1. Suurekaliibrilisi torusid kasutatakse tänapäeval väga vähe. Sisuliselt peaksime me omale ise hakkama näit. 300mm torusid puurima. Pointless. Lisaks on kogu logistika sellise kaliibri juures hullumeelselt keeruline - võrreldav raketivägede logistikaga. Sestap on kasulikum vedada 270mm rakette ja kasutada olamsolevaid laskeseadmeid, mitte töötada välja oma üljämedaid torusid. Üldjuhul kasutatakse ülisuurt moona selle pärast, et ei suudeta täpselt tabada. Nii, et pigem on otstarbekas selle probleemi lahendamiseks leida muid meetodeid.Kapten Trumm kirjutas:Tänapäeval ei eksisteeri järelveetavaid haubitsaid (kummirehvidel) suuremaid kui 155 mm. Ja needki väljaspool teed enam sõitma ei kipu (näiteks tänase ilmaga). Probleemiks süsteemide suur kaal ja sellest tulenev kehv läbivus. Juba 2S7 Pion 203 mm on venelastel roomikute peal. Raudteel saab aga vedada oluliselt raskemaid kahureid, idanaaber vedas raudteel 305 mm kahureid.Kilo Tango kirjutas: Vabandage, aga siiani ei ole keegi suutnud selgitada, mida sab teha raudteel sellist, mida kummirehvidel teha ei saa.
Kui järgi mõelda, siis raudteekahurite kasutamine toimus viimati WWII ajal, kus lennukeid oli käigus kaks suurusjärku rohkem. Igatahes oli tollal lennukeid palju rohkem ja nii lihtsa asja nagu raudtee hävitamiseks kasutati tavalisi vabalangevaid pomme nagu ka praegu. Tollal oleks lennukid kerge vaevaga vist kõik raudteed hävitanud. Ometigi selliseid relvi kasutati.
Vat siin ma tahaks vastu vaielda. Eestis asub korraga sadu kui mitte tuhandeid transiidivaguneid ja ma tahaks seda luurajat kohe ise näha, kes suudab välja otsida näiteks 250 külmutusvaguni hulgast mõned välimuselt identsed "külmutusvagunid". Ja kõike seda vaguniparki uppi pommitama ei hakata, sest a)enamus kuulub venelastele b)selleks kulub ebaproportsionaalne kogus ressurssi, nii luure kui ka lennuväe osas.Selle pärast raudteekoosseise ei kasutatagi, et nende asukoht on väga lihtsalt määratav. Pealegi on raudteekoosseisu praktiliselt võimatu maskeerida. Ka decoyst ei ole kasu, sest decoy hävitamisega hävitatakse selle all olev raudteelõik ning rongid ei saa seda enam kasutada.
Kui aga venelane teeb nagu Gruusias, 200 lennukiga kolme kaupa 50 lendu ööpäevas, siis võib päris kindel olla, et esimestel päevadel mujale ei jõutagi, sest tegeletakse müstiliste soomusrongidega (mille jahtimise tagajärjel saab valusalt pihta vene enda transiit, kaup ja veerem).
Teiseks on igas suuremas sõlmkeskuses Eestis olemas asula sisesed raudteed, Tallinnas-Muugal on neid lausa kümneid kilomeetreid. Jälle sama teema - suured ressursid lähevad nende mõnede kahurite peale.
No aga seda tagalateenistust saab venelane ju ka õhust kottida, pommitab raudtee segi ja ei mingit tagalavedu. Tegelikult pommitati raudteid segi ka WWII ajal ja venelased rikkusid raudteed ära ka Vabadussõja ajal. Ometi rongid sõitsid ja ilma raudteeta oleks WWII pidamata jäänud. 1-2 segi lastud rööpmete-liiprite komplekti asendab vastav paranduskoosseis umbes samakiiresti kui pioneeripataljoni buldooser ajab metsateel pommilehtrid täis.Raudtee kasutamine on tänapäeval õigustatud tagalateenistuste jaoks. Sedagi peamiselt tsiviilkoosseisude militaarkasutusse võtmise läbi.
EKV õpikutes on selline asi täiesti olemas nagu IV astme kindlustused ehk püsikindlustused, mida ehitavad ehitusväeosad. Kas pioneerid neid ka reaalselt ehitanud on, ei tea, kuid III astet (kaitse suurtükitule eest) ehitatakse väljaõppe käigus küll. Kus see vaene Eesti sõdur ikka end napalmi ja vaakumpommide eest varjab, kui riigiisad ei täi meile osta ei korralikku õhukaitset ega seda va mobiilsust tagavat arvestatavas koguses soomustehnikat.Sama rumal kui betoneeritud kaitseliini ehitamine. Piiratud ressursse saab suurusjärkudes tõhusamalt kasutada.
Püsikindlustusi omas tähenduses kasutasid modzaheedid 1979-1989 NSVL vägede vastu ja kasutas ka Taliban. Tora Bora ja nii edasi. Suurriikidel kulus märkimisväärne jõupingutus kaltsakate väljasuitsetamiseks nende koobastest, mis arvatavasti oleks ka tuumapommile vastu pidanud.
Loomulikult olen nõus, et esmase lahendusena on raudteekahurid oma aja ära elanud, rikkamatel riikidel asendavad neid raketikompleksid, vaesemad nagu meie imevad lihtsalt pöialt.
2. II MS ajal oli polmmitamistäpsus väga väike. Raudteele saadi pihta vaid ründelennukitega (mis tegid oma tööd väga edukalt, kuid mida oli vähe). Teiseks oli tegemist väga laiaulatuslike raudteevõrgustikega, kus pea alati oli võimalik koosseise vajadusel ümber suunata. Kolmandaks kasutati raudteesuurtükke väga vähe ning olulist sõjalist mõju need ei avaldanud
3. Kindlustuskompleksid on omal kohal kui sa ei suuda kiiresti manööverdada ja selle manööverdava jõuga vastast üllatada. Taliban näiteks on minule seni jäänud mulje põhjal üsna vähemobiilne kamp. Kui aga valida, kuhu raha suunata, siis manööverdamisvõimesse panustamine on märksa tõhusam kui staatilise betooni valamine.
