www.militaar.net

Kodusõda muidugi ei tule.

Riigipöörajad ei jõudnud oma soove peale PS muutmise eriti artikuleerida - aga ma kahtlustan, et Erdogan teeb omalt poolt seda, mida nemadki teha tahtsid. Ja kuhjaga.

Kõige mustem stsenaarium võiks olla Türgi kaugenemine NATO-st ning lähenemine Venemaale. See tähendaks, et esimest korda pärast II ms on Euroopas moodustatud agressiivsete ja imperialistlike riikide blokk.

Mind niiväga ei häiri mitte arreteerimised - 15 000 pole 80 M kohta väga palju - kui retoorika, mida seejuures kasutatakse. Vaenlasekuju loomise ning ohjeldamatute vandenõuteooriatega üritatakse kõige tumedamaid jõude äratada.

---

Siseminister: gülenistid tahtsid kurdide massilise tapmisega kodusõda provotseerida. Näiteks tuuakse 2011. aasta juhtum, milles õhurünnakus hukkus 34 kurdi rahulikku elanikku. Ma küll ei mäleta, et siis oleks kodusõda järgnenud...

49 211 passi tühistatud.

330 pressikaarti tühistatud.

Suured poisid omavahel: Erdogan tahab Istanbuli Trumpi tornidelt nende nime ära võtta.

Mart Nutt: Läänel lasub osaline süü Türgi pöördumisel Ida poole.

Ma ei ole siit mitme asjaga nõus:
* ma ei saa aru, milles seisnes "kunstlik venitamine" EU-sse vastuvõtmisel - kas mingil hetkel tõesti eksisteeris iga kriteeriumi järgi EU-kõlbulik Türgi?
* põgenikutulva Kreekasse puhul poleküsimus mitte niivõrd piiri valvamise suutlikkuses kui geograafias - sihtkallast on alati raskem valvata.

Aga lõppjäreldusega kahjuks olen. Nagu juba öeldud, on olukord nagu rahvusvaheliste suhete õpikust. Türgi juhtkond tahtis kaht asja korraga: olla nii EU liige kui ajada EU nõudmistele mittevastavat sisepoliitikat. Kummagi poole jaoks tähendaks järeleandmine eksistentsiaalset muutust: Türgi ei elaks praegusel kujul üle euroopaliku õigusriigi kehtestamise projekti ja EU ei elaks üle kõigi oma väärtuste vastast erandit Türgile (Brexit toimus palju vähema pärast). Niisiis on loogiline otsida endale EU asemel mõni muu liitlane. Selleks sobib oma eksistentsiaalse muutuse juba läbi teinud ja Türgile põhiolemuselt vastuvõetavaks muutunud NSVL, st. VF.

Ainuke asi, mis praegu Türgit ja Läänt ühendab, on NATO. Küsimus on, kas Türgi vajab pärast NSVL ohu kadumist NATO-t ja kui jah, siis milleks? Kui kõige suuremad ohud muutunud maailmas on gülenistlik vandenõu ja kurdide separatism, siis kas NATO aitab kumbagi neist tõrjuda?

Kõige mustem stsenaarium võiks olla Türgi kaugenemine NATO-st ning lähenemine Venemaale. See tähendaks, et esimest korda pärast II ms on Euroopas moodustatud agressiivsete ja imperialistlike riikide blokk.

See on üsna ebatõenäoline stsenaarium. Pikemas perspektiivis on Türgil Venemaaga liialt palju neid faktoreid, mis keeravad ühel hetkel lühemas perspektiivis "lähenemise" jälle kaugenemiseks.
Ehk siis Venemaaga saab Türgil - parimal juhul - toimuda mingites sfäärides (turism, energeetika, toiduainete tööstus; ehitusmaterjalid jne) küll lähenemine ja soojad suhted. Juhul kui näiteks Türgi keskvõim näeb pragmaatilisest aspektist, et mainitud valdkondades on see majanduslikult kasulik ja (sise)poliitiliselt ka võimalik. Ja Venemaa teeb ka omapoolse vastutuleku.

