www.militaar.net

Lemet kirjutas:Neidsinaseid naatriumiga klappe sai treida küll...algselt oli hirm, et sai liigselt maha võetud, aga tegelikuses kestsid päris pikalt. Eks see sihuke katse-eksitusprojekt oli, aga eluaegsete muhu saare motoristide teadmiste-kogemuste toel loodud aretis andis üllatavalt hea tulemuse, nii võimekuse kui ka kestvuse osas.

Ralli-Ladadele tehti mäletamist mööda Ikaruse klappidest uued sisse.

Et suuremad klapid sisse tehti, see käis "Pushkadel" asja juurde, 408 puhul ei oska kaasa rääkida, isiklik kogemus liiga väike. 408 ja Gaz- 21 puhul tean kaasa rääkida ainult niipalju, et pöördeid need motod ei kannatanud. Vähegi pikema parempoolse pedaali allhoidmise järel lahmas õli lahinal. Volga puhul just vända tagumine ots, sest seal polnud simmer vaid rasvanöör (viimaste tootmisaastate omadel oli vist juba simmer). Korralikult näpitud mootorite puhul polnud tühikäiku ollagi (minu 1,3 tsäuglil hakkas tühikäik 2000-st pöördest, 2 Weberit peal ja siis kah veel köhis ja tatistas). Vänta kannatas lihvida esimesse remontmõõtu (ajutiselt), sest pööretel lendas see lihtsalt pooleks. Kilovatte arvatavalt 80 +. Surveastme tõstmine annab madalatel pööretel väänet kõvasti juurde (kolvid koos kepsudega), kõrgematel väga juurde ei tule (kui kütuserõhku ei tõsta), küünlad on kogu aeg valged, segu lahja ja pikapeale põletab kolbidele augud sisse. Igapäevane põlveotsas nikerdamise praktika . Ka pole mõtet tehasemootoril pöördeid kõrgemaks ajada (kui muid vidinaid ei näpi), kõrgetel pööretel kaob jõud lihtsalt ära. Küll annab jõudlusele tuntavalt juurde tehase valujääkide kõrvaldamine kaanest ja sisse-väljalaske kolledest (ma ei räägi portimisest).

jackpuuk kirjutas: Vänta kannatas lihvida esimesse remontmõõtu (ajutiselt), sest pööretel lendas see lihtsalt pooleks.

Väntvõllid purunesid pärast remontmõõtu lihvimist tavaliselt seetõttu, et lihvimisel tekitati väntvõlli kaeltele teravad servad, mis toimisid pingete kontsentraatorina. Sealt hakkas arenema pragu, kuni võll murdus.
Samal põhjusel on tulnud Margolini püstolitele uusi lööknõelu treida.

Spetsid teadsid omalajal rääkida, et esimese remondiga vänt "pushkal" veel kestab, edasine tähendab täiesti laiali mootorit. Küll aga tõsteti see vänt tavasigulli aiste vahele (näiteks teise remondiga) ja kestab küll. Tuleb meelde, kui sellel 1,3 -l kolksu sisse lasksin ja vända lihvimisse viisin. Mingi vene mutt oli seal vastuvõtus. Enne mind andis mingi meesterahvas 05-e vända lihvimisse, mutt pani lipiku külge ja viis vända taharuumi. Tuleb mutt siis tagasi ja küsib: "Mis tjeil olji?" Siguli väntvõll oleks vaja lihvida (see oli mul torukotis, mäletate vast selliseid).
Nu dostavai.
Dastal.
Mutil ronivad silmad pealaele nagu krabil ja pühib taharuumi, tagasi kapates on eelmine väntvõll käes, virutab selle kolksuga letile ja ütleb: "Vot sjee on Ziguli vjäntvõll, aga mis kjuuradi pulka sjina mulle topid?".
Ma siis vastu, et see on sportmootori väntvõll.
Njoo vot, njii pjidanud jutlemagi, mitte Ziguli vjäntvõll .

Lihvitud see siiski sai ja täitsa esimese remondi mõõtu. Olid ikka ajad!

