www.militaar.net

Madis Reivik kirjutas: ↑06 Apr, 2024 12:55Miks on USA halb näide seetõttu et "seal on ebatavaliselt tugev sõnavabaduse kaitse" ?

Teadlased leidsid Argentiinast Patagooniast väljasurnud rebase luud ja leidsid tõendeid selle kohta, et loomal oli inimestega tugev side. 1500-aastaste jäänuste analüüs viitab sellele, et Dusicyon avus ehk Falklandi saarte hunt oli küttide-korilaste hulgas hinnatud kaaslane, kirjutab Sky News.

Rebane oli umbes saksa lambakoera suurune, kaalus 10–15 kg ja elas lagedatel rohumaadel kogu Lõuna-Ameerikas. Meeskonna andmetel suri D. avus välja umbes 500 aastat tagasi, kuid selle väljasuremise põhjused on ebaselged. Sellele võis kaasa aidata koerte toomine Patagooniasse millalgi 700–900 aastat tagasi.

MTÜ Piirideta Reporterid (Reporters Without Borders) annab juba kolmandat kümnendit välja pressivabaduse indeksit, reastades üksteise taha 180 riiki üle terve ilma.

Tabeli esikohal troonib taas – juba kaheksandat aastat jutti – Norra. Teisel kohal paikneb Taani, kolmandal aga Rootsi.

Eesti asetub Hollandi (4. koht) ja Soome (5. koht) järel kuuendaks, tõustes aastaga kahe koha võrra.

Eestile järgnevad omakorda Portugal (7. koht) ja Iirimaa (8. koht), tõmmates kokku riikide nimistu, kus hinnatakse Piirideta Reporterite poolt pressivabaduse situatsiooni „heaks“, ehk parimaks võimalikuks üle terve maailma.

Teised Balti riigid ei jää Eestist kaugele maha: Läti asetus tänavu kaheteistkümnendaks, Leedu aga kolmeteistkümnendaks. Sealmail hinnatakse pressivabaduse taset „rahuldavaks“ – seda ühes kolmekümne viie teise riigiga.

Idast vaatab vastu aga juba „väga tõsine olukord“: Venemaa asetub tabelis 162. kohale, ümbritsetuna Djibouti (161. koht) ja Nicaraguaga (163. koht). „Väga tõsiseks“ – ehk halvimaks võimalikuks – peetakse pressivabaduse seisu kokku kolmekümne kuues riigis.

Tabeli ankruviisik koosneb Iraanist (176. koht), Põhja-Koreast (177. koht), Afganistanist (178. koht), Süüriast (179. koht) ja Eritreast (180. koht).

U.S MEDIA BIAS: “GOOD TERRORISM” vs “BAD TERRORISM”

US media allegedly differentiates between 'good terrorists' and 'bad terrorists' based on foreign policy.

The research, published in the “International Communication Research Journal” examined New York Times and Washington Post articles covering terrorists acts around the world.

"We perused hundreds of New York Times and Washington Post articles on ISIS and Taliban over a five-year period from 2014 to 2019.

US newspapers downplayed Taliban atrocities while highlighting ISIS-inflicted atrocities."

Both groups aimed to establish a theocratic Islamic regime, yet the media seldom associated religion with the Taliban but did with ISIS.

"Surprisingly, a vast majority of the news stories related Al Qaeda with ISIS and not the Taliban."

The study concluded that the US press supported government policy by presenting the Taliban as a legitimate state actor while denying similar coverage to ISIS.

Sources: Deccan Herald, Just Security

Arvamus

KAIDO PIHLAKAS ⟩ Milline on tõde riigikaitsekuludest?
Kaido Pihlakas, emeriitadvokaat ja reservkapten (Isamaa)

8. juuni 2024, 19:00

Eelarveauk ei tule riigikaitsekuludest.
Meie riigikaitsevõimes on lüngad.
Need tuleb kiiresti täita.
Eesti peab olema suuteline sõja puhkemisel teatud aja vastu pidama. Selleks vajame aga laskemoona, kirjutab emeriitadvokaat ja reservkapten Kaido Pihlakas (Isamaa).