Lihtsustatult - peale Venema lennuki allalaskmist oleks sellel ajal sisepoliitiliselt olnud enesetapjalik Erdoganil teha seda, mida ta tegi mõni nädal tagasi, kui palus vabandust Venemaa lenudrite perekondatelt. Täna on paradigma muutunud ja Erdogan sai teha seda mida ta tegi. Ka majanduslikult oli see mõttekas (ja loogiline, sest ilma tööta hotellide omanikud ja kohalikud puhkepiirkondades on tänamatu toetajas-valijaskond).

Oluline faktor on ka Ameerika. USA on Türgi jaoks oluline ja Türgi on USA jaoks oluline. USA'le ei meeldiks Türgi liialt sõbralik Venemaa või Hiina suunaline välispoliitika.
USA näiteks demonstreeris mitte just hiljuti oma võimekust, blokeerides Türgi soovi osta Hiinast relvastust.

Türgi teab, et ta ei saa olla midagi muud kui vaid regionaalne liider. Seda saab ta olla vaid USA (aka NATO)abiga. Venemaa paadis tekiks kohe konkurents ja ...

Vaimset liidrit islamimaadele ei saa tast aga kunagi. Põhjuseks nii araablaste ja türklaste omavahelised suhted kui ka see, et Türgil pole enam ammu oma valduses islamile üliolulisi sümboleid - nagu Medina, Jeruusalemm, Mekka jne. Osmanite kalifaat läks kõige nende kadumisega ajalukku.

Kriku kirjutas:
Ma ei ole siit mitme asjaga nõus:
* ma ei saa aru, milles seisnes "kunstlik venitamine" EU-sse vastuvõtmisel - kas mingil hetkel tõesti eksisteeris iga kriteeriumi järgi EU-kõlbulik Türgi?

Kunstlik venitamine toimus selliselt, et alguses anti Türgile üle ports nõudmisi, väites et nende kriteeriumide täitmisel avame uued peatükid, mis omakorda on eelduseks edukaks ühinemiseks. Seejärel aga, peale suure hulga peatükkide edukat sulgemist, hakati korraga EL'i poolt esile tooma (põhiliselt tehnilisi) põhjuseid, miks ei saada minna üle järgmisesse faasi. Üle viie aasta käis selline trall. Põhjus oli see mida ma juba mainisin, korraga leiti et keskmine eurooplane ükskõik-mis-riigis (kus rohkem kus vähem) ei soovigi Türgit EL'i liikmena näha. See ehmatas erinevate riikide keskvõime ja opositsiooni väga põhjalikult. Kui sellest sai aru Euroopa Komisjon, siis miks te arvate, et Ankara ei saanud sellest samuti aru? Sisuliselt Euroopa inimesed ei soovinud Türgit näha täisõigusliku EL'i liikmena. Vaatame siinses foorumis ringi - kes kümme aastat tagasi oli selle poolt, et Türgi võiks saada EL'i liikmeks 2008.aastal?

Aga lõppjäreldusega kahjuks olen. Nagu juba öeldud, on olukord nagu rahvusvaheliste suhete õpikust. Türgi juhtkond tahtis kaht asja korraga: olla nii EU liige kui ajada EU nõudmistele mittevastavat sisepoliitikat. Kummagi poole jaoks tähendaks järeleandmine eksistentsiaalset muutust: Türgi ei elaks praegusel kujul üle euroopaliku õigusriigi kehtestamise projekti ja EU ei elaks üle kõigi oma väärtuste vastast erandit Türgile (Brexit toimus palju vähema pärast). Niisiis on loogiline otsida endale EU asemel mõni muu liitlane. Selleks sobib oma eksistentsiaalse muutuse juba läbi teinud ja Türgile põhiolemuselt vastuvõetavaks muutunud NSVL, st. VF.

