(aastakäigu poolest läheb kokku küll)
ju hoholl ikka midagi paha tegi või ei tahtnud oma pekki (salo) teistega jagada
kuidas ellu jääda nõukogude armees
Irw, kahju, et intekas ligi kaks aastat tagasi toimus. Ei saagi küsida, et kas sina olidki see vend, kes kroonus ukrainlast munadesse peksis?kas kaasmaalane oli sama mees?
http://www.postimees.ee/160908/esileht/ ... 311249.php
” Aga miks on Eestis praegu päris palju paremäärmust? Lahendus lihtne: NSVL lipukiri oli: sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik ja nii see NSVL sõna otseses mõttes natsionaalsotsialiste kasvataski. ” Sirje Kingsepp.
See, et kasarmu ühes otsas kolm-neli vanakest (tavaliselt seerud) nooremaid kasvatas, ei tähendanud, et kasarmu teises otsas neid vanakesi 60 tk ei põõnaks. Meil paar korda ikka alguses oli teema, et hakati vastu. Rahvusgruppidena. Korra eestlased ja korra ukrainlased. Siis tehti vanakeste poole peal podjom: "duhi ahujeli !" ja kogusee mees tuli rõõmuga "duhi pizdit" nii kuda jaksas. Noja duhhe oli mingi 40 matsi aga vanakesi 150. Ainuüksi seerusid ja jefreitoreid oli vanakeste hulgas paarkümmend tükki.
Ja kui staršina hommikul tuli ja esitas küsimuse, et miks osa duhhidest on sinise silma, lõhkise moka või paistes ninaga, siis teatas vanemseerust dezurnõi po rote, et duhi vetšerom ahujeli, GU (generalnaja uborka) ne hoteli zdelat. Prikaz ne võpolnjali. Vospitajem tovariš staršina.
Noja seepeale teatas prappor duhhidele, et kui ei oska siis õpetame, kui ei taha siis sunnime. "Järgmine kord võtan duhhide nimekirja, kes seerude käske ei täida ja leian neile ise koha ja tegevuse. Unustage oma grazdanka ära. Olete nüüd armees."
Ja oligi kõik.
Ma kusagil juba kirjeldasin, kuidas ma duhhina ühe seeruga peldikus pisikese kakluse maha pidasin ja mis tulemused ning tagajärjed olid.
Ja kui staršina hommikul tuli ja esitas küsimuse, et miks osa duhhidest on sinise silma, lõhkise moka või paistes ninaga, siis teatas vanemseerust dezurnõi po rote, et duhi vetšerom ahujeli, GU (generalnaja uborka) ne hoteli zdelat. Prikaz ne võpolnjali. Vospitajem tovariš staršina.
Noja seepeale teatas prappor duhhidele, et kui ei oska siis õpetame, kui ei taha siis sunnime. "Järgmine kord võtan duhhide nimekirja, kes seerude käske ei täida ja leian neile ise koha ja tegevuse. Unustage oma grazdanka ära. Olete nüüd armees."
Ja oligi kõik.
Ma kusagil juba kirjeldasin, kuidas ma duhhina ühe seeruga peldikus pisikese kakluse maha pidasin ja mis tulemused ning tagajärjed olid.
-
Tarmo Männard
- Liige
- Postitusi: 1329
- Liitunud: 08 Sept, 2005 0:35
- Asukoht: Tallinn, Õismäe
- Kontakt:
Mul pole õrna aimugi, missugune too Aarelaid välja nägi. Arvata on, et ta autoroodus teenis.
Lihtsalt mäletan toona, kuidas mõtlesin, et "Raisk, ma jätan selle nime meelde, ehk läheb elus tarvis."
Kakskümmend aastat pole läinud...
Seesinases endises Artilleriiskaja tänava ratsaväekasarmus õnnestus olla vaid kuu aega.
