Yks kirjutas:
Mismõttes kuidas meil kiire hakkas? Eelmine kord me (lääs terviklikuna) tegime ju selle vea, et "andsime aega",
Pole meil siin midagi võtta või anda. Mina austan isikute ja ka rahvaste puhul nende vabat tahet U. on riik, mis valib oma tee, meeldib see tee meile või mitte. Sellegipoolest tuleb meil seda otsust austada. Kui me hakkame midagi peale suruma, siis pole me paremad kui meie idanaaber. Ja olgu see vorm koruptsiooni tõkestamiseks milline tahes, peaasi et tulemust annab, eks?
Ilmselgelt ei saa ma nõustuda, et kui see "tee" on Ukraina juhtkonna arvates, et "korruptsioon on fine" või "liiga keeruline, et sellega tegeleda", siis las nii ollagi. Sellise sisult pohhusitliku suhtumisega meie EL'i tänaste partnerite poolt poleks me kunagi saanud ise EL'i. Selleks ongi terve posu tingimusi, mis on rüütatud viisakasse vormi. Kui eesmärk (meie puhul oli selleks näiteks EL, Ukraina puhul esialgu võimalikult korruptsioonivaba ühiskond) on selge, siis tuleb hakata mängima nende reeglite järgi, kes meid meie teel aitavad. Mitte hakata genereerima oma teed, nagu teeb seda Venemaa selgitades, et neil on mingi eriline demokraatia, millest keegi teine aru ei saa. Aga abirahad võtame ikka vastu! Ja investeeringud. Ja sisuliselt tasuta know-how jne.jne. Nagu tegi Venemaa minevikus. Kui Ukraina tahab saada korruptsioonivabaks, siis peavad talle antaval abil olema ka seda suurust käsitlevad tingimused. Ettevõtluskeskkond olgu vaba. Ametnikeühiskond asendugu kodanikeühiskonnaga. Jne. Mingit lati alt läbipugemist "eritingimustega" ei saa enam tolereerida. Just seda tehti eelmisel korral peale oranži revolutsiooni. Kui Ukraina (tegelikult sel juhul maa juhtkond) valib tee, mis on sisuliselt pakasuhha, siis tuleb olla nõdulikud, mitte viisakalt punastades omaette pobiseda vabandusi. Meil on neile miljonitele EL'is mujalgi piisavalt kohta kuhu suunata. Nagu meie saime EL'i küpseks läbi erinevate suletavate artikklite sisuliselt vägivaldselt omaksvõtmist, saab ka Ukraina ELi küpseks riigiks ainult just läbi sellise kohati isegi mitte meeldiva tegevuse. Ainult nii ja mitte muudmoodi. Kui tahavad muudmoodi, läbi "vaba tahte", siis fine. Umbes kaks-kolmkümmend aastat võtaks see oletatavasti aega. Kui Venemaa ei segaks. Aga ta hakkab jätkuvalt segama.
Yks kirjutas:
Majanduslikust aspektist saame me näiteks maksuametniku tööd lihtsustada. Võttes talt käest "arvelaua" ja asendades selle efetktiivse IT süsteemiga, mida üks pool (ettevõtja) täidab ja teine (maksuamet) kontrollib.
...
Eriti tahaks ma esile tõsta tõsiselt head tööd tegevat Jaanika Merilo'd:
https://www.facebook.com/jaanika.merilo?fref=ts
Ei seegi pole nii ühene, ehkki tõesti- arvuti ei võta alkäemaksu. Küll aga eeldab arvutiseeritud süsteem märksa suuremat korrastatust (arvutiseeritud segadus on üskjagu suurem segadus kui arvutiseerimata segadus...) ja arvuti ei adu konteksti, st. ei suuda kuigi suurel määral hinnata esitatud info tõeväärtust. (Eestiski suudetakse täna otsad kokku viia füüsilise isiku tasemel, juriidiliste isikute tehingute ristkontrollimiseks pidi Lig välja tulema üle 1000 € arvete deklareerimise teemalise seadusemuudatusega.) Samas aga eeldab infosüsteemile üleminek tõsist organisatsioonlist reformi, millel on tõesti oma "tervendav" efekt- kui õnnestub lõpuni viia. Ja õpivad täna U. noored suure innuga Eestiski, kuidas neid süsteeme luua ja rakendada, mingit tsuhnaa-põlgust pole nagu märgata olnud.
Merilo lingi eest tänud![/
Me ei räägi antud juhul sellest, et arvuti ei võta altkäemaksu vaid et maksuametnik (või ükskõik milline Ukraina ametnik), kes peab haldama viitsada firmat kontrollides nende dokumentatsiooni (kuupõhiselt), mis on esitatud PABERIKANDJAL (ja mida teine pool samuti genereerib suurtes kogustes, sageli dubleerides samu andmeid), ei ole efektiivne. Sisuliselt ei olegi võimalik seda paberihulka läbitöötada. Seega vastutust kartev ametnik jätab otsuse tegemata. Kui talle vastutuse puhul aga antakse meelehead, siis tekib tal motivaator riskida (äitäh ja lilleõis ei ole motivaatordi nagu ka palk) ja teeb positiivse tagastusotsuse, sisuliselt paberitesse sukeldumata. Tema ülemus, kes peaks tema otsusi kontrollima saab oma osa jne.
Tean, et noored õpivad, aga mis kasu on nende õppimisest kui kodumaale jõudes ei rakendata nende teadmisi? Meie spetsialistid ei suhtle seal enamasti nonde siin või seal õppinud noorte vaid ülekeskealiste mina-tean-kõike-kõige-paremini tädide-onudega. Ja näedsa, juba kumab ka sinu sõnades läbi kahtlus, sest vaja on tõsist organisatsioonilist reformi, mis tundub pisut utoopiline. See tundub sedasi sulle. Kujuta ette nüüd seda tädi või onu seal Ukrainas. Ta on ju lausa hirmunud ja leiab 101 vastargumenti. Üks ilusam kui teine. Mis teeme? Oleme viisakad ja nõustume? Või ei ole nii pagana viisakad vaid oleme nõdulikud, järjekindlad ja ei tee hinnaalandust?
Ja nüüd näen ma siinse foorumi najal kahte lähenemist. Üks oleks nõus kõigega, isegi sellega, kui tekib isegi mitte euroopalikel väärtustel (tegudes) põhineva keskvõimuga riik, peaasi et Ukraina keskvalitsus jätkaks nö venevastast kurssi. Olles sõjaliselt tugev. Ümisedes omaette viisi "neil on aega veel". Just sedasi läks mingil hetkel Gruusias, kus õnneks asjad siiski joonele suudeti taas saada.
Teine (mida pooldan mina) on see, Ukrainast peab muutuma meie väärtushinnaguid jagavaks riigiks SISULISELT (mitte deklaratiivselt). See tagab ka selle, et kui Venemaa jätkab oma rida, on Ukraina selgelt selle vastu. Kui aga Venemaa muutub, siis pole selleks vastalisuseks põhjust.