Mingi aeg ei olnud see absoluutselt nii, et Türgi keskvõim ei tahtnud. Türgi suutis umbes kümne aastaga enamat kui Rumeenia (loodetavasti ma ei solva neid) siiani üldse suutnud on.
Aastad aga pole vennad ning 2008.aasta kriis muutis korraga paradigmat veelgi rohkem. Türgis jäi kestma jätkuv majandusbuum, ELis aga tekkis kohutav depressioon. Lisaks juba "tehnilistele" nüanssidele, miks ELi jaoks üks või teine Türgi poolne sulgemine ei sobinud...

Ainuke asi, mis praegu Türgit ja Läänt ühendab, on NATO. Küsimus on, kas Türgi vajab pärast NSVL ohu kadumist NATO-t ja kui jah, siis milleks? Kui kõige suuremad ohud muutunud maailmas on gülenistlik vandenõu ja kurdide separatism, siis kas NATO aitab kumbagi neist tõrjuda?

NATO ei ühenda läänt ja Türgit. NATO ühendab USA'd ja Türgit. Suur vahe. Kõige suurem oht pole kuhugi kadunud. Nagu öeldud ei suudaks Türgi iseseisvalt olla isegi regionaalne liider ja Venemaaga liidus olles oleks see võimalus veelgi väiksem. Liitlasena tuleks kõne alla ka Hiina, kes aga teadupoolest ei vannu kellegile truudust või ei ole kellegi liitlane. Hiina on see riik, kes istub enamasti allavoolu ja ootab, mil kahe omavahel kempleva mehe kontekstis ühe laip mööda ujub, siis läheb ja soovib ellujäänule õnne (kui see ei ole just kalkulse tagajärjel pool minekul, siis võib Hiina ise järgmise mehe panna allavoolu ujuma).

Yks kirjutas:Türgi teab, et ta ei saa olla midagi muud kui vaid regionaalne liider. Seda saab ta olla vaid USA (aka NATO)abiga. Venemaa paadis tekiks kohe konkurents ja ...

Milles seisneks konkurents? Türgil puuduvad huvid Venemaa jaoks ülitähtsal läänesuunal, st. Ukrainas ja Valgevenes. Türgi jaoks on oluline lõunasuund ja seal ei ole jällegi kurdide toetamine Venemaa eluline huvi. Pigem tehti seda selleks, et Türgile käru keerata - mis tähendab, et see on vahetusraha. Probleemiks on kindlasti Süüria jagamine ja Assadi saatus, aga ma kardan, et siin pole midagi sellist, mille suhtes ei annaks kokku leppida.

Yks kirjutas:Mingi aeg ei olnud see absoluutselt nii, et Türgi keskvõim ei tahtnud. Türgi suutis umbes kümne aastaga enamat kui Rumeenia (loodetavasti ma ei solva neid) siiani üldse suutnud on.

Käib see ka näiteks vähemuste kaitse ja sõnavabaduse, st. ka Kopenhaageni kriteeriumite kohta? Või räägid sa ainult Maastrichti kriteeriumitest?

Enne putšikatset kirjutati vähemalt "Hürriyetis" selle kohta niimoodi:

What are the Copenhagen criteria? It is rather easy to answer: If any country governs exactly the opposite of today’s governance in Turkey, it perfectly complies with the Copenhagen criteria.

Igaks juhuks: ma ei väidagi, et see "kõige mustem stsenaarium" eriti tõenäoline oleks. Sellepärast see "kõige mustem" ongi.

Türgil on ambitsiooni olla türgi rahvaste liider ja eeskuju. Enamus neist elab end. N. Liidu alal, juba seepärast ei saa türklastest kunagi suuri Vene sõpru. Seni oli selle mõju oluline kanal gülenistide koolid jm.. Näis, kas Erdoganil on midagi sama tõhusat asemele pakkuda.

Praeguseks on arreteeritud juba üle 18 000 inimese.

Antalayas Akdenizi ülikoolis arreteeriti demokraatia kaitseks 150 üliõpilast.

---

Kriku kirjutas:Kindral Votel: Suur osa USA-Türgi terrorismivastase koostöö võtmeisikutest Türgi ohvitseridest on kas arreteeritud või erru saadetud.

