Re: Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem
Postitatud: 29 Mai, 2014 17:56
Mõned mõttes seoses selle „probleemiga“, et kaitseminister jt riigijuhid räägivad vaid NATO kollektiivkaitsest ja vaene kaitseväe juhataja üksinda räägib esmasest iseseisvast kaitsevõimest. Esiteks, kuidas läheb sellise paradigmaga kokku sellise pealkirjaga hiljutine artikkel Briti meedias?: http://www.thetimes.co.uk/tto/news/worl ... 096746.ece
Kui nüüd iroonia kõrvale jätta, siis võiks siinkohal küsida, et kas meie esmase iseseisva kaitsevõimega on midagi sellist lahti, et sellele praegusel hetkel pidevalt rõhuma peab? Või kas kellelegi tundub, et Eesti elanikkond on kaotanud usu esmase iseseisva kaitsevõime toimimisse, et seda peab hakkama üle kordama? Hiljutised avaliku arvamuse uuringud (http://www.kaitseministeerium.ee/et/ukr ... gikaitsele) viitavad pigem, et selle teemaga on meil kõik hästi. Kui kaitseminister, president, peaminister jt hakkaksid kõik korraga kirema, et „oluline antud hetkel on eelkõige iseseisev kaitsevõime“, siis annaks see ilmselt nii siseriiklikult kui ka potentsiaalsele vaenlasele signaali, et meil on midagi tõsist lahti nii esmase iseseisva kaitsevõime ja selle usutavusega, kui ka NATO kollektiivkaitse toimimisega.
Reaalne elu on täna õnneks siiski selline, et kõik meie riigikaitse peamised valikud – liitumine NATO-ga ja tegevus NATO-s, ajateenistuse ja reservarmee säilitamine, kaitsekulude tõstmine tasemele 2% sisemajanduse kogutoodangust, lõviosa senistest suurhangetest, on osutunud ainuõigeteks lahendusteks, kus polegi nagu midagi eriti krititseerida. Olen nõus, et üksuste reageerimisaja küsimusega tuleb tegeleda, aga olgem ausad – võrreldes nende „valikutega“ ja probleemidega, mille ees seisavad praegu näiteks Läti ja Leedu, on tegemist teise- või kolmandajärguliste tehniliste küsimustega. St. tuleb natukene nuputada, kuidas parandada reageerimiskiirust, kuid meil ei ole täna selliseid põhimõttelisi probleeme ja küsimusi, et puudu on suurem osa üksuste tabelrelvastusest, või pole reservväelasi, või üksuseid endid, või pole selge, kui palju raha riigikaitsesse üldse eraldatakse.
NATO-st ja kollektiivkaitse toimimisest rääkides on olukord selline, et ega üldiselt keegi eriti siiski ei kahtle, et NATO kollektiivkaitse Vene agressiooni korral toimiks. Ka Kremli-meelsed analüütikud (kes muidu peavad NATO-t iganenud asjaks, mis tuleks laiali saata) on üldiselt siiski selgelt välja öelnud, et NATO-ga otsekonfrontatsiooni astuda Putin ei taha ega julge. Riskiks on pigem see, et Putin & co – kellel on ümbritsevast maailmast tekkinud niigi juba üsna moondunud ettekujutus – võivad ühel hetkel jääda usukuma omaenda luule sellest, et Lääs on nõrk, NATO lagunemas ja oma liikmetele ta appi ei tule, et võivadki nt Balti riikide vastu agressiooni korraldada. Kasvõi selleks, et NATO mitte-reageerimise korral kaotakski NATO oma usalduväärsuse ja sellega ka sisulise eksistentsi.
Sellises olukorras ongi mõistlik sõnaselgelt välja öelda (eelkõige on see suunatud Kremlile), et NATO kollektiivkaitse toimib endiselt, ja kinnitada seda praktiliste tegevustega, nagu näiteks õhuturbehävitajate arvu mitmekordistamine ning USA kasvõi sümboolse suurusega üksuste paigutamine Balti riikidesse ja Poolasse. Loomulikult on nelja Taani hävitaja ja 150-mehelise USA kergejalaväekompanii puht-sõjaline panus üsna olematu (kuigi nt neli ööpäevaringses valmisolekus olevat hävitajat on igasuguste provokatsioonide ja jõudemonstratsioonide vastu efektiivsem rohi, kui 100 hangaarides konutavat Rootsi „iseseisva kaitsevõime“ hävitajat, mille pilootidel on kõigil viiepäevane töönädal ja 8-tunnine tööpäev). Poliitiliselt ja strateegiliselt on nende üksuste kohalolekul aga vägagi suur tähendus (ja sel tasemel poleks tähendus suurem, kui kompanii asemel oleks pataljon või brigaad), kuna Eestit sõjaliselt rünnates satuks Venemaa üsna automaatselt konfrontatsiooni NATO võimsaima liikmesriigiga. Riski tappa lahingus kasvõi paar USA sõdurit on piisavalt suur, et Kreml selle peale välja ei lähe.
Kui rääkida ajaloolistest paralleelidest, siis mis kasu oli meile 1939. aastal iseseisva kaitsevõime raames välja arendatud eeskujulikust mobilisatsiooni-, reageerimis- ja katteüksuste süsteemist, kui täielikult oli unarusse jäetud riigikaitse teine oluline põhialus – liitlassuhete loomine Lääne demokraatiatega, kes Vene (või Saksa) agressiooni korral oleksid pidanud appi tulema? See riigikaitse valdkond jäeti tollal teadlikult unarusse ja otsustati selle asemel rõhuda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelisele antagonismile – mis toimiski täpselt nii kaua, kuni need kaks kolli omavahel (meie arvelt) kokku ei leppinud. MRP + meie tollase juhtkonna kapitulantlikud otsused viisidki selleni, 1939. aastal osutus kogu eelnev 20 aasta kaitseväe arendamine kasutuks ja mahavisatud asjaks, mille toimivust reaalsetes oludes järele ei proovitudki.