23. mail ilmus Postimehes ajakirjaniku, europarlamendi kandidaadi Marti Aaviku (Parempoolsed) artikkel «Kallas vassib ohtlikult kaitsekuludega», milles ta kirjutas: «Peaminister Kaja Kallas väidab tuima rahuga, et meil eelarve puudujäägi põhjus on kaitsekulutuste kasv. See valeväide lõhestab ühiskonda – kasvab inimeste hulk, kes usub, et Eesti oleks palju rikkam riik, kui vaid armeele nii palju ei peaks kulutama.»

Lisaks Aavik täpsustab, et kaitsekulude esiletõstmine riigieelarve suure puudujäägi ja maksutõusude vajaduse põhjusena ei ole Kallase ühekordne eksimus ega näpuviga, sest kogu eelarvekasv miljardites on terve suurusjärgu võrra suurem, võrreldes riigikaitsekulude sadade miljonitega.

Tegelikult on meil muidugi kaitsevõimet juurde vaja ning pole välistatud, et kaitsekulude tõstmine tulevikus võib osutuda hädavajalikuks ning praegune kolm protsenti ei ole midagi erilist, kui võrrelda varasemate Lääne-Euroopa kaitsekuludega külma sõja ajal. Samas tänaste teadmiste järgi on puudu raha vajaliku laskemoona tarbeks ja sellega on kiire. Aavik lõpetas oma artikli sõnadega: «Ei tohi õõnestada kaitse-eelarve avalikku tähendust».

Millised on meil riigikaitse sõjalise võimekuse tegelikud lüngad ja nende likvideerimise hädavajalikud kulud riigieelarves, on järjekindlalt ja väga konkreetselt tähelepanu juhtinud kaitseväe juhataja kindral Martin Herem. Olen veendunud ja kindel, et kaitseväe juhataja ja kaitseväe peastaap on meie riigile vajaliku sõjalise kaitse parim ekspert. Nende objektiivset ja sõltumatut hinnangut ei tohi mingitel sisepoliitilistel või isiklikel kaalutlustel meie valitsuse riigikaitse eest otseselt vastutavatel poliitikutel-ametnikel pisendada.

Tahan siinkohal rõhutada, et Aaviku avaldatud seisukohad ja põhimõtted ei ole erandlikud. Nii leidsin 19. mai erakonna nädala ülevaatest endise kaitseväe juhataja, kindral Riho Terrase (tänane Euroopa parlamendi liige) seisukohad, kes väitis, et valitsus varjab enda kavatsusi kaitsekulutusi vähendada. Ning ta lisas: «Peaminister Kaja Kallas ja kaitseminister Hanno Pevkur vassivad, kui väidavad, et selle valitsuse maksupoliitilised otsused on kõik seotud eesmärgiga tõsta kaitsekulutusi.»

Samas Terras rõhutas ka: «Reaalsuses läheb Eesti inimestelt kokkukorjatavast rahast julgeolekusse vaid paarsada miljonit lisaeurot. Otsuse kaitsekulutusi tõsta kolme protsendini SKTst tegi juba eelmine valitsus ja praegune koalitsioon haub tegelikkuses plaane kärpida ka julgeoleku arvelt.» Samas peaminister kordas oma väidet, et maksutõusude taga on tegelik vajadus tõsta kaitsekulutusi ja seda Lennart Meri konverentsil, mis seega sai rahvusvahelise väljundi. Nagu rõhutas eelviidatud Marti Aavik, on see valeväide ka kontrollitav, ning selle väite lükkas sotsiaalmeedias ümber kohe kaitseväe juhataja kindral Martin Herem.

Terras selgitas, et valitsus on kasutanud loovat matemaatikat, kirjutades Eesti kaitsekulude all ka Ukrainale antava toetuse. Terras samas rõhutas: «Selle tulemusel on võimalik väita, et enda kolmeprotsendine eesmärk on täidetud, lükates samas edasi kaitseväe jaoks vajalike võimete hankeid. Putin ei maga, tema sõjatööstus töötab täie auruga ning Eesti ei saa enda julgeoleku tagamiseks ühtegi vältimatult vajalikku hanget edasi lükata ja selle arvelt täita Reformierakonna maksupoliitilist valimislubadust.» Lisaks täpsustas Terras ka kaitseministri seisukohta: «Hanno Pevkur tahab väita, et minu info kaitsekulutuste vähendamisest ei vasta tõele. See on vale. Selle taga on inimesed, kes tegelevad antud töökäskudega kulutusi kokku hoida.»

