www.militaar.net

Kui juba filmide vaatamiseks läks, siis peaks vaatama ka Eesti olusid käsitlevat filmi, mis on ka õpetlik ja meie oludesse sobilik. Greatest Tank Battles - The Battle for the Baltics http://www.youtube.com/watch?v=eFm3YF-s ... ature=plcp

Vaatasin. Krahvihärra ja Carius saavutasid väheste tankidega edu täpselt analoogsetel asjaoludel juutidega - kitsaskohtades ja kitsastel lõikudel, kus vastane ei saanud massi maksma panna. Täpselt samal põhjusel Sinimägedes ka vastupanu nii pikk oli, kui vaatad piirkonna kaarti, siis läbipääsetav ala on seal oi kui kitsas.

Täpselt samamoodi saavutaks edu ka meie piiratud arvu tankidega.
Kui aga rääkida avamaastikul rünnakule minekust samasuguse vastase vastu, siis lõpeb see nagu juutide faas 1 lõppes või nagu mitmed sõja teise poole soomusofensiivid lõppesid.
Ühel hetkel hakkab maksma leninlik tõde, kuidas kvantiteet kvaliteediks muutub.

Vastane suudab enamvähem iga asja mis meil oleks (tankid, hävituslennukid jm) läbi kulutada mingi aja jooksul. Ainus võimalus vastupanu võimalikult pikaks venitada on kasutada võitlusmeetodeid, kus me võimalikult vähe ise kulume. Näiteid: kohtumislahingusse mitte tanke saata (ilma hädavajaduseetga), kasutada massiliselt suure tabamiskindlusega relvastust (rootsi TT kahuri asemel ATGM-e, Sergei asemel Mistrale jne), kus vastase vastuaktsiooniks jääb üliväike ajaline aken. Kui vastane on 5 korda arvukam, tuleb teda kulutada 5 korda kiiremini.

Mis puudutab seda Egiptuse pealetungi peatamist Siinai kurude pudelikaeltes, siis seda oleks suudetud teha ka tankideta (põhimõtteliselt on nonsess panna suure manööverdusvõimega lahingumasin püsitulepunkti rolli), näiteks 5 km lennukaugusega TT raketid oleks sinna kurude sissesõitu samasuguse vanarauamäe tekitanud (filmist ei nähtu, et egiptlastel oleks suurtükivägi kaasas olnud) ja T-55'd poleks seal midagi teha saanud oma 2 km laskekaugusega. Tankiväeosad olid lihtsalt saatuse tahtel seal suurim kohapeal olev löögijõud (koos lennuväega, mis ka karmilt rappida sai). Küll aga poleks tankideta õnnestunud hilisem läbimurre soolajärve juurde, ainult see hiina farmi lahing rikkus asja ära.

Et venelased ainuüksi kahuritele ja paksule soomusele ei rõhu, näitab kasvõi tõsiasi, et BMP ja BMD põhistes üksustes on ATGM võimekus antud alla lausa jao tasemele ja nad suudavad neid ikka vägagi massiliselt kasutada kui vaja. Venelastel on TT raketimajanduses meiega võrreldes ca 10 kordne ülekaal.

EOD kirjutas:Tankid on igal juhul vajalikud. Kasvõi mõned. Ründaja on sunnitud tankidega võitlemiseks eraldama vahendeid, edasiliikumisel arvestama nendele sattumise võimalusega, mis sunnib liikuma ettevaatlikumalt ja teadmises, et vastasel on tankid, hävitatakse vast segaduses ka mõned enda omad.
Varitsuses olev tank ei pruugi ülekaalukate jõududega lahingusse astuda. Soomuskolonn lastakse läbi ja rünnatakse järeltulevaid üksusi. See sunnib vast ka soomusüksuse või osa sellest tagasi pöörduma. Võidetakse aega ja tagapool olijatel vähem muret. Kergel soomusel ringirallivad "rambod" on ka vast tagasihoidlikumad.
BTR, BMP, BMD, MT-LB... vastu on ka T-55 arvestatav relv. Samuti liikurhaubitsate, raketiseadmete... vastu. Kui ülesanne täidetud ja suured jõud seda üksikut tanki ohustama hakkavad, võib meeskond jalga lasta. Muidugi tuleb enne hoolitseda, et kui vastane tanki kasutama või sõjasaagiks vedama hakkab, oleks tulevärk ikka piisavalt efektne.

