http://www.reddit.com/r/ukraina/comment ... 5г_служил/
Tükk ajalugu juurde - Ukraina 25. Õhudessantbrigaadi 1 pati luuraja räägib 2014 juuli lõpul toimunud sööstust põhjast läbi Debaltsevo Šahtjorskisse. Meil siin foorumis ilmusid kõlksud sündmusest 27.07.2014. Õnnestumise korral oleks Donetski - Gorlovka linnastu ümber piiratud. Vabas vormis tõlge, kindlasti tasub keelt valdajail ise läbi lugeda.:
23:00 24.07.2014 üksuse 1 ja 2 pati komplekteeritud mehed (ca 500 meest) bussidega jõudsid Kramatorskisse, kus üksuse tehnika ootas ees.
Kramatorskis liideti 95 brigaadi osiseid ja 3 tanki Krõvõi Rig -i üksusest (ei saa hästi aru, mis üksust peetakse silmas).
Liikusid Artjomovskisse ja ööbisid kohalikus sõjaväosas.
2:00 26.07.2014 sõitis autor koos 10 mehega kolonni ees Debaltsevo suunas. Ülesanne leida ohutu tee Debaltsevoni. Sõitsid Uralil, mida olid kastide ja liivaga nö "soomustanud". Kolonn startis järgi 4:00.
Sõitsid peamiselt põlde pidi. Otsustasid et proovivad jõuda Donetsk-Lugansk trassile ca 6km kaugusel Debaltsvost. Seal pidi olema 87a kaardi järgi raudteeülesõit. Hommikul 7:00 kohale jõudes aga avastasid et raudteeülesõit puudub.
Otsustasid siis enne kolonni kohale jõudmist otsida sobiva koha ülesõiduks ja liikusid piki raudteed. Liikusid edasi 4 mehega ja jätsid ülejäänud tagalat katma. Juba 5 min järel noil mahajäänutel oli lahingkontakt 8 mehelise vaenlase grupiga. Üks vastase haavatu rääkis et ukrainlaste saabumisest hoiatas keegi mööda sõitnud elektrirongi pealt, aga neil ei olnud aimugi et lisaks 4 mehele on veel katteüksus.
Said saagiks Mitsu dziibi ja 2 vene päritolu termobaarilist graanadilasku RŠG.
Võtsid ringkaitse ning ootasid paar tundi oma kolonni, ning siis Vasiljokide (4 -seid seeriaid andev nö automaat-miinipilduja) tule all sõitsid koos Debaltsevoni.
Löönud puruks vastase tugipunkti Debatsevo sissesõidul, jätkas 1 pat koos 2 tankiga Šahtjorski peale liikumist aga ülejäänud jäid Debaltsevot kindlustama.
Autor ööbis Kamjankas ja läks hommikul 4 mehega, saagiks saadud džiibil, Šahtjorski suunas. Ülejäänud kolonn sõitis ca 10km tagapool. Ca 10min järel Mogila Ostraja piirkonnas sõitsid Tšetšeenide (mardikate poolel sõdivad) tugipunktile. Oli asjatundlikult paigutatud ning paikanes peale kurvi ca 50m ning põõsasterivi varjus. Kui kurvi läbisid, siis nägid ja jäid seisma. Kuulsid postilt lasku õhku. Vastased ilmselt kohe ei saanud aru kes masinas on - tegu oli tsiviilautoga. Hakkasid ümber pöörama ja siis anti tuld juba pihta. Jäid autoga tee peale risti ja hakkasid vastu tulistama. Kui olid vastase tule maha surunud, siis juht pööras auto ümber (suri veel kurvis välja) ja sõitsid tagasi oma kolonnile vastu. Džiip üle 40km/h kiirust ei arendanud enam, kuna radikas oli läbi lastud ja pardaarvuti ei võimaldanud kiirust lisada. Hiljem vaatasid - autos oli üle 20 augu, aga keegi viga polnud saanud.
Edasi otsustasid saatust mitte õrritada ja sõitsid koos kolonniga. Tšetšeenid olid tanki müra kuuldes jalga lasknud ja 2 masinat maha jätnud (üks oli ukrainlaste kuulidest sõidukõlbmatu), lisaks hulga relvi.
Šahtjorskisse sisenemisel oli kõige tõsisem varitsus. Tulistama hakati üheaegselt kahest punktist - üks grupp oli tuhamäel teest paremal teine linnufarmis vasakul. Lisaks said suurtükituld. Umbes tunnise lahingu järel õnnestus siseneda Šahtjorskisse ja kindustuda elamute piirkonnas.
Järgmised 5 päeva olid tugeva suurtükitule all, mardikad proovisid rünnata. Ukrainlased korralikult vastata ei saanud - olid täiesti ilma omapoolse kaudtule toeta. Raksetehnikast olid ainult need 2 tanki. Esimesed 3 päeva mardikad 50 -ste gruppidena trügisid peale. Vangivõetud rääkisid, et ründasid ukrainlasi parktiliselt üle laipade. 2 päeva hiljem piirati ümber.
