www.militaar.net

Mina sain aru nii, et (uudenvuodenpäivä, loppiainen, pitkäperjantai, 2. pääsiäispäivä, vappu, helatorstai, juhannuspäivä, itsenäisyyspäivä, jouluaatto, joulupäivä, tapaninpäivä) mis olid tasulised vabad päevad, siis nüüd näiteks jouluaatto mis ei ole kalendris punane päev, aga oli "vaba" palgaline päev enam seda ei ole. Need kes tööle ei lähe, palka ei saa ja need kes peavad minema topelt raha ei saa. Pekkaspäivi või tervisepäevi ei puudutud.

Samas vaatasin just ehitajate TESi, siis neil kõik hüvitised vanaviisi säilinud.

http://viisnurga-varjus.blogspot.com.ee ... a.html?m=1

vk1 kirjutas:vabandust, kui natuke off-topicuks läheb

olles jupiti seda teemat lugenud iga paarikümne lehe tagant, siis vabandust, kui need kaks mõtet on juba välja öeldud-

1. ainus unikaalselt hea asi, mida mina oskan nõukogude võimu poolt maaletooduks lugeda, oli keefir. seda vist küll muidu meil ei oleks.

...

Kust selline ekslik arvamus?
Tallinnas toodeti juba üle-eelmisel sajandil keefiri, mida aga tollal nimetati hoopis piimaviinaks või piimaveiniks. Põhjus lihtne – käärimise tulemusena tekib keefiris imeväike kogus alkoholi. EW ajal oli keefir tavaline toiduaine.

vanahalb kirjutas:......
Sheflus mu mäletamist mööda ilma rahata polnud, aga maksti kas natuuras (kartulites) või rahas. Töö nagu töö ikka, aga ilgelt sant ja keegi ei tahtnud vabatahtlikult teha.
.......

No sefluse kohta vaid head mälestused. Vähemalt TA Küberneetika instituudi omad aeti sügiseti korraks Padise kloostri kandis oleva kolhoosi põldudele kive korjama, sai lapsena kaasas käidud. 5-6 tundi jalutamist traktori taga kerge lisanduva füüsilise koormusega, raha anti selle eest 7.50, lõuna sööklas maksis kopikaid ja mulle põhikooli õpilasena sobis see taskuraha hästi. Seeeeest kohustuslik koolist saadetud kartulite järelkorjamine oli hoopis nürim teema, samas teab iga tolleaegne linnalaps et kartul kasvab maa sees, piima annavad lehmad ja liha saamiseks tuleb loom ära tappa.

Võõrvõimuaegsetest pühadest ja tähtpäevadest on kirjutatud Tunas. Seal on palju sisukat juttu pühade olemusest ja nende kehtestamise motiividest nii NL -i kontekstis, kui ka üldiselt. Tasub harimiseks kõik läbi lugeda.
https://www.google.ee/url?sa=t&rct=j&q= ... YtLLtAQu7w

Näesa siis, ENSV-s oli "punaseid" pühasid kalendris pea poole vähem võrredes tänasega (6 vs 11).

Kui täpne olla, siis nii maipüha kui oktoobrirevolutsiooni aastapäev olid 2-päevased pühad. Ehk siis 8 vs 11.

toomas tyrk kirjutas:Kui täpne olla, siis nii maipüha kui oktoobrirevolutsiooni aastapäev olid 2-päevased pühad. Ehk siis 8 vs 11.

Oled sa selles väites nüüd kindel? Minu meelest 2.mai küll puhkepäev ei olnud, 1. ja 9. mai olid vabad päevad.

OveT. kirjutas:

vk1 kirjutas:vabandust, kui natuke off-topicuks läheb

olles jupiti seda teemat lugenud iga paarikümne lehe tagant, siis vabandust, kui need kaks mõtet on juba välja öeldud-

1. ainus unikaalselt hea asi, mida mina oskan nõukogude võimu poolt maaletooduks lugeda, oli keefir. seda vist küll muidu meil ei oleks.

...

Kust selline ekslik arvamus?


Tallinnas toodeti juba üle-eelmisel sajandil keefiri, mida aga tollal nimetati hoopis piimaviinaks või piimaveiniks. Põhjus lihtne – käärimise tulemusena tekib keefiris imeväike kogus alkoholi. EW ajal oli keefir tavaline toiduaine.

Wikipeediast . tänud

nii et siis on see nüüd minu jaoks ametlik - n.liidus ei olnud midagi head

Troll kirjutas:

toomas tyrk kirjutas:Kui täpne olla, siis nii maipüha kui oktoobrirevolutsiooni aastapäev olid 2-päevased pühad. Ehk siis 8 vs 11.

Oled sa selles väites nüüd kindel? Minu meelest 2.mai küll puhkepäev ei olnud, 1. ja 9. mai olid vabad päevad.

Nii nende vanade asjade mäletamisega ongi. Aga vaatame järgi.

Koolis austati õpetajaid nõuka-ajal rohkem ning ka lubatud oli neile rohkem. Õpilased vastu ei kobisenud ja kord oli majas. Isegi saanud tutistada, joonlauaga piki näppe jne. Vanemad kodus ütlesid ainult et ise olid süüdi. Ei mäleta ka ühtki "närvihaiget" kes oleks lapsi terroriseerinud. Kuigi see ei olnud nõuka eripära. Vana Vabariigi ajal ja varem olla olnud samamoodi.

Praegu on selles suhtes asjad kurvad..

aht0 kirjutas:Koolis austati õpetajaid nõuka-ajal rohkem ning ka lubatud oli neile rohkem. Õpilased vastu ei kobisenud ja kord oli majas.