Ei ole kindel kas sain õigesti aru. Kas mõeldud on omada mõned, kasvõi vanasid (T-55) tanke eesmärgiga neid sõjalises konfliktis eesmärgipäraselt kasutada? Mulle tundub selline lähenemine, kus üksikute taktikaliste konstruktsioonide abil õigustatakse terve uue relvasüsteemi või väeliigi vajadust, natuke läbimõtlematud. Võib ka öelda, et edukate taktikaliste konstruktsioonide abil võib õigustada mistahes relvaliigi vajadust
Mõne (ka vana) tanki lahingutegevuses kasutamine võib tähendada ebamõistlikku kulu. See tähendaks, et mõne tanki jaoks on vaja koolitada ja hoida vormis tankimeeskondi, vaja treenida taktikat, laskmist, lahinglaskmist, vajalik on nende mõne tanki jaoks laskemoon (laskemoon ei ka ole igavene jne), vajalik tanki remontimiseks (kaasa arvatud laske- ja sihtimisseadmete-elektroonika) hooldamiseks kompetentsi jne-jne, kuni pioneeri või sillatankideni välja Kas ei lähe liiga keeruliseks, kulukaks ja ebamõistlikuks
Väidaks, et sarnase taktikalise varitsuse täidaks samaväärselt ära ka moodsamad või ka mittemoodsamad TT raketid.
Ainukene pluss, mis ma mõne tanki lahinguvõimelisena hoidmisel näeks, oleks tanki kasutamise kompetentsi omamine minimaalsel tasemel, kasvõi teoreetiliseks juhtumiks, kus õnnestub mingi ime läbi saada enda käsutusse vaenlase tanke, on oskuste olemasolul võimalik vastase tanke enda relvastusse võttes neid vaenlase vastu kasutada. Aga see on piisavalt teoreetiline ja vähetõenäoline variant, et argumendina ei oleks võetav.

EOD kirjutas:Ründaja on sunnitud tankidega võitlemiseks eraldama vahendeid, edasiliikumisel arvestama nendele sattumise võimalusega, mis sunnib liikuma ettevaatlikumalt ja teadmises, et vastasel on tankid, hävitatakse vast segaduses ka mõned enda omad.

Nii ja naa, loomulikult peab vastane arvestama ja ressursse, leidma lahendusi. Paraku on meie võimalikul vaenlasel olemas pikaajaline ettevalmistus ja rikkalik (meiega võrreldes) tööriistakast tankidega toimetulemiseks.
Praktikas arvan, et põlisvaenlane ei hakka mõne tanki pärast väga erilise meetmeid rakendama, vaid elab need kaotused üle või õnnestub vähemalt osa kaotusi käigult vältida - lühidalt, mõned tankid ei ole argument ega heidutus, mis ülekaalukat vastast sunniks omi plaane oluliselt muutma.
Seda segaduses omade tulistamist võib küll heaks taktikaliseks kavaluseks pidada aga ma seda tõsiseltvõetavalt siiski ei arvestaks ega sisse ei planeeriks. Muidugi keegi ei keela juba rahuajal kavaluseks valmistuda, kus vajadusel on koheselt šabloonid-värv võtta, et oma tankile vastase operatiivnumbrid maalida ning tankisalongist naaberriigi trikoloor koos georgilindikesega antenni otsa - muidugi võib selline rallimine samahästi lõppeda ka oma vaprate sisside või nato sõprade ootamatust sõbralikust tulest
See, et meil ei ole tänaseni mõnda tanki kasutamiseks väljaõppe protsessis on lausa kuritegelik. Ei ole ju vaja kõige uusimaid tanke koos sihtimis-laskmis osaga vaid on vaja eelkõige töökorras roomikuid ja käiguosa. Teooria baasil ei õpi kuidagi ära tanki tegelikku olemust ja võimekust lahinguväljal. Päris tanki kasutamine õppustel võib oluliselt pikendada võitlejate eluiga päris lahinguväljal. Üsna kähku saab selgeks, mis võsast tank tuleb läbi nagu heinast või mis kraave-künkaid ületab märkamatult, samuti tanki kiirus. Sellised harjutused võivad palju selgemini tuua esile positsioonide valimise nõrkuseid, mida ilma tankideta ei osata märgata. Samuti mõtlema taganemisteedele, arvestades tanki kiirust, kus tankid võivad ka väikse ringiga su seljataha jõuda kiiremini kui uskuda tahaks.
See lõik ei olnud meie tankide õigustuseks vaid eelkõige meie jalaväe eluvõime säilitamiseks

