www.militaar.net

Üks eesti keeles tegutsev troll saatis mulle sellise artikli. Palju neist väidetest ka tõsi võib olla?

Что дала людям советская власть СССР

http://live-imho.livejournal.com/539771.html

Kõigi selliste artiklitega on lugu nii, et jah, Tsaari-Venemaal ei olnud 8-tunnist tööpäeva ja see kehtestati kõigile maailmas esimesena tõesti bolševike poolt 1917, aga see oleks mõne aasta jooksul tulnud nagunii. Prantsusmaal näiteks 1919 ja mitte inspireerituna Nõukogude Venemaast. Läänes jõudis võitlus töötingimuste eest kõigi nende tulemusteni, mis praegu kehtivad (sh. asjadeni, milleni NSVL kunagi ei jõudnud), aga ilma terrori ja koonduslaagriteta.

Samas NSVL-is kehtis hulk töötajate õiguste piiranguid, mida Läänes ei tuntud (näiteks tööle suunamine).

huvitun kirjutas:Üks eesti keeles tegutsev troll saatis mulle sellise artikli. Palju neist väidetest ka tõsi võib olla?

Что дала людям советская власть СССР

http://live-imho.livejournal.com/539771.html

"10. Право на свободное высказывание своих взглядов по всем проблемам современной жизни страны. Впервые в мире."

No ma ei tea....

Ma nii kaugele ei jõudnud lugemisega

Some kirjutas: "10. Право на свободное высказывание своих взглядов по всем проблемам современной жизни страны. Впервые в мире."
No ma ei tea....

Kas just esimesena maailmas aga tõesti - kes keelas välja öelda mida asjast arvasid? Iseasi oli vast see, et sellel olid tagajärjed (kuni seina äärde panemiseni...)

Vaatasin, kuidas venelased ise kommenteerivad ja toon näiteid. Jätan välja vikipeedial tugineva arutluse, kes ikka esimesena 8-tunnise tööpäeva kasutusele võttis. Ja muidugi stalinismiohvrite kõrvutamise Ameerikas mahanotitud indiaanlastega.

Beloborodov: Kasahstan, kogu Baltikum, Turkmeenia, selgelt võitsid lahkulöömisest. Ka Valgevenes elatakse paremini, kui Venemaal.
Kaotasid N.Liidu krahhist aga Venemaa regioonid. Ainult Moskvas elatakse hästi ja Tšetseenias kah.
VASTU VAIELDA KEEGI EI PROOVI.

Greenvagon: Autor pole Liidus ilmselgelt ise elanud. Näiteks Liidus ööklubisid põhimõtteliselt polnud. Oli küll kohvikuid, restorane, diskoteeke.

Krest77: Alumine foto on Baltikumi mingist valuutabaarist. Ka praegu on Brestis üks sihuke alles.

Scifi11: 5 miljoni elanikuga Leningradis oli 80ndate algul üksainus diskoteek, mis asus noortepalees.

Rahva Sõber: 8-tunniseid tööpäevi ei mõelnud sovjeedid välja.
Kui Liidus oli õigus eluasemele, siis see ei tähenda, et eluase olnuks kõigil. Ilma korterita inimesi oli rohkem, kui praegu.
Kui N.Liidus polnud töötuid, siis see ei tähenda, et igaüks saanuks tööd vabalt valida. Kaugeltki kõik polnud baleriinid ega kosmonaudid. Hall mass tegi töid, mille leidmine pole praegugi probleemiks. Mina olin näiteks autojuht, hiljem sõjaväelane. Kumbki neist töödest pole praegugi defitsiitne.
Aitab sanatooriumijurast! Mina ei näinud 30 aasta jooksul kordagi, et keegi oleks sanatooriumi sõitnud.
Näpuotsaga kohvikuid ja baare küll oli, aga järjekorrad neis pikad ja teenindus allapoole arvestust.
Teadus ja tehnika mõistagi õitsesid! Miskipärast kartul võeti käsitsi üles, peamiselt linnaelanike kätega.
Lühidalt, meenutasime tänapäevast Pakistani, millel kah raketid ja lahingulennukid olemas, aga kus kraanist vett ei tule.