Kui nüüd iroonia kõrvale jätta, siis võiks siinkohal küsida, et kas meie esmase iseseisva kaitsevõimega on midagi sellist lahti, et sellele praegusel hetkel pidevalt rõhuma peab? Või kas kellelegi tundub, et Eesti elanikkond on kaotanud usu esmase iseseisva kaitsevõime toimimisse, et seda peab hakkama üle kordama? Hiljutised avaliku arvamuse uuringud (http://www.kaitseministeerium.ee/et/ukr ... gikaitsele) viitavad pigem, et selle teemaga on meil kõik hästi. Kui kaitseminister, president, peaminister jt hakkaksid kõik korraga kirema, et „oluline antud hetkel on eelkõige iseseisev kaitsevõime“, siis annaks see ilmselt nii siseriiklikult kui ka potentsiaalsele vaenlasele signaali, et meil on midagi tõsist lahti nii esmase iseseisva kaitsevõime ja selle usutavusega, kui ka NATO kollektiivkaitse toimimisega.
Reaalne elu on täna õnneks siiski selline, et kõik meie riigikaitse peamised valikud – liitumine NATO-ga ja tegevus NATO-s, ajateenistuse ja reservarmee säilitamine, kaitsekulude tõstmine tasemele 2% sisemajanduse kogutoodangust, lõviosa senistest suurhangetest, on osutunud ainuõigeteks lahendusteks, kus polegi nagu midagi eriti krititseerida. Olen nõus, et üksuste reageerimisaja küsimusega tuleb tegeleda, aga olgem ausad – võrreldes nende „valikutega“ ja probleemidega, mille ees seisavad praegu näiteks Läti ja Leedu, on tegemist teise- või kolmandajärguliste tehniliste küsimustega. St. tuleb natukene nuputada, kuidas parandada reageerimiskiirust, kuid meil ei ole täna selliseid põhimõttelisi probleeme ja küsimusi, et puudu on suurem osa üksuste tabelrelvastusest, või pole reservväelasi, või üksuseid endid, või pole selge, kui palju raha riigikaitsesse üldse eraldatakse.
NATO-st ja kollektiivkaitse toimimisest rääkides on olukord selline, et ega üldiselt keegi eriti siiski ei kahtle, et NATO kollektiivkaitse Vene agressiooni korral toimiks. Ka Kremli-meelsed analüütikud (kes muidu peavad NATO-t iganenud asjaks, mis tuleks laiali saata) on üldiselt siiski selgelt välja öelnud, et NATO-ga otsekonfrontatsiooni astuda Putin ei taha ega julge. Riskiks on pigem see, et Putin & co – kellel on ümbritsevast maailmast tekkinud niigi juba üsna moondunud ettekujutus – võivad ühel hetkel jääda usukuma omaenda luule sellest, et Lääs on nõrk, NATO lagunemas ja oma liikmetele ta appi ei tule, et võivadki nt Balti riikide vastu agressiooni korraldada. Kasvõi selleks, et NATO mitte-reageerimise korral kaotakski NATO oma usalduväärsuse ja sellega ka sisulise eksistentsi.
Sellises olukorras ongi mõistlik sõnaselgelt välja öelda (eelkõige on see suunatud Kremlile), et NATO kollektiivkaitse toimib endiselt, ja kinnitada seda praktiliste tegevustega, nagu näiteks õhuturbehävitajate arvu mitmekordistamine ning USA kasvõi sümboolse suurusega üksuste paigutamine Balti riikidesse ja Poolasse. Loomulikult on nelja Taani hävitaja ja 150-mehelise USA kergejalaväekompanii puht-sõjaline panus üsna olematu (kuigi nt neli ööpäevaringses valmisolekus olevat hävitajat on igasuguste provokatsioonide ja jõudemonstratsioonide vastu efektiivsem rohi, kui 100 hangaarides konutavat Rootsi „iseseisva kaitsevõime“ hävitajat, mille pilootidel on kõigil viiepäevane töönädal ja 8-tunnine tööpäev). Poliitiliselt ja strateegiliselt on nende üksuste kohalolekul aga vägagi suur tähendus (ja sel tasemel poleks tähendus suurem, kui kompanii asemel oleks pataljon või brigaad), kuna Eestit sõjaliselt rünnates satuks Venemaa üsna automaatselt konfrontatsiooni NATO võimsaima liikmesriigiga. Riski tappa lahingus kasvõi paar USA sõdurit on piisavalt suur, et Kreml selle peale välja ei lähe.
Kui rääkida ajaloolistest paralleelidest, siis mis kasu oli meile 1939. aastal iseseisva kaitsevõime raames välja arendatud eeskujulikust mobilisatsiooni-, reageerimis- ja katteüksuste süsteemist, kui täielikult oli unarusse jäetud riigikaitse teine oluline põhialus – liitlassuhete loomine Lääne demokraatiatega, kes Vene (või Saksa) agressiooni korral oleksid pidanud appi tulema? See riigikaitse valdkond jäeti tollal teadlikult unarusse ja otsustati selle asemel rõhuda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelisele antagonismile – mis toimiski täpselt nii kaua, kuni need kaks kolli omavahel (meie arvelt) kokku ei leppinud. MRP + meie tollase juhtkonna kapitulantlikud otsused viisidki selleni, 1939. aastal osutus kogu eelnev 20 aasta kaitseväe arendamine kasutuks ja mahavisatud asjaks, mille toimivust reaalsetes oludes järele ei proovitudki.
- see, mis lõpuks loeb, on boots on the ground 