LP Eesti Päevaleht avaldas 24. mail ajakirjanik Vilja Kiisleri põhjaliku intervjuu endise (2000–2006) kaitseväe juhataja Tarmo Kõutsiga. Ajakirjaniku küsimusele: «Herem on öelnud, et peaksime kaitsekulutusi suurendama vie protsendini SKTst. Kas toetate seda mõtet?», vastas Kõuts: «Parem kümne protsendini. Meie eelarve on väike ja relvastus kallis. Mida rohkem, seda parem. Ukraina sõda näitab, kui palju kulub ööpäevas mürske. Iga pauk maksab tuhandeid.»

Tähelepanu vääriv on Postimehe toimetaja Meelis Oidsalu 30. aprilli ajalehes avaldatu – Heremi jutt klapib NATO liitlasvägede ülemjuhataja kindral Christopher Cavoli jutuga. «Poliitikute möödunud nädala reaktsioonidest kaitseväe juhataja kindral Martin Heremi ettepanekule tõsta mõneks ajaks kaitsekulud viiele protsendile SKTst nähtus selgesti, et praegune valitsus ei jaga lahkuva kaitseväe juhataja ohuhinnangut.»

Oidsalu kirjutas: «Tegelikult räägib Herem sama juttu, mida on Balti kaitse kohta juba aasta tagasi avalikult rääkinud Cavoli. Stokholmis toimunud konverentsil selgitas ta, et Balti riigid ei saa territooriumi kitsuse tõttu nii nagu Ukraina suuri maa-alasid agressorile loovutada. Seepärast on oluline, et kohe sõja alguses on kohapeal olemas piisav mass tulejõudu, millega pealetungivat vastast edenemast hoida.»

Lõpetuseks märkis Oidsalu, et kohati on Lääne poliitikud «ka piiratud oma mõtlemises, kui palju tohime agressiooni teostavale Venemaale haiget teha. Eesti peab oma sõjalises mõtlemises ja otsustes näitama, et võtame eelkõige ise NATO iga tolli kaitsmist tõsiselt.»

Siinkohal pean mina vajalikuks ja tahan rõhutada, et see on võimalik üksnes siis, kui meil on asjatundjate-ekspertide poolt vajalikuks peetav kogus laskemoona kauge tulejõu tagamiseks. Ning kui see võimekus meil puudub, võib meie rahva olukord muutuda traagiliseks enne, kui meie liitlased suudavad meid tõhusalt abistada.

Seejuures ajakirjanduse vahendusel on saanud teatavaks tõsiasi meie sõjalise riigikaitse nn võtmelünkadest, kuna meil puudub piisav ja vajalik kogus nn kaugemat tulejõudu tagavaid vastava kaliibriga mürske ning samuti seda tulejõudu tagavaid rakette. Olemata asjatundja, võin siinkohal eksida, kuid kui meie riik ei leia ega pea vajalikuks kaitsevõimekuse tagamiseks rahaliste vahendite leidmist, tekitame me ise olukorra, kus Eesti territoorium saab ja võib muutuda okupantidele edukaks lahinguväljaks, sest täna puudub isegi vajalik heidutus, rääkimata tegeliku kaitse võimest.

Kahetsustundega pean vajalikuks märkida, et polnud võimalust leida peaministri ja kaitseministri poolt avalikkusele esitatud konkreetseid selgitusi, põhistusi ja tõendeid nii Marti Aaviku kui ka Riho Terrase esitatud etteheidetele ja süüdistustele. Kuid on ka võimalus, et ma ei ole olnud piisavalt tähelepanelik, piirdudes üldiselt üleriigilistes ajalehtedes ja riigitelevisioonis edastatavaga.

Seega nõustun Terrase seisukohaga, et riigijuhtidel on kohustus anda Eesti inimestele infot enda plaanide kohta, mitte aga ajada valimiskampaania julgeoleku juttu. Eesti Päevalehe 22. mai juhtkirjas avaldati: «Sajad miljonid siia-sinna. Loomingulised mängud Eesti kaitserahaga tuleb kontrolli alla saada.» Samas rõhutatakse, et «kaitsehanked on kohati saladusloori taga ja eriti Ukraina sõja kontekstis justkui n-ö puutumatu ja suuremat «loomingulisust» lubav valdkond».

