H Ojalo - 1939: Kui me valinuks sõja...

[tuna]

Üldistes ja avalikes dokumentides seda tähtaega ei leiagi. Just seepärast viitasingi sellele Vorošilovi käskkirjale, mis järgnes järgmisel päeval peale Selterile diktaadi esitamist.

Ilmselt mingid tähtajad vastuse saamise osas kokku lepiti. Mis olid seotud edasi-tagasi transpordi võimalustega.

Kui tähtajaks vastust poleks olnud - Punaarmee oleks läinud oma teed.

Selterile oli olukord aga piisavalt hästi selgeks tehtud, et käpelt Tallinnas ja tagasi ära käis.

Teda aga süüdistada, et ei osanud läbirääkimisi pidada - Hjalmar Mäe oleks parem mees olnud seal rääkima vä?

Mjah, raske juhtum. Kui "ilmselt" tähtaeg oli, siis järelikult see ka oli nii. Ega inimest ei sega ju see, et paar postitust tagasi ta nõudis oponentidelt "korralikke põhjendusi". Mitte ühtegi fakti, ka mitte loogikat. Ainult usk.

[andrus]

Millal esitas Molotov Selterile mingi tähtaja?

Sul on probleeme allikatega? Paktist baaside lepinguni, lk.129, lehekülje viimane veerand.

[tuna]

Millal esitas Molotov Selterile mingi tähtaja?

Sul on probleeme allikatega? Paktist baaside lepinguni, lk.129, lehekülje viimane veerand.

Ja kus on seal tähtaja esitamine?

[andrus]

Kõigepealt öeldakse, et sõlmige meiega leping või me kasutame teie vastu jõudu. Peale seda küsitakse, millal saate tagasi tulla [lepingut sõlmima] ja kõverat nägu tehes lõpuks nõustutakse Selteri "umbes neljapäeval" pakkumisega? Mis see siis on, kui mitte tähtaeg?

Tõesti, see reetur Selter oleks pidanud ikka rehepappi tegema ja ütlema, et olen siin lepinguga 1953.a. aprillis, seniks jällenägemiseni?
Kui ta oleks seda teinud, oleks Molotov ainult kökk-mökk öelnud ja häbist maa alla vajunud.

[Kapten Trumm]

Kui kaugel? Üks kukesamm või tervelt 2?

No kui vaadata Punaarmee nõrka sooritust "keskmises Soomes" ehk Laadogast põhja pool olevas väheste teedega põlismetsades ja soodes, sügavalt kahtlane, kas sõrmenipsu peale (või vähemalt 105 päevaga) ülejäänud osa ära oleks suudetud vallutada. Lisaks veel vinduva sissisõja perspektiiv ja ees ootas märtsi lõpp ja aprilli algus, kus maastik muutub mehhaniseeritud armeele täiesti läbimatuks. Heade teedevõrguga Lõuna-Soomega saadakse ehk kuu-kahega hakkama ja edasi....taheti ju alguses ka Soomet pooleks lõigata, mõni eriti karm kindral trügiski 50 km edasi ja oligi toss väljas. Teelt kõrvale ei pääse, soomlased rüüstavad moonavoorid ära ja seisiski see võitmatut tehnika sadade kaupa seal metsavahel, kirsade jooksujäljed läksid ida poole.

[Arnold]

Poleks seal vindunud mingit sissisõda. Müütiline tuletus oletustest. Selleks, et vinduks sissisõda, oleks kõigepealt tulnud täita mõningad eeldused.
Nii huvi pärast, et kui palju seal Norras seda "sissisõda vindus" või kui palju ta sakslasi segas? Ja seda vaatamata Norra ja Inglismaa selgele ja konkreetsele liitlasvahekorrale.

No muidugist - isegi Eestis istusid viis aastat "nõeltel", aga ega neist soomlastest poleks jah mingit sissisõdijat olnud - Corvus teab!

