www.militaar.net

setu kirjutas:Ja all link tegelikkusest, kuidas nad leitakse:
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=136632

Kurat milline öudusunenägu. Täitsa Orwell 1984, big brother sees you.

setu kirjutas:
Ja all link tegelikkusest, kuidas nad leitakse:
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=136632

Kurat milline öudusunenägu. Täitsa Orwell 1984, big brother sees you.

Elik, selge on see, et SA ajal nii esimese kui teise jalaväebrigaadi staabis istuvad need mehed videost, et üldse mingit sammugi ette võtta. Ja ka ülejäänud suuremates staapides, kes mobiilsemad on (kaasa arvatud ESTSOF, kui neile eraldatakse mingi juhtimiskeskus). Sarnane kollektiiv istub ka vaenlase staabis (vähemalt Arbuusia sõja ajal) ja nende tegevus oli väga võimekas, sest meedia näitas lömmis nägudega tsiviilriietes indiviide, keda paaridena kaamera ette tiriti ning kes väidetavalt suurtükituld pidavat juhtima.

Põhimõtteliselt annab mobiil-kaardistajate vastav juhtimiskeskus päris selge pildi, kes kuskil on, kes vajab kiirabi ja kus toimuvad kogunemised, kes mingit andmesidet on kasutanud jne. Elik väga täpselt saab hetkega teada tsiviilisikutest ohvrite hulga reaalajas. Muidugi paar programmijuppi tuleb ka kirjutada, et registreerida plahvatustega telefonide kadumine masti piirkonnast. Kuna see info on ülioluline ka vaenlase seisukohast - siis vaenlane vajab mobiilsidet samamoodi nagu meie. Ja käib pidev hingede lugemine mõlemal pool - sest see annab konflikti käigus kõige uuema ja väärtuslikuma info.

Muidugi on ülioluline info lisaks mobiilimastidele wifi alade lähedusse sattumine. Kas siis mobiilside katkemisel või ajutisel peatamisel.

VF motolaskurbrigaadis peaks olema mobiilside peilimise ja GPS mahasurumise võime orgaaniliselt olemas.
Ka Gruusia sõja ajal kasutati mõlemal poolel mobiilsidega susserdamist. Näiteks vene luureoperaator vaatab - keset metsa tekib 100 ühendust = kompanii. Tekib 500 ühendust = pataljon. Edasi juba andmed raketiheitjapataljoni jne.

Tänapäeval peab märksa enam taolisele tsiviilside-julgeolekule tähelepanu pöörama. Ka õppustel ja ajateenijatega ning kaitseliitlastega. Üks asi on teadlikkuse tõstmine ja instruktaaž, teine asi distsipliin ja täitmise kontroll.
Lisaks moblalevile on viimasel ajal järjest enam kõneaineks, et õppustel tehakse pilte ja jagatakse enam-vähem reaalajas internetti. See on samuti julgeolekuoht nii laiema riigikaitse mõttes, kui isegi konkreetse õppuse mängulises raamistikus.

Olulisem oma üksuste distsipliinist - on just Regio näite puhul see, et üksuste opereerimisel mingis piirkonnas tekib ka selge arusaam, mis selles piikonnas üldse toimub ja seepärast tuleb nad üksuste koordineerimisse juba algselt inkorporeerida.

hummel kirjutas:VF motolaskurbrigaadis peaks olema mobiilside peilimise ja GPS mahasurumise võime orgaaniliselt olemas.
Ka Gruusia sõja ajal kasutati mõlemal poolel mobiilsidega susserdamist. Näiteks vene luureoperaator vaatab - keset metsa tekib 100 ühendust = kompanii. Tekib 500 ühendust = pataljon. Edasi juba andmed raketiheitjapataljoni jne.

Omades natuke kujutlusvõimet (saan aru, et siin teemas tuleks nüri näoga korrutada, mida sõjakoolis pähe taotakse, mitte loovalt läheneda)
Sellise triviaalse mobiiltelefoni ostuhind autokoorem korraga ostes ei ületa 10 eurot tükist.
Pataljoniga kaasas käiva paratamatu tsiviilside imitatsioon 5000 eurot. See on ühe vana DAFi hind.
Tegelt võiks ju teha ka vabatahtliku telefoni annetamise või korjata sundkorras kokku.
Üks jagu lülitab sisse ja puistab vajalikus kohas metsa alla laiali. Mõned võib ju progeda SMS-se saatmagi.
Palju see Smertsi rakett maksiski....vist samas hinnaklassis per pauk?