Erdogan reageeris ootuspäraselt valulikult:

“Are you the one to decide on this [imprisonment]? Who are you? You have got to know your place,” Erdogan told a news conference Friday following a visit to the Police Department of Special Operations in capital Ankara, which was heavily attacked during the coup attempt.

“Instead of thanking this [the Turkish] government for thwarting this coup attempt, and for [maintaining] democracy, you are standing by the putschists,” Erdogan said.

---

Kurdid ründasid sõjaväe teesulgu. Vähemalt 5 laipa.


Väidetavalt PKK snaiperid.

Lühemas perspektiivis on kõige mustem stsenaarium ikka see, kui Türgi tühistab põgenikediili. Tõenäoline stsenaarium on igal juhul, et hakkab seal Venemaa, USA, EL-i ja araabiamaade vahel manipuleerides ning vajadusel ISISe vastast võitlust torpedeerides võimalikult palju igalt poolt välja pressima. Nad on võimelised suhteid parandama ka ISISe ja Assadiga. Kuni EL ega USA enesekehtestamise kunsti ei omanda (või USA puhul - ei taasta).

Kriku: Milles seisneks konkurents? Türgil puuduvad huvid Venemaa jaoks ülitähtsal läänesuunal, st. Ukrainas ja Valgevenes. Türgi jaoks on oluline lõunasuund ja seal ei ole jällegi kurdide toetamine Venemaa eluline huvi. Pigem tehti seda selleks, et Türgile käru keerata - mis tähendab, et see on vahetusraha. Probleemiks on kindlasti Süüria jagamine ja Assadi saatus, aga ma kardan, et siin pole midagi sellist, mille suhtes ei annaks kokku leppida.

Lisaks Jaanuse mainitule, mis on kõiksorti türgi natsionalistide (kelle hulka kuulub ka Erdogan) üks prioriteete, oleks üheks oluliseks konkurentsi või ärevust tekitavaks teemaks Venemaa ja araabia riikide ning Türgi ja araabia riikide suhted. Venemaa ei ole absoluutselt huvitatud, et Türgi oleks enam domineerivam neis suhetes. Ning omakorda Türgi pole absoluutselt huvitatud, et Venemaa oleks mõjukam araabia riikide suhetes. Olles mingi aeg omavahel sõbrustanud (Venemaa ja Türgi) põrkutakse varem või hiljem omavahel antud kontekstis.

Mitte vähe oluline pole ka see fakt, et kuigi Venemaa ja Türgi olid juba aastaid üsnagi heades suhetes, piisas vaid ühest allalastud lennukist, et isegi siinses foorumis hakati rääkima võimalikust sõjast. Ja seda võeti kui iseenesest mõistetavat suurust. Millest me veel räägime? Seda nimetatakse ajalooliseks taagaks vastastikustes suhetes, mis pole kuhugi kadunud. Tõsta pilk esimese ettejuhtuva Vene õigeusu kiriku torni ja mida sa seal näed?

Edasi Taga-Kaukaasia. Armeenia on siin Venemaa oluliseim eelpost, mitte ainult Türgi vaid ka kogu regiooni kontrolliks. Rääkimata Putini ideoloogiast, mis kohati põhineb õigeusule, mille puhul Armeenia kiriku rolli ja erilist staatust on Moskvas pidevalt rõhutatud.
Türgi jaoks on Armeenia probleem. Tõelise sõpruse puhul, tuleks näiteks aseritele loovutada Mägi-Karabahhia. Vastutasuks peaks siis arvatavasti Türgi loobuma Gruusia ja kohati ka aserite sõbralikust poliitikast (rääkimata just sealt saadud baasist). See on muidugi täiesti mõeldav, kuid ilmselgelt tahetakse selle vastu korraliku konti. No ei saa sellistest jagamistest või kauplemistest tulla välja midagi muud kui vaid lühiajaline "koostöö" nagu MRP'ga. Varem või hiljem hakkab üks või teine tunda end enam kidnlamalt ja nii unustatakse kiiresti lubadus, et "kellele Soome kuulub".