Jään arvamusele, et tankid meie oludes ei ole mõistlik rahakulutus. Ka päris korraliku tankiüksuse olemasolul, arvestades meie territoriaalset piiratust ja maastiku kinnisust on liiga suur oht, et meie tankid isoleeritakse ära.
Ehitan ka mõne konstruktsiooni oma mõtete õigustamiseks Kui vaenlane teab, et meil on vähegi arvestatav tankiüksus, on tal võimalik õigeaegselt tegutsedes meie tankid isoleerida. Meie oludes, kus tankide liikumist piiravad, metsad, sood, jõed, on võimalik vastasel mingid liikumissuunad ära mineerida (kasvõi õhust või rakettidega, neil vist on selliseid relvi). Näiteks puistab mõne sillapea või kõva koridori soode vahel miinidega ära ja meie tankid on vähemalt tundideks pidurdatud. Meie vahemaade puhul mõni tund tähendab, et meie tankiinvesteering peol ei osale või jääb sinna lootusetult hiljaks, mis tähendab, et tankidesse rahamatmine on liiga riskantne tegevus. Samuti seab piirid Eesti territoriaalne väiksus, lisaks metsadele-soodele-jõgedele ei ole meil ruumi neid tanke kuskile paarsada kilti sinna-tänna eest ära või kõrvale manööverdada. Piisab ainult vanlasel teda kus meie tankid on, ja ta saab juba oma võimaluste juures mitmeid asju ette võtta.
Laialdase TT rakettide puhul muutub märgatav osa vaenlase tööriistakastist sobimatuks - ja seda meil ongi just vaja.

Tankid pole isenesest mittevajalikud ja pole ebamõistlik kulu.
Küsitav on see liigutus siis kui selle eesmärgi nimel keeratakse muu seltskonna rahad kinni ja brigaadiväline armee jääb määramata ajaks relvastatuks nappide ja aegunud kaudtulevahenditega, põhiliselt mittejuhitava 50ndate tankitõrjerelvastuse ja muu taolisega. Sellist liigutust nimetatakse muidu nishiarmee või paraadarmee - üksus omandab lahinguvõime nt USA 8. mehhaniseeritud diviisi koosseisus tegutsedes, kohalikud nõrgalt relvis tendipataljonid ei suuda sellise brigaadiga sammu pidada ega tema tiibu ja tagalat kaitsta.

Tankide tugevus avaldub koosmõjus muu armee võimekusega, it takes two to tango.

Mis puudutab kaudtulevahendeid, siis lihtsalt remargi korras - ei piisa ainult tabelvarustuse soetamisest, esiteks meie armee väikese arvukuse juures venivad reaalses elus vastutusalad normatiivsest hulka suuremaks, see tingib vajaduse võimsamate ja rohkemate relvade järele (et supp liigselt ei lahjeneks).

Meie suurõppused käivad tänini armsas rutiinis, et sõltumata stsenaariumist on "rindel võitlemas" kõikjale jätkuv 1. JvB, selle taga sügavuses sebivad mingid territoriaalsed vennad, selle taga KL ja nii edasi. Pole sugugi kindel, et seda ühte brigaadi kõikjale jagub - alles jäävad ainult hiigelsuurte vastutusaladega tendipataljonid oma näputäie Milanite ja vanade miinipildujatega (nendegi tuli kõikjale vastutusalale ei ulatu).