Seal kutsus major küll kohe alguses kogu divisioni kokku ja ja ütles, et kui keegi peaks kedagi lööma, siis ütelgu temale.
Et siis teeme selle lööjaga.......ja ta näitas kaelakahekorraväänamise liigutust.
Noored olid need, kes alguses ikka kolmekesi ööpäevade kaupa päevnikud olid. Kaheksa tundi tumbotshkal seisid ja öösiti lõputult põrandaid-peldikuid kasisid.
Lisaks öine söelaadimine Kaliningradi linnale jm üldfüüsilised harjutused.
Aga mingit peksmist-mõnitamist meie divisionis küll polnud.
Tõsi, mul pole õrna aimugi, mis toimus teisel pool seina või teisel korrusel.
Maailm oli meie jaoks muutunud üsna pisikeseks.
Ühel esimestest õhtutest võtsid pooleteise-aasta seerud ette ühe rõhutud olemisega enda prizõvi nooremseeru ja demonstreerisid temaga "autosõitu". Istus vaene paaria-dedushka siis taburetile ja tegi suuga auto põrinat ja ratsutas sellega mööda kasarmut ringi. Enne keeramist pilgutas suunanäitamiseks silma.
Vanakesed hirmusid naerda. Uute tulijate vooditest oli näha vaid suuri läikivaid silmi.
Arutasime ühe lätlasega, et mida peaks sarnases situatsioonis tegema. Tema lubas, et taob selle kuradi tabureti lähima taadi pähe pilbasteks.
Mäletan enda rusuvat dilemmat. Et kas mina julgeks kellelegi taburetiga äsada. Ja kas ma julgeks appi minna, kui lätlane seda teeks. Ühest küljest andsin aru, et just meie killustatuses peitub meie nõrkus. Lisaks arvulisele vähemusele. Teisest küljest pole ma mingi löömamees kunagi olnud.
Et kas lasta piltlikult öeldes end vaprate indiaanlaste kombel lihtsalt viimseni maha tappa või eestlaste kombel alistuda ja lasta end loomavagunis siberisse viia. Sitad varandid mõlemad.
Õnneks jäigi selle aktsiooni teine vaatus olemata ja rasked otsused jäid langetamata.
Sellestsamast seerust, kes oma prizõvi mehe taburetil sõitma pani, mäletan veel kolme fläshi:
Laadisime mingil öösel taas vagunitest sütt. Tema istus üleval söevaguni serva peal ja tõmbas suitsu. Arutasiime siis kellegagi, et kui nüüd vagunist kiiresti süsi alt ära kühveldada, et kas jääbki, raisk, sinna üles?
Olin öö otsa tumbotshkal seisnud ja siis veel pool päeva mingit tööd teinud. Silmad olid punased ja põletikulised nagu jänesel.
Ta kutsus mind mingisugusesse tühja magamisruumi. (seal olid koridorid ja toad. Mitte "lahtine" kasarm) Pani ukse kinni. Mäletan, kuidas kõhust tõmbas õõnsaks- "Oiplääd, nüüd see juhtub" mõtlesin mina.
"Rovnjaiss! Smirno! Tovarish soldat, teper budem massu topit!" haugatas ta käskiva häälega. Ja kuni ma endamisi renderdasin, et miskuradi hiina piin mind nüüd ees ootab, võttis ta saapad ära ja viskas voodisse pikali!
Keset päeva!!!!
Vaatas pisut aega, kuidas ma lolli näoga valvel seisin ja ütles siis juba leebemalt, et "eeeee....jobtvaju......spat lažiss!"
Sellest sain juba isegi kooli vene keele tundidele toetudes aru!
Võtsin saapad jalast ja räntsatasin kõrvalvoodisse paariks tunniks õndsasse unne.
Oli 11 jaanuar 1988 kell 10.10 hommikul. Olin rohke veega pesemas kaptjorka puupõrandat. Ütlesin seerule, et "tead, just praegu sain ma 20 aastat vanaks".