Need on vaid mõned näited...

Jah, muidugi tähendab kahe suurriigi diil väiksemate rahvaste - olgu nad siis Mägi-Karabahhi armeenlased või kurdid - mahamüümist. Alati on tähendanud. Hiljuti oli uudis, et Aserbaidžaan lubas Türgile sõjaväebaasi. Venemaa poolset raevupurset - kuigi tegu on ju samuti NATO jõududega endise NSVL territooriumil - pole kuulda olnud.

Ma küsin uuesti: milles seisneb konkurents? Millised on mõlemale elutähtsad territooriumid või ressursid, mille pärast konkureeritakse?

Palun veel, võib-olla saaks lühemalt ja konkreetsemalt...?

---

Sõjaväebaasid Ankara ja Istanbuli lähistel, millest riigipöörajate jõud tulid, pannakse kinni. Ma ei imestaks, kui peale selle üles küntaks ja soola külvataks...

Venemaa pretendeerib Euraasia süsteemi või piirkonna liidrirollile. Sellel süsteemil on nn lõuna suund või tiib, kus Türgi on konkreetselt ainus riik, mis on ühenduses Taga-Kaukaasia, Musta mere, Euraasia ja Kesk-Aasia subregioonidega. Läbi keele, kultuuri, geograafia ja ajaloo.
Mitte vähe oluline pole see, et Venemaa plaanid SRÜ muutmiseks Commonwealthi taoliseks süsteemiks, kus domineeriks Moskva, maeti lõplikult maha c.10.aastat peale nende tekkimist, mis otseselt oli just ka Türgi tegevuse tulemus, läbi oma erinevate kanalite Kesk-Aasias ja Taga-Kaukaasias. Algselt propageeriti pantürgi ideid, kuid peagi mõisteti, et parem on soosida vastloodud riikide iseseisvust ja arendati riik-riik vahelisis suhteid. Pantürgi idee heideti prügikasti.

Nii et kui NSVL kokku kukkus, siis Türgil tekkisid suured huvid ja võimalused Kesk-Aasias; Lõuna-Kaukasuses, millest lähtuvalt kui Venemaa kosuks ja tal tekiks taaskord võimekus end kehtestada, siis kahe riigi huvid konkreetselt pidid ja juba on mitmel korral põrkunud. Ainus seni pidurdav faktor, miks asjad pole läinud kohati teravamaks kui nad võinuks minna on Türgi samaaegne osalemine transatlantilises süsteemis.

Jah, Türgil pole Hiina finantsvõimekust või Venemaa militaarset potensiaali, mis Kesk-Aasias täna rohkem otsuseid mõjutavad, kuid Türgi huvid ja soovid pole kuhugi kadunud. Ja Kesk-Aasiast pole kadunud jõud, kes näeksid dominandina pigem Türgit kui Venemaad või Hiinat.

Väljapool nimetatud Euraasia süsteemi, kus Venemaa on üsnagi märkimisväärne tegija, põrkusid Türgi ja Venemaa huvid otseselt Kosovos (1999) ja Bosnias (1992-95).
Täna on aga Küprose kui Türgi selge antagonisti taga vägagi selge Venemaa toetus.
Venemaale aga ei meeldi absoluutselt Türgi ja Iisraeli (sõjaliselt) soojad suhted, sest see tähendab olulist vastukaalu Venemaa araabia ja Iraani huvidele.

Veelgi lühemalt: ajalugu on pidevalt näidanud ja tõestanud (isegi kui ollakse pea paarkümmend aastat venelastega sõjalises mõttes isegi ühist leiba jagatud), et Türgi geopoliitilised huvid on ikka ja jälle kahes suunas. Rohkem Venemaa suunas ja pisut vähem Lähis-Ida suunas (viiamti mindi ju Mosulisse). Kuid seoses Iisraeli, kui USA suure liitlase tekkega, on osad allapoole suunad võimatud.

Venemaa pretendeerib terve Euraasia liidrirollile? Vaevalt küll...

