Postitatud: 13 Nov, 2008 23:16
Kas kapten Trumm ei leia, et 1941. aasta suvel Idarindel toimunud sündmused ei tõestanud juba piisava selgusega, mis juhtub, kui sõjalise võimsuse aluseks võetakse kõigest tehastest kunagi välja lastud tankide arvukus, mitte aga tankide korrasoleku protsent, korraliku väljaõppe ja lahingukogemuse saanud tankimeeskondade arv, moodsate side- ja sihtimisseadmete kasutamine ning reaalselt olemasolevate, mitte paberüksuste olemasolu?Kapten Trumm kirjutas:Tanke on teispool piiri tublisti, ainult enamik asub neist hoiuplatsidel ja ei oma meeskonda. Millesse õpetatakse vajadusel mõne kuuga hädapärane kahuriliha välja küll. Räägitakse suurusjärgust 15 000 tanki.UR kirjutas:Tervist taas!
Soomusoffensiiv ei sisaldu ohuhinnangutes, kuna see paar tankidiviisi mis venkul on, ei ole Nende jaoks mure. Meile loomulikult on. Aga nemad segavad kas õhust või suurtükiväega mullaga segamini ja see paarsada leod on ikka kõva sõna. Asi on majanduses. Soomus, selle liigutamine omamine ja väljaõpe maksab. Venkud väga suurt üllatust ei suuda niipea korraldada. Neile. Aga meile küll. Üsna koleda üllatuse, kui tahavad. Isegi kergete soomukitega.
Mis puudutab tankidiviise, siis jah, populaarteaduslikes andmetes käivad läbi numbrid 19 motolaskurdiviisi ja kolm tankidiviisi. Igas
Vene tankidiviisis on praegu ca 300 tanki, tankipolgus on umbes 100 tanki. Kui igas motolaskurdiviisis on üks tankipolk, nagu õndsal nõuka-ajal, siis ainuüksi tegevarmees võib rääkida umbes 2900 tankist.
Need on siis ainuüksi tegevväeosad. Eesti Vabariigist sõidab ainuüksi tegevväeosadega üle ja mitu korda.
Aastaid laos seisnud tanki peale võib ju panna kümne aasta eest armees teeninud ajateenijatest tankistid ning õpetada neid selle ühe tankiga sõitma ja tulistama. Probleem on selles, et terviklike üksuste - rühmade, roodude ja pataljonide - koolitamine võtab natukene kauem aega, eriti arvestades seda, et peale paari õukonnapolgu pole Vene tankivägedes viimase 15 aasta jooksul roodutasemest eriti kõrgemal tasemel normaalset väljaõpet tehtud.
Saksamaal võib ju tulevikus olla küll vaid 500 tanki, aga kui need tankid on Leo2-d, formeeritud kompaniideks ja pataljonideks, mehitatud professionaalidega, siis võrdub nende väärtus umbes 2000-e laos kopitanud ja prapporite poolt pooleldi paljaks riisutud T72-dega, mille juhtkangide taga istuvad 10 aasta eest armees teeninud ja dedovšina all kannatanud reservist, kes pole kunagi õppinud tanki juhtima rühma või roodu koosseisus.
Sama kehtib ka USA armee kohta, mis väidetavalt on koormatud operatsioonidega Lähis-Idas. Kaur3 postitas mõne aja eest siia foorumisse huvitava ülevaate USA armee siirmisvõimeliste brigaadide arvukusest ( http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... c&start=30 ), mis näitab, et praeguste trendide jätkudes on USA-l lähiajal juba päris mugav arv vabasid brigaade. Lisaks sellele unustatakse ära, et kasutatavate brigaadide arv on isikkoosseisu "puhkusevajadusega" koormatud vaid assümeetriliste konfliktide ajal Iraagis ja Afganistanis. Sõjaline rünnak NATO liikmesriigi ja USA lähedase liitlase vastu on midagi tõsisemat ning sellisel juhul on loomulik, et igasugused puhkused tühistatakse ning USA-st paisatakse siia kiiresti selline arv vägesid, nagu parajasti vajalik.
