse tema sõnul ka kaitseministeeriumi nelja aasta arengukava, millel hakkab baseeruma meie kaitsevõime arendamine.
Passiivsus
2023. aasta oktoobris vedas Hiina firmale kuuluv laev oma ankrut nii kaua mööda Läänemere põhja, kuni see rebis pooleks Eesti ja Soome vahelise gaasitoru. Pea poolteist aastat hiljem rebis teine laev oma ankruga puruks Estlink 2 elektrikaabli. Vahepealsel ajal korrastati riigikantselei eestvõttel erinevate ministeeriumide „olukorrateadlikkust“, kuid kaitseministeeriumis olevat olnud vaikus.
Endise justiitsministrina oleks Pevkur saanud hakata kärmelt seadusi korrigeerima, täpsustama reegleid, mille alusel Eesti merevägi sekkub, kuid seda tehakse alles nüüd, pärast Estlink 2 lõhkumist ja soomlaste otsustavat käitumist. „Mis see poliitiku ülesanne muud on, kui seaduste muutmise eest võidelda?“ küsib üks inimene – selle artikli intervjuudele omaselt emotsionaalselt. Riigikaitsekomisjon proovis teemat kohe esimesel korral tõstatada, kuid Pevkur „pisendas juhtunut räigelt“ ning ei leidnud, et midagi erilist peaks üleüldse ette võtma.
„Mis see poliitiku ülesanne muud on, kui seaduste muutmise eest võidelda?“
Merevägi ei ole juurde saanud olulisi võimekusi. Kaimo Kuusk, kes on kantsler olnud üpris lühikest aega ja sellestki osa on kulunud valdkonda sisseõppimisele – ta on töötanud välisluures ja diplomaadina –, väidab, et parandada on jõutud infovahetuse kiirust. Laevastiku tugevdamine jäi tema sõnul suuresti varem valitsenud usu taha, et me valmistume pea täiesti ainult maismaasõjaks.
Martin Heremi vaidlused endise mereväe ülema Jüri Saskaga mereväe tuleviku üle olid mitmete sõnul väga tulised. Herem ei pannud mereväe vajadusi kaitseväe juhataja prioriteetide tippu. Ka Kaimo Kuusk ei taha tagantjärele tark olla. Kui oleks ostetud uusi laevu, siis „oleks jällegi muud asjad tegemata jäänud“.
Ent nii Kuusk kui Pevkur vaidlevad vastu sellele, nagu poleks midagi tehtud. Vastupidi. „Laevad on valmis kiiremini reageerima, loodud on koostööpunktid siseministeeriumiga, luureasutused on oma kogumist suunanud, koostöö Soomega on tugevnenud,“ loetleb Kuusk. Ka Pevkur tõstab esile arenguid luuretegevuses, kuid kuna tegemist on saladusega, ei saa ta lähemalt kommenteerida.
Meelis Oidsalu sõnul on Pevkuri probleem ministrina see, et ta kehastub avalikus suhtluses professionaaliks, mitte ei jää ministriks. „Ta läks detailselt ajakirjanikele selgitama, kuidas käib mereseire ja miks rahvusvaheline mereõigus ei luba sekkuda,“ ütleb Oidsalu.
Tema sõnul nõuab professionaali etendamine pidevalt uute infokildude saamist tõelistelt professionaalidelt, tal tekib infosõltuvus neist, keda kontrollima peaks, ning ta ei suuda enam kriitiliselt hinnata talle söödetavate väidete kehtivust laiemas plaanis. Balticconnectori puhul viis see mereväe õigustamise, tsiviilkontrolli nõrgenemise ning vajalike sammude kärbumiseni.
Säärasena on Pevkur mitmete inimeste sõnul tüüpiline kaasaegne minister: kriisidele reageerimisel käbe ja toimekas ning mingi määrani ka tõhus. Meenutatakse Pevkuri rolli siseministrina näiteks Eston Kohveri vabastamisel, kus ta oli üldiselt väga kriitiliste inimeste sõnul „täiesti omal kohal“. Ent kahe kriisi vahelisel ajal, meedia vaatest igaval platool, mil tuleks protsesse kas alustada või neid mingi selge otsusega lõpetada, seisab paigal. „Ta ei tee valesid asju,“ ütleb valitsuse liige. „Aga ta ei tee ka õigeid asju.“
„Ta ei tee valesid asju,“ ütleb valitsuse liige. „Aga ta ei tee ka õigeid asju.“
Pärast Vilja Kiislerile antud intervjuud saadab kõrge riigiametnik sõnumi: „Ta võitleb endiselt tuuleveskitega.“ Selleks tuuleveskiks on Kusti Salm. Vastuoluline isik, kes juba kaitseväes aega teenides oli vilistanud teiste huvidele ning teinud isepäiselt asju, isegi kui karistada said kõik. Tema tõus kantsleriks oli üpris kiire, ta koostas asekantsleritest endale uue meeskonna (õigemini naiskonna) ning karismaatilise inimesena suutis aparaadi tööle panna enda väärtuste rütmis.
