www.militaar.net

Olen oma tagasihoidliku teenistuse juures seoses relvadega saanud hästi selgeks kaks tõsiasja

1. saatan peitub pisiasjades (devil is in details)
2. tõe kriteerium on praktika

Oma praktikast selline maine näide, kus esmapilgul muljetavaldav relv takerdub tühiste pisiasjade taha. Selline lihtne relv nagu MG-3. Ülikõva laskekiirus, suur laskekaugus, õhutõrje sihik küljes, WWII tandritel kontrollitud saksa kvaliteet. Kahjuks praktikas, mitte raamatulehtedel, vaid porises metsas ta tõrgub ja ei mõtlegi töötada. Töötab ta ainult väga hoolika mehe käes, kui natukenegi mustust tekib või lint veninud on (juhtub tihti), on tõrge tõrke otsa. Kogu 22 lasku sekundis maailma parimast kerge KP laskekiirusest on vähe tolku, kui ta lihtsalt ei lase.

Näiteks Gripenist - muidu muljetavaldav kokpit, aga vaatevälja segab paljugi massiivne kabiiniklaasi raam, eriti natuke pikema inimese puhul. Kui on vaja vaadata otsesuunas kergelt üles (tüüpiline vaatesuund pöördel vastasele järgi minnes), siis asub see täpselt vaateväljas. Pead hakkama upitama või kummardama, et midagi näha. Et sellest aru saada, peaks kuidagi tavainimesele kättesaadavalt järgi proovima.

Mis puudutab seda salvo-teooriat, siis selles artiklis polnud midagi uut. Vene lennukite relvasüsteemides on juba ammust ajast lüliti "Zalp-0,5", millest esimese asendi puhul lastakse välja kaks raketti, teisel juhul üks. Lihtsalt Koop eksib selles osas, et multiple salvo laskmise võimekusega esimene lennuk oli Su-27, Mig-29 ja varasemad masinad kandsid reaalselt korraga vaid kahte keskmaaraketti ja mingit valangut ega mitme raketi filosoofiat seetõttu olla ei saanud.

Kuna kurat on pisiasjades, siis viskan välja sellised küsimused

1. kuidas mõjutab tabamise tõenäosusust selline asi nagu sihtmärgi maksimaalne G, millega on teda tabada võimalik? Näiteks AIM-120 on see tunduvalt kõrgem kui R-27-l. R-27 max target G on eri allikate väitel 7-8.

2. kuidas mõjutab raketi järgi tulev suitsusaba võimalusi seda õigeaegselt avastada ja selle eest ära manööverdada?

3. millist mõju avaldab R-77 puhul tehtud kompromiss -ülihea final stage manööverdusvõime (sõrestikroolid) aerodünaamika (ja laskekauguse) arvelt raketi tegelikule konkurentsivõimele AIM-120 vastu, mille laskekaugus on praeguseks juba jõudnud 100+ km juurde?

Praegu VF relvastuses olevate Su-27 ja MiG-29 nii avioonika kui kabiini interfeiss on üpris kehvad ja see lõikab väga suure tüki paberil muljet avaldavatest andmetest ja efektiivsusest.

Hm, siiski-siiski. Tšehhide kodulehel on olemas mingid andmed R-27 ühe raketiga laskmisel tabamistõenäosusest. Kahjuks pole seal kirjas mis tingimustel see sihukene opn saadud. Aga endiste kasutajatena neil ilmselt oli ligipääs raketi dokumentatsioonile olemas:

Pravděpodobnost sestřelu jednou střelou je 0,6 až 0,8.

http://www.military.cz/russia/air/weapo ... 27/r27.htm

Nagu Sa allpool toodud tabelist näed - indeksiga E rakettide laskeulatus on viidud 130 km-ni. Mis ei jää kohe kuidagi alla AMRAAM D laskeulatusele.

8G ülekoormusest on juttu lähilaskude juures, kui raketikütus on veel põlemata (rakett on raske) ning raketi kineetiline energia väike.

Aktiivotsipeaga R-27 kasutab sama otsipead, mis R-77. Seega polnud selle raketi loomise põhjuseks mitte see, et R-77 oli "crappy", vaid ikka see sama soov ühte tüüpi rakett varustada kõigi võimalike juhtpeadega. "Viimasel ajal" - R-27AE tutvustasid venelased esmakordselt 1992. a.

Palju nad neid oma lennuväe tarbeks on tootnud - see on juba iseasi...

Küsisid R-77 laskeulatuse kohta. Algne versioon - 90 km, viimased modifikatsioonid - 175 km.

The R-77's main advantage over the AIM-120 AMRAAM is in range and maneuverability. The longer range is because the R-77 is a larger 200 mm vs 178 mm (8 vs 7 in), heavier 175 vs 150 kg (386 vs 335 lb) missile than the AMRAAM and contains more propellant.