Kahjuks ei saa ma sama öelda enda tolleaegse kooli kohta. Algklassides oli õpikeskkond normaalne, aga alates IV klassist tulid meile 2-3 aastat järjest istumajäänud õpilased, kellel oli koolitundides igav ja nad sisustasid oma aega tunni segamise, lärmamise ning kaklemisega. Oli õpetajaid, kelle tunnis oli kord enam-vähem majas, aga enamasti valitses totaalne anarhia. Mäletan, kuidas bioloogiaõpetaja läks klassi tagaruumi, kus on need, teate küll, purkides kloroformi sees hulpivad konnad ja maod, feik kivikirved, veise valgekspleekinud lõualuud jms kraam. Kuna ruumi uksel oli võti ees, siis keerasid õpilased ukse lukku. Noja tund oligi lõppenud ja kõik läksid minema, sest õpetaja ei pääsenud tagaruumist välja enam.

Asi oli nii hull, et VI klassis pandi meile klassijuhatajaks väga autoriteetne meesõpetaja (nõukaajal siiski veel oli meesõpetajaid koolis, lausa 7-8, peamiselt reaalained, kehaline kasvatus ja ajalugu/ühiskonnaõpetus). Ta siis korraldas kuidagi nii, et kõige hullemad kraaklejad tasapisi ise lahkusid "omal soovil" koolist. Ma ei süüdistaks õpetajaid, vaid pigem kooli juhtkonda, kes olukorda ei sekkunud, vaid õpetajad jäeti üksi õpilastega võitlema. Sel ajal ei osatud koduõppest undki näha ja koolikiusamisest polnud keegi midagi kuulnud.

Ma olen rõõmus, et nõukaaja kool on kadunud minevikku. Midagi positiivset mul sealt mäletada ei ole. Kuigi kindlasti oli ka palju koole, kus kõik oligi nii paigas, nagu aht0 kirjeldab. Minu kogemus on erinev lihtsalt.

Koduõpe oli võimalik tervislikel põhjustel.

Ma ei oska oma nõukaaegset põhiharidust küll kuidagi häbeneda. Mul oli klassijuhatajaks vene keele õpetaja, Paldiskis teeniva nõukogude ohvitseri proua kelle eestikeelne sõnavara koosnes tõenäoliselt u.30 sõnast, samas ma ei ole nii värvikat tegelast hiljem näinud. Kuna ta üritas ka rahvaste sõprust arendada siis sain ma kohaliku Vene kooliga peetud ühisel klassiõhtul ikka korralikult tappa ning mul oli peale seda jube lihtne inimeseks kujuneda.

Z03 kirjutas:

aht0 kirjutas:Koolis austati õpetajaid nõuka-ajal rohkem ning ka lubatud oli neile rohkem. Õpilased vastu ei kobisenud ja kord oli majas.

Kahjuks ei saa ma sama öelda enda tolleaegse kooli kohta. Algklassides oli õpikeskkond normaalne, aga alates IV klassist tulid meile 2-3 aastat järjest istumajäänud õpilased, kellel oli koolitundides igav ja nad sisustasid oma aega tunni segamise, lärmamise ning kaklemisega. Oli õpetajaid, kelle tunnis oli kord enam-vähem majas, aga enamasti valitses totaalne anarhia. Mäletan, kuidas bioloogiaõpetaja läks klassi tagaruumi, kus on need, teate küll, purkides kloroformi sees hulpivad konnad ja maod, feik kivikirved, veise valgekspleekinud lõualuud jms kraam. Kuna ruumi uksel oli võti ees, siis keerasid õpilased ukse lukku. Noja tund oligi lõppenud ja kõik läksid minema, sest õpetaja ei pääsenud tagaruumist välja enam.

Kui niisugusi asju juba juhtus, siis järelikult pidi kooli juhtkond kas totaalselt saamatu või, mis tõenäolisem, ülimalt mugav olema. Direktor ja õppealajuhataja lihtsalt ei suvatsenud probleemidega tegeleda, kuna selleks oleks ju oma rasvane tagumik tulnud kabineti pehmelt toolilt üles kergitada, pabereid täita, dokumente vormistada ja takkapihta küllap ka kõrgemale poole aru anda. No kes seda ikka viitsis ja tahtis. Aga julgen arvata, et enamikus koolides siiski viitsiti ja taheti. Tol ajal oli kõurikute korrale kutsumiseks oluliselt rohkem ja oluliselt tõhusamaid hoobasid kui on täna. Käitumishinde alandamine, käskkirjaga (valju) noomituse avaldamine, vanemate kooli kutsumine. Kui see ei aidanud, võidi võsukese "kangelastegudest" ka vanemate töökohtadesse teatada ja seda võidi arvesse võtta, kui autoostulube, värvitelekaid, pesumasinaid, külmkappe, mööblit vm. jagati. Kuna nimetatud kraamile oli alati tahtjaid rohkem kui kaupa jätkus, võidi vääniku vanematele mingil hetkel vabalt öelda, et autoga ringikärutamise ja värviteleka vahtimise asemel tegele parem oma järglas(t)e kasvatamisega. Sõnade Tapa ja Kaagvere mainimine pani noore huligaani üldjuhul üsna tõsiselt oma elu üle järele mõtlema. Ja kui ei pannud, siis võis pätihakatis end üsna pea ühest eelmainitud kohast leida. Kui sellestki kasu polnud, ootas järgmisena juba noortevangla. Erikooli või kolooniasse sattuda ei tahtnud keegi ja see üldjuhul koolides ka korra majas hoidis.