"No palju õnne! Puhka siis 10 minutit!"
Istusin 10 minutiks taburetile ja tundsin end ülimõnusalt. Tundsin end õgard Balounina "Švejkist", kes oli kõhu täis söönud ja tundis vagunuksel istudes, et sõda on päris kodune ja mõnus.
Kümme minutit said peagi läbi ja koristasin põrandat edasi.
Üks mu toredamaid sünnipäevaolenguid oli sellega peetud...
Lihtsalt mäletan toona, kuidas mõtlesin, et "Raisk, ma jätan selle nime meelde, ehk läheb elus tarvis."
Kakskümmend aastat pole läinud...
Seesinases endises Artilleriiskaja tänava ratsaväekasarmus õnnestus olla vaid kuu aega.
Seal kutsus major küll kohe alguses kogu divisioni kokku ja ja ütles, et kui keegi peaks kedagi lööma, siis ütelgu temale.
Et siis teeme selle lööjaga.......ja ta näitas kaelakahekorraväänamise liigutust.
Noored olid need, kes alguses ikka kolmekesi ööpäevade kaupa päevnikud olid. Kaheksa tundi tumbotshkal seisid ja öösiti lõputult põrandaid-peldikuid kasisid.
Lisaks öine söelaadimine Kaliningradi linnale jm üldfüüsilised harjutused.
Aga mingit peksmist-mõnitamist meie divisionis küll polnud.
Tõsi, mul pole õrna aimugi, mis toimus teisel pool seina või teisel korrusel.
Maailm oli meie jaoks muutunud üsna pisikeseks.
Ühel esimestest õhtutest võtsid pooleteise-aasta seerud ette ühe rõhutud olemisega enda prizõvi nooremseeru ja demonstreerisid temaga "autosõitu". Istus vaene paaria-dedushka siis taburetile ja tegi suuga auto põrinat ja ratsutas sellega mööda kasarmut ringi. Enne keeramist pilgutas suunanäitamiseks silma.
Vanakesed hirmusid naerda. Uute tulijate vooditest oli näha vaid suuri läikivaid silmi.
Arutasime ühe lätlasega, et mida peaks sarnases situatsioonis tegema. Tema lubas, et taob selle kuradi tabureti lähima taadi pähe pilbasteks.
Mäletan enda rusuvat dilemmat. Et kas mina julgeks kellelegi taburetiga äsada. Ja kas ma julgeks appi minna, kui lätlane seda teeks. Ühest küljest andsin aru, et just meie killustatuses peitub meie nõrkus. Lisaks arvulisele vähemusele. Teisest küljest pole ma mingi löömamees kunagi olnud.
Et kas lasta piltlikult öeldes end vaprate indiaanlaste kombel lihtsalt viimseni maha tappa või eestlaste kombel alistuda ja lasta end loomavagunis siberisse viia. Sitad varandid mõlemad.
Õnneks jäigi selle aktsiooni teine vaatus olemata ja rasked otsused jäid langetamata.
Sellestsamast seerust, kes oma prizõvi mehe taburetil sõitma pani, mäletan veel kolme fläshi:
Laadisime mingil öösel taas vagunitest sütt. Tema istus üleval söevaguni serva peal ja tõmbas suitsu. Arutasiime siis kellegagi, et kui nüüd vagunist kiiresti süsi alt ära kühveldada, et kas jääbki, raisk, sinna üles?
Olin öö otsa tumbotshkal seisnud ja siis veel pool päeva mingit tööd teinud. Silmad olid punased ja põletikulised nagu jänesel.
Ta kutsus mind mingisugusesse tühja magamisruumi. (seal olid koridorid ja toad. Mitte "lahtine" kasarm) Pani ukse kinni. Mäletan, kuidas kõhust tõmbas õõnsaks- "Oiplääd, nüüd see juhtub" mõtlesin mina.