[Arnold]

Poleks seal vindunud mingit sissisõda.

Sinu kategoorilisus lausa kutsub torkima ja ega Sa ei tõestanud ju midagi!

[Kapten Trumm]

Kas mitte selline juhtum ei olnud, kus patrullide pidevat tagala torkimist mitte välja kannatanud terve diviis uttu tõmbas? Mõni "motti" pidas ringkaitses dieeti kohe rahu saabumiseni, suutmata kuskile tungida.

Metsavendlus a la Eesti, nagu öeldud, pole sissisõda

Tegelikult pole sellist vahejoont, kus ühel pool on rindesõda ja teisel pool sissisõda. Sissisõja meetodeid kasutasid soomlased edukalt juba detsembris, kus Laadogast põhja pool hakkasid mingid rühma kuni kompanii suurused üksused suuskadel vastase tagalas käiba. Ma arvan, et nii mõnigi "motti" hoiti paigas just selliste võtetega.

Nii huvi pärast, et kui palju seal Norras seda "sissisõda vindus" või kui palju ta sakslasi segas?

Kui me meenutame näiteks Rjukani nn raske vee vabriku õhku laskmist norra vastupanuliikumise abiga (Hjemmefront) ja millistel asjaoludel sai Tirpitzit neutraliseeritud, siis ikka natuke vist oli. Kes on sealkandis mägedes liikunud, siis seal paljatest commandostest nagu ei aita.

Norraga on muidugi teine keiss kui kaardile vaadata, kuna logistika käib laevadega piki rannikut asuvatesse sadamatesse ja kogu elu käib rannikul ja kui sissidel allveelaevu pole - siis ei saa ka logistikat segada. Pluss see, et Norras oli suht inimväärne elu võrreldes repressioonide all kannatanud kohtadega nagu Valgevene, Ukraina - okupant pidas end kenasti üleval. See on üks oluline sissisõja mootor.

Ma saan aru, et su hidden agenda on õigustada Eesti valikuid (selle üks meetod on pisendada soomlaste tehtut ja vähendada sõjalist faktorit), aga ei saa kuidagi nõus olla sellega, et peale Kannast on Soomega finito.
Kuidas õnnestus venelaste metsasõda (mis on põhiline Soome maastik), seda teame me kõik.

[andrus]

Esialgne väide oli selline:

Venelased said Kannasel edu ja vallutasid teatud territooriumid, kuid mingist Soome käpuli olekust oli asi ikka kaugel.

Siin on jutt Soomest suure tähega ehk riigist, samuti tundub, et oled aru saanud, et sõjategevuse raskuspunkt oli Karjalas.


Nüüd selle väite toetuseks (Soome riik oli kaugel käpuliolekust) tood mingi väikese nagistamise kuskil olematu infratruktuuriga alal:

No kui vaadata Punaarmee nõrka sooritust "keskmises Soomes" ehk Laadogast põhja pool olevas väheste teedega põlismetsades ja soodes, sügavalt kahtlane, kas sõrmenipsu peale (või vähemalt 105 päevaga) ülejäänud osa ära oleks suudetud vallutada. Lisaks veel vinduva sissisõja perspektiiv ja ees ootas märtsi lõpp ja aprilli algus, kus maastik muutub mehhaniseeritud armeele täiesti läbimatuks. Heade teedevõrguga Lõuna-Soomega saadakse ehk kuu-kahega hakkama ja edasi....

Nagu näha, siis sellele sa vastu ei vaidle, et Lõuna-Soomes lüüakse valitsus minema ja pannakse "töörahva valitsus" pukki. See peakski minu arvates tähistama seda, et Soome riik on käpuli. Kuskil karuperse laanes sissisõda mängiv seltskond natuke aega tegutseb, siis väike rahva ära kolimine sealt uue valitsuse abil ja ongi sõjamängud läbi (võrdle 1949.a. Eestis).
Seega kahjuks ma ei saa seda argumenti tõsiselt võtta, proovid äkki uuesti?