Nende väärtuste seas oli kriitikute sõnul kõigi teiste riigiasutuste pidamine lollideks, kaevikusse kaevumine ning vastandumine teistele. Salm lasi ministeeriumist lahti kümmekond, veel paljud lahkusid, suhted rebenesid. On siiski neid, kelle sõnul oli selle põhjuseks nõudlikkus ning töökultuuri muutumine kaasaegsemaks.
Eelmise aasta suvel viskas Salm sealt kaevikust granaadi riigijuhtimise kaptenisillale ja teatas oma lahkumisest. Nii mitmedki on väga kriitilised. „Meie peame ju sama laevaga edasi sõitma,“ ütleb nördinult kõrge riigiametnik, kes Salmiga palju koostööd teinud. Teiselt poolt on raske ülehinnata Salmi jälge Eesti viimaste aastate riigikaitses.
Alles kümmekond aastat tagasi mahtus kogu Eesti kaitseväe tankitõrjemoon sõiduauto pagasnikusse. Mõnel relvatüübil oli laskemoona vähem kui relvi endid. Lahinguvõimelisi üksusi oli null. Ja nii edasi. Mitmete inimeste ühise pingutuse tulemusel oleme täna hoopis teises kohas, kuid sõda Ukrainas esitas uued väljakutsed.
Mitmete allikate sõnul kujunes teatud rollijaotus juba Kalle Laaneti ministriksoleku ajal. Laanet – nagu väga paljud ministrid – ei paistnud silma erilise ideederikkusega. Tema mõte oli ühendada laevastikud, kuid jämeda otsa andis ta Kusti Salmi ning Martin Heremi kätte. Endale jättis Laanet aga valitsuses „klattimise“ ning teiste poliitikutega maadlemise – mis paljude sõnul võikski poliitilise ametikoha ülesanne olla.
Hanno Pevkuri tulekuga ei juhtunud esialgu midagi dramaatilist. Salm ja Herem hoidsid initsiatiivi, neid toetas juba Salmi moodustatud kõrgemate ametnike rinne ministeeriumis ja loendamatud kaitseväelased kaitsejõududes. Pevkur ei töötanud ka kriitikute sõnul vastu, jagas asja, tundis paljusid ning aitas algatustele kaasa. „Algus oli väga hea,“ ütleb üks muidu mõru allikas.
Seda isegi siis, kui tehti asju tavapärasest erinevalt. Juba 2021. aasta detsembris (enne teisi Baltimaid) langetati otsus anda Ukrainale relvaabi. Javelini tankitõrjerakettide edasisaatmiseks andis USA loa enneolematu seitsme päevaga, suurtükkide saamiseks tuli aga astuda Saksamaale ja Soomele varba peale, avaldada neile diplomaatilist survet, kuni load saadi.
Kui toona Salmi käest selle kõige kohta küsisin, kummardus ta ettepoole, viskas mõned pähklid suhu ja ütles ükskõikselt: „Tegime, mida oli vaja teha.“
Kõigega oli väga kiire: kui langetati mingi otsus, siis juba hiljemalt 48 tunni pärast anti relvad ukrainlastele Poolas üle. „See oli võimalik ainult reegleid painutades, suuliste korralduste ja isikliku vastutusega,“ ütleb üks abi andmisele väga lähedal seisnud inimene.
Tehti asju, mida tavaliselt ei tehta. Aga juriidiliselt hoiti allikate sõnul ranget joont, Ukrainasse jõudes olid kõigil annetustel korrektsed dokumendid. Ministrist mööda ei mindud, lõplikud otsused tehti tema juures koosolekul ning annetusotsused jõudsid alates Pevkuri ametiaja algusest isegi valitsusse, kuigi seadus seda ei nõua.
„Me pidime vaatama, et Pevkur teada ei saaks.“
Kontakte otsiti üle kogu maailma. „Me tegime nüüd äri nendega, kellega ei tohiks,“ ütleb sama inimene. Kahtlased relvaärikad, tumedad tüübid, kellega äri tegemiseks lendasid mõned meie omad Araabiasse, panid kinni hotellitoa ja tegid seal oma diilid, et saada Ukrainasse uusi relvi. Ühel hetkel lõpetati sisejulgeolekus töötavate kolleegide poole pöördumine, et nad müüjate kohta taustauuringuid teeksid, sest hakati väidetavalt uurima hoopis pöördujaid. „Eesti on tegutsenud Ukraina abistamisel nagu röövlijõuk,“ ütleb üks abi otsustamise juures olnuid silmanähtava rahuloluga.