"Rovnjaiss! Smirno! Tovarish soldat, teper budem massu topit!" haugatas ta käskiva häälega. Ja kuni ma endamisi renderdasin, et miskuradi hiina piin mind nüüd ees ootab, võttis ta saapad ära ja viskas voodisse pikali!
Keset päeva!!!!
Vaatas pisut aega, kuidas ma lolli näoga valvel seisin ja ütles siis juba leebemalt, et "eeeee....jobtvaju......spat lažiss!"
Sellest sain juba isegi kooli vene keele tundidele toetudes aru!
Võtsin saapad jalast ja räntsatasin kõrvalvoodisse paariks tunniks õndsasse unne.
Oli 11 jaanuar 1988 kell 10.10 hommikul. Olin rohke veega pesemas kaptjorka puupõrandat. Ütlesin seerule, et "tead, just praegu sain ma 20 aastat vanaks".
"No palju õnne! Puhka siis 10 minutit!"
Istusin 10 minutiks taburetile ja tundsin end ülimõnusalt. Tundsin end õgard Balounina "Švejkist", kes oli kõhu täis söönud ja tundis vagunuksel istudes, et sõda on päris kodune ja mõnus.
Kümme minutit said peagi läbi ja koristasin põrandat edasi.
Üks mu toredamaid sünnipäevaolenguid oli sellega peetud...
Kas see ukrainlasest autojuht ei teadnud siis veel, et sa ise ka eestlane oled?Tarmo Männard kirjutas: Minu küsimuse peale, et "kas sa oled idioot või"
vastas ta, et "kas sind on mõni eestlane jalaga munadesse (ma võin eksida, aga see oli midagi samal tasemel) löönud? Aga mind on. Aarelaid oli ta nimi"
TÕDEONAJATÜTAR
Tarmo Männard kirjutas: Ühel esimestest õhtutest võtsid pooleteise-aasta seerud ette ühe rõhutud olemisega enda prizõvi nooremseeru ja demonstreerisid temaga "autosõitu". Istus vaene paaria-dedushka siis taburetile ja tegi suuga auto põrinat ja ratsutas sellega mööda kasarmut ringi. Enne keeramist pilgutas suunanäitamiseks silma.
Vanakesed hirmusid naerda.
Samamoodi tehti meil stazööridele "õppesõitu".
Lisaks praktiseeriti meil "Demblirongi" etendamist. Vanake (Dembel) istus või lebas kahekordse nari alumisel korrusel, õnnis nägu peas. Duhhid improviseerisid voodist mööda tippides mööduvaid puukesi, majakesi ja raudteejaamu, ise kommenteerides seda, keda ta parasjagu etendab (Я елочка! Я берёза! Станция Тутино!). Vanake võis juhul kui sõit juba igavaks läks, esitada ka omapoolse soovi, keda või mida ta vaguniaknakesest mööda libisemas soovib näha (Олени, Тётки, Туман, Солнце). Nõudlikumatel, kõrgema tasemega etteastetel, esitati taidlusprogrammi ka papist või paberist välja lõigatud kuusekeste, päikese ja muu staffiga. Ja keegi pidi kindlasti vedur olema ja "tšuhha-tšuhha" tegema. Ja keegi pidi ka voodit hellalt kõigutama, et see vibeleks nagu ehtne vagun.
Teeks silmad ette igasugustele tänapäevastele improteatritele.
See kuusekestega õlal voodi eest läbijooksmine, voodi loksutamine ja vedurihääle tegemine paistis päris levinud olevat. Toimus ka meil, kusjuures teine kohustuslik element oli see, et viimase poolaasta vennad upitasid noorest prizõvist kellegi kahhelahju otsa, kust see siis pidi kõva ja selge häälega käskkirja ette lugema. Hommikul jätsid värsked tsiviilinimesed oma võiportsud noortele, kuna neile polla enam ette nähtud.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
100 päeva enne käskkirja andsid noored oma või vanakestele, et need dembliks kosuksid. Käskkirja väljatuleku päeval siis vastupidi said noored demblite võiportsu endale. Selle saja päeva jooksul pidid noored kasvõi une pealt teadma, mitu päeva käskkirjani jäänud on.