Sissisõja kohta ka pisike täpsustus:

Kui me meenutame näiteks Rjukani nn raske vee vabriku õhku laskmist norra vastupanuliikumise abiga (Hjemmefront) ja millistel asjaoludel sai Tirpitzit neutraliseeritud, siis ikka natuke vist oli. Kes on sealkandis mägedes liikunud, siis seal paljatest commandostest nagu ei aita.

oletades et need sinu väited on õiged (ma küll ei mäleta, et sissid oleksid kuskil mäest Tallboysid Tirpitzile peale veeretanud) näitavad need ainult seda, et sellisest sissitsemisest on ainult siis, kui on olemas mingi reaalne jõud (antud juhul siis lääneliitlased), kes sisse suudab oma sõjategevuses ära kasutada.

[Kapten Trumm]

Aga ikkagi

Strateegilises mõttes oleks Soome armee alistamiseks vaja veel kahte asja

1. Ümber Botnia lahe kulgeva raudtee/põhjast tuleva maismaalogistika äralõikamist
2. Soome merevedude blokeerimist

Mõlemas nimetatud distsipliinis olid venelaste saavutused vaatamata ponnistustele pehmelt öeldes kusised. Keegi PBL lennuväe ülematest(hiljem figureerib see nimi ka Saaremaa-Berliin teemal) kurdab kokkuvõtete tegemisel, et hoolimata Turu sadama korduvast pommitamisest jätkasid rongid liikumist ja laevade lossimine jätkus peale rünnaku lõppu (!). PBL uputatud kaubalaevade skoor oli....nutune. Ka ebaõnnestusid katsed Soomet "pooleks lõigata" ja mõni eriti vinge diviis tungiski 50 km edasi...et hiljem piiramisrõngas istuda.

Pealegi on Botnia laht kitsuke ja laev saab ühelt poolt väljuda pimedas ja saabub teisele poole pimedas. Lennuväe võib unustada ja allveelaeva-asjandus polnud tollal sellisel tasemel, et pimedas üksikuid laevu jahtida.

OK, 27. aprillil oleks Kuusineni valitsus moodustanud, legitiimne valitsus oleks ehk Rovaniemisse kolinud ja sõda oleks selles mõttes saanud jätkuda. Seda Kuusineni vaevalt keegi väga tunnustanud oleks. Ja Helsingist 400 km "üles" oleks kitsastel metsateedel juhtunud sama, mis Laadogast põhja pool juhtus. Seal pole sellist logistilist mugavust nagu Kannasel - Leningrad käeulatuses, hea teedeühendus.

Pealegi algab aprilli alguses siinkandis suurem sula, venelastel kadunuks järvedele rajatud lennuväljad, pinnasrajad upuvad porisse ja maastik on rasketehnikale üldse tiba läbimatu

Ei räägi isegi sissisõjast, vaid täiesti konventsionaalsest sebimisest kinnisel maastikul.

ma küll ei mäleta, et sissid oleksid kuskil mäest Tallboysid Tirpitzile peale veeretanud)

Vähemalt tuntud mereajaloolane Õun teab rääkida, et kaldal oli keegi norralane nimega Petersen, kes tegeles laeva jälgimise ja sellest ettekandmisega "kuhu vaja". Üsna selge on, et Tallboysid ei sõidutata kodust kaugele ehku peale ja peale õhuluure (sealkandis on tihti udune-pilvine) tuleb seda jälgida ka kaldalt.

Ühesõnga, Soome täielikuks allutamiseks eksisteerib täiesti ka variant, et seal tulnuks nii pool aastat sõdida, miljon meest, mõni tuhat tanki ja paar tuhat lennukit olnuks kinni. Kas Stalin saanuks seda lubada teisejärgulises teatris ja teatava poliitilise riskiga?

