A4 kirjutas:Veel mõni sõna demokraatiast, talupoegkonna hävitamisest tagamaadest ja tsaari-Venemaa suutmatusest või suutlikkusest.
Jõukama talupoegkonna hävitamine ei olnud teps mitte järjepidev ja pidevalt toimunud poliitika alates 1917. aasta oktoobrirevolutsioonist. Kodusõja ajal üldiselt ei üritatud maal mingit sügavat sotsiaalset revolutsiooni läbi viia, vaid eelkõige toimus talupoegade rõhumine läbi sundmobilisatsioonide ja toiduainete rekvireerimiskampaaniate Punaarmee ja linnaelanikkonna toitmiseks. Pärast kodusõja lõppu kuulutati välja NEP, misläbi keerati kruvisid lõdevamaks kogu majanduses, eriti aga põllumajanduses. Ja oh imet – kohe, kui (põllu)majanduses pöörduti tagasi vaba turu ja eraettevõtluse algete juurde, lõppesid koheselt näljahädad ja toiduainete puudus, kauplused ja turud olid äkitselt kaupa täis, talupoegkond hakkas rikastuma, taastus viljaeksport välismaale – ühesõnaga, suurel osal tollase Nõukogude Liidu tollasest elanikkonnast oli põhjust seda aega üldiselt hea sõnaga meenutada, eriti võrreldes 1920. aastatele eelnenud ja järgnenud aastatega. Erinevalt Kapten Trummi poolt väidetust olid kollektiviseerimine ja industrialiseerimine (1. viisaastak) tegelikult täiesti paralleelsed ja omavahel tihedalt seotud protsessid, mis algasid mõlemad kuskil 1928.-1929. aasta paiku. Intensiivse industrialiseerimise (mille lõpptoodang oli kokkuvõttes oli suures osas sõjaotstarbeline või vähemalt n-ö kahese kasutusega nagu näiteks põllumajandustraktor/suurtükiveduk, sest NEP-i aegsed tarbekaubad kadusid suures osas turult pikaks ajaks ära) tarbeks oli tööstusesse lühikese ajaga suunata massiliselt täiendavaid ressursse ja välisvaluutat Läänest seadmete ostmiseks, mida reaalselt oligi 1920. aastate lõpul võtta eelkõige talupoegadelt ekspordiks suunatava vilja jt toiduainete näol.
Mille peale ma lärmi tõstsin, oli väide eelmises postis:
1941. aastale eelnenud aastakümne jooksul muudeti hiiglasliku sõjatööstuse huvides kogu vaba talupoegkond nälgivateks pärisorjadeks, hävitati miljoneid talupoegi, suretati kümnete tuhandete tankide, lennukite ja suurtükkide nimel välja kogu kergetööstus – ja siis suudeti see kõik koos hiiglaslike maa-alade ja miljonite inimelude hinnaga vaid paari kuuga kaotada.
Tegelikkuses käis talupoegade näljutamine juba kodusõjast alates sundrekvireerimise, "bantiitide toetamise eest" seina äärde paneku ja saja eri asjaga.
Pole vist raske arvata, kellelt seda vilja ja hobuseid võtmas käidi, nn kehvikud need olla ju ei saanud.
Seda, et maal neid ei toetatud, said kommunistid aru üsna pea.
Väga tõhus meetod oli vilja äravõtmine nii, et seemnevilja ei jäänud. Protsessile keerati powerit pidevalt juurde ja see tipnes 30ndate alguse näljahädaga.
Looduslikest oludest tingitud ikaldused (ja tükati näljahädad) on Venemaa looduslikes oludes paratamatud (vähemalt tollase põllumajanduse taseme juures).
Kui tähele panna, siis kui punased "reformid" põllumajanduses olid ellu viiidud, siis 30ndate teisel poolel (kus vajati samuti välisvaluutat, sõjatoodangut jne) enam näljahädasid polnud ehk konstruktsioon tohutu relvatootmise (mis käis justnimelt 30ndate teisel poolel) all nälgivatest talipoegadest ei ole õige.
Industrialiseerimiseta sellises mahus (selle rahvalik hind on mõistagi kahetsusväärne) oleks NSVL Saksamaa käest 1941 fataalselt tappa saanud.
Poleks olnud tööstuslinnu ja elektrijaamu Siberis (seesama "sügavus"), poleks olnud sõjatööstust ja poleks olnud infrat selle "rahvaste rände" korraldamiseks 1941 suvel-sügisel.
Sakslased oleks vallutanud Venemaa arenenud ehk Euroopa-osas asuva tööstuspotentsiaali ja sellega oleks NSVL lips läbi olnud.
Tüüpselt leierdatakse NSVL võidu põhjusena territooriumi sügavust, vene talve ja suurt rahvaarvu.
NSVL võidu peamine võti oli säilitada sõja jätkamiseks ja võitmiseks vajalik sõjatööstuslik potentsiaal)ning võime suruda elanikkonnale peale tingimusi, mis valge ilma pannuks ammugi rahulepingut allkirjastama).
Seega on ainetu konstrueerida mingid seoseid "olnuks Venemaa demokraatlik, siis poleks vaja olnud industrialiseerimist ja relvamägesid".
Peagi tekkis areenile Saksamaal, kes just polnud väga demokraatlik enam ja omas vallutusambitsioone ning asus end kiirelt relvastama.
See, et Venemaa oleks demokraatlikuna paremini vastupanu sakslastele (või kellele iganes) osutanud, pole tõendatav suurt millegagi.
Enne 1917 ajas ka üks tappasaamine teist taga. Polnud see vene armee ka tsaariajal eriti edukas midagi.
Kui 1905 sai Venemaa maismaal Jaapanilt selgelt lüüa (meresõda piinlik meenutadagi), siis 30ndate piiritülides Kaug-Idas loputas juba NSVL vastast.
Kokkuvõte: üpris vähevõimalik, et demokraatlik riigikord 1917-1941 aidanuks NSVL-l tulla II maailmasõjas paremini toime, kui vastaseks on efektiivne ja agressiivne diktatuur Saksamaal. Ei ole ka tõsi, et demokraatlikud riigid demokraatia lipu all üksteist abistama tormasid. Inglased päästsid 1940 juba oma nahka (eelkõige lennuväge) ja Churchillil kulus ikka tükk vaeva enne kui Roosevelt reaalselt liigutama hakkas. Probleem algas peale sellest, et kodusõja lõpuks oli Venemaa üks ära rüüstatud ja pankroti äärel olev agraarmaa.