Kaugus ja manööverdusvõime on väga vastuolulised tingimused. Nimelt on varasemad AIM-120'd väikestel vahemaadel mõnevõrra paremas seisus kui hilisemad, suurema kaugusega variandid. Aerodünaamilise objekti pöördeomadused määrab põhiliselt kandepinna erikoormus ja kui valmistada kolmandiku võrra suurem rakett sama plaaneriga, siis sellest kannatab kohe manööverdusvõime.

Kuna venelased on aegade hämarusest eksperimenteerinud igasugu omamoodi lahendustega, millel praktikas pole suuremat kasutegurit olnud, siis see kombineerituna viimase aja agressiivse müügitööga tekitab kindlasti teatud kahtlusi. Tehnilise hämamise osas on venelased muidug suht meistrid, näiteks armastatakse väga rääkida ballistilisest lennukaugusest, millel on reaalse laskekaugusega vähe ühist.

Kui praktikat vaadata, siis pole nende rakettidega ette näidata isegi seda, mis ameeriklastel on (kuigi venelaste väitel on vene relvad paremad). R-77 combat record puudub, R-27 combat record on kehv ja varasemata omad samuti.

Sama diskussioon mujal
http://www.f-16.net/f-16_forum_viewtopic-t-8980.html
http://www.f-16.net/f-16_forum_viewtopic-t-375.html

Üldiselt jäädakse seal R-77 suhtes skeptiliseks.

Hoopis ohtlikum relv on venelaste relvastuses olevate külma sõja aegsete suurte ja kohmakate keskmaarakettide kõrval hoopis R-73 ja Shlem kombinatsioon. Kuigi JHMCS ja AIM-9X abil on see oht kõrvaldatav, on lihtsalt AIM-9L relvastatud F-16 A MLU jaoks see märksa ohtlikum nähtus. Enamik Euroopa F-16'd seda võimet aga ei oma (välja arvatud mõned Norra omad).

Üks asi, mida ma ei vaidlustaks venelaste andmete juures on laskekaugus. Tõsiasi on see, et R-27 mahutab oluliselt rohkem kütust kui amraam ning seega lendab ka kaugemale. 120D speksi ma küll ei tea. Eelnev jutt kehtib 120c versioonide kohta. Muidugi ei saa neid kilomeetreid ja miile võtta puhta kullana, kuid suurema mootoriga rakett lendab reeglina kaugemale. See on aksioom, millega vaielda pole eriti mõtet.

Teine asi on see vene rakettide suitsusaba. See on näha u. poole distantsini. Pärast mootori tühjaks põlemist seda saba näha ei ole.

Kilo Tango kirjutas:... kuid suurema mootoriga rakett lendab reeglina kaugemale. See on aksioom, millega vaielda pole eriti mõtet.

Ma rakettidest ei tea, kuid autodest sõidab kaugemale see, millel paagi mahu ja kütusekulu suhe suurem. Suuremal mootoril on üldjuhul rohkem jõudu (kiirust), kuid ka samas suurem kütusekulu.

Madis22 kirjutas:

Kilo Tango kirjutas:... kuid suurema mootoriga rakett lendab reeglina kaugemale. See on aksioom, millega vaielda pole eriti mõtet.

Ma rakettidest ei tea, kuid autodest sõidab kaugemale see, millel paagi mahu ja kütusekulu suhe suurem. Suuremal mootoril on üldjuhul rohkem jõudu (kiirust), kuid ka samas suurem kütusekulu.

Me räägime siinkohal rakettidest. Rakettide puhul on see nn. efektiivsusnäitaja eriimpulss ehk Isp ning seda väljanedatakse tavaliselt sekundites. Nagu ma juba eespool mainisin, siis see nn. "kütusekulu" (kütusekulu on tegelikult eriimpulsi pöördväärtus) on kõikidel praktikas kasutatavatel tahkekütusega militaarrakettidel laias laastus sarnane jäädes tüüpiliselt 250-270 sekundi kanti ning ulatudes üksikute erieksemplaride puhul pisut üle 300 sekundi. Parimatelgi vedelkütusega keemilistel rakettidel ei ületa tavaliselt Isp 450 sekundit sõltudes muu hulgas ka sellest, kas mootorit käitatakse troposfääriliste rõhkude või vaakumi tingimustest ning millise töörežiimi jaoks on mootor häälestatud.