Algatusi tuli. Kaitsefond. Üleüldine kaitsekulutuste tõstmine. Relvade hankimine. Balti kaitseliin. Ukraina võidustrateegia. Eesti diviisi loomine. Kaitseväe sõjaaja struktuuri kahekordistamine. Ja nii edasi. Salmi (aga ka Palmi ning Heremi) rolli rõhutavad mitmed. „Tal on olnud üleeuroopaline mõju,“ lausub Meelis Oidsalu. Euroopa Liidu kaitsevõlakirjad ja Euroopa Liidu kaitsefond (Euroopa Liit hakkas esimest korda ühisraha kaitsesse suunama) olid Kusti Salmi ettepanekud.
Kuid Salm polnud ainuke, töötas terve suur masinavärk. Tajuti ajaloolist hetke, ohtu, hirmu. Aga mingid liivaterad hakkasid allikate sõnul hammasrataste vahele pudenema. Keegi ei töötanud vastu, kuid kärsituma natuuriga inimesed oleksid tahtnud näha teatud algatuste kiiremat edasiliikumist.
Hanno Pevkur jäi nende sõnul aeglaseks, ettevaatlikuks. Kui ühel hetkel tõsteti kogu Ukraina abistamine kaitse-eelarve osaks ja selle arvelt tuli plaanitud asju vähem teha, tekkisid uued pinged. „Olime aru saanud, et valitsusliikmete suurte sõnade taga on ka valmidus rohkem panustada,“ märgib üks inimene pettunult ega mäleta, et Pevkur oleks selle sammu vastu eriti sõdinud.
VARIKAITSEMINISTER: Kaitseministeeriumist pöördutakse muredega otse peaministri büroo juhi Gerrit Mäesalu poole, mööda minister Pevkurist.
VARIKAITSEMINISTER: Kaitseministeeriumist pöördutakse muredega otse peaministri büroo juhi Gerrit Mäesalu poole, mööda minister Pevkurist.
FOTO: Taavi Sepp | Delfi Meedia
Ühel hetkel lülitati Hanno Pevkur teatud suhtlusliinidest välja. Kaitseministeeriumi ja kaitseväe inimesed hakkasid suhtlema otse peaministri büroo juhataja Gerrit Mäesaluga (see juhtus juba Laaneti ajal), kes natuurilt meenutab Kusti Salmi. Neid mõlemaid iseloomustatakse inimestena, kellele sobib kriis. Nii saab tegutseda väljaspool erinevaid piire. Suurema eesmärgi nimel tuleb valmis olla konfliktideks, mitte oodata konsensust, ja minna mööda erinevatest bürokraatlikest mehhanismidest. Sõda pole demokraatia pidupäev.
Mäesalu kaudu hakati liigutama mitmesuguseid ideid peaministrini. Selle iseloomustamiseks kasutatakse ka sõnu „rammima“ või „läbi suruma“, suurem plaan jooksis nüüd kaitseministrist mööda. Kalle Laanet sai väidetavalt kahest suurest rahastamisotsusest teada alles valitsuse istungil.
Pevkuriga säärane kõrvalejätmine süvenes. „Me pidime vaatama, et Pevkur teada ei saaks,“ ütleb üks inimene. Tajuti, et mingitele rahastusotsustele tuleb muidu vastuseis. „Gerrit Mäesalu oli ja on kaitsevaldkonnas tähtsam kui Pevkur,“ lausub ta. „Gerrit on hoidnud üleval meie südametunnistust,“ lisab teine. Kolmas ei vaidle vastu, kui Mäesalu „varikaitseministriks“ nimetada. „Kõigis suuremates asjades on tema käsi sees olnud,“ ütleb ta.
Ühtlasi on mitmete sõnul peaministri büroo juhataja rolliks Hanno Pevkuri „kureerimine“: kaitseministrile antakse ülevalt teatud ülesanded ning Mäesalu valvab nende täitmise üle. „See on ainuke viis, et asjad saaks tehtud,“ ütleb Reformierakonna juhatuse liige.
„Gerrit Mäesalu oli ja on kaitsevaldkonnas tähtsam kui Pevkur.“
Mõnes mõttes on see paratamatu: Ukraina sõja ajal on üle kogu Euroopa läinud kaitsevaldkonna üle otsustamine rohkem peaministrite kätte. Suured otsused sünnivad liidrite vahel, ülemkogus. Hanno Pevkuri sõnul suhtleb ta loomulikult Mäesaluga, aga mitte nii tihti, et mingilgi moel vastaks tõele väide, nagu ta oleks ta Mäesalu poolt kureeritud. „Totaalne halvustav jama,“ ütleb Pevkur.
Ent ministrit hakati kõrvale jätma ka kaitseministeeriumis ja kaitseväes. Otsused tehti enne „pärisotsuseid“. Pevkur protsessides enam ei osalenud, väidab üks inimene, kes on osalenud arvukatel säärastel koosolekutel. „Tal tekkis tunne, et teeb kõike,“ ütleb ta. „Kuid see on sügavalt ekslik.“ Pevkur seda ei taju. Tema sõnul on ministeeriumi otsustusprotsessid selgelt paigas ja kaitseväe sisemistes otsustes polegi ta kunagi osalenud, sest ükski minister ei tee seda.
Järgneb...
