Otsustasin sõna võtta võimepõhise kaitseplaneerimise teemal. Vabandan, et eelmistest postitustest midagi ei kopeeri või ei viita (kiired ajad, pole vahepeal aega saanud), aga põhimõtteliselt tahan vastata Kunnase viimasele artiklile.
Lühidalt öeldes eksib Kunnas võimepõhise planeerimise suhtes sõna võttes täiega. Totaalselt. Ja ma ei saa aru, miks ta sellist jama kirjutab. Kas tegemist on tõepoolest teadmatusega või lihtlabase trollimise/hämamisega?
Veelkord üle korrates - kaitseplaneerimine tegeleb väe ülesehitamisega, mitte selle rakendamisega. Seega kaitseplaneerimine ei ütle, kas kasutada tankipataljoni vasakul või paremal, vaid hoolitseb selle eest, kas sul on üleüldse tankipataljon olemas (või on selle asemel hoopis hävituslennuk).
Võimepõhine planeerimine ei ole mitte mingil juhul sisu, protsessi või tulemuste võrreldavuse poolest erinev ohupõhisest kaitseplaneerimisest. Mitte mingil juhul ei saa väita, nagu võimepõhine planeerimine oleks "pehmem", "leebem" või mingi soolapuhumine võrreldes "ainuõige ja vajaliku" ohupõhise planeerimisega. Miks meil (NATOs) siis on võimepõhine planeerimine?
Erisus on lähenemises. NATO-l (ma mõtlen võimsa organisatsioonina) ei olnud peale idabloki totaalset lagunemist tõsiseltvõetavat vastast ja tegelema tuli hakata pigem lokaalsete konfliktide lahendamisega. Ohupõhine lähenemine ei olnud kõige sobivam, sest NATO-l oli luksus (ja on paljuski siiani) teha omi valikuid. Tinglikult öeldes ei olnud ükski ettenähtav tuleviku olukord NATO eksistentsi ohustav ja sai valida nii oma seotuse astet (intensiivsust), kui ka sisuliselt oma tegevuste iseloomu. Keeruline? No tegelikult mitte. See on nagu kohustusliku põhiharidusega meie riigis - ega seaduse järgi ju tegelikult valikuid pole, pead põhikooli lõpuni käima (kuigi jah, paljud ei käi, aga see on eri teema). Aga alates keskharidusest ja veelgi enam kõrgharidusest, on valikud hulga suuremad. Võid minna ühte või teise ülikooli. Õppida kiiremini või aeglasemalt või hoopis kooli minemata jätta.
Mis siis võime on? Mitte mingil juhul ei ole see selline umbmäärane mula, mida Kunnas artiklis esitab, vaid see materialiseerub protsessi jooksul alati mingisuguseks üksuseks. Ehk siis ei ole olemas mingisugust "tankide hävitamise võimet", vaid kui planeerimisülesande jooksul selgub, et tuleb hävitada tanke, siis see on ALATI seotud ruumi, hulga ja aja kogustega. Näiteks (hästi lihtsustatud ja lollid näited muuseas) on vaja hävitada kuni 30 tanki 20x20km suurusel maa-alal maksimaalselt 12 tunni jooksul, siis seda ülesannet võivad täita kolm TT-kompaniid või hoopistükkis 12xründekopterit. Võimekandja on alati üksus. NATO kaitseplaneerijatel on abiks erinevad käsiraamatud, mis aitavad õigel rajal püsida.
Seega - kaitseplaneerimise protsess lõppeb alati üksuste loeteluga.
Kas siis on võimalik, et riigid saavad üksuste suurustest erinevalt aru? Muidugi on, kuid see ei muuda protsessi olemust ja kõrvalda automaatselt vajadust. Juhul, kui leiame, et vaja on suurtükiväepataljoni, siis on olemas raamatud, kus kirjeldatakse (kõik riigid on selles kokku leppinud), milline üks suurtükiväepataljon on. Kaasa arvatud, millised torud ja kui palju neil on. Ja milline on juhtimine. Mobiilsus. Laskemoona kandevõime ja palju muud. Oletame, et vaja on 18 suurtükiga pataljoni ja mõni riik tuleb 12 suurtükisega. Ega suurt midagi peale selle ei juhtu, kui see, et meie vajadus on ikka täitmata. Ja mitte keegi ei rõõmusta, et meil on mingi utoopiline "kaugele suurtükist laskmise võime"
Ja kõik võimevajadused jaotatakse riikide vahel ära (ja ka selleks on oma protseduurid), et täita NATO võimevajadusi.
Ja kui keegi julgeb väita, et kui hea, ilus ja roosiline oli külma sõja ajal, siis ta eksib tugevalt. Piisab, kui lugeda nt raamatut "Military History of the Cold War". Avab silmad.