01.08.2014 jõudmata ära oodata lisajõudude saabumist, otsustati minna läbimurdele. Selle tulemusena tekkisid kogu nädala suurimad kaotused: ca 20 langenut, ca 20 kadunut, kes tõenäoliselt samuti surnud ning ca 50 haavatut umbes poole tunnise läbimurdelahingu jooksul.
Välja murdsid siis lõuna suunas Blagodatnoje kaudu Amrosievka lähedalt.
Ja vastab veel all küsimustele Slava VDV nime all - päris huvitavad nüansid:
Saur-Mogila hõivasid (25 brigaadi üksused) teisel katsel. Esimesel korral proovisid üllatada ja liikusid Petrovskovo suunast 2 kolonniga. Kohtasid tugevat vastupanu ja vastase suurtükid tulistasid nii Sneznojest kui VF territooriumilt. Ei jõudnud mäeni, 6 langenut. Siis andsid 2 päeva nö ettevalmistavat tuld, mis võimaldas neil mäe alla jõuda. 1 - 1,5h lahingut ning vallutasid mäe. Mäe otsas oli vastaseid vähe ca 15 meest (laibad). Arvab, et võib-olla osad vastased mingite tunnelite kaudu võisid taanduda. Väidetavalt seal mäes mingid kompleksid (II ms aegsed – NL oli sinna kõvasti sisse kaevanud ennast), mis pea Sneznojeni välja pidid viima. Kui mäkke jõudsid, siis sissepääsud lasti õhku. Saur Mogila rünnakut toetas veel pat Krim, (tatarlased). Olla vaprad aga väljaõppeta. Mäletab üks jooksis koos - tal olid veel granaadid (autoril otsas) - ütleb - viska parem sina, ma ei oska hästi.
BMD -sid enam 2015 suvi 25 brigaadis neil pole - 3 pat sõitis talvel kõigi säilinutega Avdejevkasse Spartakisse jne. Neil oli jäänud ainult 8 masinat. Ülejäänud kõik hävinud või taastamiskõlbmatud /vanad. Nüüd on brigaadis peamiselt BTR-3 -d mõned BTR-4 -d. Normaalsed masinad aga läbimõtlemata. Et ühte masinat ette valmistada, 2 nädalat kogu jaoga sõitsid boksid vahet. Tanke brigaadis pole ja ilmselt väeosa spetsiifikast tingitult ei peagi olema (dessantnikud ju). Vajadusel komandeeritakse teistest üksustest koos meeskondadega. Šahtjosrki päevilt mäletab, et kui mardikad trügisid peale päeviti ja sissetulistatud sektoritest, siis viimasel ööl äratuntavalt profid ründasid. Liikusid täpselt ja korrapäraste sööstudega, ning lisaks neil ilmselgelt olid öise nägemise vahendid. Kui ukrainlastel ei oleks olnud soojuskaameraid (vabatahtlike poolt), siis oleks olnud väga raske. Kuigi nagunii oli neil sellel viimasel ööl kaotusi 3x rohkem, kui kõigi eelmiste päevade jooksul kokku. Arvab siiski et ka vastast hammustasid valusalt.
Ukrainlaste ametlikest kaotustest räägib nii:
Langenuteks loetakse vaid need kelle surnukeha on olemas. Ja nendegi puhul vaid siis, kui põrm toimetatud ATO tsoonist välja ja identifitseeritud. Ülejäänud on teadmata kadunud. Seega tema hinnangul reaalsed kaotused (langenud) on ca 1,7 - 2x suuremad ametlikest numbritest.
Räägib, et psühholoogide tugi on demopitutel olemas. Alles eile helistas arst ja küsis, kas vajab abi. Tema aga juba nö taastunud ja normaalne. "Veteranipaberite" täitmine on keeruline ja bürokraatlik. Novembrist saadik käib üksuse ja Kiievi vahel põrgatamine. 4x saadetud.
Arvab, et inimesed on erinevad ja vägisi sõtta sunnituist on rohkem kahju, kui kasu. Säärased ei soovi õppida, ohu korral ei toeta ja nende järgi jooksmise peale tuleb energiat kulutada. Ise kartis sõjas enim invaliidistuda või vangi langeda -seetõttu kandis alati lahingkomplektile lisaks täiendavat granaati kaasas.
Põline Dnepropetrovskilane – töötas kaupluses müüjana. 11 klassi. Ajateenistus SO 3021 Tšitšerinas sisevägedes. Paljud teenistuskaaslased samuti Ukraina üksustesse mopitud.