Kapten Trumm kirjutas:... (filmist ei nähtu, et egiptlastel oleks suurtükivägi kaasas olnud) ...

Vaata siis uuesti. Minu meelest anti sellele künkale enne rünnakut täiesti arvestatav suurtükitule löök.

Ameeriklased IDF jalaväest ja tankidest Yom Kippuri sõjas:

http://www.carlisle.army.mil/USAWC/para ... /bolia.pdf

Conclusion
One of the imprints of the Yom Kippur War on military history has been the lessons it has provided regarding the danger of relying on technology
as a replacement for doctrine, tactics, and training. This has been demonstrated in this article by examining the overreliance on signals intelligence—which is
only as good as the information it intercepts, and ultimately its interpretation—that led to the Israelis being surprised by the attack on 6 October 1973; and
by looking at Israel’s failure to develop a combined-arms doctrine, relying nstead on armor and the Israeli Air Force to the exclusion of adequate infantry
and artillery, in the face of Arab armies and air forces that had developed such doctrine.

The article also has pointed out that while the Israelis were able to overcome their deficiencies, they did so only by means that were completely
independent of technology: the quality of their leaders, the quality of their troops, and their national spirit. This should not be taken to mean that advancements
in technology have no place in warfare. Rather, the interpretation should be that technology must not be allowed to surpass the development of
doctrine and tactics to guide its usage, nor hailed to the exclusion of the human element.

Tekstist:

But armor was precisely the problem. First, there was not nearly enough of it along the canal to prevent a crossing on a broad front. Second,
while Israel had developed its entire doctrine around armored technology, Egypt and Syria had developed a doctrine for combined-arms operations specifically
designed to counter Israeli armored tactics. This involved spearheading armored operations by massive artillery bombardments, followed by large
formations of infantry armed with hundreds of portable anti-tank weapons. Of course the Israelis were familiar with the existence of these weapons and their
presence in the Arab inventories. There was nothing particularly novel about them, after all. What came as a shock to the IDF was the sheer number of them.
When the Israeli tanks arrived on the scene, whether in the Sinai or on the Golan front, they were decimated.


Üks väike vahejuhtum:
This overreliance on armor would prove to be devastating to the IDF on a number of occasions, the most notorious of which was the attack on Tel
Shams, a well-defended hill on the Golan Heights. In one attempt on 12 October, 28 tanks of the Israeli 7th Armored Brigade attempted to take the position,
but were beaten back by Syrian infantry armed with Sagger anti-tank missiles. The assault failed terribly, resulting in heavy casualties and the loss
of all but two of the tanks. The next day, the same position was taken by Israeli paratroopers with a loss of only four wounded. This effectively proved to the
Israelis that armor should not be the weapon of choice for every mission, one of the most important lessons the IDF was to learn in the Yom Kippur War.
On the other hand, it also demonstrated that when stripped of their technological advantage, Syrian troops were no match for the highly trained, highly
motivated IDF.

Kes neid araabia armeesid õpetas? Need, kes on täna kindralid idanaabri armees.

Kapten Trumm kirjutas:Ameeriklased IDF jalaväest ja tankidest Yom Kippuri sõjas:

http://www.carlisle.army.mil/USAWC/para ... /bolia.pdf

Conclusion
One of the imprints of the Yom Kippur War on military history has been the lessons it has provided regarding the danger of relying on technology
as a replacement for doctrine, tactics, and training. This has been demonstrated in this article by examining the overreliance on signals intelligence—which is
only as good as the information it intercepts, and ultimately its interpretation—that led to the Israelis being surprised by the attack on 6 October 1973; and
by looking at Israel’s failure to develop a combined-arms doctrine, relying nstead on armor and the Israeli Air Force to the exclusion of adequate infantry
and artillery, in the face of Arab armies and air forces that had developed such doctrine.

The article also has pointed out that while the Israelis were able to overcome their deficiencies, they did so only by means that were completely
independent of technology: the quality of their leaders, the quality of their troops, and their national spirit. This should not be taken to mean that advancements
in technology have no place in warfare. Rather, the interpretation should be that technology must not be allowed to surpass the development of
doctrine and tactics to guide its usage, nor hailed to the exclusion of the human element.