Kui jah, siis miks Stalin ikkagi jättis Helsinki ofensiivi ja Soome rahvavabariigi sinnapaika ja leppis oma tahetud territooriumiga - sinu väite järgi olnuks võit käeulatuses. Isegi Soome armee desarmeerimist ei võetud ette (sama armee nahutas neid hiljem Kannasel). Või vahest ikka koitis ka Kremli kurilkas, et tegelikult on probleem natuke keerulisem kui üks paraadmarss?

[Kapten Trumm]

Helsinkist oleks antud vajadusel järgmine hoop Turu kandis ümber grupeeruvale vaenlasele, kes peale seda lööki oleks oma vägede riismed tõmmanud Rootsi, kus nad oleksid interneeritud

Kaardile ka ikka vaatasid? Selliseid operatsioone ei suutnud Punaarmee isegi 1945 korraldada, kus ühe löögiga peksti vastane mingi 800 km tagasi Muidu oleks sõda juba 1944 kevadeks läbi saanud

Isegi selle vahemaaga võrreldes lühike edasitung piirilt Ouloni jäi venelastel unistuseks. Raskuspunkt oli Kannasel? Ega seal teedeta põlismetsas pole isegi Punaarmee võimeline mingit raskuspunkti looma, kui kogu logistika käib sõdurite turjal.

Taaskord-maastikuanalüüs on sõjapidamise alus. Ilma selleta on igasugu järeldused "nad oleks Rootsi pekstud" aluseta jama....

Venelaste Kesk-Soome sõdimisvõimest sai ehk kolme kuuga hea ettekujutuse - mõni diviis suutis 3 kuuga tervelt 50 km edasi tungida. Ja millel põhineb arvamus, et Helsinki-Rovaniemi trett oleks kiiremas tempos läinud? OK, vägesid rohkem. Aga mis sellest kasu on, kui tee on auto laiune ja diviis venib mingiks 50 km pikkuseks kolonniks, kus sõdima mahub korraga heal juhul pataljon kolonni eesotsas?

Lihtsalt mastaapidest aru saamiseks


Ehk arvamused mingist kergest kuuajasest marsist Jõuluvana juurde ei kanna välja elu katseid.

Esiteks näitavad kõik teadaolevad faktid, et Stalin selliste asjade üle ei muretsenud (ei muretsenud ta selle üle näiteks Lääne-Ukraina kontekstis loetud nädalad ennem Talvesõja puhkemist), teiseks ei jätnud NSVL teadaolevalt kuhugi miljoneid või isegi sadu tuhandeid mehi, mõndatuhat tanki ning paari tuhandet lennukit võitlemaks põrandaalustega. Ei 1939, ei 1940 ega ka kunagi hiljem. Olenevalt riigist, tegid selle töö ära kas kohalikud, eriüksused või totaalne suurpuhastus elanikkonna hulgas.
Kolmandaks, poleks Soomel seal laantes neid mehi olnud tuhandetes vaid arvatavasti sadades ja sedagi vaid hajustes gruppides. Selleks, et oleks tekkinud Leedu partisanide sarnane struktuur või OUNi taoline struktuur oleks see tulnud luua juba varem kui tagantjärgi. Mis juhtub kui säärast struktuuri hakatakse rajama juba sisuliselt okupeeritud territooriumile võid sa kiirkursuse korras meie või Läti ajaloost lugeda. Tunas on hetkel üsna sisukas raadiomängude teemaline "järjejutt", mille kontekstist saad teada kui kompromiteeritud oli siinsete vennasvabariikide "sissisõda

Sa eeldad (ekslikult), et peale Kannase langemist ja Soome poolselt NSVL p**** saatmist kollapseerub Soome armee hetkega ja algab kohe sissisõda? Milline sõjaline faktor takistas Soomet pidamast seda tüüpi "liikuva kaitse" sõda, nagu Laadogast põhja pool edukalt kolm kuud peeti (mille tagajärjel peksti terved diviisid puruks ja saadi trofeesid rohkem kui Soomel endal sellist relvastust oli)? Soome armee oli täiesti võitlusvõimeline jõud ka peale 13. märtsi 1940. Mingit raskuspunkti taktikat venelane kasutada ei suutnud (ja ei suutnud ka 1941 suvel). Peale Mannerheimi liini oleks venelane takerdunud järgmisse sobivasse pudelikaela - vt näiteks maastikku Kuopio-Joensuu vahel.