Lugesin kommentaarid lõpuni.
8.leheküljel siiski vaidleb keegi Lidia Krõlova ülalviidatud "Beloborodoviga". Ja nimelt nii:
Turkmeenia ja Kasahstani kohta usun.Turkmeenias on gaasi rohkem kui Kuveidis naftat, aga rahvaarv ainult 3 miljonit. Seal on võimalik gaasisotsialism. Kasahstanil on kõike- naftat, gaasi, kulda, uraani, sütt, haruldasi muldmetalle. Tõsi küll, maardlate kasutuselevõttu panustas omal ajal kogu N.Liit.
Aga Baltikum, eriti selle mereäärne provints (sic!), on sügavas jamas. Hiljuti näidati üht saadet- Panevežises suletakse varsti teater, kui juba polegi suletud.Aga nõuka-ajal pidi Moskvas Ciurlionise näitusele pääsemiseks tunde järjekorras seisma! Kellele küll on vaja nende sprotte? Tööstust neil pole, vanad surevad ära, aga noored lahkuvad Saksamaale. Varsti võtavad rootslased või poolakad kõik üle- egas neid Panevežise teater koti!

See tädi vist elas tõesti N.Liidus, nagu jutust näha:
1) ka väga kitsa silmaringiga tädi, kelle jaoks Eesti-Läti-Leedu üks "Baltikum" puha, oskab üles lugeda Kasahstani maavarad.
2) hea asi ja pikk sabasseismine kuuluvad tädi meelest kokku, nagu meri ja tuul.

kromanjoonlane kirjutas:Rahva Sõber: 8-tunniseid tööpäevi ei mõelnud sovjeedid välja.

Jah, Läänes korraldati selle nimel streike 19. sajandi keskpaigast alates ning selle kehtestamine oli ainult aja küsimus.

Nagu öeldud, kõik Nõukogude Liidu niinimetatud sotsiaalsed hüved tulid riburada pidi Läänes ka kätte, ainult et ilma koonduslaagrite ja terrorita. Selliste materjalide koostajate jaoks muidugi ei ole miljonid laagris hukkunud mingi argument.

See, kas ta on või ei ole NSVL-is elanud, pole mingitki pidi oluline. Tegu on propagandamaterjaliga ja alustatakse nagunii aastatega, mida keegi enam ise ei mäleta.

Einar Laigna meenutustest:

Tööle vormistamisel rääkinud ta haridusosakonna kaadriosakonnas ausalt, et oli eelmisest töökohast omal soovil lahkunud ja vahepealsed neli kuud rahus filosoofilisi raamatuid lugenud. Oli selleks puhuks lausa raha kogunud, et süvendatult mõtteloo klassikat uurida. Kaadriosakonna naisametnik löönud seda kuuldes raevukalt kaks kätt lauale ja öelnud tulevasele noorele pedagoogile: “Aga nii ei tohi teha, kuidas te nii tegite?”

Säh sulle tööinimese õigusi.

huvitun kirjutas:Üks eesti keeles tegutsev troll saatis mulle sellise artikli. Palju neist väidetest ka tõsi võib olla?

Что дала людям советская власть СССР

http://live-imho.livejournal.com/539771.html

Kohe esimene vastus/kommentaar paneb täpselt selle üllitise paika.

Феерическое гонево.
Автор либо родился уже после распада СССР, либо откровенно врет.

8 tunnine tööpäev....

nu selle ametliku 8 tunnise tööpäeva arvestuse nullisid kuu lõpuks üldiselt ära näiteks Kommunistlikud laupäevakud (vormilt vabatahtlikud, sisult kohustuslikud tasuta töö tegemise talgud).




Ametlikult sagedusega, kuidas kunagi ja kuidas kusagil, igast nädalast (ca 4 korda kuus) kuni paari korrani aastas (no minu noorusajal ikka vähemalt kaks korda kuus neid meil oli ja pigem kolm-neli korda kuus, kui üks kord kuus).