Tekstist:

But armor was precisely the problem. First, there was not nearly enough of it along the canal to prevent a crossing on a broad front. Second,
while Israel had developed its entire doctrine around armored technology, Egypt and Syria had developed a doctrine for combined-arms operations specifically
designed to counter Israeli armored tactics. This involved spearheading armored operations by massive artillery bombardments, followed by large
formations of infantry armed with hundreds of portable anti-tank weapons. Of course the Israelis were familiar with the existence of these weapons and their
presence in the Arab inventories. There was nothing particularly novel about them, after all. What came as a shock to the IDF was the sheer number of them.
When the Israeli tanks arrived on the scene, whether in the Sinai or on the Golan front, they were decimated.


Üks väike vahejuhtum:
This overreliance on armor would prove to be devastating to the IDF on a number of occasions, the most notorious of which was the attack on Tel
Shams, a well-defended hill on the Golan Heights. In one attempt on 12 October, 28 tanks of the Israeli 7th Armored Brigade attempted to take the position,
but were beaten back by Syrian infantry armed with Sagger anti-tank missiles. The assault failed terribly, resulting in heavy casualties and the loss
of all but two of the tanks. The next day, the same position was taken by Israeli paratroopers with a loss of only four wounded. This effectively proved to the
Israelis that armor should not be the weapon of choice for every mission, one of the most important lessons the IDF was to learn in the Yom Kippur War.
On the other hand, it also demonstrated that when stripped of their technological advantage, Syrian troops were no match for the highly trained, highly
motivated IDF.

Kes neid araabia armeesid õpetas? Need, kes on täna kindralid idanaabri armees.

Edasi??

Nüüd läheb demagoogiaks?

Kapten Trumm kirjutas:Nüüd läheb demagoogiaks?

Ei. Ma ei saa lihtsalt aru, mida sa selle jutuga öelda tahtsid ja kas sa vaidled kellegagi või mis värk on.

Ma ei tea, kas ma olen ära tüüdanud rohkem ennast või hoopsiski teid, aga jälle kordan seda vana juttu. Ei hävitata või isoleerita meie tankiinvesteeringut ühe löögiga ära. Jah, seda muidugi eeldusel, et me neid kõrvuti kuskile laoplatsile ei rivista, aga kui me nii lollid oleme, siis ehk väärimegi seda kaotust.

Kui hankida vaid mõned tankid, ei ole tarvis juurde sillatehnikat, ehk isegi mingit spets väljasikutamistanki pole vaja. Lihtsalt paar tanki ja nende jupid. Kui hankida natuke rohkem, kui paar tanki, saame me täiesti usutavalt kasutada ka tankimakette.
Kui tanke üldse pole või on neid paar tükki, siis vaenlane ilmselt aimab, et me blufime. Aga kui reaalseid tanke on juba vähe rohkem ja Vasjal on olemas arvestatav võimalus, et luure poolt nähtud tankilaadne asi ei ole mitte makett vaid siiski reaalne tank, saame me vaenlase jaoks häid valikuid veelgi oluliselt kahandada. Pakun huupi, et kasutusea lõpumaal olevatest roomikekskavaatoritest annab 30k eest teha tankilaadse asja, mis ka kiirgab erinevaid laineid samamoodi nagu tank. Lihtne puidust, riidest või täispuhutav asi on ilmselt tehtav paarisaja euroga. Eks ole ka vahepealseid variante. Kui me teeksime täna 50 kummist tanki, siis vaenlane naeraks selle peale. Aga kui meil on 100 kummist ja 50 päris tanki, las ta siis nuputab.

Seega, kui me teeme ühe ostetud tanki kohta kaks koopiat, siis las ta mineerib meie tanke õhust. Aga siis mineerigu kolm korda suurem ala ära.
Ma ei tea, kas õhust üldse neid tehnikavastaseid miine visatakse? Õhust külvatav liblikmiin jätab ehk isegi sõjaväeauto rehvi terveks.

