Kapten Trumm kirjutas:A4 kirjutas:Veel mõni sõna demokraatiast, talupoegkonna hävitamisest tagamaadest ja tsaari-Venemaa suutmatusest või suutlikkusest.
Jõukama talupoegkonna hävitamine ei olnud teps mitte järjepidev ja pidevalt toimunud poliitika alates 1917. aasta oktoobrirevolutsioonist. Kodusõja ajal üldiselt ei üritatud maal mingit sügavat sotsiaalset revolutsiooni läbi viia, vaid eelkõige toimus talupoegade rõhumine läbi sundmobilisatsioonide ja toiduainete rekvireerimiskampaaniate Punaarmee ja linnaelanikkonna toitmiseks. Pärast kodusõja lõppu kuulutati välja NEP, misläbi keerati kruvisid lõdevamaks kogu majanduses, eriti aga põllumajanduses. Ja oh imet – kohe, kui (põllu)majanduses pöörduti tagasi vaba turu ja eraettevõtluse algete juurde, lõppesid koheselt näljahädad ja toiduainete puudus, kauplused ja turud olid äkitselt kaupa täis, talupoegkond hakkas rikastuma, taastus viljaeksport välismaale – ühesõnaga, suurel osal tollase Nõukogude Liidu tollasest elanikkonnast oli põhjust seda aega üldiselt hea sõnaga meenutada, eriti võrreldes 1920. aastatele eelnenud ja järgnenud aastatega. Erinevalt Kapten Trummi poolt väidetust olid kollektiviseerimine ja industrialiseerimine (1. viisaastak) tegelikult täiesti paralleelsed ja omavahel tihedalt seotud protsessid, mis algasid mõlemad kuskil 1928.-1929. aasta paiku. Intensiivse industrialiseerimise (mille lõpptoodang oli kokkuvõttes oli suures osas sõjaotstarbeline või vähemalt n-ö kahese kasutusega nagu näiteks põllumajandustraktor/suurtükiveduk, sest NEP-i aegsed tarbekaubad kadusid suures osas turult pikaks ajaks ära) tarbeks oli tööstusesse lühikese ajaga suunata massiliselt täiendavaid ressursse ja välisvaluutat Läänest seadmete ostmiseks, mida reaalselt oligi 1920. aastate lõpul võtta eelkõige talupoegadelt ekspordiks suunatava vilja jt toiduainete näol.
Mille peale ma lärmi tõstsin, oli väide eelmises postis:
1941. aastale eelnenud aastakümne jooksul muudeti hiiglasliku sõjatööstuse huvides kogu vaba talupoegkond nälgivateks pärisorjadeks, hävitati miljoneid talupoegi, suretati kümnete tuhandete tankide, lennukite ja suurtükkide nimel välja kogu kergetööstus – ja siis suudeti see kõik koos hiiglaslike maa-alade ja miljonite inimelude hinnaga vaid paari kuuga kaotada.
Tegelikkuses käis talupoegade näljutamine juba kodusõjast alates sundrekvireerimise, "bantiitide toetamise eest" seina äärde paneku ja saja eri asjaga.
Pole vist raske arvata, kellelt seda vilja ja hobuseid võtmas käidi, nn kehvikud need olla ju ei saanud.
Seda, et maal neid ei toetatud, said kommunistid aru üsna pea.
Väga tõhus meetod oli vilja äravõtmine nii, et seemnevilja ei jäänud. Protsessile keerati powerit pidevalt juurde ja see tipnes 30ndate alguse näljahädaga.
Looduslikest oludest tingitud ikaldused (ja tükati näljahädad) on Venemaa looduslikes oludes paratamatud (vähemalt tollase põllumajanduse taseme juures).
Kui tähele panna, siis kui punased "reformid" põllumajanduses olid ellu viiidud, siis 30ndate teisel poolel (kus vajati samuti välisvaluutat, sõjatoodangut jne) enam näljahädasid polnud ehk konstruktsioon tohutu relvatootmise (mis käis justnimelt 30ndate teisel poolel) all nälgivatest talipoegadest ei ole õige.
Industrialiseerimiseta sellises mahus (selle rahvalik hind on mõistagi kahetsusväärne) oleks NSVL Saksamaa käest 1941 fataalselt tappa saanud.
Poleks olnud tööstuslinnu ja elektrijaamu Siberis (seesama "sügavus"), poleks olnud sõjatööstust ja poleks olnud infrat selle "rahvaste rände" korraldamiseks 1941 suvel-sügisel.
