Need muidu pakutavad T-55'd ja Leopard I-d oleksid meie tehnika hierarhias samal pulgal mis meil olid need humanitaarabi Roburid, Chevyd, parempoolse rooliga Volvod ja asjad, mille aktiivseks kasutusest on tänaseks seoses viimaste totaalse äraväsimise, varuosade kättesaadavusprobleemide ja üldisema KV tehnilise saamatusega seoses.
Probleem näib olevat mitte tankide ostuhinnas (et seepärast peaks eelmise põlve amortiseerunud tanke endale võtma), vaid selles, et kogu selle ürituse kuluks pole raha või ei taheta seda kulu mingitel põhjustel kanda võtta (nt poliitilisest riskist tulenevalt - nt järgmiste valimiste järel pöörab poliitikavanker vasakule).
Kas Leopard 2A6 või T-55, kütust kulub ikka samapalju, mehi on vaja õpetada samapalju, kasarmud ja garaazid on ikka vaja ja ega see vana tanki remont kah jõukohane pole (meil ei saada veoautodegagi hakkama siiani). Seega on küsimus, kas pingutada veel natuke rihma ja osta sellised, mis 20 aasta pärast veel käravad (USA nt kasutab Abramsit 2040. aastani) või osta sellised nagu Lätil ja tunnistada poole aasta pärast, et selle utiili käigushoidmine on võimatu ja mingit praktilist lahinguväärtust ikkagi ei ole neil.
Tankide relvastuses ja soomuskaitses oli külma sõja ajal selline areng, et sada aastat pole mõtet rabada endale lahingutehnika parki üks põlvkond vanemaid tanke. Nad on enamvähem sama keerulised ja kulukad sõita kui uuemad, kuid poole õhema soomuse ja hulka viletsama relvastusega. Mitte ilmaasjata polnud sellised tankid NSVL laoplatsidel ja sisevägede käsutuses - lahingutes Saksamaal nad ei pädenud..
Ja need niisama jagatavad tankid on amortiseerunud või jõuavad sinna natukese aja pärast. Ega neid niisama jagataks.
See, et korralike Leo2-de varud on Euroopas (eelkõige Saksamaal) olematuks kuivanud, on ise küsimus - ja kas me peaks oma tagumenti kiiremini liigutama, et mitte jääda sellesse rolli nagu Arno isaga koolimajja jõudes raamatus nimega "Kevade".
Me üritame siin omast arust targad olla ja ilma kooliraha maksmata (s.t. ülekantud tähenduses, ilma igasuguse eelneva kogemuse ja oskusteabeta ka ükskõik kui vana samalaadse tehnikaga) tehnika kõrgustesse jõuda. Kuid kas see lõputa jama, mis meie peale langeb, kui me ühel päeval tõepoolest peaksime selle viimase malli tehnika kätte saama (mida me aga õppimiseks ei ihna kasutada), lõpuks ikka odavamaks kujuneb, kui et oleksime loomuliku arengut läbides kulutusi teinud?
Autotranspordi puhul on seda teed ju asi läinud ja tulemusi pole ikkagi.
Täna näeme endiselt paraadil sinist suitsu pahvivaid veokeid ja kui natuke kriitiliselt ringi vaadata, siis ainuke tehnika, mis KV-s võib kahtluseta korrasolevaks lugeda ilma mingite hinnaalandusteta on need kasutusrendi sõiduautod, millega suuremad ülemad sõidavad.
Põhjus:
puudub toimiv süsteem.
Süsteemi puudus algab peale sellest, et puudub täielikult tehnikaohvitseride ja -allohvitseride ettevalmistamine. Meil on koledalt taktikuid ja strateege, kuid pole logistikuid. Kui idanaabril on selleks mitu erinevat sõjakooli, siis meil pole isegi KSK-s vastavat eriala. Sealt hakkab lohisema see mentaliteet "tehnika kui teenus".
Ja lõpeb see seal, et auto on midagi isenenesestmõistetavat, mis sõidab kuni sõidab ja kui ei sõida, siis küll ministeerium Saksamaalt uuemad ostab või täisteenuse osutaja töökotta viiakse. Neid käeharjutamise autosid on eri riikidest siia tassitud sadade kaupa, üks väsinum kui teine. Ja kätt küllalt harjutatud.
Aga süsteemi pole endiselt tekkinud.
Mina nt ei julge sõjaväe veoauto roolis liikluses eesliiklejale eriti lähedale sõita - tont seda teab, millal 1978. a pidurimansetid saba annavad. Puudub usaldus.
Auto on aga tankist oluliselt lihtsam masin (seega ka lihtsam putitada).
Ja kui autodega on sedasi läinud, pole ka põhjust unistada, et T-55 tankidega paremini läheb ja häire väljakuulutamisel sellises üksuses ei saa tulemused paremad olla kui me idanaabri õppuste üle irvitamise teemas muiata armastame (pooled läksid käima ja neist pooled jäid 70 km marsil tee peale).