Частота проведения субботников была непостоянной. Иногда субботники могли проводиться каждую неделю, иногда — только несколько раз в год.

"Laupäevaku" nimega sai süüdimatult ja seadustega (töökoodeks) vastuollu minemata nimetada mistahes "ülenormi" tööd, olgu see kolhoosis-sovhoosis viljavõtt või kartulite noppimine, koolide-pioneerimajade jne "küttepuudetalgud", sotsialistliku võistluse raames "teiste võitmiseks vajalike tööde teostamist", ennetähtaegseid plaanitäitmisi, või "lööktöö" raames plaaniületamist...

Kuna "ennetähtaegselt" tehtud tööde eest sai vahel kopsakaid preemijaid, ordeneid, tööpunalippe jms (nende eest sai omakorda jällegi neidsamu tuusikuid sanatooriumitesse jms), siis lõpetati neid "ennetähtaegselt" tihti nii, et "lööktöö" raames rabati vabadel päevadel, mis kirja ei läinud....

Kuna aastavahetusel ettenähtud inventeerimine kaubandusettevõtetes sooritati stahhaanovlikke töövõtteid rakendades ning tõelise lööktöö korras sääraselt, et paljudes ettevõtetes lõpetati inventuur lühima aja jooksul ning äritegevust takistamata:

1) avaldan kiitust kõigile inventeerimist sooritanud kaubandustöölistele, eriti aga tõstan välja k.-m. Tallinna TekstiiVi ja H. Gutkin’i töötajaid, kes kasutades
stahhaanovlikke töövõtteid inventuuri eeltööde tegemisel, lõpetasid miljoniliste laoseisude juures inventuuri veel enne inventeerimise alguseks ettenähtud tähtaega;

2) käsen kaubastute direktoreid premeerida aastavahetuse inventeerimist sooritanud kaubandustöölisi, aluseks võttes inventeerimise stahhaanovlikku
organiseerimist, inventeerimise lõpetamiseks ettenähtud tähtaegadest kinnipidamist ning inventeerimise sooritamist äritegevust takistamata.

Kaubanduse Rahvakomissari II as. L. V s e v i о v.

http://www.digar.ee/arhiiv/ru/download/218183

Jõudsalt tehti sunnitult ka "ületunnitööd".

Enamasti korvati tööajakadusid ületunnitööga. Kergetööstusettevõtteis ulatusid tööajakaod 1965. aastal 76 012 inimpäevani ja seda olukorras, kus valitses kvalifitseeritud tööliste nappus. Ainuüksi tööluuside tõttu kaotati 9400 inimpäeva, 1400 võrra rohkem kui eelmisel, 1964. aastal. 1964. aastaga võrreldes kasvas ületundide arv 1965. aastal 1,3 korda ja ulatus 322 000 inimtunnini.

http://www.kirj.ee/public/Acta_hist/201 ... 15-146.pdf

Ametlikult oli lubatud teha kuni 120 tundi ületunde kuus (kuulus tasustamisele). Nt:

Valguta kolhoosi sisekorraeeskirjad 1974-76.a

....Ületundide arv ei tohi ületada 120 tundi ühe aasta jooksul ja üle selle määra tehtud ületunnid väljamaksmisele ei kuulu....

http://koit.pri.ee/wp-content/uploads/2 ... h-1974.odt


Lisaks on valdavalt valesti "mäletatud", justkui oleks nõukaajal olnud kõvasti rohkem igasuguseid riiklike pühasid, kui n.ö. töötama ei pidanud.
Mida oli tonnides rohkem, olid igasugused tähtpäevad, mitte riiklikud pühad. Tähtpäevad ei olnud töövabad päevad.