Mille poolest erineb motti-taktika (mida edukalt viljeleti) sissisõjast? Suurt millegi poolest ei erine. Sõjaliselt ei olnud karjuvat põhjust märtsis valget lippu lehvitada, pigem oli nii summa-summarum kasulikum.

[Kapten Trumm]

Eks ta lõppkokkuvõttes taandub usu küsimusele. Kes mida usub. Mina näiteks ei usu, et 1939 tehti Eestis parim valik. Ja mida rohkem asja süveneda, seda sügavamaks usk muutub

Edasi sõdimise variandi osas jään oma arvamusele, ka Helsinki ja Turu vallutamine ei tähenda sõjalises mõttes Soome vallutamist. Soome on ikka üks väga suure pindalaga riik. Vastupanuvõimalused ei olnud märtsis 1940 sugugi veel ammendunud.

Mina näen kahte paremust, mis Soomel olid
1. Soome juhtkond ei lasknud esimese Jossi köhimise peale kohe püksi (erinevalt Eesti klike soigumisest "vene hävitab meie maa ja rahva").
2. Soome territoorium oli ründajale raskemini läbitavam nt metsa-alade suurema osakaalu tõttu.

Laskemoona puudus;

Veetakse juurde -terve Talvesõja veeti, kahjuks suuremad noosid jõudsid vähe hilja (nt kaasaegsed hävituslennukid- sisuliselt oleks Talvesõja venimine toonud kaasa Soome õhuväe tohutu kvalitatiivse hüppe). Samas oli venelaste sooritus Soome logistika sulgemisel üsna nullilähedase tulemusega ja pole mingit põhjust arvata, et mais 1940 oleks see paremini õnnestunud. Samas põhja tungimisel muutuv venelaste logistika keeruliseks, sest järelevedu tuleb teha neidsamu metsateid pidi ja logistikakeskus Leningrad (mis oli Kannasest 40 km enne) jääb sadade kilomeetrite taha.

inimvõimete piirid stressi talumisel;

Vastaspoolel sama probleem, eriti tundmatul ja ohtlikul maastikul (nt öösel metsas).

inimressursi puudus; reservide puudumine jne.

See on OK põhjendus, kuigi Soome armee oli kaugel laiali lagunemisest. Miks ma rääkisin 1941 suvest (mille peale sa ütlesid, et sind ei koti) - 1940 kevadel segi pekstud armee poleks 1941 suvel Kannasel venelasti sedasi peksnud.

kui tuua esile vaid mõned "sõjalised" faktorid. Keskjuhtimine ja juhtimine üldse oli samuti probleemne. Sõjavägi ilma juhtimiseta on vaid kamp relvastatud (ja vähem relvastatud) tegelasi. Eeldada, et kõik sõdurid mingi telepaatilise tunde ajel kukuvad üle Soomemaa motitama on jaburus.

Jälle järeldus valedel eeldustel. Mannerheimi liini läbimurdmine ei tähendanud kohest kaost, juhtimise kadumist, üleminekut sissisõjale jms jaburdust, mida sa siin korduvalt väidad. Väed oleks taganenud, oleks rajatud uued positsioonid ja järgmises pudelikaelas oleks venelased mõneks asjaks taas peatatud. Pealekauba seda "motitamist" juhiti kohalike üksuste ülemate poolt ja seda oleks juhitud ka ilma Mannerheimita.

Tegelikult olid paljud motid vaid ümber piiratud, kuid vaenlane oli seal sees elus ja terve. Mõnes kohas isegi jätkuvalt võitlusvõimeline.