Muide. Sisepõlemismootorite puhul kehtib üldjuhul selline trend, et mida suurem mootor, seda tõhusamalt see optimaalrežiimis kütust mehhaaniliseks energiaks muundab. Ainult, et optimaalrežiim on reeglina täisvõimsusel ning praktiline autosõit toimub selle režiimil harva. Mitteoptimaalsetel režiimidel on aga suured sisepõlemismootorid ebatõhusad, kuna lisaks kasulikule tööle tuleb ka mootori suurt sisemehhanismi ringi ajada ning samuti on tekitava võimsusega võrreldes soojuskaod suhteliselt suured.

Kui üldistada, siis juba Korea sõja ajast on olnud nii, et muude maade tehnika pole paberil pooltki nii seksikas kui venelaste oma.

Kui ajaloost vaadata, siis mis on olnud vene keskmaa AA rakettide primaarne missioon? Nende põhiline roll on olnud oma riigi õhukaitse vastase sissetungijate eest (nt pommitajad). Ja sellest lähtuvalt on nad konstrueeritud - R-27 on võrreldes AIM-120ga suur, raske, suure lennukauguse ja vägeva lõhkepeale. Kuna vastane kasutanuks oma pommitajate katteks suure tõenäosusega massiivset jammer supporti (Vietnamis kogetud), siis pidi raketisüsteem olema eri juhtimise tüüpidega, et segamine ei blokeeriks kogu tööd. IR terminal homingu'ga keskmaa raketid on mõeldud muidu suurt IR fooni omavate märkide vastu, mille IR foon lubab lasta üsna kaugelt (nt B-52. B-1). Air superiority ja dogfighting on neil teisejärguline ja see paistab välja juba andmetest (märgi lubatud g üsna madal, piirangud laskmisel).

Ameeriklased seevastu spetsiaalrelvadega pole eriti tegelenud, kui välja arvatud mõningad projektid külma sõja õhukaitseks, mis võrreldes venelaste tehtuga oli suht ....pisiasi. Ameeriklaste lahendus on kogu aeg olnud unifitseeritud lühimaarakett (AIM-9) ja unifitseeritud keskmaarakett (enne AIM-7, nüüd AIM-120). Muu on teatud nishitoode nagu nt AIM-59.
Kuna nende rakettide lahendus on pisimuudatustega püsinud juba 50 aastat (AIM-120 kopeerib AIM-7 aerodünaamilist lahendust), siis on nad saavutanud teatud mõttes täiuslikkuse omal alal, nii tehniliselt kui "pehmetel aladel" nagu väljaõpe, treening, logistika jne.

Venelased seevastu on hüpanud teemalt teemale ja killustanud oma jõudusid paljude erinevate (ja omavahel) konkureerivate raketiprogrammide vahel. Erilist edu pole see sõjakogemuste põhjal toonud. Osa sellest on tingitud ka asjaolust, et minumeelest panustavad venelased liigselt seksikatele tehnilistele näitajatele, jättes tihtipeale unarusse selle kasutatavuse jms pisiasjad, mis lõpuks ruineerivad kogu tulemuse. Ameeriklased panustavad aga rohkem vähemalt keskmisele tasemele kogu taustsüsteemis - alates lennuomadustest kuni mehhaanikute kvalifikatsioonini. Näiteks Vietnami sõjas oli AIM-7 viletsa skoori üks põhjuseid...üllatus-üllatus...mitte kilidest lendurid ja nende Mig-ide seletamatu taktika vaid maapealse teenindava personali suutmatus tagada niisketes troopikaoludes rakettidele kohane hooldus, mis tõi kaasa suure arvu tõrkeid lahingutes.

R-77 on esimene katse luua unifitseeritud keskmaarakett kõikidele hävituslennuväe platvormidele. Võrreldes ameeriklaste kogemustepagasiga kahe põhilahenduse lihvimisel viimase 50 aasta jooksul on venelaste kogemus kaunis üürike. Ja kuna vene keskmaarakette pole siiani kuskil edu saavutanud, julgen arvata, et seninägematud omadused on venelaste relvamüügi marketingivaht, sest paber kannatab kõike ja relvade tegelikud omadused on OPSEC, meiesugused ja Koop'i taolised saavad lähtuda ainult ametlikest andmetest (mis on teatavasti väga venivad-sõltub, mis tingimustel) ja kahinatest internetis. Ainuke enamvähem usaldusväärne info ongi senine kasutuskogemus.

Ülesanne: kuidas mõjutab praktilist laskekaugust asjaolu, kui teineteisele vastu lendavate lennukite RCS on järgmine: F-16 puhul 5 m2, Su-27 puhul ca 20 m2. Jälle üks "kurat detailides".

Veel üks täpsustus. Reeglina on a-a rakettide puhul antud sihtmärgi max G suhteliselt jabur number. Selgitan.

