Põhimõtteliselt õhku täis bullshit. Ühe autori, Richard Werneri, kohta ei oska midagi arvata, aga kaasautoriks on - fanfaarid ja trummipõrin - seltsimees Jakunin isiklikult!
Sellega peaks ka kõik öeldud olema. Huvitav ainult, miks EPL-il leheruumist kahju pole? "Mitmekesistavad" lugemisvalikut?
-----
Importkaupade asendamise mõju. Lääne sanktsioonide surve võib sünnitada Vene majandusime
Richard Werner
Southamptoni ülikooli majandusprofessor
Vladimir Jakunin
Moskva riikliku ülikooli halduspoliitika kateedri juht
Venemaal on head eeldused toota lõpptooteid, mida ta on varem importinud.
Majandussanktsioonid, mis lääs Venemaale 2014. aasta märtsis kehtestas, on kahtlemata mõjunud valusalt. Kuid need ei ole saavutanud oma eesmärki, president Vladimir Putini positsiooni nõrgenemist. Nende mõju võib kujuneda hoopis vastupidiseks: teha Venemaa ja ta presidendi varasemast tugevamaks.
Euroopa Liidu riikide kaubavahetus Venemaaga on vähenenud umbes 100 miljardi dollari võrra. Venemaa SKT, mis 2014. aastal veidi suurenes, kahanes tänavu teises kvartalis 4,6%. Rubla kurss dollarisse langes teisel poolaastal üle poole võrra, õhutades inflatsiooni, mis juuli seisuga oli 15,5% aastas.
Praegu domineeriva neoklassikalise koolkonna teooria alus on vigane.
Nüüdseks paistab inflatsioon olevat haripunkti saavutanud. Nafta- ja gaasihindade languse mõju on aga leevendanud USA dollari tõus, mille tõttu Vene välisvaluutareservi väärtus tegelikult suurenes. Juuni seisuga oli reservi (millest 13% moodustab kuld) väärtus 362 miljardit dollarit. Ja püksirihma pingutamise poliitikast hoolimata on Putin populaarsem kui varem.
Majandussanktsioonide põhjendus on lihtne: vabakaubandus ja vabaturg toetab majanduskasvu (ja seega ka valitsusele osutatavat poliitilist toetust), piirangud aga lämmatavad kasvu (ja seega võtavad ka valitsuselt toetust vähemaks). Vabakaubanduse ja vabaturu toetamine oli 19. sajandi Briti klassikalise majandusteaduse keskne põhimõte. See on ka praegu domineeriva neoklassikalise koolkonna põhisõnum, mis väljendub IMF-i rakendatavas nn Washingtoni konsensuses: majandusarengu võti on avada, dereguleerida, liberaliseerida, privatiseerida.
Paraku on selle teooria alus vigane. Ühegi riigi majandus pole edenenud üksnes laissez-faire’i poliitika najal. Näiteks Suurbritannia majanduslik tõus tugines suuresti strateegiliselt asukohale, tööstuspoliitikale, tollidele ja muudele kaubandustõketele.
Suurbritannia tööstuslik esiletõus algas tekstiilitööstusest. Riigijuhid mõistsid, et toormaterjali – põhiliselt villa – ekspordist majandusarengu vallandamiseks ei piisa. Inglismaal oli vaja väärtusahelas ülespoole tõusta, importides toormaterjali ja eksportides töödeldud kaupasid.
Surnud tuli matta villastes riietes
Inglismaa juhid kavandasid tööstuspoliitika, mille üks osa oli tuua flaami kangruid Briti firmadesse oskusteavet jagama. Peale selle kehtestasid nad kaubandusbarjäärid. Keeld eksportida toorvilla ja importida töödeldud villatooteid kõrvaldas konkurentsist India tekstiilitooted, mis olid tihti paremad ja odavamad. Nad kehtestasid navigatsioonireeglid, mis piirasid välismaa laevade pääsu Briti sadamatesse, ja kehtestasid isegi nõudlust suurendavaid seadusi, nõudes näiteks surnute matmist villastes rõivastes. Inglise tekstiilitööstuse mehhaniseerimisest sai tööstusrevolutsiooni sissejuhatus.
