Läheb vist juba nö 'surnud hobuse peksmiseks', aga M. Kiili on kommenteerinud:
https://www.err.ee/1609852005/meelis-ki ... iitikavaba
Alljärgnev lõik on päris hea:
Aga siin ma saangi aru, et ei saada aru, mis asi on jõukohane riigikaitse ja millise kahju ta tegelikult tegi. Me läksime ressursipõhiseks. Ma toon näiteks Soome: Soomel ei ole olnud väga kõrged kaitsekulud, aga nad on metoodiliselt läbi töötanud kõik kontseptsioonid, nad on väga ilusti pikaajaliselt lahti arutanud oma võime arengut. Meil seda ei ole. Seesama jõukohane riigikaitse läks ressursipõhiseks, ressurss hakkas määrama, mitte see vajadus.
Aga kujutage nüüd ette, rahuajal on teil üks ressurss, sõja ajal, vaadake, milline oli ressurss Ukraina relvajõududele rahuajal ja milline ta nüüd on. Me peame seda ju ette nägema. Me ju räägime, et me oleme reservidel põhinev. See tähendab seda, et kui reservid kutsutakse siia, on nii struktuurid kui ka nendele struktuuridele vajaminev varustus ja rahaline või materiaalne osa oluliselt suurem. Riik vaadatakse ümber, riigi ressursid vaadatakse ümber ja nii edasi ja nii edasi.
OF-7 justkui vihjaks, et reservis olevad üksused on rahuajal struktuuris justkui "tasuta"? Siililegi selge, et sõja ajal on ressurss teine, aga ka reservi üksuste tekitamine ja seal olevate üksuste lahinguvalmiduse(!) alalhoidmine ei ole triviaalne probleem. Ja mitte niiväga rahalises mõttes, vaid peamiselt inimvara mõttes. M. Kiili jutust jääb mulje, nagu oleks laual valik tekitada nt 70 000 inimesega vägi, sest noh "sõja ajal on pappi küll, kutsume lihtsalt reservi relvile ja tuld, Maria!". Seda, et peame reservstruktuuri regulaarselt õppustele kutsuma, samal ajal tagades väljaõppe kvaliteedi nii ajateenijatele kui ka reservväelastele, ei ole justkui teema?
Lisaks, mõte, et ressursiraam ei kehti eksistentsiaalsete ohtude vastu, on parimal juhul filosoofiliselt huvitav. Siin on vist ikkagi teatud määral reaalsusest irdumine toimunud.