1980 oli selliseid töövabasid pühasid kalendris 8 (kaheksa)

Riiklikud pühad ja töövabad päevad (puhkepäevad) on:
1 . jaanuar
8 . märts
1 . mai
2 . mai
9 . mai
7 . oktoober
7 . november
8 . november

NSVL Ülemnõukogu Teataja 1980 , nr . 41 , art . 846 ja 1984 , nr . 25 , art . 435

1990 töökoodeksit muudeti ja kalendris sai selliseid päevi olema 8 (kaheksa)

EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU PRESIIDIUMI SEADLUS
Riiklike pühade ja "Eesti NSV töökoodeksi" muutmise kohta
Vastu võetud 16.10.1990
Kinnitatud Eesti Vabariigi 1990. a. 22. oktoobri seadusega Riigi Teataja 1990, nr. 15, art. 164

1. Kehtestada riiklike pühade, puhkepäevadena:

1. jaanuar – uusaasta;
24. veebruar – Eesti iseseisvuspäev;
Liikuv püha – suur reede,
1. mai – töörahva solidaarsuse päev,
23. juuni – võidupüha, Võnnu lahingu aastapäev,
24. juuni – jaanipäev,
25. detsember – esimene jõulupüha,
26. detsember – teine jõulupüha.

2017 on selliseid päevi näiteks 12 (kaksteist)

2017 aasta riigipühad

1. jaanuar – uusaasta (pühapäev)
24. veebruar – iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev (reede)
14. aprill - suur reede (reede)
16. aprill - ülestõusmispühade 1. püha (pühapäev)
1. mai – kevadpüha (esmaspäev)
4. juuni - nelipühade 1. püha (pühapäev)
23. juuni – võidupüha (reede)
24. juuni – jaanipäev (laupäev)
20. august – taasiseseisvumispäev (pühapäev)
24. detsember – jõululaupäev (pühapäev)
25. detsember – esimene jõulupüha (esmaspäev)
26. detsember – teine jõulupüha (teisipäev)

***

Mis veel?
Aukude lappimiseks kasutati massiliselt ära kõikmõeldavat tasuta või teatud määral ka tasulist LISAtööjõudu.
Needsamad kooliõpilased kartulipõldudel, vanapaberi otsingutel ja vanaraua kärudega külavahel.
Universaaltööjõust - Nõukaarmee sõduritest rääkimata.

Kes need töötunnid kõik kokku loeks?

Kommunistlikud laupäevakud olid minu mäletamist mööda sellest tulenevad, et tööinimesed olid kuupalgalised, kalendrikuud on erineva pikkusega ja mitte ei mäleta kohe peast, mitu norm-töötundi kuus oli. 160?
Seetõttu olevat tööpäeva pikkus tegelikult olnud 8 tundi ja 12 või 15 minutit kuid see ümardati 8 tunniks ning mingi perioodi tagant kogunes üks päeva, mis oli ette makstud ning tehti "tasuta". Mõnes valdkonnas oleks võinud ka 8.12 pikkuseid tööpäevi teha kuid igasugustes kolmes vahetuse töötavates tehastes oleks see sürriks muutunud, sest ööpäevas on 24 ehk 3x8 tundi.

Samuti on tänapäeval Soomes kuupalgalistel kohustus teha 3 tasuta tööpäeva ja sama põhjendusega. Vähemalt selles valdkonnas kus mina nokitsen. Kuupalgalisi on meil umbes pooled, teised on "urakamehed", kes teevad iseenda koostatud graafikute ja tunnitöö või tükitöö järgi ja niisuguseid "kommunistlikke laupäevakuid" pole nende jaoks olemas.

See küll õige ei ole. Laupäevak oli ikka nn. vabatahtliku panustamise vorm nagu rahvakapitali obligatsioonide ostmine või šeflus.


Lenin laupäevakul.

vabandust, kui natuke off-topicuks läheb

olles jupiti seda teemat lugenud iga paarikümne lehe tagant, siis vabandust, kui need kaks mõtet on juba välja öeldud-

1. ainus unikaalselt hea asi, mida mina oskan nõukogude võimu poolt maaletooduks lugeda, oli keefir. seda vist küll muidu meil ei oleks.