Sakslased oleks vallutanud Venemaa arenenud ehk Euroopa-osas asuva tööstuspotentsiaali ja sellega oleks NSVL lips läbi olnud.
Tüüpselt leierdatakse NSVL võidu põhjusena territooriumi sügavust, vene talve ja suurt rahvaarvu.
NSVL võidu peamine võti oli säilitada sõja jätkamiseks ja võitmiseks vajalik sõjatööstuslik potentsiaal)ning võime suruda elanikkonnale peale tingimusi, mis valge ilma pannuks ammugi rahulepingut allkirjastama).
Seega on ainetu konstrueerida mingid seoseid "olnuks Venemaa demokraatlik, siis poleks vaja olnud industrialiseerimist ja relvamägesid".
Peagi tekkis areenile Saksamaal, kes just polnud väga demokraatlik enam ja omas vallutusambitsioone ning asus end kiirelt relvastama.
See, et Venemaa oleks demokraatlikuna paremini vastupanu sakslastele (või kellele iganes) osutanud, pole tõendatav suurt millegagi.
Enne 1917 ajas ka üks tappasaamine teist taga. Polnud see vene armee ka tsaariajal eriti edukas midagi.
Kui 1905 sai Venemaa maismaal Jaapanilt selgelt lüüa (meresõda piinlik meenutadagi), siis 30ndate piiritülides Kaug-Idas loputas juba NSVL vastast.
Kokkuvõte: üpris vähevõimalik, et demokraatlik riigikord 1917-1941 aidanuks NSVL-l tulla II maailmasõjas paremini toime, kui vastaseks on efektiivne ja agressiivne diktatuur Saksamaal. Ei ole ka tõsi, et demokraatlikud riigid demokraatia lipu all üksteist abistama tormasid. Inglased päästsid 1940 juba oma nahka (eelkõige lennuväge) ja Churchillil kulus ikka tükk vaeva enne kui Roosevelt reaalselt liigutama hakkas. Probleem algas peale sellest, et kodusõja lõpuks oli Venemaa üks ära rüüstatud ja pankroti äärel olev agraarmaa.
Vabandan, et teema läheb Põhja-Korea juurest pidevalt ära, aga ma mitte ei saa jääda faktidele viitamata.
Esiteks, ei ole oma põhjuste ega võimudepoolse reaktsiooni ja suhtumise, osalt ka tagajärgede poolest adekvaatne võrrelda Venemaa 1891-92., 1921-22. ja 1932-33. aasta näljahädasid.1891-92. aasta näljahäda põhjustasid eelkõige looduslikud põhjused ning selle tagajärjel hukkus vähemalt kümme korda vähem inimesi, kui kahes järgmises suures näljahädas. Näljahäda ei üritatud ei siseriikliku ega välispubliku eest varjata, Nikolai II ise asus juhtima päästeaktsioone, kogu maal korjati raha nälgijate abistamiseks, samuti keelustas riik (tõsi, väikese hilinemisega) ka vilja ekspordi, et nälgijaid päästa.
1921.-1922. aasta nälja põhjustasid looduslike tingimuste, mitu aastat kestnud ilma- ja kodusõjast tingitud inimkaotused (töökäte puudus), suuresti ka kindlasti riigipoolsed sundrekvireerimised ja talupoegade kurnamine, kokkuvõttes suurendas inimkaotusi ka tollal möllanud epideemiad. Kuid kindlasti ei olnud talupoegade näljutamine riigi poolt sihilik või soovitud tulemus, samuti ei eksporditud samal ajal vilja välismaale (ega polnudki, mida eksportida). Nõukogude võim ei varjanud näljahäda olemasolu ja ulatust, vaid vastupidi, võttis (vastutahtsi) vastu toiduabi Lääne kapitalistidelt, mis ka reaalselt jõudis abivajajateni.
