Ka USA riigi olemuslik alus ei ole ju kuigivõrd demokraatlik, ei mindud ju indiaanihõimude jutule omapoolse valge pealiku kandidaadiga


Vale on ka väide, et demokraatlik riik teist demokraatliku ei ründa. Ka esidemokraatia USA on oma salateenistuste abil mõrvanud demokraatlikult valitud riigijuhte, rääkimata sellest, et enamik koledatest tegudest on oma rahva eest salastatud aastakümneteks.
Tegelikult demokraatlike riikide agressioonid teiste vastu ei ole samuti nii üheselt rahva tahe. Eestis ja ka teistes riikides on teadupärast tihti välispoliitilised ja ka sõjalised otsused rahva arvamusest ja referendumistest eraldatud - rahvas ei saa selles otse kaasa rääkida.
Samuti saavad demokraatlikud riigid rahva hoiakute ja arvamuse mõjutamiseks propagandat. Klassikaliselt kõige lihtsam on koostada ohuanalüüse, a'la Iraagi massihävitusrelvad kuni lõputu terrorismijahini. Kui rahvale jätta mulje, et nad on ohus, saab dabroo mistahes sõjakäikudeks. Või demokraatia ekspordi näidisriigis Afganistanis, kas see on demokraatia, kui CIA otsutab, kes kandidaatidena on võimalikud ja kes on "terroristid" ja seega mittevõimalikud - kuivõrd see erineb ENSV aegsetest valikutest, kus samamoodi olid nii kandidaadid kui valimised.
Demokraatlikud riigid saavad agressioone läbi viia:
1. Salaja
2. Rahvast valede ja propaganda abil eksitades
3. Kollektiivselt - kui kõik teised demokraatiad teevad, siis on järelikult õige ja hea ning meie peame ka "õige ja heaga" liituma.
Kui on vaja, kukutab demokraatlik kord ka pingviinide verise režiimi.