Väntvõllid purunesid pärast remontmõõtu lihvimist tavaliselt seetõttu, et lihvimisel tekitati väntvõlli kaeltele teravad servad, mis toimisid pingete kontsentraatorina. Sealt hakkas arenema pragu, kuni võll murdus.
Samal põhjusel on tulnud Margolini püstolitele uusi lööknõelu treida.

Eip, põhjuseks pidada olema, et liigse ülelihvimise järel jääb võll nõrgemaks ja hakkab painduma.
Ülelihvitud võllidega mootoritel, millel ajab väntvõll otse ringi õlipumba sisehammasratast (Samara mootor on taoline nt), väljendub tavakasutuses see tavaliselt selles, et väntvõlli esimene, küllalt pikk ots hakkab kergelt viskama (läheb vähe tsentrist välja) ja kulutab suht kiiresti õlipumpa.

Ei oska öelda, palju siin mõjutab vänta tootmise tehnoloogia, minumeelest oli 2101 tüüpi võll malmist valatud, 412 võll aga sepistatud terasest.
412 väidetava originaali BMW M10 seeria mootori väntvõll on muide ka valatud. Sepistatud väntvõll on tunduvalt tugevam, aga ka raskem.

Kapten Trumm kirjutas:

Väntvõllid purunesid pärast remontmõõtu lihvimist tavaliselt seetõttu, et lihvimisel tekitati väntvõlli kaeltele teravad servad, mis toimisid pingete kontsentraatorina. Sealt hakkas arenema pragu, kuni võll murdus.
Samal põhjusel on tulnud Margolini püstolitele uusi lööknõelu treida.

Eip, põhjuseks pidada olema, et liigse ülelihvimise järel jääb võll nõrgemaks ja hakkab painduma....

Siinkohal jagaks siiski ksf. EOD arvamust.
Olles lihvinud mõned kaasaegsemate veokite (1500Nm) väntvõllid, siis kinnitaks, et meie "seppade" lihvitud võllid lähevad õige kiiresti pooleks.
Originaalis on kõik võllikaela servad lihvitud kumeraks, paari millimeetrise raadiusega.
Peale lihvimist kenasti 90 kraadise nurga all ja paarikümne tuhande km järel samast randist pooleks. Soome sepa lihvitud võll jäi kestma, mainis ka seda pingete kontsentreerumise teemat.
Miks peale esimest seerias kandilise akendega reaktiivreisu lennukit Comet, tehti järgnevad ümmargused?

head uut,
a.

edit: vanadusest ja uuest aastast põhjustet lugemisvead

Kurikuulus on Honda 2,3 moto vänt, peale lihvimist on max 30 tuhat. siis on pooleks. Võimaluse korral paigaldatakse 2,2 moto, pommikindel, sama võimsuse (või isegi suuremaga) ja 2,3-le pole juppe võtta.

Ksf hulgus vist ikka vastandus ksf Kapten Trumm´i arvamusele.
Aga Ukraina teemas oli juttu soomukist BTR-40.
Jah, iganenud masin. Veoauto GAZ 63 kandva soomuskorpusega modifikatsioon.
Samas, esirattaga TT miinile sõites viskaks tõenäoliselt "nina" minema, kuid meeskond pääseks. Tagaratas pöörleks otsesõidul esiratta jäljes. Juhitava fugassi plahvatusel masina all oleks küll asi nutusem.
Omal ajal vaatasin SOR "katakombide" peal seisnud, poolrüüstatud BTR-40 soomuskorpust selle pilguga, et sellest saaks ideaalse masina kuni paarikilose lõhkelaenguga lõhkekeha vedamiseks kui korpus seestpoolt tugevdada ühe rea (lahingusektsiooni ja juhiruumi vahe kahe rea) raudteeliipritega ja lahingusektsiooni ülaluugid jätta kinni, kuid lukustamata.
Aga reaalsus sai kahjuks võitu. Keegi poleks neid "kopikaid" raatsinud masina taastamisele ja ümberehitusele raisata.

Jõgeva kaitseliitlastel oli minu mäletamist mööda kunagi üks sõitev BTR-40.

