Venelased on elektroonilist sõjavõimet katsetanud mitmes viimases konfliktis ja neist õppetunnid kaasa võtnud.
Kui Venemaa liigutab oma Lääne ringkonda NATO külje alla uue armeeüksuse või paigutab kuhugi raketikompleksi, järgneb tihti loendus, kummal pool Venemaa piiri on parasjagu rohkem sõdureid või sõjamasinaid. Hoopis vähem saab tähelepanu asjaolu, et Venemaa on juba aastaid kulutanud suuri summasid elektroonilise sõjatehnika arendamisele. Nad on selles juba nii kaugele jõudnud, et USA meedias ilmuvad artiklid küsimusega, kas Venemaa hakkab selles valdkonnas Ameerikat üle mängima.
Täna tutvustab rahvusvaheline kaitseuuringute keskus (RKK) oma koosseisuvälise teaduri Roger N. McDermotti raportit Venemaa elektroonilise sõjapidamise võimetest ja arengutest. Uuringust selgub, et Venemaa ei ole NATO-st küll tehnoloogiliselt ette rebinud, kuid see-eest rakendab oma saavutusi sõjapidamises märksa paremini. Seetõttu võib näiteks NATO raketikaitsesüsteemidest vähe kasu olla, kui Venemaast elektroonilise sõjapidamise tehnika rakendamises maha jäädakse.
Uuring toob esile, et Venemaa armee peastaap on pikka aega otsinud n-ö sõjajõu kordistajaid, mis aitaksid neil kompenseerida nõrkust mõne kõrgtehnoloogilise vaenlase vastu. Moskva näib olevat jõudnud järeldusele, et NATO idatiiva pehme kõhualune peitub just elektroonilistes sõjavahendites. Siia alla kuulub kõik, mis puudutab sidesegamist, signaalluuret, radarite töö häirimist ja vastupidi – omaenda sõdurite, sõjatehnika ja luureinfo vaenlase eest kaitsmist.
Raporti autori Roger N. McDermotti sõnul ei saa siiski veel öelda, et Venemaa rebib tehnoloogiliselt NATO-st ette. „Nad ei ole investeerinud oma riigi teaduslik-, tehnilis- ja inseneribaasi laiendamisse,” sõnas ta Eesti Päevalehele. „Kõige võimekamatel NATO liikmetel on endiselt tehnoloogiline eelis.”
Siin tuleb suur aga: need liitlasriigid ei ole suutnud seda eelist sõjalistesse võimetesse üle kanda. „Venemaa on mõelnud oma elektroonilise sõjavõime üle süsteemsemalt ja liitnud seda teiste vahenditega, näiteks täppisrelvadega ning küber- ja psühholoogiliste operatsioonidega,” tõdes McDermott. „Selles vallas on NATO kindlasti maha jäänud.”
Vene armee hakkas elektroonilist sõjapidamist tähtsustama juba pea kümme aastat tagasi, kui president Vladimir Putin alustas mastaapset sõjaväe moderniseerimist. Praeguseks on elektroonilise sõja üksused Venemaa manööverbrigaadide loomulikud osad ja neis kõigis olemas. Vene maavägi ei teegi enam neid üksuseid kaasamata operatsioone.
Venemaa neljas sõjaväeringkonnas on kokku viis elektroonilise sõjapidamise üksust, üks selline kõigis ringkondades peale ühe, kus on selliseid brigaade kaks. Mõistagi on see Lääne ringkond, mille piiril asub NATO idatiival ka Eesti. Tula ja Kurski oblastis asuvad brigaadid koosnevad neljast elektroonilise sõjapidamise pataljonist ja ühest kompaniist. Neil on kasutada Vene kõige võimsamad elektroonilise sõjapidamise süsteemid, mille tegevusulatus küündib sadade kilomeetrite kaugusele.
Süüria kui katsepolügoon
Venemaal on olnud „mugavalt” kasutada hulk relvakonflikte, kus elektroonilise sõjapidamise võimeid katsetada ja arendada. Seda tehti juba esimeses Tšetšeenia sõjas, kus kasutati vahendeid tšetšeenide side segamiseks. Uuringus tuuakse esile, et sealt alates on Moskva nii järgmises Tšetšeenia sõjas kui ka Gruusia konfliktis ja Ukraina sõjas kogemusi omandanud ning saadud õppetunnid edukalt muudatusteks vorminud. Viimane suurem katsepolügoon on olnud Venemaa Süürias sekkumine.
„Venemaa elektrooniliste sõjapidamisvahendite Süürias kasutamise kohta saab teha mitu tähelepanekut. Esiteks olid need kasutusel selleks, et kaitsta oma vägesid ja toetada õhujõude,” seisab uuringus. „Teiseks: paljud süsteemid viidi Süüriasse eesmärgiga neid katsetada, et oma elektroonilist sõjapidamist edasi arendada.”
Näiteks viis Venemaa Süüriasse Khmeimimi õhubaasi ühe oma arenenuma segajasüsteemi Krasukha-4. Sellega suudetakse segada õhusõidukite radareid ja kaitsta oma lennukeid. Uuringu järgi toetus Süüria armee tugevalt venelaste Leer-3 droonidele, mis häirisid opositsioonivõitlejate sidepidamist.
„Paistab, et see süsteem ei suuda mitte ainult GSM-sidet segada, vaid ka mobiilidele vale-SMS-e saata,” kirjutatakse uuringus. „Vähem on selgust väidetes, et süsteem suudab tagada ligipääsu mobiilidesse, et saata valeraporteid ja teha kõnesid, mis kutsuvad allaandmisele.”