Neid diviise tambiti ikka puruks ka omajagu - sellest räägib kasvõi trofeede arv, millist suur osa saadi väljaspool Kannast.

Peale Mannerheimi liini oleks võibolla takerdutud, kuid mitte vastupanule, sest sisuliselt oli Mannerheimil reservis 14.pataljoni, samas kui rindejoon pikenes peale Viipurisse taganemist kahekordseks! Juhul kui soomlaste taganemine ei oleks läinud üle paaniliseks põgenemiseks ( mitte ilmaasjata ei meenutanud ma analoogiat 1944.aastast, mil säärane asi juhtus!), oleks võibolla suudetud veel ennem Helsinkit osutada vastupanu. Küll kattejõududele omast viivitustaktikal põhinevat. Seda selleks, et Helsinkist saaks veel midagi-kedagi evakueerida.

Mannerheimi liinilt polnud ju mingit paanilist põgenemist. 1944 näitena 1940 kontekstis ei päde, sellist lollust pole siia mõtet kirjutadagi. 1940 oli Punaarmee hale vari sellest, mis oli 1944.

Ja pealegi, mida sõjaliselt tähendanuks Helsinki mahajätmine? Strateegiliselt ebamugav koht, mida kaitsta, maastik ei soosi ja meri selja taga. Lisaks kotti jäämise oht. Strateegiliselt on õige taganeda põhja poole, Soome varustusteed lühenevad, venelaste omad pikenevad ja maastik soosib kaitsjaid (nagu Laadogast põhja pool toimunu kinnitas, kus venelased ei saavutatud ÜHTEGI strateegilist läbimurret). Ei maksa unustada seda, et 1939 oli Soome territooriumist 30% sood ja 60% metsa, kus venelaste tehniline eelis kiiresti sulab. Laadogast "ülespoole" polnud venelastel omal territooriumil mingeid korralikke teid ja Murmanski raudteel liikusid rongid teosammul.

[Ursus]

Soome sõjaajaloolane Lasse Laaksonen kaitses 1999 doktoritööd, mis on ka vähemalt kahel korral trükis ilmunud (2004 ja 2005, mul on kodus viimane variant) -- "Todellisuus ja harhaat: Kannaksen taistelut ja suomalaisten joukkojen tila Talvisodan lopussa 1940", Ajatus Kirjat, Gummerus Kustannus Oy, Jyväskylä, 574 lk + 39 kleebist. Sellest ilmneb, et Kannasel oli rinne vaherahu hetkel murdumispunktis, reserve ei olnud (mujalt juba kõik kokku kraabitud, mis oli üheks põhjuseks, miks nii palju "motte" likvideerimata jäi) jne. Ehk siis kinnitab seisukohta, et puhtsõjaliselt oli Talvesõda kaotatud, vaherahuks olid NLiidul poliitilised põhjused. Selle üle, mis edasi võinuks saada, Laaksonen suurt ei spekuleeri. Hobiajaloolane (haridusnõunik ja Soome peastaabi luureosakonna erumajor) Erkki Hautamäki avaldas "Suomi myrskyn silmässä, osa 1: marsalkka C.G.E. Mannerheimin kansion S-32 salaiset asiakirjat vuosilta 1932-1949", (Tallinn) 2005, 342 lk, milles oma Mannerheimi adjutandist kälimehest jäänud saladokumentide (osalt muidugi ekslikud, valelikud, provokatiivsed jne, kuid seda asjaosalised tollal teada ei pruukinud) refereeringute baasil näitab, millisest teabest lähtudes tegi Soome pool Talvesõja eel ja ajal oma poliitilisi otsuseid. Soomes on raamat ametlikus ajalookirjutuses mitmete pikantsete asjaolude tõttu maha vaikitud, meil on seda Tunas retsenseerinud Heino Arumäe. Uustrükk tuleb tänavu, ilmselt lõpuks ka II osa, mis käsitleb Jätkusõja aega. Tõlget eesti keelde pole mõningate EH kälimeest (kes ilmselt oli küllaltki avantüristliku meelelaadiga, mis oligi ilmselt tema valimise põhjuseks Mannerheimi eriülesandeid täitma) puudutavate väidete ilmne ekslikkus, mida EH on senini keeldunud muutmast. Kokkuvõttes: raamat on diletantlik, kuid väga huvitav.

