London Bridge kirjutas:Omalt poolt kiidan ksf. Mercuriuse initsatiivi ja head posti.
Tunnustus ksf. Mercuriusele ka minu poolt
London Bridge kirjutas: Sellega on mulle jäänud imelik mulje pärast viimaseid valimisi. Nimelt, iga kord kui tõstatus küsimus kaitsekulutuste kohta, siis automaatselt tuli pea- ja/või kaitseministri käest vastus, et neid ei langetata alla 2%. Justkui Toompeal ei tajutaks, et rahvas oleks valmis kulutusi tõstma ning ohverdama "kooli" ja mõne protsendikümnendi majanduskasvust riigikaitse nimel. Või siis eksin ma rahva meelsuse tunnetamises.
Rahva meelsus on muutuv suurus ja siinkohal seda raske mõõta. Pigem on küsimus vaitsuse retoorika ja rahva "kõhutunde" vahel juba pikka aega eksisteerivates käärides. Senine vaikiv kokkulepe stiilis: "majanduslik heaolu teile, poliitiline võim meile ja antagu meile vabad käed otsustamiseks" on murenemas ja siinkohal tahaks tunnustada meie noort valitsusjuhti mõnede kriitiliselt vajalike muutuste algatamise eest (haldusreform, nüüd siis avapaugu saanud kaitsereform). Kuid tuleb tunnistada, et sadu kordi vallutatud maanurga elanike geneetilise pärandi häirekellad plärisevad juba tükk aega ja valitsus on suutnud seda seni edukalt ignoreerida. Hiljemalt kaks aastat tagasi oleks pidanud selliseid sõnumeid tulema hakkama, meie alles jõuame pingelise olukorra adekvaatse tunnistamiseni. Parem hilja, kui mitte kunagi, ütleb vanasõna. Asi seegi- esimese vabariigi ajal aeti uinutavat rahujuttu kuni okupeerimise faktilise alguseni. Nii et progress on olemas, riigina oleme ehk midagi varasematest valusatest kogemstest õppinud.
Muuseas, ehk oleks aeg ka siin saidil senine teema nimi natukene ümber muuta? Paremini kaitstud millega võrreldes? 13. sajandi formeerumata riigi hangudega relvastatud talupojaarmeega? II MS eelse EV kaitsestruktuuriga? Ehk tasuks mõtlema hakata sellele, kas me oleme
piisavalt kaitstud praeguse ajaperioodi ja tulevikus ettetulevate riskide eest?
Loen siin teemalõimes ksf Heremi valulikke hüüatusi seniste kaitsepingutuste alavääristamise vastu ja optimistlikke püüdlusi tõestada, et Eesti on kaitstud paremin kui kunagi varem. Võib-olla tõesti ja kuidagi ei tahaks kelleltgi jalgu alt ära lüüa- inimesed on siiralt püüdnud midagi ära teha ja lõunanaaberid vaadates teinud seda oluliselt edukamalt. Samas põhjanaabrit vaadates oluliselt vähem edukamalt ja ida suunas vaadates selgelt liiga vähe. Keda siin nüüd tunnustada või laita? Me ei ole veel vabaduse ülimat testi läbi teinud, me ei tea tegelikult oma kaitsevõimekusest suurt veel midagi. Me oleme vabaduse saanud teatud mõttes järelmaksuga ja tasumise aeg võib tulla pea. Mis hinda puudutab, siis peame olema valmis maksma samasugust hinda kui meie põhjanaabrid 70 aasta eest, aga võib-olla rohkemgi.
Toompea arvamus on laias laastus meie enda teha. Seniste kriitiliste ühiskondlike signaalide eiramine on tõstnud EKRE poliitskaalal kolmandaks tegijaks ja selles saavad meie juhtoinad süüdistada vaid iseenda küündimatust. Ma ei oska öelda, kas see on kasuks või kahjuks, aga olgu see veelkord kinnituseks demokraatlike protsesside aeglasele, ent vääramatule toimimisele meie ühiskonnas. Rõivas ei saa enam ignoreerida selliseid signaale, ehk Mikser ja kummatigi ka Hanso mõne viivu veel saavad. Kuidas nüüd poliitikud seda ühiskondlikku ohutaju kanaliseerida suudavad, määrab ära paljuski meie riigi tuleviku.
Rahva haigeks kuulutamine ja autoritaarse võimu kehtestamine ei aita, seda me oleme õppinud oma väga valusatest kogemustest. Mina sõnastaks oma küsimuse poliitikutele pigem järgmiselt: Kas ootab meid ees vastandumise tee või on see konsolideerimise tee; kas me jätkuvalt vastandame koole ja kaitsevõimet (lapsi ja pensionäre, riigiasutusi ja eraettevõtteid, siinlasi ja muulasi jne) või leiame ühiselt, et vabadus on ülim väärtus, mille nimel tasub lühiajalised majandushuvid ja enesekesksed vastuolud unustada?
No one said survival was fun.