Esiteks on see antud lähtuvalt eeldusest, et sihtmärk sooritab manöövri kahes mõõtmes (näiteks horisontaalne viirang). Kolmes mõõtmes sooritatud pöörang muudab asja oluliselt. Näiteks on õieti ajastatud manööver, kus horisontaalsest selililennust sooritatakse poolsõlm alla koos järsu pööranguga raketi poole ja vahepealse chaffi välja viskamisega praktiliselt kindel võimalus keskmaaraketti vältida, kuna see viib raketilt nõutavad ülekoormused üsna kõrgele (meenutan, et mitte ükski keskmaarakett (k.a. amraam) ei suuda ennustada sihtmärgi liikumist kolmes mõõtmes. Kõik sihtmärgi prognoosimeetodi lähtuvad eelduset, et sihtmärk liigub kahes mõõtmes. Kolmes mõõtmes sooritatav manööver viib reeglina nurkkiiruse järsu suurenemiseni. Sellist manöövrit saab sooritada muidugi eeldusel, et raketi asukohta teatakse täpselt.

Teiseks sõltub sihtmärgi lubatav max G peamiselt raketi jääkkiirusest, kuna praktikas ei ole piirang mitte sihtmärgi, vaid raketi manööverdusvõime. Raketile mõjuv ülekoormus on aga kiirusest ruutsõltuvuses, mistõttu võib öelda, et neljakordse helikiirusega rakett peab sooritama neli korda suurema ülekoormusega pöörangut kui kahekordse helikiirusega rakett.

Kõik see kokku tähendab, et arvestatava tabamistõenäosuse jaoks peab raketi enda max G olema üle 25-30. Soovitatavalt kusagil 40-50 ligidal (eeldusel, et raketi tugevdamine massi liiga suureks ei aja).

Oma nüanss on veel otsipea vaateväli, mille laiusest sõltub see, kas rakett oskab sihtmärgile järgi lennata ka selliste ootamatute manöövrite puhul. Siis muidugi veel ka eelpoolmainitud tüürpindade pindala (täpsemalt erikoormus) ja kuju, mis mõjutab seda kui palju pöörangu käigus energiat kulub. Ning samuti on oluline raketi jääkmass.

Selle märgi max G jaoks luuakse teoreetiline olukord, kus rakett asub lennuki suhtes nn 3-9 joonel (sisuliselt lendab raketi eest läbi, sooritades poolkaare "ümber raketi tuleku". Eeldusel, et rakett on saavutanud oma maksimaalse kiiruse.

Ehk siis rakett, mis on mõeldud tabama nt 7g manööverdavat märki, ei tabaks tõenäoliselt 9g märki. Ta ei suuda piisavalt kiiresti ennast sihtmärgile järgi keerata ja lendab tavaliselt lennuki tagant läbi. Kui palju rakett suudab, sõltub nii raketist (mass, aerodünaamika) kui ka seekeri võimekusest (millise nurkkiirusega liikuvat märki suudab seeker jälgida).

Kõige halvem rakurss on laskja jaoks see, kui sihtmärk lendab ta eest risti läbi. Sellest tulenevalt on ka peamine kaitsemanööver nii käärid, kus sihtmärk lipsab korduvalt suure aspect angle all laskja nina alt läbi ja laskja ei saa viimase suure nurkkiiruse tõttu täpselt sihtida.

Nende manöövrite juures on sees järjekordne "kurat" - selline manööver eeldab ikkagi silmsidet raketiga ja selle õigeaegset märkamist, mis on tehtud võimalikult keerukaks. Alates nt AIM-120 suitsuvabadusest (eemalt tulevat raketti on keeruline näha) kuni raketi väikeste mõõtmeteni (makstes teatud lõivu tehniliste andmete arvelt). Nähtavus juba 5-6 km kõigusel on selline, et raketi mootori suitsu on näha vähemalt 20-30 km taha. Lisaks märgib õigeaegse avastamise rolli vaateväli. Võti on justnimelt õigeaegses avastamises, sest raketi liikumise kiirus on üle 1 km sekundis ja aega on äärmiselt vähe.

Segamise vastu on AIM-120 loojad näinud ette raketi enda radarisüsteemi, mis olevat suhteliselt immuunne chaffi suhtes ning home-on-jam mode, kus katse korral tekitada aktiivseid mürasid hakkab suunduma müra allika pihta. Mitte ilmaasjata ei tegeleta juba järeleveetavate segajate loomisega, kus emitter asub trossi otsas lennuki taga ohutus kauguses. Chaffi kasutamisel on edu loota rohkem kandurlennuki enda radari vastu (nt kahaneb avastamiskaugus).