Keskküttega kasarmus ahju polnud, seega pidi päevnik tumbotškale ronima ja sealt käskkirja ette lugema.
Üldiselt remondipataljonis erilist mõnitamist polnud. Noortele ei lasknud zampoliit liiga teha ja noored ise olid tagasihoidlikud. Vast raskemgi oli teine poolaasta. Siis hakkasid juba vaikselt iseloomu näitama ja loomulikult said selle eest nuheldud, kuid üldiselt ikka määrustikus ettenähtud viisil. Kui mõni sell hüsteeritsema hakkas, siis sellele andis küll vanake lahtise käega vastu pead ja haukus tüübi läbi. Aitas.
Rahvuste vahel ka lööminguid polnud. Pooled olid Valgevenest, pooled Baltikumist. Väike osa Venemaa eri paigust. Sõnadega veidi nägelemist oli, kuid kuna jõud võrdsed, siis kumbki pool eriti meheks minema ei kippunud. Eestist oli üks vene poiss. See ei liitunud ühegi pundiga, kuid kõigiga sai normaalselt läbi. Lõunaosariikide urjukke meil polnud. Küll oli 12. motolaskurpolgus neid oma 80% ja seal oli küll igasuguseid asju juhtunud.
Keskküttega kasarmus ahju polnud, seega pidi päevnik tumbotškale ronima ja sealt käskkirja ette lugema.
Üldiselt remondipataljonis erilist mõnitamist polnud. Noortele ei lasknud zampoliit liiga teha ja noored ise olid tagasihoidlikud. Vast raskemgi oli teine poolaasta. Siis hakkasid juba vaikselt iseloomu näitama ja loomulikult said selle eest nuheldud, kuid üldiselt ikka määrustikus ettenähtud viisil. Kui mõni sell hüsteeritsema hakkas, siis sellele andis küll vanake lahtise käega vastu pead ja haukus tüübi läbi. Aitas.
Rahvuste vahel ka lööminguid polnud. Pooled olid Valgevenest, pooled Baltikumist. Väike osa Venemaa eri paigust. Sõnadega veidi nägelemist oli, kuid kuna jõud võrdsed, siis kumbki pool eriti meheks minema ei kippunud. Eestist oli üks vene poiss. See ei liitunud ühegi pundiga, kuid kõigiga sai normaalselt läbi. Lõunaosariikide urjukke meil polnud. Küll oli 12. motolaskurpolgus neid oma 80% ja seal oli küll igasuguseid asju juhtunud.
Tarmo Männard kirjutas: Nii et tervitan siinkohal kaasmaalast, kes teenis ca 1986-1988 Kaliningradis, Artilleriiskaja tänava suurtükidiviisis.
Et tervituste mikrofon on vaba siis minu poolt fizkultprivet kõigile tallinlastele ja eriti Nõmme kandi rahvale.
86 aasta sügisel tuli Dobele utšebkast, (seersantide koolist), meie roodu vene Karjalast, Lahdenpohja linnast pärit kutt. Kõik utšebkadest meile saadetud seerud tulid minuteada Dobelest ja seal olevat päris kibe mahv käinud nende lihvimiseks.
Lahdenpohja mehele andis jõudu vastu pidada see, et pärast pooleaastast ümberkasvatamist pannakse seersandipaelad peale, suunatakse ta väeossa ja seal ei maga siis enam ükski eestlane ei öösel ega päeval.
