Sisserändajatele peab kohe selgeks tegema, et inglise keelega Eestis hakkama ei saa. Vastupidisel juhul on eesti kultuuril lõpp.
Põgenike tagasivõtmise leping, mis Türgiga sõlmiti, annab lootust, et ehk suudab Euroopa Liit ikkagi rändekriisiga toime tulla. Kui suured on meie võimalused?
Eesti peaks rohkem põgenikke vastu võtma. Aga seda kaitsesüstina, et õppida väikese hulga põgenikega, kuidas neid kohelda ja kuidas mitte kohelda. Kuidas mitte vigu teha.
Euroopa, vähemalt Angela Merkel, on lähtunud sellest, et põgenikke on sünnis vastu võtta. On tõesti põhimõtteid, mis on väga ilusad ja õigustatud ja mida peab järgima, kui põgenikke on vähe. Aga nende rakendamine muutub võimatuks, kui põgenikke on liiga palju.
Eestis on huvitav olukord, kus eliit on põgenike küsimuses pigem Merkeliga ühes paadis, aga rahvas mitte. Miks see nii on?
Üldiselt on eliit immigratsiooni küsimustes alati vabameelsem kui mass. Kui põgenikud või sisserändajad tulevad, hakkavad nad tegema lihttöid ja mass võib arvata – õigusega või mitte –, et nad võistlevad töökohtade pärast. Eliidil on kerge viletsaid sisserändajaid sisse lasta. Nende töökohad pole ju ohus.
Mida annab üldse teha olukorras, kus piiri sulgemine tekitab sinna taha tropi, mida me moraalselt välja ei kannata?
Õigust massiliselt ilma paberiteta üle piiri tormata pole kellelgi. See on üks viis maad üle võtta. Hiina võiks niiviisi päris palju maid hõivata, et üks pisike protsendike hiinlasi asub Siberisse ja vupsti – neist saab Siberis enamus.
Kui põgenikud, ükskõik kas suurem või väiksem hulk, Eestisse tulevad – mis keeles Eesti ametnikud, kes nendega tegelevad, nendega rääkima hakkavad?
Nad loodavad inglise keelele.
Põgenikud loodavad sellele kindlasti. Ja Eesti ametnikud lähevad kaasa, sest nad saavad aru, et küll mõni inglise keelt ikka mõistab ja saab ka teistele edasi öelda – aga eesti keelt ei mõista nad arvatavasti sõnagi. Aga kui põgenikel tekib tunne, et nad saavad Eestis inglise keelega hakkama, siis on nad hullemad Eesti ümberrahvastajad kui Vene ajal Eestisse tulnud ukrainlased.
Sisserändajad peavad kohe mõistma, et inglise keelega Eestis hakkama ei saa, peab investeerima eesti keelde. Siis nad ka jäävad. Kui nad kord tulevad, siis parem juba jäägu, mitte et Eesti oleks läbisõiduhoov, kus õpitakse inglise keelt.
Vaatan otsa demograafilistele näitajatele ja paratamatult tekib küsimus: kes maksab mulle pensioni? Kas ka pagulastest võiks olla ikkagi abi elatustaseme hoidmiseks ja arendamiseks?
See on oma maa vähehaaval mahamüümine – kui ei kanta hoolt, et need põgenikud sulanduvad mitte ainult Eesti majandusse, vaid ka Eesti kultuuri. Eesti keele õpetamine on äärmiselt oluline.
Ameeriklasele on enesestmõistetav, et teised räägivad temaga inglise keeles. Eestlasele on kah enesestmõistetav, et teised räägivad temaga inglise keeles. Kui eestlane ei hakka inglise keele asemel rääkima lihtsas eesti keeles, kuni teine aru saab – liigutustega jne –, siis tähendab sisseränne eesti kultuuri lõppu.
Rändekriisi ja kooseluseaduse teema on Eesti ühiskonda lõhestanud. Kumb on parem, kas ideede võistlus kahelt äärelt või vaikne loksumine keskteel, kus miski ei ärrita, aga midagi ei arene ka?
Muidugi tuleks leida kuldne kesktee. (Naerab.) Kuhu iganes keegi selle ka paigutaks. Ameerikas on praegu presidendivalimiste kampaania ajal läinud polariseerumine ülekäte.
Kui jahmatav on teie jaoks see, et Donald Trump on jõudnud nii kaugele?
See on ebameeldiv. Häda on selles, et kui keegi ütleb midagi mõistlikku, siis on see nii tavaline, et ajalehed ja telejaamad sellest ei räägi. Kui keegi ütleb midagi täiesti hullu ja siis selle tagasi võtab, siis sellest räägitakse aastaid, millise vea ta tegi. Aga kui keegi ütleb midagi täiesti mõeldamatut ja jääb selle juurde ning kuhjab veel juurde, siis seda enam veaks ei peeta.