1932-33. aasta näljahäda oli aga suuresti inimtekkeline, sihilik ja üldjuhul teadlike tagajärgedega poliitika, kus talupoegadelt rekvireeriti lihtsalt kõik, mida võtta andis. Jah, paljudes piirkondades oli ka põua-aasta, kuid see oli oma ulatuselt väiksem kui mitmed eelnevad ega laostanud kogu saaki. Samal ajal jätkus aga vilja ja teiste toiduainete eksport üsna suures ulatuses (tõsi, eksport nälja-aastail küll langes mõnevõrra, kuid oli endiselt sedavõrd suur, et ilma ekspordita oleks suurem osa miljonitest näljaohvreist ellu jäänud). Erinevalt eelmistest suurematest näljahädadest ei üritanud võimud katastroofi vältimiseks, peatamiseks ega hädasolijate leevendamiseks teha mitte midagi – vastupidi, näljapiirkonnad isoleeriti rangelt „tervetest“ piirkondadest, et keegi sinna jumala eest abi ei saaks viia või keegi sealt põgenema ei pääseks. Näljahäda olemasolu varjati ja eitati nii siseriiklikult kui ka välismaailma eest.
Ühesõnaga, kuni kollektiviseerimiseni ei olnud kohatised näljahädad Venemaal ei sage ega inimtekkeline sündmus. Ega olnud seda ka talupoegade üldine rõhumine. Kui sa minu sõnu ei usu, siis loe wikipediast NEP-i kohta (
http://en.wikipedia.org/wiki/New_Economic_Policy) – sealt leiab näiteks, et NEP-i aegne turumajanduse algete taastamine viis nii Vene põllumajandus- kui tööstustoodangu paari aastaga 1913. aasta tasemele, mis arvestades eelneval kümnel aastal toimunud kaost ja inimkaotusi on pehmelt öeldes muljetavaldav saavutus. Ainult et kommunismil ega totalitaarse süsteemi „efektiivsusel“ pole sellega mingit seost, vaid see näitab taaskord vähemalt minu jaoks turumajandusliku süsteemi eeliseid ja elujõudu. Ilmselt oleks areng olnud veelgi kiirem (ja tavainimese heaolule kasulikum), kui kommunistid poleks oma näppe majandussüsteemi vahele toppinud (ainult et sellisel juhul – kellele oleks kapitalistlikus ühiskonnas vaja kommunistide ainuvõimu?), mis tekitas juba NEP-i ajal majanduses mitmeid ebakõlasid.
Ühesõnaga – ma ei tahtnud kuskil väita, et Venemaal poleks Teise maailmasõja võitmiseks vaja tööstuse intensiivset arendamist kui sellist. Küll aga olen ma veendunud, et kapitalistliku ja demokraatliku ühiskonnakorralduse puhul majandusarengu loogika ja Venemaa eeldused (suur ja kasvav elanikkond, hariduse ja kõrghariduse levik, tugeva intelligentsi ja kesklassi olemasolu, maavarad) viinud võibolla ise tugeva tööstusriigi tekkimisele, mis oleks suutnud sama hulga raudteid, tanke ja suurtükke toota ka ilma tsiviilühiskonda kahjustamata ja talupoegi hävitamata. Venemaa kapitalismi tormiline areng kuni Esimese maailmasõja alguseni viitab sellele ikka väga otseselt. Ja sellise riigi kodanikud oleksid oma riiki kaitsnud ilmselt suurema motivatsiooniga ja vähesema sunniga, kui need miljonid, kes sõja ajal täägi maasse lõid ning Wehrmachtiga HIW-idena või Vlassovi armeega liitusid.
See on muidugi juba täielik oleksoloogia, et kas Venemaa „normaalse“ arengu korral oleks Hitler üldse võimule tulnud, sellisel kombel suutnud sõda alustada ja suurema osa Euroopast okupeerida. Väga kaudselt oletades võib seda teatud mõttes isegi väita – Hitler sai 1939. aastal sõda alustada vaid põhjusel, et Stalin oli nõus temaga pakti sõlmima ja sisuliselt tema liitlaseks hakkama. Hitleri liitlaseks hakkas Stalin põhjusel, et koostöö demokraatlike lääneriikidega jäi sõlmimata paljuski põhjusel, et Stalin taotles neilt sama, mida ta Hitlerilt sai – vabad käed Ida- ja Kesk-Euroopas. Ida- ja Keks-Euroopat vajad Stalin (nagu kõik teised kommunistlikud türannid) oma impeeriumi laiendamiseks – demokraatlik ja kapitalistlikule Venemaale poleks sellist asja vaja olnud ning sellise Venemaa läänenaabrid oleksid põhjusega suhtunud Venemaasse palju suurema usalduse ja partnerlusega. Aga see on juba teine teema.
ja jänkid surnud linde söövad)