KT kirjutas:

Krahvihärra ja Carius saavutasid väheste tankidega edu täpselt analoogsetel asjaoludel juutidega - kitsaskohtades ja kitsastel lõikudel, kus vastane ei saanud massi maksma panna. Täpselt samal põhjusel Sinimägedes ka vastupanu nii pikk oli, kui vaatad piirkonna kaarti, siis läbipääsetav ala on seal oi kui kitsas.

Täpselt samamoodi saavutaks edu ka meie piiratud arvu tankidega.

1944. aastaga võrreldava tulemuse saavutamiseks on vaja veel paljusid muid asju kui tanke... Muuseas, see "oi kui kitsas ala" Sinimägedes ei jõudnudki tookord õieti rolli mängida. Kõike ei maksa kah tõsiselt võtta, eriti veel filme...

terv
o

Kapten Trumm kirjutas:

Nüüd mõtleme IDF soomusüksuste asemele liikumisvõimetu kergejalaväe (nagu meil) ja kujutleme kogu sõjakäiku selles võtmes

Vahe on selles, et IDF tankide arv lahingus oli sõja lõpuks samas klassis (vastastele allajäämine alla 2 korra) vastase omadega (kui reservüksused mobiliseeriti ja sõjapiirkonda saabusid), mis võimaldaski selliseid aktiivseid manöövreid teha. Meil hakkab olema tankide jõuvahekord samasugune kogu sõjategevuse jooksul nagu oli IDF/Egiptuse tankide suhe Faas 1 ajal kui juudid kõvasti pasunasse said, mitte parem kui 5:1 (vaevalt siia alla 5-6 brigaadi saadetakse, igaühes ca 40 tanki).

Kokkuvõtvalt - juudid said sellise jõudude suuruse suhtega nagu meil VF vastu olema hakkab - armutult peksa.
Kui ülejäänud sajad tankid polnuks kiirkorras (12-24 h) mobiliseeritud ja sõtta saadetud, oleks Egiptuse tankide mass murdnud pääsmatult läbi Siinai kurude.
1:5 kuni 1:7 vähemuses ei suutnud IDF mingit edukat soomusmanöövrit teha, lagedal saadi kohe tappa ja edu õnnestus saada ainult pudelikaeltes (nii Siinail kui Golanil).
Sealt ei suutnud nad kuskile enam liikuda enne reservide tulekut.

Iisrael kaotas sõjas 19 päevaga ca 400 tanki.
Araablaste tankiüksused kulusid kiiremini, kui võitlesid umbes võrreldavad jõud (IDF taktika ja relvastus oli parem, ainuke araablaste eelis olid tankide öövaatlusseadmed, mida IDF-l polnud). Veel nädal ja araablaste tankid oleks otsa saanud.

See film jätab esimesel kahel-kolmel päeval toimunust vale mulje, vist sellepärast, et pealkirjaks valitud The Great Tank Battles ja nii üritatakse igahinna eest väljaimeda seda tankid vs tankid. Mida aga polnud seda polnud ja seepärast on arutlused mitu tanki juutidel oli ja mitu egiptlastel oli, mis see tankide jõuvahekord oli jne, suht mõteetut.