Tehnoloogia arengusse on Venemaa paigutanud miljardeid. 2009. aastal ühendati hulk kaitsetööstuse ettevõtteid ühte kontserni KRET, mis kuulub riigi omanduses olevasse Rosteci gruppi. Väidetavalt andis KRET 2014. aastal Vene armeele üle miljardi dollari eest süsteeme ja elektroonilise sõjapidamise varustust. Sellesama 2014. aasta jooksul suurenes KRET-i toodete müük 40%.
Venemaa armee edusamme peab siiski võtma paraja koefitsiendiga, ettevaatlikult tuleks suhtuda kõigesse, mida Venemaa väidab end suutvat. „Näiteks Süürias oli selge, et Venemaa ei suutnud kõiki oma õhuoperatsioone elektroonilise sõjavõimega kaitsta,” tõi McDermott näite. „Ainult üksikud lennukid olid selliste kaitsevahenditega varustatud. Mõned nende väited on infosõja osa ja suunatud ka Venemaale sisetarbimiseks.” Ka uuringus tuuakse esile, et Venemaa levitab klassikalisi valeuudiseid selle kohta, mida nad on suutnud oma elektroonilise sõjatehnikaga korda saata. Näiteks ringlesid uudised, kuidas Vene lennuk olevat 2014. aastal Musta mere kohal suutnud välja lülitada seal patrullinud USA sõjalaeva USS Donald Cook süsteemid.
Nõrk koht idatiival?
Niisiis arvab Moskva, et on leidnud NATO idatiiva nõrga koha, ja pöörab elektroonilise sõjavõime arendamisele suurt tähelepanu. NATO aga on liiga kauaks tukkuma jäänud ega ole õigel ajal avastanud, mis tegelikult toimub.
Raporti autori Roger N. McDermotti sõnul NATO alles alustab oma strateegiate, plaanide ja investeeringute ülevaatamist. Tema arvates on probleem selles, et Venemaa oht jõudis NATO-le korralikult kohale alles kolm aastat tagasi Ukraina agressiooniga. „Pole olnud piisavalt aega, et sellist strateegilist ümberkohandumist ellu viia. Elektroonilisele sõjavõimele vastuseismise NATO plaanidesse ja mudelitesse viimine võtab rohkem aega.”
Isegi pärast Gruusia sõda jäi Venemaa NATO-le partneriks. Kes siis ikka partneri tugevuste ja nõrkuste kohta kuigi tähelepanelikult uurib. McDermotti hinnangul oli seni, kuni Venemaad vastaseks peeti, NATO planeerimise põhirõhk üksikutel liitlasriikidel, kes pidid tegelema kõrgtehnoloogiast kaugel olevate võitlustega Afganistanis, Süürias, Iraagis. „Isegi neid võimeid, mis NATO-l on, pole katsetatud ega harjutatud kasutama selliste vastaste vastu, vähemalt mitte sellise intensiivsusega, nagu Venemaa seda teeb,” nentis McDermott.
Uuringu autor jõudis järeldusele, et Venemaa on teinud märkimisväärseid edusamme, et oma vastaste ees info- ja sidesõjas edu saavutada. Kui NATO idatiival peaks tekkima Venemaaga konflikt, lastakse esimesena käiku just elektroonilised sõjavõimed. „Selleks et Balti regiooni heidutustaset tõsta, peab NATO seal suurendama elektroonilise sõjatehnika võimalusi,” seisab raportis.
Seni on NATO siinne heidutus tähendanud rohkem liitlaste sõdureid ja sõjatehnikat. McDermotti sõnul ei peaks siia saadetavad jõud sisaldama ainult luuret, õhukaitset, logistikat ja tuletoetust, vaid ka elektroonilist sõjavõimet. „Liitlaste ja Balti riikide vahel tuleb jagada ka teadmisi ja tehnoloogiat, kuidas vägedega edukalt opereerida ka siis, kui vastane valitseb elektroonilist välja,” lausus ta. „Kohapeal olevad sõdurid on väga olulised, aga nad peavad olema varustatud võimega, et nende töö oleks üldse võimalik ja efektiivsem. Elektrooniline sõjavõime on kindlasti valdkond, millele peame palju rohkem tähelepanu pöörama.”
Venemaal on autoritaarne eelis
Kui ühe inimese ainuvõimu all oleval riigil nagu Venemaa saab üldse olla NATO-suguse sõjalise liidu ees mingit positiivset eelist, siis ongi see just autoritaarsus. Laias plaanis ei pea Venemaa juhid maadlema parlamendi järelevalvega ega pidama teiste poliitikutega eelarve üle kurnavaid läbirääkimisi. Roger N. McDermott rõhutas, et NATO koosneb pea 30 iseseisvast riigist, millel on kaitsearenguga omad plaanid, mis tuleb kõigi liikmesriikide vahel koordineerida.
„Aga ei saa öelda, et Venemaa riigikaitses ei ole võimuvõitlust ega pingeid. Eri valdkonnad võitlevad sama piruka eest ja tähelepanu, mida saab elektrooniline sõjavõime, on osalt selle valdkonna juhtide lobitöö tulemus,” selgitas McDermott. „Kui elektrooniline sõjavõime saab maaväe ja teiste väeliikide kõrval eraldi koha, nagu raportis ennustame, siis nende mõju ainult suureneb.”