Täpselt samad kvaliteedid annaksid ju ka tankid.
Tanke on vaja selleks, et saaks kasutada tankide imitatsioone (on sellised müügil, täis puhutavad, kiirgavad soojust ja paistavad radaril). Tuvastada topiseid ehtsatest on päris keeruline probleem (eeldab heade decoyde puhul ikka inimese silmi lähedale). Oh seda paanikat, kui järjest tulevad luureandmed kümnetest kogunevatest tankidest.
Las siis idanaaber kulutab oma Smertsi lahingvarusid.

Seega....kui ei saa olla sama suur ja sama tugev, tuleb olla osavam ja leidlikum.
Kui Tysoniga poksida võidu ei saa, tuleks üritada talle riietusruumis seljatagant raudkangiga pähe äsada.

Kosovo sõja ajal läks vist ka väga arvestatav osa NATO pommidest serblaste decoyde pihta. Seal küll tõsist maismaasõda samaaegselt ei olnud, kui albaanlastest sissirühmituste rünnakud välja arvata, aga ainest mõtlemiseks ilmselt sellegipoolest. Eks külma sõja aegne Jugoslaavia valmistuski sõjaks väga ülekaaluka vastasega, ükskõik kummalt poolt ta siis ka poleks tulnud.

Tuleme tankide juurde veel kord tagasi. Poola teatas äsja, et tahab osta ligemale 100 miljoni euro eest Saksamaalt veel 128 Leopard-2A5 tanki lisaks. See teeks ühe tanki hinnaks u. 781 000 eurot! Saksamaal hetkel u. 183 Leopard-2A5 tanki järel ongi, seega jääb siis peale Poola ostu Saksamaale alles veel vaid u. 55 Leopard-2A5 tanki. Ülejäänud 225 Leopard-2A6 tanki jätab Saksamaa endale. Lisaks on veel Hollandil järel u. 100 Leopard-2A6 tanki. Tšiili avaldas samuti soovi osta Saksamaalt lisaks veel u. 100 Leopard-2A5 tanki aga paraku neid enam neile ei jätku...

See oleks juba väga tugev soomusvägi, kui sakslastele järelejäänud 55 uuemat Leod Eestile osta voi vähemalt enamus nendest. Kogu ports oleks siis poolakate hinnaga 43 miljonit € ja nende baasil saaks rääkida soomusbrigaadist, millesse kuulub 1 Leode pataljon ja 2 pataljoni jalaväge APCdel ehk Pasidel. Palju meil see arvestuslik uue relvastuse ostmisele jääb summa oligi, kui jooksvad kulud maha votta? Paari-kolme aastaga saaks ilmselt ostetud ja makstud. Nyyd saavad teised kiljuda, kui jama see on, sest need Leod on vanaraud ja EKJ läheb pankrotti juba diisliarve suurenemise pärast ja Eesti sillad ei pea tankidele vastu ja manööverdada pole nendega ka kusagil. Ja tegelikult on Leo nii keeruline riist, et ajateenistuse jooksul ei suudeta tankiste koolitada jne.

Natuke teemast kõrvale, et kas enne ei oleks mõtekas õhutõrje esmalt korralikult välja arendada? Siis teisena tankitõrje? Ja mainitud mobiilside efektiivsuses kas mitte ei ole tuulde raisatud rahaga, kui levi ei ole? Jah võibolla ka satellitside ju võimalik, aga suuremad riigid on ka võibolla sellele mõelnud? Vabandust, kui valesti aru saan, aga kas mitte ei peaks valmistuma nii, et sõjaline oht võib tekkida? Pealtnäha võidurelvastamine ju väikse riigi huvides vast pole. Meie eeskujul loodud küberkaitsekeskus võibolla kunagi tegutseb vajadusel küberrünnakkeskusena? Et seda ju ei pea kõike välja ütlema ja nime taha võib veel ju üksusi koonduda, mida vastaspool teadma ei pea. Utoopilised mõtted võibolla, aga raha võiks minna sinna, mis pärast tagasi teenib.

Pealtnäha võidurelvastamine ju väikse riigi huvides vast pole.

Kuidas nii, et ei ole?
Muidugi on. Just seda ta ongi. Heidutus on Kaitseväe primaarne ülesanne. Selleks aga kõlbab just kõik, mida näha on. Mida suuremad torud ja mida rohken, seda suurem hirmutamisvõime. Mida aga näha ei ole, seda pole vajagi. Rääkimata niigi kõhna rahakoti kurnamisest nendel nähtamatutel eesmärkide saavutamise nimel.

tuli kirjutas:Meie eeskujul loodud küberkaitsekeskus võibolla kunagi tegutseb vajadusel küberrünnakkeskusena?