Mis siis tegelikult oli?
- esimese päeva õhtuks olid juudid kaotanud 100 tanki, egiptlased polnud samal ajal mitte ühtegi oma tanki suutnud veel üle kanali tuua
- teisel päeval hommikuks olid egiptlased suutnud ca 400 tanki üle tuua, juudid olid vahepeal öö ja hommiku jooksul kaotanud veel 50-150 tanki lisaks (erinevad allikad annavad siin erinevaid numbreid), aga egiptuse tankidel polnud endiselt siin mingit rolli
- teisel päeval kaotavad juudid veel tanke juurde, enamasti täiesti absurdsetes olukordades, stiilis et tuleb käsk minna ühte kanali äärset kindlustust vabastama, manööverdataksegi ennast ilusasti ja ilma kaotusteta kohale, siis tuleb aga käsk, et kindlustust ei tohi mingil juhul maha jätta. Tankid küsivad, aga mida meie siis teema, vastus kõlab, et tulge tagasi, tulevadki, satuvad varitsuse kätte ja nii need kaotused lisanduvad.
- kolmas päev on siis juutide suur vasturünnak. Tankide vahekord on umbes 500-600 Iisraeli tanki ja 800-900 Egiptuse tanki. Aga taaskord täielik segaduses, ühes kohas kus juudid pevad ründama Egiptuse "pehmet" kohta, eksitase ära, sõidetakse pehmest kohast mööda ja rünnatakse hoopiski otse kindlustusi. teises kohas minnakse 25 tankiga armee vastu, samal ajal paarkkümend kilomeetrit eemal uitab paarsada Iisraeli tanki vastast otsides. Kokkuvõttes hävitavad kaotused, kolme päevaga ca 400 tanki, aga point selles et Egiptuse tankidel on seejuures täiesti olematu roll. Üks kord kui Egiptuse tankid julgevad kolmanda päeva õhtul oma nina kaitsevallide tagant välja pista, on kohe Sharon (tulevane iisralei peaminister) oma tankidega kohal ja teeb Egiptuse tankid kohe tümaks.

Juudis said selle kolme päevaga kõvasti peksa. Põhjusi oli palju, aga põhjuseks ei olnud tankide arv Egiptuse poolel.

allatah kirjutas:Ma ei tea, kas õhust üldse neid tehnikavastaseid miine visatakse?

Visatakse küll nii lennukitelt kui kopteritelt, samuti mineeritakse rakettidega. Näiteks 9М27К2 või 9М27К3 sisaldab 24 miini ПТМ-1. Kusjuures miinid on varustatud kahjutustamisvastaste seadmetega. Lihtsalt eemale lükata ei saa, kuigi vedeleb maapinnal.

Praeguseks hetkeks siis tankidega kriips peal. http://www.postimees.ee/1063668/kaitsev ... arengukava Vähemalt on lootust, et need, mis eelisarengus esile tõstetakse, ka rahastuse saavad. Aga ehk mõned küsitakse vähemalt jalaväe treenimiseks Poolalt näiteks. Ei pea ju kohe Leoparde hakkama muretsema. Saaks vähemalt alguse käima.

- esimese päeva õhtuks olid juudid kaotanud 100 tanki, egiptlased polnud samal ajal mitte ühtegi oma tanki suutnud veel üle kanali tuua

Ehk siis põhjuseks oli Egiptuse arvukas suurtükivägi, mis tulistas teiselt kanali kaldalt ning tankitõrjerelvad, mida üle kanali aerutanud jalaväeüksused seljas kohale tarisid - RPG-d ja AT-4 Saggerid. Egiptuse tankid ei saanudki kohe üle ju tuisata, sest juudid olid enda poolse kanali nõlva tankitõrjeeskarbiks ja esmalt tuli sinna läbipääsud rajada, et masinad nõlvast üleks saaks.

Viidatud US Army jutukeses on ka juttu, et juutide probleem oli liigne sõltuvus tehnilistest vahenditest (ehk arvati, et tankid lahendavad kõik probleemid maismaal).

Ei. Ma ei saa lihtsalt aru, mida sa selle jutuga öelda tahtsid ja kas sa vaidled kellegagi või mis värk on.

Lugege seda viidet mõttega, härrased.
Seal lükatakse ümber mitmeid eksiarvamusi, mis ringlevad - esiteks tankide müütiliste võimaluste ja teiseks selle YK sõja võidu põhjuste kohta (mis olid tegelikult seotud inimressursiga, kus tankidel oli teisejärguline roll.

Pole vist eriline uudis, et edu lahinguväljal saavutatakse eranditult erinevate relvaliikide koostööna ja maastikku ning olemasolevaid ressursse õigel ajal õigesti ära kasutades. Tankid ja haubitsad on ka üks ressurss. Lihtsalt kui nad on olemas, siis on võimalik neid sobival hetkel kasulikult rakendada. Kui ei ole, siis jääb ühel hetkel lihtsalt see eelis või kasu realiseerimata ja kõik.