Üks probleemide põhjus võib olla üle oma võimete elamine ja tööga ülepingutamine. Tahetakse mingit luksust, selle nimel ollakse valmis end surnuks rabama. Lisaks on paljud inimesed eelarvamuste orjad - näiteks pereloomise teemal. Arvatakse, et see on mingi kohustus, mille jätab täitmata vaid mats - ka mu enda vanaema on mulle rääkinud, et tema ei abiellunud mitte tunnetest lähtudes, vaid kindla mõttega täita "looduse poolt antud" kohustust. Aga tema arvates ongi inimene Maale loodud vaid kohustusi täitma - isegi hobide valik on rituaal, kus tuleb arvestada sootsiumi reegleid, igasugust oma mõtlemist mu vanaema vihkab. Kultuurseks magamisasendikski peab ta vaid magamist kõhuli, käed padjal

Üritas mindki sudida, et võtku ma ruttu esimene sobiv neiu tutvusringkonnast, tema tahab järgmist põlvkonda näha saada. Saatsin ta kukele. Mul endal puudub soov kellegagi koos elada ja lapsed mind ei huvita.
Nii. Kui nüüd inimene loob pere vaid seetõttu, et see on kohustus, siis see on talle selgelt üle jõu käiv ning tihti tuleb juba varakult aeg, mil ta ei suuda enam oma perele tähelepanu osutada - see värk on muutunud vastumeelseks. Seega ei näe ta mõtet ka pere kaitsmises vaenlaste vastu.
Muud sissejuurdunud eelarvamused nagu "õigel mehel on õige auto" jne lisavad veelgi koormust juurde. Mõnigi jõuab lõpuks Türisalu pangani...
Ületöötamine - näiteks tean ma ühte katoliiklast, kes on ületöötamise tõttu juba elust kopa ette saanud. Räägib ikka, et tema surma ei karda, tal elust pohh. Kuid katoliiklase rolli asetudes kuulutab, et suitsiid on tema usus keelatud... sellest ta aru ei saa, et ülepingutamine on ka enesetapp. Kusjuures ta üritas endale seada äärmuslikke usureegleid kuni tsölibaadini, ta tahtis saada preestriks. Aga midagi läks nihu ja nüüd ta pöeb jumala ees kohutavalt, pidades ennast kellekski, kes "tegelikult ei tohiks elada". Irooniline, eks ole. Ja rabab tööd teha nagu kratt, kuigi hommikuti on raskusi ülessesaamisega ning on juba ka päevi sisse magatud.
Paljud töötud on ka sellises seisus, et neil tegelikult puudub soov töötada. Nad tahaksid vaid lõõgastuda nii, et kõik hüved oleksid vabalt tasuta saadaval. Ja osa tahaks ka end surnuks juua.
Proovige süüvida meie rahva psüühikasse. Kui veidi lähemalt uurida, siis on näha, et praegu me ajame vaid tühja ila. Rahvas ei räägi ju oma hingesaladusi avalikult, need levivad ikka hämaramaid teid pidi. Mis kaitsetahet te neilt siis ootate?
Kui ma poleks ka ise selliseid asju üle elanud,üleõppimise ja -töötamise tõttu hullaris 2 korda ravil olnud (praagiti ka sõjaväest välja, nüüd olen töövõimetuspensionil), ma ilmselt ei mõistaks neid.