Julgen siiski eeldada, et meie sõjalise riigikaitse vajaduste põhiseisukohtades ja ohtudes meie julgeolekule ma ei ole oluliselt eksinud!

25. mai Postimees Nädalas ilmus põhjalik intervjuu Toomas Lumaniga «Kui «naabrimees» tulema hakkab, peavad kõik torud huugama». Ta ütles selles, et kui me tahame ründajale tõsiselt vastu hakata, peame olemasoleva moonaga suutma 30 päeva hoida kõik torud huugamas ja nii, nagu on ette nähtud. 30 päeva laskemoona on vaja selleks, et keegi siia meile appi jõuaks.

Valitsus on avaldanud ajalehtedes arvamuslugusid, et vajalikud asjad tuleb panna tähtsuse järjekorda. Samas Luman rääkis: «Kui puhkeb sõjaline konflikt ja meil laskemoona ei ole, siis suure tõenäosusega ei ole meil kellelgi enam niipea arsti juurde asja.» Kuid paljud valijad kahjuks siiski arvavad, et praegu ei peaks nii palju raha panema riigikaitsesse, sest eriarsti järjekorra pikkus on neile tähtsam. Ning osa ühiskonnaliikmeid leiavad, et kui Võrumaale harjutusväljakut ei tule, siis küll tuleb linnulaul – samas ei pruugi jääda seda kuulavaid elanikke.

Siinkohal tahan omalt poolt rõhutada seda, et kuigi meil on suhteliselt kõrge kaitsetahe, ei tähenda see siiski seda, et kõik ühiskonnaliikmed saaksid aru riigikaitse tegelikust vajadusest ja tegelikkuses reaalselt olevatest ohtudest meie julgeolekule ning sellest tulenevalt vajadusest suurendada eelarves riigikaitsele antavat raha. Seda, et kaitsevägi vajab rohkem raha, on Martin Herem rääkinud pikemat aega ja järjekindlalt. Kuigi sellist vajadust valdavalt toetatakse, on siiski lahendus konkreetsusest ja arusaadavusest kaugel. Nii on see arusaadav ka Lumani poolt avaldatust.

Kuna ministrid ütlevad, et riigieelarve auk on poolteist miljardit, kuid riigikaitses on juurde pandud 500–600 miljonit, siis see ei saa tekitada riigieelarvel sellist auku ning probleem on järelikult suuremas osas mujal. On mõistetav, et riigieelarve auku esitatakse riigikaitsekuluna. Nii on kõige lihtsam, sest riigi kaitsehangete maksumus on väga suurte arvudega, nii on lihtne selgitada, aga see ei ole õige. Samas Luman rõhutab, et siiski pole aega alustada debatti laiapõhjalise riigikaitse maksu üle ja oodata minister Võrklaeva lubatud riigikaitsemaksu 2026. aastal, sest selle siis jõustumine on optimistlik ja mitte reaalne ega lahenda kiiresti meie muret laskemoonaga. Samas leiab Luman, et riigikaitsemaksu üle arutamine on praegu asendustegevus.

Ta rõhutab, et kaitseväel puudub umbes pool hädavajalikust laskemoonast, et sõja korral 30 päeva abita ise hakkama saada, ning Eesti kaitseväe torud kulutavad ühe päevaga umbes miljoni euro eest laskemoona. Luman on avaldanud põhjendatult arvamust, et Eesti peaks võtma kaitsekuludeks 1,6 miljardit eurot laenu ja seda kiiresti. Leian, et tuleb siinkohal temaga nõustuda, teist alternatiivset varianti ilmselgelt ei ole ning keegi seda ei ole ka esitanud.

Erureamees kirjutas: ↑06 Juul, 2024 7:34 No nii, uus tase eesti ajakirjanduses, või ei saa mina millestki aru: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/1203 ... id-eesmark.
...

Venelased kasutavad nüüd kobarmoona eesmärgiga kahjustada lennukeid maapinnal,» märkis ta. Taolised lõhkekehad suudavad tekitada kahju tuhandete ruutkilomeetrite ulatuses.