2. samas siis oli paarkümmend lehte tagasi arutelu laste tervisest, kehalisest kasvatusest jne.. ei tea, kaugele tollal jõuti, kuid nädalavahetusel kohatud tuttav pani mind selles suhtes mõtlema. oli tal tore poiss, 9 a. , kuid autoimmuunse reumatismiga. siis tuttav poiss, kes ülikoolis kaitseväkke proovis minna . ei võetud - liigesed läbi (25 aastane) ja alakaaluline. poisi ema oli sündinud enneaegsena, võib-olla see on mõjutanud. ja siis kõik need tänapäeva haigused - alates autismist ja lõpetades gluteenitalumatusega, allergiatega (ka minul endal) jne. kui siin kunagi kapten trumm tsiteeris 1930. lõpu kaitseväe kõlblike meeste numbrit ja tervislikku taset, siis praegune pilt on ikka nutune küll. samas, milline oli toona laste suremus?

kui palju on meie nõrgema genoomi hulgas selliseid, kes 50-70-100 aastat tagasi poleks ellu jäänud? ja kas me oleme sattunud nõiaringi (üha rohkem keisrilõikeid jne.)

Vabariigi algusaastatel oli see näitaja kõrge ning sellest tingitud rahvastikukadu suur - igal aastal suri kuni kaks tuhat või enamgi last, mis moodustas eri aastatel kümnendiku elussündide üldarvust.

1938. a avaldas ajakiri Eesti Statistika, et 1936. aastal suri riigis 1626 imikut, neist 287 linnades ja 1339 maal, seega oli suremus maal märgatavalt suurem. Ülevaate autor arvas, et sotsiaalsed ja majanduslikud elutingimused kindlasti mõjutavad suremust, ent mitte niivõrd kui emade teadmatus imikute toitmisel ja nende eest hoolitsemisel.

Väikelaste suur suremus, eriti maakondades, oli tingitud ka puudulikust arstiabivõrgust - ühes arstijaoskonnas oli keskmiselt 7000 elanikku, suurimas 14 700 ja väikseimas 4200. Üleeuroopalisel maatervishoiukonverentsil 1931. a oli jõutud üksmeelele, et maaelanikele küllaldase arstiabi andmiseks peaks iga 2000 inimese kohta olema üks arst. 70 aastat hiljem kehtestatigi sotsiaalministri määrusega Eestis perearsti nimistu suuruseks keskmiselt 1600 inimest.

Imikute surmapõhjustena domineerisid XX sajandi algupoolel kaasasündinud nõrkus ja kehavead, mis põhjustas aastatel 1930-1934 keskmiselt 315 surma aastas. Järgnesid hingamiselundite ja seedeelundite haigused, samuti nakkushaigused. Sel ajal märgiti surmapõhjuseks ka krampe, millesse suri linnades keskmiselt 15, aga maal kogumi 223 last aastas. Need andmed peegeldavad tolleaegse arstiabi taset ja kättesaadavust maal. Krampide taga võis muude põhjuste kõrval olla ka kõrge palavik, mida ei suudetud kodusel teel langetada, see viis omakorda krampide ja surmani.

Ka Teise maailmasõja järgsetel aastatel oli imikusuremus Eestis väga suur, ent 1950. aastatel hakkas see langema. Viimastel aastatel on see näitaja veelgi langenud, näiteks 2007. a registreeriti 79 surmajuhtu. Selline suremuse enam kui kümnekordne vähenemine on hea näide meditsiinilise ja sotsiaalse arengu võimalikkusest. Praegu on meil 18 000 tervishoiutöötajat ja kaasaegne meditsiinitehnika, ent 70 aastat tagasi oli see arv peaaegu 10 korda väiksem.

http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/ar ... d=23965133

vanahalb kirjutas:
Samuti on tänapäeval Soomes kuupalgalistel kohustus teha 3 tasuta tööpäeva ja sama põhjendusega. Vähemalt selles valdkonnas kus mina nokitsen. Kuupalgalisi on meil umbes pooled, teised on "urakamehed", kes teevad iseenda koostatud graafikute ja tunnitöö või tükitöö järgi ja niisuguseid "kommunistlikke laupäevakuid" pole nende jaoks olemas.