Kapten Trumm kirjutas: Segamise vastu on AIM-120 loojad näinud ette raketi enda radarisüsteemi, mis olevat suhteliselt immuunne chaffi suhtes ning home-on-jam mode, kus katse korral tekitada aktiivseid mürasid hakkab suunduma müra allika pihta. Mitte ilmaasjata ei tegeleta juba järeleveetavate segajate loomisega, kus emitter asub trossi otsas lennuki taga ohutus kauguses. Chaffi kasutamisel on edu loota rohkem kandurlennuki enda radari vastu (nt kahaneb avastamiskaugus).

Mitte ükski radar ei saa põhimõtteliselt olla immuunne chaffi vastu. Chaff filtreeritakse lihtsalt Doppleri filtriga välja (vahepeal liikusid kuulukad, et AMRAAM-s on kasutusel ka Kalmani filter aga seda ei usu keegi, kes Kalmani valemitele otsa on vaadanud). Küsimus on selles kui kiiresti see toimub. AIM-120 on selles suhtes väga nobe tegija. Venelaste asjadest ei tea vist keegi selles suhtes midagi.

Elektroonika ja mootor selleks, mis nad on... Aga kuidas peab vastu raketi kere ("raud") sellele kiirusele, et säilitada manööverdusvõime lennukit jälitades? Kui "pea" töötab hästi ja "kere" ei taha alluda käsklustele, siis läheb ju kapsasse...

metsaline kirjutas:Elektroonika ja mootor selleks, mis nad on... Aga kuidas peab vastu raketi kere ("raud") sellele kiirusele, et säilitada manööverdusvõime lennukit jälitades? Kui "pea" töötab hästi ja "kere" ei taha alluda käsklustele, siis läheb ju kapsasse...

Kui sa mõtled korpuse võimet taluda vajalikke ülekoormusi, siis selle vastu aitab kas materjali tugevuse suurendamine ja samaaegne massi vähendamine või materjali lisamine. Kõik need tegevused annavad oma tagasilööke, mistõttu on juhitava raketi konstrueerimine üks paras kompromisside otsimine.

Mis puutub võimesse ülehelikiirusel manöövreid sooritada, siis see on puhtalt aerodünaamika teema ning midagi üle mõistuse keerulist seal ei ole. Keerulisim osa on hoopis raketi nina kujundamine selliselt, et see ei moonutaks radaripilti väga palju ning oleks samas ülehelikiirusel tõhus.

Kuna õhk-õhk raketinduses toiumb üsna kiire areng, ärataks selle teema taas ellu.

Alustaks selle artikliga USA valmivast õhk-õhk raketist

AIM-260A (teise nimega Joint Advanced Tactical Missile, ehk JATM) on vähemalt 5 aastat arenduses olnud AIM-120 AMRAAM'i otsene järeltulija. Seda peetakse piisavalt salajaseks, et Hilli õhujõudude baasi ehitatakse selle hoiustamiseks ja hooldamiseks eraldi $6,5 miljoniline "punker". Rakett tahetakse jõuda lahingvalmis 2021. a. Konkreetne punker peaks valmima 2022.

Hoonest ja ehitamise põhjusest:

This project is required to support the handling, inspection, and storing of the Airborne Intercept Missile (AIM)-260A Joint Advanced Tactical Missile (JATM) assets. The AIM-260A JATM program is rapidly expanding, highly sensitive missile program developed jointly by the Air Force and Navy to countercurrent and projected potential adversary aircraft, and to maintain air superiority under any wartime scenario. Potential adversaries are modernizing and innovating, putting at risk America’s technological advantages in air and space.

The AIM-260A JATM program is the number one air-delivered weapon priority for both the Air Force and the Navy; and out prioritizes other weapon system improvements and modernization efforts on any fielded aircraft. Because of the classified nature of this program, AIM 260A JATM assets cannot be housed in shared facilities with legacy munitions; and must be supported by a facility designed to meet specific operational requirements, and the stricter Special Access Program Facility security requirements.

Description of Proposed Construction: A 12,000 SF (1,115 SM) earth covered reinforced concrete tactical missile storage facility to have reinforced concrete footings, foundation, floor slap, and roof. Provide lightning protection, fire detection/suppression, intrusion detection, all required supporting facilities to fulfill mission requirements including: utilities, pavements, site improvements, and communication support. Facilities will be designed as permanent construction in accordance with the Department of Defense (DoD) Unified Facilities Criteria (UFC)1-200-01. Sustainable principles, to include Life Cycle cost-effective practices, will be integrated into the design, development and construction of the project in accordance with UFC 1-200-02. This project will comply with DoD Antiterrorism/force protection requirements per UFC 4-010-01.Air Conditioning: 30 Tons

... Aga mitte ainult sellest ei tahtnud rääkida

Hilli õhujõudude baas on USA õhujõudude põhiline F-35A lahinglennukite baas (mitte testimisele või treeningule orienteeritud eskadrillid). Seal baseerub hetkel vähemalt kolm lahing-eskadrilli: 4. ; 421. ja 466. (Muideks ka see lennuk, mis 2017.a. Ämaris maandus, oli 466. eskadrillist). Lähiajal peaks lennukite arv seal jõudma 72-eni. Lisaks on see baas põhiline koht, kus tehakse live-fire õppuseid päris rakettidega droonide vastu.

