Tegelikult tuleks teema äkki kaheks jagada: esiteks n.ö "tsiviilvariant"- eksid metsa ja pead seal mingi aja hakkama saama. Teine variant, et tegeled metsas enda "aktiivse varjamisega" sõjaolukorras. Muidugi ei ole meil siin sellist ürgmetsa, kuhu nädalateks eksida saaks- kõndides jõuad mõne päevaga ikka kusagile asustet punkti välja, aga selleks puhuks võiks lisada ülesandesse faktori "jalavigastus"- ehk liikumisvõime on piiratud. Ka ei ole "tsiviilvariandi" puhul ilmtingimata vaja relva, pigem oskust kala püüda, ja tunda oma kodumaa taimestikku ja milliseid marju-vilju tarbida. Relvast ei ole peale Näsiniinemarjade söömist erilist kasu

"Aktiivse varjamise" puhul muidugi tuleks muretsada relv, aktiivse varjamise all mõtlen ma olukorda kus mingi territoorium on okupeeritud, ja vaja end varjata, samas relva olemasolu võimaldab juhuslikult pealesattunud vaenuliku elemendi likvideerida. Ka oleks sel juhul vajalikud oskused varjatult liikuda ja oma liikumise tagajärjel tekkinud jälgi maskeerida. Ka ei ole relv iseenesest mingi garantii, et metsas ellu jääd: kui kasutada relva küttimiseks võib lasu peale kohale vajuda suur hulk relvastatud okupante, kes on üpriski huvitatud "jahimehe" eluküünla kustutamisest, ka ei ole relv mingi garantii, et lähed võssa ja viie minuti pärast tuled sealt välja kits seljas- kui ei oska liikuda ja kuivanud okste praginal ringi trambid ei ole lootustki loomale lähedale jõuda.
Noa ja tikkudega saab palju ära teha: saab süüdata lõkke ja seda mõne jämeda paku, või kännu lõkkeseviskamisega pikalt hõõguvana hoida, nii jätkub tikkudest kauaks. Noaga saab näiteks valmistada midagi harpuuni või västralaadset, mis omakorda võimaldab jõest mõne kala kätte saada. Jällegi on teadmised tähtsad- näiteks teadmine, et just praegusel ajal tulevad kudema Lõhe ja Forell, et jõgedes liigub praegu Silmu( Sutti) ja nii edasi. Muidugi võib arvestada asjaolu, et kui nälg väga näpistama hakkab, muutuvad suupäraseks ka muidu mittesöödavad roomajad ja kahepaiksed: olen ise näinud kuidas ellujäämislaagris kaasvõitlejad konni sõid, ise plaanisime ühe priske rästiku moorimist, kuid selle keelasid ülemad rangelt ära, põhjus: rästik on looduskaitsealune liik
Minuarust on looduses ellujäämiseks, ja et ellujäänu oleks võimeline liikuma ja vajadusel võitlema, tähtis käia pidevalt metsas, nii harjub inimene metsas liikuma ja tunneb end mugavalt. Seda on soovitatav teha üksinda, nii harjub liikuma hääletult ja nii näeb näiteks loomi rohkem, kui kahekesi, aga looma nägemisest tema tabamiseni ei ole enam palju maad.