Sellise kurja plaani tagamaad peitusid mõned aastad tagasi tehtud turismireisis ja soovis perekonna eest kätte maksta. Ta olevat vanematega Tallinnasse tulnud, siin- seal ringi käinud ja mõeldud siis perega et läheks Russalkat vaatama. Lasti suund ette näidata ja hakati jala minema, ilus suvine ilm. Vahepeal lasti veel teed juhatada ja kõik ütlesid , et suund on õige, andke aga minna. Lõpuks muutus asi juba kahtlaseks, mere lõhnagi ei olnud enam ja tulid eramajade rajoonid. Neetud majaomanikel-pursuidel olevat kahju olnud kurnatud teelistele isegi kaevuvett pakkuda ja lubati hoopis koerad kallale ässitada. Ma sain aru, et minema hakati kesklinnast ja jõuti minumeelest Vabaduse puiestee otsa.
(kes Tallinnas vähem ringi liikunud, siis Russalka on paar-kolme kilomeetri kaugusel kesklinnast ja Vabaduse puiestee algab vähemalt 3 korda kaugmalt ja enamvähem täpselt vastassuunas)
Plaanid jäid plaanideks nagu ikka. Roodus oli ainult kaks eestlast ja needki temaga ühest prizõvist (kutsest) Lisaks valitses terves pataljonis meeleolu, et paelad paeladeks, kuid ainult nendest jääks nagu väheks. Kõvad rusikad peaks veel lisaks olema. Kolmandaks oli vana rohkem jube jutumees ja proovis kõiki teisi eestlaste vastu ässitada. Teised vene mehed vedu ei võtnud, lihtsalt eestlaseks olemises ohtu maailmarahule ei nähtud.
Teise aasta lõpuks tundus ta juba üsna normaalne vend olema. Lubas teine kordki Tallinna tulla, ainult et tingimusel et ma isiklikult näitan, kus Russalka on. Ta ei viitsivat enam kilomeetrite kaupa päikeselõõsas trampida.
Seekord läks õnneks, aga oleks ta mõnda teise väeossa saadetud, oleks vana võinud palju kurja teha.
Vist ajasin numbri segamini. http://www.ryadovoy.ru/forum/index.php? ... topic=42.0 Ei olnud jah kogu 11. armees sellise numbriga polku.kalleb kirjutas:kus see 12 polk asus ?
meiega samas gorodokis asus ka mingi hiigelsuur -paarituhande pealine tsurbannide polk - artpolguks kutsuti
Ilmselt oli see 609-й мотострелковый полк (Гвардейск). Igatahes asus saksaaegses hullumajas ja katlamaja korsten oli sõjas pihta saanud. Keskel oli pragu ja tormiga oli ülemine osa kõikunud.
Sattusin sinna vaid korra komandeeringusse.
see meie gorodoki (rizkii gorodok)artpolk kandis numbit voennaja tsast 20603
ja on ilmselt see
35-й гвардейский самоходно-артиллерийский полк (Калининград)
enamuse gorodokist olidki nemad enda alla võtnud ,mustade pagunitega , puskad eraldusmärkideks
no oli dolbajoobide väeosa küll
meie divisjon õnneks sinna durdomi ei kuulunud , vegeteerisime vaikselt ühes gorodoki nurgas ega teinud dolbojoobidest väljagi,tsurkasid oli tohutult ,nagu kusagile lõunamaale oleks sattunud kui nede sööklasse läksid
eestlasi oli artpolgus kümmekond ,muusikamehi oli ka üks ports ,polgu orkester
ja on ilmselt see
35-й гвардейский самоходно-артиллерийский полк (Калининград)
enamuse gorodokist olidki nemad enda alla võtnud ,mustade pagunitega , puskad eraldusmärkideks
no oli dolbajoobide väeosa küll
meie divisjon õnneks sinna durdomi ei kuulunud , vegeteerisime vaikselt ühes gorodoki nurgas ega teinud dolbojoobidest väljagi,tsurkasid oli tohutult ,nagu kusagile lõunamaale oleks sattunud kui nede sööklasse läksid
eestlasi oli artpolgus kümmekond ,muusikamehi oli ka üks ports ,polgu orkester
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline