Helsingi Ülikooli araabia keele emeriitprofessor Faruk Abu-Chacra on pärit kodusõdadest räsitud Liibanonist, sealse druusi vähemuse esindajana arvab ta, et islamiusuliste sissevool Euroopasse tuleb peatada nüüd ja kohe.
- Teie olete pärit Liibanonist, mis on usulise koosseisu poolest ütlemata kirju – koos elavad eri konfessioonide kristlased, moslemid ja igasugu muudegi religioonide esindajad.
Liibanonis on palju vähemusi, mina kuulun druuside hulka. (Ehkki Abu-Chacra nimetab druusi religiooni protestantlikuks islamiks, ei pea sunniidid neid moslemiteks. Liibanonis elab 220 000 druusi, maailmas on neid kokku paar miljonit. Tänu oma suurepärasele kohanemisvõimele on druusid mänginud Liibanoni ajaloos olulist rolli, samas on neid ka taga kiusatud, viimati sattusid druusid Süürias ISISe sihtmärgiks. Druusi religioon haarab endasse lisaks islamile elemente kristlusest, judaismist, aga ka filosoofilistest õpetustest. Druusid kõnelevad araabia keelt. – N. N.) Olen ka ise ülikoolis religiooniajalugu õppinud – mind huvitab religioonide roll ühiskonnas.
Mõned religioonid on aja jooksul arenenud, sellal kui teised stagneeruvad. 16. sajandi kristlus erineb vägagi nüüdisaja kristlusest. Moslemimaailma probleemiks on aga seisak.
Praegu räägitakse väga palju koraani tõlgendamisest, aga tegelikult pole küsimus mitte selles – vaadake vana testamenti, see kõneleb võrreldes koraaniga palju karmimast vägivallast. Koraani sisu on tsiviliseeritum. Probleemiks pole niisiis koraan, ehkki igast vanast tekstist võib leida asju, mis ei haaku nüüdisühiskonnaga.
- Me võime piiblist tõepoolest küllalt agressiivseid üleskutseid leida, ka minu jaoks pole küsimus mitte kahe pühakirja sisus, vaid pigem selles, millises faasis on nende alusel elav ühiskond. Vastavalt hetkeolukorrale leitakse koraanist või piiblist endale sobivad read, olgu need siis üleskutsed sõjale või rahule.
Täpselt. Ja ärgem unustagem, et meil ei ole mitte üks islam, vaid palju islameid – need kõik on ju tekkinud ühe koraani põhjal. Nii et probleemiks pole mitte koraan, vaid selle tõlgendamine.
Praegu pole suurel osal koraani tõlgendajatest paraku mingit arusaama sellest, kuidas toimib maailm ja mis on globaliseerumine. Nad on salafistid, kes tahavad minna tagasi minevikku «puhta» islami juurde ja kehtestada islamiseadustel ehk šariaadil põhineva ühiskonna. Võideldakse moderniseerumise vastu.
- Liibanoni kodusõda on kurb peatükk moslemite ja kristlaste suhetes.
Jah, aga kui moslemitel on alalised omavahelised konfliktid, siis milleks üllatuda selle üle, et neil on konfliktid ka mittemoslemitega?
- Mis eristab moslemite eri sektide omavahelisi konflikte nende konfliktidest kristliku taustaga riikidega?
Lõppkokkuvõttes ei usuta kummalgi pool saatusesse, küll aga hinnatakse jõudu ja väärikust. Küsimus on selles, kes mida kontrollib. Ka Liibanoni kodusõja põhjustajaks ei saa pidada üksnes moslemeid. Kui prantslased andsid 1926. aastal Liibanonile iseseisvuse, jätsid nad riigi katoliiklike maroniitide valitseda.
Liibanoni kristlased ja druusid tahtsid alati Türgi impeeriumi ülemvõimu ja islami alt vabaneda. Sealsed eri sektidest islamiusulised hakkasid aga tegutsema selle nimel, et luua ühine islamirahvas, mis ei põhine mitte rahvusel, vaid religioonil.