Hoone valmimisaeg (2022. a.) viitab sellele, millal antud rakett saavutab lahingvalmiduse F-35A peal.

Autori tuttav märkas huvitavat fakti, et antud raketi testimise ohuala on umbes 2x suurem kui AIM-120 oma:

"We've seen charts for the Air Force range requirements for Eglin Air Force Base showing circles for the test area for AMRAAM and the test area for the JATM," Steve Trimble, Aviation Week's Defense Editor and good friend of the War Zone, said on the Check 6 Podcast on June 27, 2019. "The AIM-260 missile has a range circle that's roughly double the size of the AMRAAM circle."

Räägitakse variandist, et see rakett võib olla üldse uue õhk-õhk rakettide "perekonna" esmaliige. Näiteks tulevane (väidetavalt kahe-astmeline) pikamaarakett LREW võib olla lihtsalt selle raketi pikendus teise astme "boosteriga".

It still is possible that the AIM-260 could be part of a family of new air-to-air missiles that leverages shared components that can be modularly configured to meet various requirements. This could include the addition of different motor and booster sections, such as a two-stage LREW configured variant.

Kunstniku nägemus LREW raketist (tavaline AIM-260 peaks olema siis ainult see esimene aste):


Kui AIM-260 ja LREW projektide seotuse fakt ostutub tõeks, siis kinnitaks see ammu õhku visatud teooriat, et see uus rakett tuleb lühem kui AMRAAM ning pigem sarnane CUDA/SACM kontseptsioonile, kus suurem lennukaugus ja 2x lühem rakett saavutatakse lõhkelaengust loobumise hinnaga, ehk kasutades "kineetilist" lõhkepead ja suuremat kiirust. Eriti pika lennukaugusega versioon (eelmainitud LREW) saavutatakse "boosterit" (teist astet) kasutades. Säärase konspetsiooni miinused on ilmselged vajab otsetavamust, mõne sihtmärgi puhul oleks "päris" lõhkepea kindlasti vajalik, jpm, samas eeliseid oleks samuti palju. Rakette mahuks lennukile 2x rohkem ja suurema kiiruse tõttu jätavad need vastasele oluliselt vähem aega reageerida. Ma olen siia juba varem linkinud Major Casey D. Connors'i lõputööd ja seda väga hästi kokku võtnud blogipostitust (mida ma siin taaskord refereerin). Igatahes töö raames tehtud simulatsioonid näitavad õhk-õhk lahingute puhul selget eelist (isegi 4. generatsiooni lennukite puhul), kui asendada AMRAAM'id 2x suurema arvu sedasorti uue põlvkonna rakettidega.

AMRAAM vs CUDA/SACM:


Keegi ju ei keela kasutada mõlemaid rakette läbisegi, kui on vajadus lasta sihtmärke mis vajavad traditsioonilist lõhkepead (näiteks suuremad pommitajad?). F-35A näitel saab ju alati 12x AIM-260 asemel laadida peale 2x AIM-120 ja 8x AIM-260, või teha muid sega-laadungeid.

Igatahes rakettid hulk ja kiirus loeb. Enamik artiklist kirjeldab simulatsioone ja kuidas neid läbi viidi (päris põhjalik), aga lõpus on paar huvitavat tabelit, kus on näidatud erinevate laadungite efektiivsust ja laskekaugust (graafik 42 ja 43).

Tabel 7. Erinevad laadungid:

• SRM on praegune lühimaa rakett (AIM-9)
• MRM on AMRAAM (AIM-120)
• "SACM Pure" on ainult uue põlvkonna CUDA stiilis raketid (eeldatav AIM-260),
• Mix1 ja Mix2 erinevad segakonfiguratsioonid, koos praeguste lühimaa/keskmaa rakettidega (mida näeb järgnevast tabelist)

Graafikute legend:

• Straight-in ja Pincer on erinevad simulatsioonis katsetatud stsenaariumid (kirjeldatud töös eespool)
• "MRM Pure" on ainult AMRAAM
• "SACM Pure" on ainult CUDA stiilis raketid (eeldatav AIM-260),
• Mix1 ja Mix2 eelnevalt mainitud segakonfiguratsioonid

