A4 kirjutas: Ma kardan, et mõnes mõttes teeme me sama vea, kui ostaksime Eestile 10-12 hävitajat. Sõjalises mõttes pole 10 hävitajad meie olukorras relevantsed - seda räägivad sõjaväelased ise. Kui me kulutaksime nende peale aga miljardeid kroone, siis tuleks see kahjuks teiste relvaliikide arvelt. Sisuliselt ajateenijate ja reservarmee arvelt (iseenesest ma ei toeta mingeid palgaarmee ideid, kui keegi kahtlustab). Aga ega ma hävitajatele kategooriliselt "ei" ka ei ütle, lihtsalt tuleks enne hoolikalt kaaluda alternatiive ja seda, mis meil hävitajate tõttu ostmata jääks. Allveelaevade ostmine 1930. aastatel ja hävitajate ostmine nüüd oleks sisuliselt nende samade piiratud nišivõimete loomine, mille eest meid hoiatab reservkolonel Kunnas (muide, keegi võiks Kunnaselt küsida, mida ta üldse hävitajate kohta arvab).
Mina arvan sellest teistmoodi ja niipalju kui olen kuulnud, arvavad õhuväelased ka. Nagu ühes lennuväe teemas sai kirjutatud, on nende lennukite sõjaaegne ülesanne vältida üllatus-õhurünnakut reservarmee töölehakkamiseks vajaliku infrastruktuuri pihta. Praegu pole ju muud vaja, kui visata vähem kui 10 "kõikide pommide isa" järgmistele objektidele:
1. Peastaap
2. Sõjamäe objektid
3. Tapa objektid
4. Kellavere radar
5. Sidepataljon
6. Scoutspataljon
7. Viru pataljon
8. Kuperjanovi pataljon
Peale seda on organiseeritud relvastatud vastupanu (mõne KL maleva poolne kergerelvade susimine sinna alla ei mahu), mis suudaks umbes 4-5 diviisi suurust soomustatud vastast peatada, lõppenud. Relvalaod on hävitatud, varustus on hävitatud, transport on hävitatud.
Samaaegselt maandatakse õhudessantdiviis Tallinna alla, mis vallutab strateegilised objektid.
See stsenaarium on üllatusrünnakuna vägagi võimalik ilma, et keegi sellest haisu ninna saaks - mõne lennuväeõppuse raames pannakse kuskil Engelsis 10 Tu-160 alla see moon ära, tehase näiliselt demolend piiri suunas (selliseid on tehtud korduvalt), ainult sel korral minnakse üle piiri. Selleks ajaks kui NATO oma hävitajad kohale ajab (mis 50% tõenäosusega on järjekordne 70ndate vanaraud, mis ei suudagi täiskiirusel meieni lennata - MiG-21, Mirage F-1 jt), on üritus läbi.
Ainuke, mis sellist avantüüri peatab, on reaalne tõrje võimekus - rasked ÕT raketid (mis on lennukitest kordi kallimad ja sama palju kättesaamatumad) ja hävituslennukid. Näiteks hävituslennukid, mis kolivad asjade imelikuks minekul lennuväljalt minema. Kõigepealt peab vastane suure kolinaga need lennukid neutraliseerima ja sellega võib päevi aega minna.
Isegi kui need lennukid esimese päeva õhtuks hävitatakse, on nende ülesanne täidetud. Üllatusmoment on kadunud.
Et nüüd ei järgneks fantaseerimist teemal "igale sõjale eelneb suur pingete tõus, mis annab piisavalt aega", siis lubage meenutada kolme sündmust:
1. Egiptuse rünnak Yom Kippuri sõjas 1973 üle Suessi - maailma parima luurega ja õhuväega riigi Iisraeli vastu (mõtleme, milliseid vahendeid on vaja koguda nii laia veekogu ületamiseks ja kui kerge teoorias oleks neid avastada).
2. Iraagi rünnak Kuveidi vastu augustis 1990. Regioonis, kus USA sõjaline kohalolek on suur ja kus iga "paariate" sammu jälgitakse nagu istuvat kana munade peal. Lõuna-Iraak on tasane kõrb, kus on isegi tankide liikumist võimalik radaritega märgata.
3. Vene õhudessantvägede ootamatut maabumist Jugoslaavia sõjas Pristina (?) 1999 all, kus sisuliselt sõjaolukorras (mõtleme koos, kui palju radareid seal õhuruumi valvas) vallutati kiiresti strateegiline lennuväli ja toodi lennukitega rasketehnika järgi. Seda NATO vägede nina all ja NATO lennukeist kihavas õhuruumis (operatsioonil osales ca 1000 NATO lennukit - rohkem kui Lahesõjas 1991).
Kõik kolm sündmust olid "välk selgest taevast", kus teoorias oleks pidanud see kohe välja paistma. Samasugune teooria on see, et küll meie luure avastab või küll NATO näeb. Selle teema peale ajavad kartmatud kaitseametnikud rinna kummi ja räägivad õhetaval palgel juttu NATO lõimumisest. Idanaaber on igasuguste pettemanöövrite meister.
Samamoodi ei oleks ma kategooriline selle kahe allveelaeva teemal 1930ndatel. Mis oleks minimaalnegi heidutus, mis seganuks venelasi oletatavas sõjas 1939 dessanti maandamas nt Kundas, Viru rinde selja taga? Kõik tankitõrjekahurid oleks olnud kasutud, kui väeüksus oleks ära lõigatud tagalast ja kotti võetud?
See ongi selliste relvade ülesanne - vältida üllatusi (väikeriigi sõjalise infra ruineerimine on tavaliselt jõukohane suhteliselt väikesele vastase lennuväeüksusele, mida saab kohale tuua ilma liigse kärata - õppuste sildi all). Selliseid asju on meie piiri taga küllalt praktiseeritud.
Mis puudutab Putkkineni juttu "mõned vanad lennukid", siis see on jama. Näiteks lennukite rentimisel on isegi uue lennuki korral rendikulu suhteliselt väike osa kuludes. Olulised on ülalpidamiskulud, mis on ca 80% kuludest. Miks see on oluline
1. vanematel tüüpidel on hooldusmaht tublisti suurem ja hoolduspersonali vajadus koos sellega. Näiteks: F-14 vajab ühe lennutunni kohta ca 50 inimtundi hooldust, F-18 aga 10 ringis. Iseäranis väike on see Gripenil, mis suudab opereerida terve päeva ainult tankimise ja relvastuse kinnitamisega piirdudes. Sellest tulenevalt on sortie generation rate uutel lennukitel kõrgem ja 2 uut lennukit tagavad sama arvu lende päevas kui mitu vana masinat.
2. vanad lennukid on amortiseerunud, vajavad agregaatide vahetust ja remonti - näiteks reaktiivmootor maksab 1/3 uue hävitaja hinnast. Umbes sama asi on tellida 20 aastat vanale Ford Sierrale Fordi esindusest uus mootor - maksab rohkem kui auto.
Vot nii on lood.