Tollal kristlased domineerisid riigis, neil oli kaks väga mõjukat parteid, mis olid selgelt kommunismi-, panarabismi- ja islamismivastased. Lisaks sellele olid need parteid 1930. aastatel fašistliku ja/või natsliku ideoloogia kandjad. Huvitaval kombel polnud nad sellest hoolimata juudivastased – kristlastel oli vaja ka Liibanoni juutide hääli. Ühe sellise partei juhi pojast sai hiljem ka riigi president, süürlased lasid ta 1982. aastal õhku. Minu enda parim sõber kuulus samasse parteisse ja sai selles plahvatuses surma. Olin ise tudengina poliitiliselt väga aktiivne ja osalesin paljudes sündmustes.
Niisiis olid need erakonnad tugevalt moslemivastased ja Liibanoni kui terviku tuleviku seisukohalt polnud see kuigi tervislik. Liibanoni näide kinnitab, et äärmused ühel tiival tekitavad ekstremismi teisel tiival. Ka Euroopas on vastukaaluna islamiekstremismile pead tõstmas paremäärmuslus. Konfliktid kahe äärmuse vahel võivad eskaleeruda. Kuritegevus kasvab, inimesed ei saa enam oma kodutänaval rahulikult jalutada. Paremäärmuslus on süvenemas ka Soomes.
- Kas teie ise defineerite end araablase või liibanonlasena?
Oleksin häiritud, kui keegi nimetaks mind araablaseks. Olen liibanonlane. Tõsi, ma räägin emakeelena araabia keelt. Samas toetasin noorena araabia natsionalistide liikumist, nii et ma tean, mis see on. Aga toona ei käinud jutt mingist konkreetsest religioonist, vaid kõigest muust. Islamile paraku ei sobi uuendused.
- Islamiekstremistide üheks ambitsiooniks on araabiamaailma ühendamine, sellal kui liberaalsemad araablased eelistavad end defineerida pigem oma riigi kaudu?
Jah. Panarabism on nähtusena tegelikult uus fenomen, see on vaid paarsada aastat vana.
- Küsin teilt kui õppejõult, kas on võimalik harida Euroopasse pagevad moslemid tõelisteks eurooplasteks?
See pole kaugeltki lihtne. Suur osa siia saabuvatest araablastest on lihtsalt kirjaoskamatud – kõigepealt tuleb neid õpetada lugema ja kirjutama nende endi keeles. Kuidas õpetada kohalikku keelt, kui nad ei oska lugeda-kirjutada isegi mitte oma emakeeles?
Tegelesin kunagi Rootsis Lundis esimesele põgenikelainele keele õpetamisega. See tähendaski, et alustama pidi neile nende enda emakeele õpetamisest. Nad ei tundnud tähestikku.
Valdav osa neist pole ka kuigi avatud mõtlemisega. Võtab terveid generatsioone, enne kui nad suudavad kohaneda teistsuguse mõttemaailmaga. Nende ajud on täis pumbatud valeinformatsiooni ja viha teiste religioonide, eriti judaismi suhtes. Nad usuvad endiselt, et Nobeli auhind läks juudile sellepärast, et auhinnažürii on korrumpeerunud.
Moslemi arvamust on väga keeruline muuta. Ta on ajupestud, ta on kuulnud terve elu üht ja sama juttu. Isegi kui ta teab, et sul on õigus, teatab ta, et on küll nõus, aga tema seisukoht on õigem. Loogikat on seal vähe.
- Euroopa linnade moslemikogukonnad ei kipu olema osa ülejäänud demokraatlikust ühiskonnast, nad elavad mingite enda reeglite järgi paika pandud elu.
Nad polegi kunagi olnud osa ühiskonnast. Paraku on demokraatia ja šariaadi vahel ainult vastuolud, need on lihtsalt täiesti erinevad asjad.
- Oleme siin Eestis esmakordselt olukorras, kus hakkavad saabuma sajad ja nähtavasti ka tuhanded inimesed moslemimaadest. Kuidas peaksime nendega toimetama?
Kõigepealt tuleks vastata küsimusele, kui palju te suudate neid vastu võtta – miljon, kaks või kümme miljonit?
- Paljud arvavad, et me ei tohi ühtki vastu võtta.
Läänemaailm on tegelikult üks väike demokraatia saareke. Me kaotame samamoodi jätkates oma demokraatia. Me näeme juba mässusid Helsingis, näeme süvenevat seadusetust ja kuritegevuse kasvu, sest sisserännanud pole harjunud demokraatia reeglitega.