Graafik 43

Graafik 42

The main characteristics of the new missile technology examined in our research include hit-to-kill technology in which the missile uses a kinetic warhead to attack the target, agility in that the missile’s guidance, propulsion, and control surfaces allow it to maneuver more flexibly towards a target, and a smaller size allowing each fighter to carry more missiles. These new weapons have the potential for dramatically changing the range of possible tactics and mission roles allowed. (p.1)
And…
Tactics best suited to the new missile are ones that maintain BVR to take advantage of the increased engagement ranges and possibly combined tactics that allow the flexible maneuvering characteristics of the new missiles to engage enemy aircraft at angles that the enemy aircraft will be unable to counter. (p.102)

Kokkuvõte

Lõputöö simulatsioonides katsetatud "teoreetiline" uus keskmaa rakett:

• kaalub vaid 49kg (mis viitab selgelt CUDA/SACM projekti päritolule, mis on AIM-260 eelkäia)
• on umbes täpselt 2x väiksem (lühem) ning omab kõvasti suuremat tipp- kui ka lõppkiirust kui AIM-120
• on kineetilise lõhkepeaga
• kasutades uue generatsiooni rakette paranes tabamiskaugus 32-38%. (graafik 43) ning vähenes keskmine rakettide arv sihtmärkide tabamiseks ligi 2x (graafik 42).

Seda siis konkreetse kahe ainult 4. generatsiooni hävitajate õhk-õhk stsenaariumite puhul.

Lõpetuseks, Israeli "Taaveti lingu" raketitõrjesüsteemi "delfiini-ninaga" rakett "Stunner" on väga sarnase ülesehitusega ning sellest plaanitakse samuti õhk-õhk versiooni.

Lisaks suurele kiirusele, kineetilisele lõhkepeale on sellel ka dual-mode seeker (nii infrapuna kui ka radar), mis on samuti peaaegu garanteeritult peal uutel USA õhk-õhk rakettidel. Isegi "boosteri" kontspetsioon on sama (seal kasutatakse seda küll maapinnalt laskmiseks).

Israeli "Stunner" rakett koos boosteriga:


Ja lõppu veel üks fakt. Ka Poola poolt ostetava "Patriot" õhutõrjesüsteem saab sisaldama vaid vähesel määral Patrioti enda õhutõrje rakette (PAC-3 MSE), enamik rakettides saavad väidetavalt olema hoopis Raytheoni poolt pakutavad Stunneri derivaadid "SkyCeptor". (Kusjuures kui AIM-260 hanke võitis Raytheon on väga võimalik et kõik eelnev jutt käibki hoopis mingi Stunneri derivaadi kohta)

Oeh, jube pikk ja teemalt hüplev tuli, aga vast on kellelegi huvitav lugemine ...

Selle Graafik 43 taustal on hea võrrelda Vikipeedias esitatud 100+ kilomeetriseid rakettide ulatusi.

Selle Graafik 43 taustal on hea võrrelda Vikipeedias esitatud 100+ kilomeetriseid rakettide ulatusi.

Ega jah, sellisetel pikamaa rakettide on kindlasti omal roll. Pahatihti on sellist ideaaltingimuste lennuulatust vaja, et saavutada päris lahingus eemalduva vastase vast kasvõi see graafiku 30km . Hävitaja-vs-hävitaja distantsid kipuvad aga paratamatult jääma lühemaks (iseg kui rakett ise suudaks veelgi rohkem). õhk-õhk lahingus on jätkvualt aktuaalne saksa 2. MS lennuässade (tegelikult juba Punase Paruni ajast pärti) taktika. Varghävitajate laiema levikuga on see pigem isegi aktuaalsemaks muutunud. Tähtis on avastada vastane esimesena, liikuda "pimedamast nurgast" ligi ja tulistada, mitte relvade laskeulatuse piirimail, vaid kaugusel kus hävitamine on praktiliselt kindel. Positsioon tuleb valida nii, et kui vastane sind siiski avastab, ei asuta mitte võidu dogfightima, vaid taganetakse ja proovit uuesti hiljem või mujal:

Surprise remained a key element of fighter tactics through the Vietnam War. During World War II, the great German aces Erich Hartmann (352 kills) and Gerd Barkhorn (302 kills) stressed what they referred to as “ambush tactics” in the skies over Europe at the same time American aces Richard Bong (40 kills) and Tommy McGuire (38 kills) perfected virtually identical “Boom and Zoom” tactics half a world away in the South Pacific. These tactical approaches shared most elements of Mannock’s and Boelcke’s rules including an emphasis on attacking unsuspecting targets from a position of advantage, usually from above, and avoiding maneuvering combat unless absolutely necessary. In postwar interviews, Barkhorn characterized maneuvering combat as a high-risk, low-payoff activity and estimated that between 80 and 90 percent of his victories were against unsuspecting targets. After the war, Hartmann stressed that his careful “See—Decide—Attack—Break” approach called for detecting the enemy first, achieving a tactical advantage, attacking from close range to maximize damage and surprise, and escaping to assess the attack.