Ka demokraatidele lähedased telejaamad näitavad seda klouni tüütuseni, sest klounaad müüb. Mina käänan kanali ära, kui teda televisioonis näen. Aga pean seda teadlikult, tahtejõuga tegema. Sest ka neil, kes teda vastustavad, on kihk teada saada, mida hullu ta jälle ütles.
Kui liialdustest rääkida, siis on ka öeldud, et Trumpi-sugused üritavad luua vabariiklastest n-ö valge mehe parteid. Ikka veel on siis rassiküsimused nii teravad?
Olukord pole samasugune kui 50 aasta eest, kus 90% valgeid kartis, et 10% musti saab liiga palju võimu. California ennustab seda, mis on tulemas terves USA-s. Kui tulin siia ülikooli 50 aasta eest, oli ülikool 90% valge. Nüüd on valgeid õpilaste hulgas 25%.
Ehkki meil pole praktilisel tasandil veel küsimust kerkinudki, käivad Eestis vaidlused: kas mitmekesisus rikastab? Kas tuleb rohkem uusi ideid või nullivad suhtlusprobleemid ajude sissevoolu efekti?
Ameerikas see rikastab, sest sisserändajaid tuleb kokku mitmelt poolt. Kui sisserännanud hindu, mehhiklane ja hiinlane tahavad omavahel lävida, siis nad peavad tooma esile oma teadmised inglise, angloameerika kultuuri kohta, mis neid ühendab. Hämmastav, et isegi kui nahavärv – eriti siin Lõuna-Californias – on palju muutunud, siis kultuur on jäänud samaks. Ka lävimiskultuur. Pole näiteks Hiina tüüpi trügimist, vaid kõik kohanevad Ameerika lävimiskultuuriga.
Väiksematele maadele nagu Eesti ei saa seda niisama lihtsalt üle kanda?
Ei saa. Ainult juhul, kui Eesti suudab jõuda olukorrani, kus esimesed sõnad, mida sissetulnud Eestis kuulevad, on eestikeelsed. Võtame passikontrolli lennuväljal. Enne peaks ütlema: „Teie pass, palun.” Ja alles siis, kui inimene aru ei saa: „Your passport, please.” Arukas sisserändaja, kes kuuleb „Teie pass, palun”, saab passist sama hästi aru kui passport’ist.
Ent juba praegu näeme Euroopas, kuidas rändekriisi najal kerkivad paremäärmuslikud jõud esile ka seal, kus veel sisserändajaid polegi. Kuivõrd ohus on Euroopa demokraatia?
Oleksin ettevaatlik sellega, mida nimetada äärmusparempoolseks. Vaatame demograafilist pilti: kui Euroopas pole küllalt palju lapsi, siis eksisteerib väljavaade, et sisserändajad võivad Euroopa üle ujutada. Kui neil on tugev oma kultuur, näiteks eraldi usk, siis võivad nad ka senise kristlusel põhineva kultuuri asendada.
See on tõsine küsimus. Kui eliidid on aastakümneid öelnud, et neid küsimusi arutada pole poliitiliselt korrektne, siis jätavad nad väga põhjendatud küsimuse arutada ebamõistlikele inimestele. Kuidas sobitada väikest sündimust ja suurt sisserännet? See pole mingi äärmusparempoolne küsimus, vaid midagi väga elulist.
Aga Ameerika peab vastu?
Ameerika on suuteline sisserändajaid sulandama. Euroopa pole harjunud sisserännumaa olema ja sisserändajad kipuvad koonduma oma pisikestesse ühiskondadesse. Mitmel pool Euroopas tuleb sisseränd ühest suunast. Ainult lõunast või ainult kagust, mitte üle kogu maailma.
Kas peaksime seda suunama?
Ütleksin, et pikka perspektiivi vaadates peaks Eesti aktiivselt ergutama sisserändu Vietnamist või Indiast. Eriti Vietnamist. Eesti ei suuda saavutada seda, mida Ameerika – et tullakse niigi igalt poolt. Neid, kes katsuvad tulla, on raske tagasi lükata, kui on tühik. Ainus viis tühiku täitumist suunata on tuua aktiivselt sisse inimesi väga erinevatest piirkondadest.
Ma vabandan ette, et kordan ennast, aga meil siin on suurusjärgus 100 000 isikut, kellele ei ole 25 aasta jooksul õnnestunud selgeks teha, et nad peavad eesti keelt õppima. Mis kaitsesüstimisest siin räägitakse...??