Üks USA brigaad (Brigade Combat Team) on oma arvukuselt ja relvastuselt võrdne Vene motolaskurpolguga, väljaõppe ja relvastuse kvaliteedist ei maksa rääkidagi. Ja kui väidetakse, et venelased rullivad massiga ikka üle, siis võiks meelde tuletada, mis juhtus Iraagis 1991. ja 2003. aastal Nõukogude standardite järgi formeeritud ja relvastatud üksustega.
USA vägedest Lõuna-Koreas. Miks paikneb Lõuna-Koreas alaliselt USA "piiratud väekontingent" ja Eestis mitte? Vastus ei peitu mitte USA presidendi suvas või soovimatuses Eestit Venemaa eest kaitsta, vaid KONKREETSES OHUPROGNOOSIS. Erinevalt Venemaast kujutab Põhja-Korea USA liitlastele Lõuna-Koreale otsest, vahetut ja reaalset ohtu. Põhja- ja Lõuna-Korea on endiselt ametlikult sõjaseisukorras, riikidevahelised suhted on väga pingelised, Põhja-Korea diplomaatiline retoorika on väga agressiivne, Põhja-Korea on lähiminevikus aktiivselt tegelenud erioperatsiooniude ja inimröövidega oma lõunanaabri territooriumul - ning mis kõige olulisem - Põhja-Korea relvajõud viibivad pideva mobilisatsiooni tingimustes, on oma võitlusvõimelisema osa koondanud lõunapiiri äärde ning on reaalselt võimeline Põhja-Koreale kallale tungima peaaegu olematu eelhoiatusajaga.
Milline on Venemaa positsioon Eesti suhtes? Peale külmunud piirilepingu on kahe riigi vahelised suhted reguleeritud terve rea rahvusvaheliselt tunnustatud ja ratifitseeritud lepingutega. Diplomaatilised suhted on jahedad, kuid Korea standarditega võrreldes toimub siiski mingisugune dialoog ning kummalgi poolel pole tegelikult eriti põhjust neid suhteid edasi halvendada. Konfrontatsioon toimub propaganda- ja osaliselt majandusrindel, aga sellised on Venemaa suhted enamike oma läänenaabritega. Kultuuri- ja turismisidemete loomisele keegi takistusi ei tee. Venemaa väegrupeering Eesti naabruses (Leningradi SVR) koosneb umbes 40 000 mehest, mis asuvad rahuaegses olukorras ning on ka vastavalt sellele komplekteeritud (st koondatud koosseisude ja konserveeritud lahingutehnikaga). Tankidiviise Leningradi SVR-is ei ole. Ainsaks võitlusvõimeliseks üksuseks on mõned Spetsnazi üksused ja Pihkva ÕDV, millest omakorda pool viidi augustis Gruusiasse (mis näitab, et Venemaal pole piisavalt maaväeüksusi isegi sellise piiratud ulatusega konflikti nagu Gruusia jaoks). Ühesõnaga - võimaliku konflikti korral on eelhoiatusaeg piisavalt pikk selleks, et viia läbi mobilisatsioon Eestis kui ka tuua Eestisse liitlasvägede üksused.
Arvuliselt on USA väeüksus Lõuna-Koreas võrreldes Põhja-Korea rahvaarmee ja Lõuna enda üksustega nii väike, et erilist sõjalist relevantsust sellel ei ole. USA väeüksuse kohalolek on hoopis sügava poliitilise tähtsusega - ületades piiri, satub Põhja-Korea automaatselt konflikti USA üksusega, st USA endaga, mis on piisavaks heidutavaks faktoriks.
Kui Eesti-Vene suhted peaksid kardinaalselt halvenema, pole mingiks probeemiks tuua nt Jõhvi üks USA merejalaväepataljon või USA maavägede brigaad - lihtsalt selleks, et venelased mõistaksid, et Eesti pihta tulistades tulistavad nad ka automaatselt maailma ainsa üliriigi pihta. Kuni aga Eesti-Vene suhted on sellised nagu praegu, leiavad USA üksused mujal maailmas asjalikumat tegevust.