Kusjuures sama asi ei olnud vähem relevantne ka 70ndatel Vietnam'i ajal:

More modern detailed analysis of 112 air combat engagements during the Vietnam War conducted by the U.S. Air Force (USAF) in the 1970s concluded that 80 percent of aircrew shot down were unaware of the impending attack. Surprise, the tactical outcome of superior SA, is so important to success in air combat that it is assumed in the modern USAF air combat mantra of “First Look, First Shot, First Kill.” Despite vast changes in aircraft, sensor, communication, and weapon capabilities over the past century, the fundamental goal of air combat has remained constant: leverage superior SA to sneak into firing position, destroy the opposing aircraft, and depart before other enemy aircraft can react.

Eelnevad tsitaadid minu poolt korduvalt tsiteeritud publikatsioonist. Filmid-, arvutimängud ja vene trollid panevad muidugi pidevalt mõtlema võidu 1-1ele taevasse viraažide joonistamisest. Päris elus on tulemusi toonud teine lähenemine . Nagu ka jalgpallis võidab tiimitöö, vs individuaalne staaritsemine, palju sa neid õhu-Ronaldosid ikka välja jõuad koolitada ja vormis hoida.

Tulles nüüd tagasi teema juurde:

Veel üks artikke Combat Aircraft 2019 septembri numbrist USA uute rakettide (AIM-260) kohta. Väga palju uut infot ei ole. Vihjatakse justkui Ramjet tehnoloogiale (nagu METEOR) samas on seesama intervjueeritud kindral maininud varasemalt, et see rakett ei saa kasutama Ramjet'e (ehk pigem no see samm siin eelpool mainitud SACM'i ja Stunneri poole:

Varasem tsitaat Ramjeti puuduse kohta Aviationist'i artiklist:

Few technical details are known at this time. The new missile will be compatible with the AMRAAM (Advanced Medium Range Air-to-Air Missile) dimensions, but with greater range, and is planned to be carried in the F-22 weapons bay and on the F/A-18 at first, with the F-35 to follow. Gen. Genatempo also noted that the missile will not use ramjet propulsion, unlike the Meteor BVRAAM (Beyond Visual Range Air-to-Air Missile) operational on Eurofighters and Gripens.

Uus artikkel:
JATM Breaks Cover Combat Aircraft Sep.2019 pp2.pdf [pdf]

Väljavõte:

JATM Breaks Cover
Sep 2019 Jamie Hunter

“The US military is developing a new advanced air-to-air missile to counter specific threats from China and Russia, and a few details have now emerged.

THE US AIR Force has revealed that it has been secretly developing a new air-to-air missile to supersede the AIM- 120 Advanced Medium-Range Air-to-Air Missile (AMRAAM). The Lockheed Martin AIM-260 Joint Air Tactical Missile (JATM) is to be fielded initially by the USAF on its F-22A Raptors and by the US Navy on its F/A-18E/F Super Hornets in the forthcoming H16 System Configuration Set.

USAF Program Executive Officer for Weapons and Director of the Armament Directorate Brig Gen Anthony Genatempo told reporters at a media event at Wright- Patterson AFB in Dayton, Ohio, on June 20, that the missile team includes the air force, navy and army, as well as Lockheed Martin. He said work began with Lockheed Martin on JATM in 2017 and that initial operating capability is set for 2022....

...‘It is meant to be the next air-to-air air dominance weapon for our air-toair fighters,’ Genatempo said. ‘It has a range greater than AMRAAM, different capabilities onboard to go after that specific threat set, but certainly longer legs.’...

…Analysis
JATM cuts through a raft of different air dominance projects over the past decade that included Boeing’s Joint Dual Role Air Dominance Missile (JDRADM). The AIM- 260 appears to have been developed on an aggressive timeline and it is specifically designed to counter high-end Chinese and Russian fighters such as the J-20 and Su-57 and the new air-to-air missiles they will carry — including China’s impressive PL-15....

...The USAF is unwilling to divulge too many details about JATM, but range, improved seeker technology and countermeasures to mitigate advanced jamming techniques will be driving factors. It is known that AIM-120 manufacturer Raytheon has worked on air-breathing, throttleable, ramjet propulsion, the type of technology already fielded in MBDA’s Meteor Beyond Visual Range Air-to-Air Missile (BVRAAM), but there is no publicly available information on Lockheed’s powerplant solution for JATM. Due to internal weapons bay size limitations with the Raptor, the AIM-260 is likely to be of similar dimensions to the AMRAAM.”