Eep Soomes oli enamustel 7,5h tööpäev, aga tööd tehti ikka 8h päevas. Palka maksti ka 8h eest. Sellele omakorda maksti juurde (Taly - työajan lyhennyskorvaus) mis oli olenevalt valdkonnast migi protsent, näiteks seitse protsenti iga kuu lisaks. Ja maksulised olid ka pühad. Nüüd kui kehtestati 8h tööpäev, siis olenevalt valdkonnast kaotati ära kas työajan lyhennyskorvaus või kolm maksulist vaba päeva. Mis ei tähenda, et sa tasuta tööl käid, sulle ei maksta enam nende päevade eest topelt.
Muidugi kõik oleneb ametiühingust, mõni laseb ikka vanaviisi edasi, aga et soomlased tasuta tööl käiksid

Ma nüüd soome ametiühingute suhtes eriti sõna ei julge võtta, sest pole ise enam julgelt 10 aastat kuskiln töölepinguga teinud.
Soomes ei käinud ka selle aasta kuupalgaliste koosolekul (nagu oleks siis keegi kutsunud või nii). Võib-olla oleneb tõesti kollektiivlepingust või krt millest, aga kõik asjaosalised kirjutasid alla, et kolm laupäeva tuleb aastas tööd teha (selle aasta omad on neil juba ära tehtud - kaks päeva läks koolitusteks, mis tööpäevadeks loeti ja üks päev tõsteti tööviljakust). 7,5 tunnised tööpäevad on endiselt neil kes üle 30 km kauguselt tööl käivad. Kolm tasulist vaba päeva on samuti alles, mis tervisetugevdamise päevadena kirjas on. (see viimane oli vist Eestis ka kuni reformierakondliku töölepinguseadusereformiga ära kaotati)

Nõukogude Liidu laupäevakute jutt, mille siia kirjutasin, on pärit tollase ühiskonnaõpetuse õpetaja suust ja võib-olla tõesti kästi tal kuidagi see laupäevakute asi teoreetiliselt ära seletada. Ma olin tollal kolhoosnik ja ma küll ühtegi laupäevakut ei mäleta ning kindlat kuupalka mul ka polnud. Maksti selle eest kuipalju tegid - kas tunniarvestuses või hektarites. Seda ka ei mäleta, et kas raamatupidajad ja muu selline rahvas käis midagi kevadeti riisumas või mitte. Minumeelest oli see üldse tehasetööliste ja muu 8-17 rahva üritus.

Sheflus mu mäletamist mööda ilma rahata polnud, aga maksti kas natuuras (kartulites) või rahas. Töö nagu töö ikka, aga ilgelt sant ja keegi ei tahtnud vabatahtlikult teha.

Ja nüüd tuhlasin natuke internetiavarustes ning leidsin ENSV Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja nr 21 1967 aastast , mida siia riputada ei oska.
See number oli pühendatud küsimustele, mis on töökollektiividel tekkinud seoses üleminekuga 5-päevasele töönädalale senise 6-päevase asemel. Üks asi mis silma jäi, oli, et NSV Liidus oli 41 tunnine töönädal ning seetõttu oligi tööpäeva pikkus 8 tundi ja 12 minutit kui arvestada nädalasse 5 tööpäeva.
Seadusandja oli ka peoga graafikuid puistanud ning üks neist kehtestas iga 8 nädala laupäeva tööpäevaks (märkusega, et makstakse üldistel alustel) Teistsuguse loogikaga võib ka võtta, et tehti seitse nädalat väikese ettemaksuga ja kaheksanda nädala laupäev oli "leninlik".
Mingine eraldi graafik oli kolmes vahetuses töötavatele tekstiilitööstustele ja nende töönädal tuli millegipärast 40,6 tundi ja ei saanudki täpselt aru, kas seal kogunes lõpuks tasuta tööorjus.

Tõsi, Lenini palgikandmist see 1967 a seadus ära seletada ei oska