Yks kirjutas:Mitte vähe oluline pole see, et Venemaa plaanid SRÜ muutmiseks Commonwealthi taoliseks süsteemiks, kus domineeriks Moskva, maeti lõplikult maha c.10.aastat peale nende tekkimist, mis otseselt oli just ka Türgi tegevuse tulemus, läbi oma erinevate kanalite Kesk-Aasias ja Taga-Kaukaasias. Algselt propageeriti pantürgi ideid, kuid peagi mõisteti, et parem on soosida vastloodud riikide iseseisvust ja arendati riik-riik vahelisis suhteid. Pantürgi idee heideti prügikasti.

Nii et kui NSVL kokku kukkus, siis Türgil tekkisid suured huvid ja võimalused Kesk-Aasias; Lõuna-Kaukasuses, millest lähtuvalt kui Venemaa kosuks ja tal tekiks taaskord võimekus end kehtestada, siis kahe riigi huvid konkreetselt pidid ja juba on mitmel korral põrkunud. Ainus seni pidurdav faktor, miks asjad pole läinud kohati teravamaks kui nad võinuks minna on Türgi samaaegne osalemine transatlantilises süsteemis.

Jah, Türgil pole Hiina finantsvõimekust või Venemaa militaarset potensiaali, mis Kesk-Aasias täna rohkem otsuseid mõjutavad, kuid Türgi huvid ja soovid pole kuhugi kadunud. Ja Kesk-Aasiast pole kadunud jõud, kes näeksid dominandina pigem Türgit kui Venemaad või Hiinat.

Heakene küll, aga reaalne olukord praegu on selline, et Venemaa väljavaated Kesk-Aasiat oma mõjusfääris hoida on tagasihoidlikud. Kui nad Türgile ei kaota, siis Hiinale ikka. Ning see veniv kaotus pole režiimile eksistentsiaalne oht nagu Ukraina demokratiseerumine.

Yks kirjutas:Veelgi lühemalt: ajalugu on pidevalt näidanud ja tõestanud (isegi kui ollakse pea paarkümmend aastat venelastega sõjalises mõttes isegi ühist leiba jagatud), et Türgi geopoliitilised huvid on ikka ja jälle kahes suunas. Rohkem Venemaa suunas ja pisut vähem Lähis-Ida suunas (viiamti mindi ju Mosulisse).

Ei, ajalugu ei ole pidevalt tõestanud, et Türgi huvid on alati rohkem Venemaa suunas ja vähem lõuna suunas. Vastasel juhul oleks Peeter I maha tapetud, mitte lepitud Aasovi tagasi saamisega.

Praegusel hetkel on kurdi separatism ainuke Türgi ees seisev otsene sõjaline väljakutse. Ning see on lõunas.

NSVL'i ajal oligi Moskva aka Kreml Euraasia süsteemi valitseja! Ma ei saa su küsimusest muud mõista, kui seda et sa ei saa aru mis loom on nn Euraasia süsteem?
Euraasia kui manner on midagi muud!

Ei, ajalugu ei ole pidevalt tõestanud, et Türgi huvid on alati rohkem Venemaa suunas ja vähem lõuna suunas. Vastasel juhul oleks Peeter I maha tapetud, mitte lepitud Aasovi tagasi saamisega.

Piirdume viimase saja aastaga. Ma ju kirjutasin selgelt Türgi ja mitte Ottomanide impeerium...

Antud juhul ei saa jah. Praegu ei ole Venemaa enam isegi endise NSVL piires domineeriv ja peab "lähivälismaal" kasutama samasugust taktikat nagu NSVL Aafrikas.

Praegusel hetkel on kurdi separatism ainuke Türgi ees seisev otsene sõjaline väljakutse. Ning see on lõunas.

Exactly. Ja millised ettevõtted omavad naftakontsessioone kurdidega asustatud Iraagis? Mitte et nad ainsad oleksid, aga hiinlased, itaalased ja britid ei ole siiski venelased...

http://www.gazprom.com/about/production ... sits/iraq/
http://lukoil-overseas.com/projects/irak/