Räägib BMD puudustest: Kui plahvatus toimub kõrval, siis lahingkomplekt kipub detoneeruma. Masinad peab paigutama üksteisest 50m kaugusele. Oli juhtum (ei olnud jõudnud masinaid laiali paigutada veel), kus ühe masina lahingkomplekti detoneerumine põhjustas samasuguse detonatsiooni veel kahel BMD -l. Õnneks hukkunuid ei olnud - masinad ilmselt olid tühjad.
Pea kõigil üksustel (rühmad / roodud) olid oma vabatahtlikest toetajad. Autori rühma toetas keegi Oksana Kiievist (kontakt). Brigaadi tasemel toetasid Dnepri ultrad ja Hersonist mingi organisatsioon toiduainetega.Ternopilist samuti teab masin tuli abiga. Poltaavast jne. Eales poleks paar aastat varem uskunud et Ukrainas midagi sellist võimalik on. Et sääraselt tavakodanikud toetavad.
Märtsis sõitsid ATO -le 2 numbrit suuremates vormides, brigaadi peale polnud ühtegi PKM -i (lindiga kuulipilduja), olid vaid RPK -d (salvega kuuliprits) ja AKS -id (automaadid). Öönägemisseadmetest oli vaid üks binokkel 80 -ndatest. Droonidest, kaugusmõõtjatest ja soojuskaameratest isegi ei unistanud. Üks generaator staabis pataljoni kohta. Side käis välitelefonidega, kaugemate postideni tuli traati vedada 7km. Elementaarset termopesu polnud, rakmed puudusid, üks lagunenud soomuk 20 mehelise rühma kohta.
Tänapäeval suur hulk probleeme lahenenud tänu inimeste abile. 2014 oli sõjaline ettevalmistus põhimõtteliselt hea, aga psühholoogilise ja meditsiinilise poolelt koolitati vabatahtlike Kiievist esimese ja teise mopi inimesi. Räägib et 1 ja 2 mopi kvaliteet oli parem, kui 4 ja 5 -s. Žitomiri õppelaagris 2 talvekuu jooksul 3 alkomürgistuse surnut. Arvab et nooremad motiveeritud on läbi ja uutes mopilainetes alkasside ning muidumeeste protsent suurem.
Autori pataljoni kokkuõpetamine toimus Gvardeiskoje polügonil, elik enne lahinguid. Taktika poolelt usub, et tal vedas komandöriga – oli nõudlik ja põhjusega. Tunnimehe maha võtmine, orienteerumine maastikul, töö paarides ja kolmeste gruppidena, varjatud liikumine jne jne. Aja jooksul läks sidega paremaks. Koostöö suurtükiväega staabi kaudu toimib. Taotled staabilt tuld > tellivad patareidelt > sama liini pidi ka korrigeerivad. Brigaadidena tervikuna ei tegutsenud, ainult liikusid. Kamjankas tegutsesid koos pat Kievskaja Rus -ga – nood olid Nikišinos, seega 1 -1,5km eemal. Rus -il oli seal tugipunkt, mida mardikad igapäevaselt kimbutasid – küll AGS -idest, küll miindega, küll käsirelvadest. Autori pat andis Rus -le tuletoetust. Normaalsed kuti olid. Aga Kamjanka ja Debaltsevo vahel olid terpati mehed – brigaadi ei mäleta. Noil tehnika sisse kaevamata, postid mehitamata, korralagedus.
Isiklikult arvab, et ainuõige oleks rünnata, aga mõistab, et Ukraina on ennast sidunud juba igasuguste rahulepingutega, ning nende rikkumine võib viia riigi VF -ga sarnasesse isolatsiooni. Minsk-2 oli suur viga, ag see on möödanik ja nüüd tuleb oodata ja loota et VF -ile saabub kord lõpp.
Mida teha armee imago parandamiseks:
Peab olema plaan. Aga mida meie teeme? Kuidas kavatseme saavutada võidu? Konkreetselt 25 brigaad hõivas üle 10 asula ja nois lahingutes hukkus ametlikult 123 meest + lisaks umbes 70 jäid teadmata kadunuks. Ma ei räägi invlaiididest ja haavatutest. Praeguseks hetkeks on kõik need asulad uuesti loovutatud. Mille nimel hukkusid võitluskaaslased? Nižnõi Krõnkast ja Ždanovkast taanduti veel käsu alusel ja ilma lahinguta. Hõivasime, saatsime mehi mullatoidule, istusime kuukese ja ise läksime ära. Selle peale käed enam ei tõuse.
Riigi poolt on suhtumine veteranidesse väga hea, kui suhtled reaalsete inimestega (med teenindus, obl administratsioon juriidilised konsuldatsioonid). Ametnikud valdavalt toetavad ja aitavad millega suudavad. Protseduurid ise aga on ülibürokraatlikud. Et midagi saada või vormistada on vaja 150 kabineti läbi joosta + sama palju pabereid täita. Selles plaanis pole midagi muutunud.