Ma ei ole põgenike vastu, aga kõigepealt peaks mõtlema ikka sellele, palju on võimalik neid vastu võtta. Pealekauba pole paljud neist mingid sõjapõgenikud.
Soomlased ja rootslased on nii sinisilmsed! Ma ei tea Helsingis ainsat araablast, kes ei suhtuks kriitiliselt läänemaailma praegusesse heldekäelisusse ja sinisilmsusse immigratsiooni suhtes.
Kui te tahate neid rahvaid aidata, siis minge nendesse riikidesse kohale ja aidake neid inimesi nende kodudes. Lahendage sealsed poliitilised probleemid! Venelased naeravad Soome ja Rootsi üle – neile meeldib, kui läänemaailmas pole enam korda.
- Minu jaoks on nende siia saabuvate põgenike suurim häda oma juurte kaotamine. Nad asuvad elama linnadesse ja juurtetus tekitab kriminogeensust ning sealt omakorda välja kasvavat ekstremismi.
Araablastest moslemite integreerimine on võrreldes teiste rahvastega kõige keerulisem ülesanne. Selliste põgenike ühiskonda lülitamine pole kaugeltki võrreldav venelaste kohandamisega.
- Mida te arvate neist, kes soovitavad võtta moslemite asemel vastu Süüria kristlasi?
Ei. Teate miks? Sest neid on vaja selleks, et kohapeal araablasi harida. Parimad koolid on just kristlaste koolid. Kristlased on palju avatumad, neil on kontaktid välismaailmaga, nad on haritumad.
Araablaste integreerimise muudab keeruliseks ka see, et neil on siin käepärast araabiakeelsed telekanalid, kõik võimalused suhtlemiseks kodumaale jäänud sugulastega ja sageli on neil ka maja ajaloolisel kodumaal. Neil on Lääne-Euroopas olemas kõik, et olla araablane.
Pean kurbusega tunnistama, et väga vähesed araablased on löönud lääne ühiskonnas laiemalt läbi. Näiteks hiinlased saavad palju paremini hakkama. Ka Ida-Aasiast Bangladeshist või Indiast pärit moslemid tulevad araablastest paremini toime. Selle põhjuseks võivad olla ka paremad baasteadmised kirjakeelest.
- Üritasin leida ühe siinse põgenikeorganisatsiooni kaudu intervjueerimiseks põgenikku, kes oleks valmis rääkima oma elust natuke kõrgemal tasemel kui «I want to Germany». Inimest, kes suudaks analüüsida enda olukorda ja põgenikekriisi metatasemelt. Üksiti võiks ta osata korralikku inglise keelt. Paraku ei suutnud nad mulle sellist intervjueeritavat leida. Seni on põgenikud jätnud meedias pisut üheplaanilise mulje.
Nii see paraku ongi. Elasin Lundi ülikoolis õppides ühiselamus. Sinna tuli Poola juut, kellele me süüa andsime. Aga temast sai Rootsi minister. Paljudest põgenikest said edukad inimesed, aga moslemikogukonnad «neelasid» tulijad kohe iseendasse ja korraldasid islamistliku ajupesu – sinna nad ka jäid. Sa ei saa areneda, kui puuduvad kontaktid teistsuguste inimestega. Nende mõtlemine on eurooplase vaatenurgast valesti konstrueeritud.
- Milline saab siis moslemite jätkuva sissevoolu korral olema Euroopa tulevik?
Loodetavasti pole praegu liiga hilja põgenike sissevoolu vastu midagi ette võtta. Tegelikult võib juba olla hilja, massimmigratsiooni pidanuks peatama varem, aga need rumalad poliitikud...
Need, kes juba tulid, tekitavad probleeme. Euroopa võib islamiseeruda paari-kolmesaja aastaga. Püüan mitte olla emotsionaalne, vaid lihtsalt pragmaatiline.
- Nii et kogu immigratsioon tuleks kohe peatada?
Illegaalne immigratsioon tuleb täielikult peatada kohe! Nüüd! Enne kui hilja!
Kui me ei suuda oma patsaanidega juba praegu tegelda, mis saab siis veel nendest kes keeltki ei oska?