19. sajandi keskel tõstis Saksa majandusteadlane Friedrich List esile rolli, mida nimetatud sammud mängisid Ühendkuningriigi arengus. Lähtudes tema nõuannetest kehtestasid ka USA, Saksamaa ja Jaapan uute majandussektorite toetamiseks läbimõeldud kaubandustõkked ja tööstuspoliitika. See strateegia võimaldas neil kiiresti areneda ja Ühendkuningriigist isegi ette jõuda.
Nõukogude Liit ei suutnud neid tegureid enda kasuks toimima panna, sest ühiskonnakord ei olnud motiveeriv.
Ka sanktsioonid on osutunud tõhusaks majandusarengu kannustajaks: 1812. aastal, kui Ühendkuningriik kuulutas USA-le sõja ja kehtestas kaubandusembargo, pani impordi asendamine Ameerika tööstuse õitsema. Kui embargo tühistati ja kaubandustolle vähendati, algas USA tööstusel vaevaline aeg – 1828. aastani, kui uued Briti tollid USA tööstusele jälle hoo sisse lükkasid.
Samamoodi soodustas Briti kaubandus- embargo Esimese maailmasõja ajal Saksamaal kõrgtehnoloogiliste tööstusharude arengut.
Embargo võib muidugi mõjuda ka laastavalt, kui selle sihiks oleval riigil pole ressursse importi asendada. Aga riigile nagu Venemaa, millel on rikkalikult loodusressursse, tehnoloogilisi teadmisi ja kvalifitseeritud tööjõudu, võivad sanktsioonid avaldada vastupidist mõju.
Lääne sanktsioonidest võib saada Venemaa kauaoodatud struktuurse ümberkujundamise kannustaja.
Nõukogude Liit ei suutnud neid tegureid enda kasuks toimima panna, sest ühiskonnakord ei olnud motiveeriv. Aga praegu on Venemaa ühiskonnakord kapitalistlik. Lühidalt, Venemaal on kõik eeldused sanktsioonidest hoolimata – või tänu neile – jõudsalt edeneda. Aga võimaluse tegelikkuseks muutmine nõuab Venemaalt majanduslikku ümbersündi.
Areng valitsuse sekkumise toel
Neoklassikaline kaubandusteooria põhineb suhtelise konkurentsieelise kontseptsioonil: riikidel tuleb kasutada oma tugevamaid külgi tehnoloogilistest oskustest loodusressurssideni. Aga nagu teadsid Inglismaa juhid, ei piisa arengu käivitamiseks lihtsalt toormaterjali eksportimisest. Ajalooliselt kõige efektiivsem arengustrateegia on olnud suuremat lisandväärtust loovate tööstusharude arendamine valitsuse sekkumise abiga. Möödunud aastakümnetel on seda teed läinud Jaapan, Taiwan, Lõuna-Korea ja Hiina.
Venemaal ei tohiks olla raske suurema lisandväärtuse poole liikuda.
Venemaal ei tohiks olla raske suurema lisandväärtuse poole liikuda. Tal on olemas kõik, tootmaks lõpptooteid, mida ta varem importis. Impordi asendamine on juba suurendanud tootlikkust mitmes võtmesektoris: naftakeemias, kergetööstuses, farmaatsias, põllumajanduses. Tänavu esimeses kvartalis suurenes suure lisandväärtusega toodete eksport 6%.
Peale selle on Venemaa kiirendanud majanduskoostööd teiste BRIC-i maadega (Brasiilia, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika) ning hiljuti andis Putin teada ambitsioonikast plaanist elavdada kodumaist nõudlust.
Sanktsioonidest võib saada Venemaa kauaoodatud struktuurse ümberkujundamise kannustaja. Kui Venemaa kopeerib edukalt majanduse laenudega suunamise strateegiat, mida on kasutanud Ida-Aasia riigid, ja ühtlasi suurendab juhtimise efektiivsust, võib sündida uus majandusime.
Copyright: Project Syndicate, 2015
http://www.project-syndicate.org