Kapten Trumm kirjutas:

Väntvõllid purunesid pärast remontmõõtu lihvimist tavaliselt seetõttu, et lihvimisel tekitati väntvõlli kaeltele teravad servad, mis toimisid pingete kontsentraatorina. Sealt hakkas arenema pragu, kuni võll murdus.
Samal põhjusel on tulnud Margolini püstolitele uusi lööknõelu treida.

Eip, põhjuseks pidada olema, et liigse ülelihvimise järel jääb võll nõrgemaks ja hakkab painduma.
Ülelihvitud võllidega mootoritel, millel ajab väntvõll otse ringi õlipumba sisehammasratast (Samara mootor on taoline nt), väljendub tavakasutuses see tavaliselt selles, et väntvõlli esimene, küllalt pikk ots hakkab kergelt viskama (läheb vähe tsentrist välja) ja kulutab suht kiiresti õlipumpa.

See hammakas on 08l ju nii raamsaale lähedal See jõud peaks suht meeletu olema mis vända ära väänab nii lähedalt. Või vänt nii pehme et see laguneks niisama töö käigus. Klassikalisel VAG konel saab õlipump jõu üle hammasrihma, no kuidagi ei usu et hammasrihm elab pooltki sellise jõu üle mis vändaotsa kõveraks ajab.

Ometi vanadel mootoritel pahatihti need väntvõlli otsad viskavad. Arvan seepärast, et metall väsib.

IZ Planeta Sport 350, mäletab keegi sellist ja selle eripärasid?

Oiiiiii, kui pikk jutt sellest saama.

Ikka mäletan...vennatapja sihandne, kukkus külili või selili, ikka käis edasi. Kollane ja kuri...

Muide kui rääkida 80-ndate keskpaigast, siis näiteks vormelitele tehti juba selliseid kunstiteoseid:

Lemet kirjutas:Ikka mäletan...vennatapja sihandne, kukkus külili või selili, ikka käis edasi. Kollane ja kuri...

Mul oli selline isend, üks päris tootmise algusest, raami number oli 1086 mille ees veel õite mitu nulli. Väidetavalt oli mootoriks litsensi alusel valmistatud Yamaha 350. Mis võib ka üsna tõenäoline olla. Mikuni karpa, süütemängu firmat enam ei mäleta (igatahes mitte kodumaine toodang), spido oli miilides, lülitid ingliskeelsete kirjadega. Paaki käis puhas bensiin, istme all oli 2 liitrine õlipaak ja vända otsas õlipump. Õli doseeriti karpasse. Rehvide mõõtu ei mäleta enam (esimene ja tagumine olid erinevad), aga muudel nõuka tsiklitel selliseid polnud ning nende leidmine oli tõsine probleem (ja neid ikka kulus ). Järgmine suur probleem oli 12 volti elektrisüsteem (tol ajal andis vastavat akut leida). Kui vähegi õieti mäletan. siis kolvi asenduseks oli võimalik see teha 412 või 53 kolvist. Tol ajal oli see konkurentsitu pill mineku poolest (meite mail muidugi). Esimese pealt teisele laksates tõmbas noka lendu (Jawa tegi seda ainult kahekesi seljas olles). Selle tõttu pidi tagaratta kodarate pingusel silma peal hoidma (enda kurb kogemus, kui tõmbas rummu kodarate sees ringi hetkel kui nokk maast lahti kerkis, edasist võite juba arvata, päris valus oli ). Kas juhus või seaduspärasus (sellele oli ette nähtud vähemalt 93 bensiin), aga korra olin sunnitud 76 paaki valama, 93-e tilk oli veel põhjas, sihtkohas peale paaritunnist seismist enam käima ei läinud. Lähemal uurimisel avastasin, et ujuk upub ära. Kraan kinni ja lükates sain käima. Koju oli selleks hetkeks vana jälle kanistrid täis villinud ja enam probleemi ei esinenud. Änksa riistapuu oli ajastus, hilisem punane sama nimetusega riistapuu oli algsetega võrreldes punnvõrr, 5 hobest vähem ja raskem kah lisaks.