Niipalju kui mina aru olen saanud siis see keskus on ikka veidi teistsuguse suunitlusega kui otsene rünnakute tõrjumine või lausa rünnakute läbi viimine. Samas kui sel keskusel ka muud effekti ei ole siis vähemalt sunnib vastast teatud seal ligiduses asuvate potentsiaalsete sihtmärkide pommitamisel ettevaatlikusele. Oleks äärmiselt halb PR kui halvasti sihitud pomm tapaks tosinkond spetsialisti seitsmest eri NATO riigist.

Hillart- iga vist räägime natuke üksteisest mööda. See võidurelvastumine, mis käib ja käis USA ja Venemaa vahel, ei saa ju kuidagi meie riigil samasugune olla praegu, ega tulevikus ei saa olema. Seda mõtlesin. Jah, relvastumine kaitse eesmärgil ei saagi ju kokku hoida.
Poti soldat- seda suunitlust oleks ju võimalik muuta?

Kas keegi kommenteeriks (peale rubla) seda tankimootorite väidetud lühikese eluea keissi?
Sirvin siin just ühte laevadiislite kataloogi ja päris vinge võimsusega turbodiislitele lubab valmistaja 30 000 töötundi ilma, et oleks vaja muud, kui vahetada õli, filtreid ja eelsüüteküünlaid. See vastab sõiduauto puhul nt 1 800 000 km-le ehk vastabki enamvähem autodiisli elueale.

Et mis seal MTU tankidiisliga teisiti on, et paari tuhande töötunni järel selle MTU tehassse saatma peab?
Eeldusel, et mõttetult ei piinata ja korralikud õlid-asjad olemas on?

Kapten Trumm kirjutas:Kas keegi kommenteeriks (peale rubla) seda tankimootorite väidetud lühikese eluea keissi?
Sirvin siin just ühte laevadiislite kataloogi ja päris vinge võimsusega turbodiislitele lubab valmistaja 30 000 töötundi ilma, et oleks vaja muud, kui vahetada õli, filtreid ja eelsüüteküünlaid. See vastab sõiduauto puhul nt 1 800 000 km-le ehk vastabki enamvähem autodiisli elueale.

Et mis seal MTU tankidiisliga teisiti on, et paari tuhande töötunni järel selle MTU tehassse saatma peab?
Eeldusel, et mõttetult ei piinata ja korralikud õlid-asjad olemas on?

Ega ainult mootori tööpõhimõte ei määra ära lühikest eluiga. Äkki on tankimootor siiski suhteliselt kergeks aetud suht suure erivõimsusega konstruktsioon?
Võrdluseks näiteks moodsa krossiratta hooldusvälbad: õlivahetus - 5h, kolvivahetus - 25 kuni 50h, kepsulaager - 100h.
liitrivõimsus ei olegi nii väga kõrge, ca 140 hj/l, aga väga kergeks aetud konstruktsioon nõuab oma.

Erivõimsus juba eespool läbi hekseldatud. MTU 873 diiselmootori töömaht on 47,6 liitrit ja võimsus kuni 1200-2700 hj.
http://www.mtu-online.com/mtu/products/ ... -vehicles/

Selle võimsus tankidel ei ületa 1500 hj, mis teeb erivõimsuseks kuskil 30 hj/l, mis laias laastus vastab turbota Mercedese 80ndate alguse diislitele (nt 2.0D 70 hj) ja jääb kaugele maha praegustest diislitest, mille erivõimsus 70+ hj/l on (ja mis kestavad ka niiet vähe pole). Sama erivõimsusega merediislitel lubab valmistaja remondita 30 000 töötundi, mis laias laastus vastab ka korraliku diiselmootori läbisõidule (kuni 2 miljonit km).

Kui seda 3000 tunni juttu ajada vene tankimootorite kohta, siis täitsa usuks, tegemist on 30ndate aastate konstruktsiooniga, kus nt silindriridade kolvikäigud on erinevad, kuna ühe poole kepsud on pikemad (teise poole keps kinnitub esimese kepsu külge), mingid väändevõnkeprobleemid (vene D12 diislitel on väändevõnkesummutid kohe tehasest), tegemist on sisult sama disainiga, mis jõustas T-34 tanke ja mida on tehnika arenedes järgi aidatud, töömaht sama 38.8 liitrit. 3000 tundi seal vastaks auto peal ca 180 000 km-le, mis tegelikult oligi vene õlide ja hooldusega tollaste diiselmootorite eluiga.

Muide see vene nn tankimootor on tänaseni tootmises ka kasutusel nii laevade kui tööstusmootorina, mark D12..... Samast mootorist pool ehk nimega D6 oli mitmel pool generaatorites kasutusel ka tsiviilis.