Olin välismaal, saabumisel nägin ühest Hanno Ojalo kirjast, et tema raamat on ilmunud, lugesin teie mõttevahetust siin ja lehitsesin veidi kaupluses ka raamatut ennast. Ei taha selle kohta siin veel midagi arvata, kuid kordaksin mõnd oma varasemat peaväidet 1939. a Eesti kohta.
1. Soome, Baltimaad, Poola jne lähtusid oma lokaalsete erinevustega küllaltki sarnasest nägemusest. Neutraliteet oli puhkevas suuremas sõjas võimalik vaid erandkorras, niisiis pigem võimatu. Suurriikide reaalse abiga ei saanud arvestada, sest selleks olnuks siin võimelised vaid Saksamaa v NL, kes olid vaheriikide iseseisvuse suhtes vaenulikud. Regionaalne blokk oli võimatu omavaheliste vastuolude (eelkõige Poola-Leedu) ja Soome püüu tõttu liigituda "neutraalsesse" Põhjalasse. (Riigikorrad polnuks selle bloki puhul mingiks takistuseks.) Selle kõige tõttu mängisid kõik need riigid rohkem v vähem Saksa-Nõuk vastuoludel, püüdes sõda vältida, selle puhkemise korral aga hakata vastu sellele neist, kes esimesena ründab, ja võtta vastu abi teiselt. Saksa-Nõuk kokkuleppe korral oli valik täiesti (Baltimaad) v üsna (Soome ja Poola) lootusetu vastupanu ning katsete vahel veel aega võita. Poolal polnud 1939 tegelikult enam sedagi valikut, Baltimaad ja Soome aga valisid erinevalt. Ei saa Eesti puhul öelda, et tehti valesti; ette heidame rohkem seda, kuidas seda tehti. Mingit "müümist" vmt muidugi polnud; jah, Päts ja Ko võttis raha venelastelt, aga ta võttis ka sakslastelt ja üleüldse kõigilt, kes pakkusid. Üllatav, muide, et venelastelt võtmine on nii suure kella küljes, muud näited aga (millest Ilmjärv samuti on kirjutanud) ei tekita mingit poleemikat.
2. Eesti sõjaline eelarve, planeerimine, armee relvastus, väljaõpe jne olid tollastes oludes täiesti OK. Tagantjäreletarkust kõrvale jättes ei saanuks midagi väga palju paremini teha. Põhiprobleem oli selles, et valmistuti ainult võimalikuks koalitsioonisõjaks, üks-ühe vastu ei kavatsetud sõdida ei NL ega Saksamaaga. Vastupidised väited olid sisetarbimiseks mõeldud propaganda. Sissisõjaks ei valmistutud üldse.
Kõige selle tõttu on vaidlus selle üle, mis saanuks, kui... täiesti abstraktne. See valik ei olnud tegelikult päevakorras. Kogu varasem poliitika, varasemad otsused määrasid ära, et uues olukorras minnakse lihtsalt varasema plaani varieerimisele: vältida lootusetut relvastatud võitlust nii kaua kui võimalik, lootes endiselt teise potensiaalse agressori abile pärast NL-Saksamaa kokkuvõttes paratamatu konflikti puhkemist, milleni tuli kuidagi elada.

[Kapten Trumm]

Minu jaoks on kõige suurem oleksoloogiline küsimus see, kas 1940. a juunisündmuste juhtumine oleks olnud reaalne, kui Eesti oleks 1939 sügisel paar kuud sõdinud, loovutanud teatud alad ja saanud baasid?

