Vastuseks soojustuse küsimusele: minu teada soomlased seal (ega ka Helsingis, kus on juba kasutusel väiksem soojushoidla) mingit isolatsiooni ei kasuta - graniidi paksus "siit maapinnani" on üsna hea soojustus. See toob Eesti teemani - Eestis on maapõue ülakihtides valdav paekivi, sinisavi ja liivakivi, mille omadused veega kokkupuutudes on sootuks teised - vesi pääseb paekivi soontes voolama ja uuristama, sinisavi ei ole ehituslikult tugev jne. Väljaanne "Eesti Geoloog" on avaldanud 2021. aasta juunis loo
"Rohepöördega maa alla".
Neil on seal
diagramm Eesti geoloogilisest läbilõikest. Nähtub, et tardkivimid on jõukohase kaevandamisega kättesaadavad ainult Põhja-Eestis. Pankranniku joonel on aluskord 200 meetri sügavusel. Lõuna-Eestis juba kuni 750 m sügavusel, iga mindud meeter aga tõstab hinda. Artikkel käsitleb Paldiski pumphüdrosalvesti plaane ja märgib:
Üheks ilmselgeks „elevandiks toas“ on antud juhul niivõrd sügavate kavernide rajamise suur kulu. Jaama rajamiseks tuleb esmalt läbistada sadu meetreid vertikaalšahte, need pealiskorra settekivimite osas korralikult isoleerida ja peale seda kaevata aluskorda rida suuri kaverne, et ära mahutada nii PHS-i tehnika, kui ka alumine veereservuaar. Sellise lahenduse puhul tulebki appi võtta hübriidsed lahendused, nimelt tehes asukohavaliku kohta, kust aluskorra moonde- ja tardkivimitest on võimalik saada hea kvaliteediga ehituskillustikku ning vähemalt osa rajamiskuludest katta selle müügist saadud tuludega.
Mina siinkohal kiidan soomlasi kavaluse eest. Kui võrrelda seda vee soojendamise ja jahutamisega, on suurte veemasside tõstmine ja langetamine üsna madala energiatihedusega protsess:
- 1 kg vee langetamine 100 meetrit vabastab 1 kg * 10 N/kg * 100 m = 1000 J energiat
- 1 kg vee jahutamine 50 kraadi (140 C...90 C) vabastab 4.2 J/gC * 1000 g * 50 C = 210 000 J
Ehk liiter vett mahutab 50 kraadi soojemaks köetuna 210 korda rohkem energiat, kui saja meetri kõrgusele tõstetuna. Eirates siinkohal, et soojusenergia on kõrge entroopiaga (sellest ei saa suurte kadudeta elektrit teha).
Eesti Geoloogi artikkel põikab ka geotermilise energia valdkonda, mainides maapõue soojuseks "ülisügava kaevu puhul ligikaudu 5000 m peal 65 kraadi". See väide võib jällegi kehtida konkreetse maapõue ala kohta. Soomes on Espoos puuritud kaks 4.6 kilomeetri sügavust auku, mille põhjas mõõdeti temperatuur 120 C. Paraku Otaniemi aukude vahel ühenduse loomine (hüdrauliline frakkimine) ei õnnestunud (piisavat vee läbivoolu ei saavutatud), mistõttu augud jäeti teadlastele uurida, katlamaja rajamine poleks ära tasunud. Lugeda saab
siit.
Viimasena mainib Eesti Geoloogi artikkel vesiniku ladustamist. Vesinik on paras notsu ladustada - kõige pisem molekul lekib läbi tihendite, tungib aatomitena metallide kristallivõresse ja muudab need hapraks, ning õhupalli sisse villituna põgeneb poole päevaga.
Siinkohal tasub ühest küljest meenutada, mis tagab Balti riikide gaasivaru talvel - Incukalnsi gaasihoidla Lätis, kus on sobivad looduslikud tingimused, et ladustada maagaasi. Kas ka vesinikku - ei tea. Samuti tasub meenutada, mida Venemaa üritas Lääne-Ukrainas pommitada - maa-alust gaasihoidlat. Gaasihoidla kaitsmine pommitamise eest on aga kergem, kui maapinna rajatiste - olulised sõlmed ja ventiilid saab viia nii sügavale, kuhu tavarelvastuse mõju ei ulatu. Siiski, kui ligipääsu šahtid ja torud purunenud on, võib hoolimata edukalt antud "stopp" käsust ja suletud ventiilidest gaasile ligipääsu taastamine raske ja pikaldane olla. Samas, keegi ei keela gaasihoidla ligipääsu sõlmede hargnemist 100 meetri sügavusel teostamast, nii et ründaja peab puruks pommitama mitu hajutatud maa peale tõusmise sõlme.