Qtec kirjutas: Rannakaitse on tõepoolest hetkel olematu, kuid hädapäraselt siiski teostatav kasvõi nende D-30 suurtükkidega. PS! Venemaa meredessandi võimekus on minu arust läbi aegade legendaarselt jama olnud. St. tehtud on neid üksjagu, kuid kasutegur heal juhul keskpärane.
Augustis Gruusia sõjas maandasid venelased meredessandi Gruusia rannikule ja grusiinid ei suutnud seda millegagi segada. Tegemist oli küll kompanii kuni pataljoni (eri andmed) suuruse üksusega, aga meie naljaarmeele piisab ka õiges kohas maandatud pataljonist. Pealegi- miks peab seda dessantlaevadelt tegema, kui selleks võib kasutada suvalist kaubalaeva. Meil pole ju mingit võimekust reageerida ootamatult kurssi muutvale transpordilaevale, mis hakkab kähku-kähku Muuga sadama poole aerutama. Idanaaber on ju kogu aeg igasugu sõjapidamise reeglitele sülitanud.
Kes on lugenud Tom Clancy raamatud "Red storm rising"? Üsnagi taktikalis-tehniline jutuke hüpoteetiliselt III maailmasõjast NSVL ja NATO vahel. Seal kasutavad venelased Islandi vallutamiseks kaubalaevalt maabuvat dessanti. Kaubalaev valiti miski lihtrilaev, mida kasutati Läänes ja mida oli NSVL paar tükki tellinud. Sellega välditi igasugu merevaatluse poolt avastamist. Paar korda käisid patrull-lennukid ka asja uurimas, kuid väliselt oli tegemist levinud kaubalaevaga, mida sealkandis palju kasutati. Ärgati alles siis kui kirsad kaide peal müdisesid.
D-30 suurtükkidega tõsiseltvõetavat dessanditõrjet ei tee. Esiteks kaartulega liikuvaid märke efektiivselt lasta ei saa, kuna puudub vastav tulejuhtimine. Otsesihtimisega on laskekaugus paar kilomeetrit - siis ujuvad juba BTRid randa või õhkpadjal laevad lähenevad. Selleks on laskekiirus liiga väike, et liikuvaid märke tabada. Samal põhjusel ei kasutata enam ühelasulisi ÕT kahureid (vene 85 mm oli üks viimaseid).
Otsetulega juba hargnenud dessandi tõrjumiseks on efektiivsemad suurema kaliibriga automaatkahurid - näiteks sellised 57 mm ÕT masinad nagu meile muuseumi saadeti - 37 mm, 40 mm, 57 mm, 76 mm. Sergeide laskeulatus on väike ja purustusjõud nõrk. Õhkpadjal nt Zubr tüüpi dessandlaevale ei tee Sergeiga suurt midagi kui ta just 100 meetri kaugusel pole. Ja need tulistavad vastu ka.
Kõige efektiivsem moodus dessandi tõrjumiseks on hävitada ta enne maabumisalale jõudmist merel. Ei hakka ju keegi üksikuid langevarjureid küttima, ikka üritatakse lennuk enne koos langevarjuritega alla lasta.
Ei ole nõus väitega, et meile on soomlaste eeskujul vaja veoautodel asuvaid laevatõrjerakette. Erinevalt Soomest on meil 90% mererannast dessandiohtlik ja need veoautod ei jõua lihtsalt kohale. Eesti oludes on see kallis ja ebatõhus lahendus (muide paljud Soome asjad on meie rahalises seisus ebatõhusad - selline kaitse on väga personali- ja tehnika mahukas - ilmselt meie puhul alla rügemendi välja ei vea. Samuti tekib kohe küsimus õhutõrjest - sellised raketikompleksid on high-priority märgid ja vastane koondab nende hävitamiseks olulisi jõude.
Samas Soome ei tenud mitte midagi, et panna laevatõrjeraketid Hornetitele (Hornetide vastav upgrade on alles ees), kus nad on paljukordselt tõhusamad. 30 Hornetit, igaühel 2 Harpooni ja raketiristlejast jääb 10 minuti pärast järgi õlilaik veepinnal. Ka on ajast ja arust Soomes mitmel pool senini kasutatavad statsionaarsed rannakaitsekahurid. Nende asukoht on ammuilma välja uuritud ja sõja korral osutuvad nad ilmselt kasutuks - neist kas minnakse mööda või need hävitatakse õhust. Statsionaarsed rannakaitserajatised olid aktuaalsed 1940ndateni, kuni õpiti neid lennukitelt hävitama (Ju-87, Tallboy jne).
Vaatamata soomlaste tublidusele peab siiski ütlema, et nende sõjamasina hulgas on ka paras hulk ballasti, mille kasutegur on küsitav. Ja kõrvuti nendega on kasutamata mitmed kõrge mobiilsuse ja ellujäämisvõimega lahendused - näiteks needsamad Hornetid, aga ka Hawkid. Hornet ongi tegelikult ründelennuk, millega saab hävitaja ülesandeid täita - ja mille põhilist omadust tänini soomlased ei kasuta.
Rannakaitse lahenduseks pole tegelikult ka miinid. Võib arvata, et siinsed sündmused toimuvad väga kiiresti (idanaaber üritab hakkama saada enne kui meie end valmis seame või keegi appi tuleb) ja siin mängivad kaasa ainult lennukitelt veesatavad aktiivmiinid, kus mõne miiniga on võimalik terve väin kinni panna. Pole mõtet end lollitada mõttega, et küll meil aega on. Kindralstaap peaks püsti põrunud olema, kui valiks aeglase sõja strateegia, annaks aega mobilisatsiooni rahulikult teha, miine vette poetada ja kahureid randa üles panna. VF taktika oli ja on combined arms kiired operatsioonid, midagi välksõja ja schwerpunkte taolist.