Sõjakoleduste käigus oleks kahtlemata
1. tekkinud tubli annus ryssa-viha (nagu Soomes tekkis)
2. igasugu kommunistid ja õõnestajad oleks kas tina saanud, hakanud tõsiusklikeks eestlasteks (soome kommunistid üldiselt sõdisid ju Soome poolel) või mädanenks vangimajas.

Soomes "juuni 1940" ei toimunud, sest hoolimata baasidest (Paldiski Eestile on umbes sama mis Hanko Soomele), sest ohjad olid valitsuse käes ning tõenäoliselt poleks sellisel magedal show'l kuigi palju järgijaid olnud.

Kas Eestis oleks juunisündmused ära jäänud, kuna kommunistid on likvideeritud ja "kallutatav" seltskond oleks selgelt vene-vastase meelestusega (sõda oleks tulnud igaühe õuele). Juunisündmustes olid küll mõned soomusautod, kuid vene regulaararmee just valitsust rünnanud.

Mulle subjektiivselt tundus, et Eesti kiirgas algusest peale väljapoole signaale, et "mulle võib kopikasse sõita" ja venelased mõistagi sõitsid. Soome kiirgas algusest peale signaali, et katsetades võib ka pasunasse saada ja Soome NSV jäigi "soome proletariaadi tungival nõudmisel" moodustamata, sest siseriiklik jama oleks mingist hetkest lihtsalt tina pälvinud. Terijoki valitsuse, rahvaarmee moodustamine jms tsirkus näitab ilmekalt, et soodsate asjaolude korral oli NSVL valmis Soome alla neelama. Paraku ei osutunud soomlased kuigi koostöövalmiks ja kuna Soome polnud põhisuund, leppis NSVL ka baasidega (mis olid vajalikud põhisuuna toetamiseks).

Ehk siis viga pole selles, et NSVL-le järgi anti, vaid selles, et alates 01. sept-st anti järjest signaale "meile võib peale sõita" ja läbirääkimiste ajaks oldi ka taktikaliselt (strateegiliselt oli niikuinii) lootusetus olukorras, sest kui kaevikus kedagi pole, pole ka venitada võimalik.

Ehk tavaelus vana dilemma - kui tänaval kaks pätti küsivad rahakotti, siis kas anda rahakott (peksa saad ikkagi) või hakkad vastu, pätid ehmatavad ära, keegi jõuab appi vms - on variant, et ei saagi väga peksa ja rahakott jääb ka alles. Kuid on ka vastupidine variant. See väljub küll ajaloo valdkonnast, aga jõul ja julgusel on kommunistlikus blatnoikultuuris vähe suurem tähendus kui meil. Seal tähendab nimelt rahuliku lahenduse otsimine nõrkuse näitamist.

[Ursus]

Talvesõja alul oli stsenaarium samasugune kui Eestis 1918 "töörahva kommuuniga". Ilmselt olnuks ka Eestis 1939 ja paarinädalase sõjategevuse järel uus "kommuun" Tln-s pukis. Mingit juunipööret poleks tulnud. Kiire ja kaotatud sõja järel oleks kaasajooksjaid ja -lohisejaid olnud küllaga. Ka Soomes ei heidetud "Soome NSV" ideed sugugi kohe kõrvale; (Karjala-)Soome NSV ju ka loodi. Ja ka Soomes oli kaasajooksjaid -- küll pärast Jätkusõda -- täiesti piisavalt, vt SKDLi valimistulemusi. Suvel-sügisel 1940 jäi Soome sovetiseerimine ära juba hoopis teistel põhjustel, käivitus seesama stsenaarium, millele väikeriigid sõja eel olid lootnud -- saadi agressori vastu abi teiselt võimalikult agressorilt. 1945-46 jäi sovetiseerimine aga minu meelest ära eelkõige relvapeitmisskandaali tõttu.