Re: Uusi trende kohalikust propagandast
Postitatud: 16 Veebr, 2012 13:53
Muideks! Viimasel ajal on kuidagi eriliselt hakanud silma torkama postitused erinevate teemade all, missugused just-kui aksioomina võtavad, et meile ikka ja alati keegi kusagilt peaks midagi poolmuidu või hoopis ilma eest andma. Pajatatakse mingitest nn. sõbrahindadest NATO´s jne. Millegipärast maailmamajandus selliseid mõisteid eriti ei tunnista. Pole ei meie, ega keegi teine just NATO liikmelisusele tuginedes või selle tõttu miskit odavamalt või lausa mitte millegi eest saanud. Maailmas on olemas vaid riikide huvid ja kodumaata kapital ning mitte keegi ei ole huvitatud sobiva äri olemasolul meie või kellegi teise NATO liikmelisusest. Kangesti koomiline on kuulda pettunud üllatushüüdeid (kommentaare), kui need või teised on saanud seda või teist ja kes teab kui suurtes kogustes imemadalate hindadega, kuigi pole nad ei NATO-s ega midagi. Me ise siin tegeleme hoopis taolise enesesisendusega. Ja nagu näha, on nii mitmedki seisukohad, mis esialgu kellegi poolt kunagi just-kui oletuste tasemel välja öeldi, praeguseks juba aksioomide staatusesse jõudnud.
Seda siis seoses massikommunikatsiooni ja propaganda rolliga arvamuste kujundamisel.
Meie foorumis aga pajatatakse oma märgadest unenägudest, utopistlikest soovunelmatest, et kuidas me ikka peaks seda ja teist maailma sõjatehnika tippsaavutusi saama, kujutades küll tankide, küll lennukite teema all endale ette sõjategevust, kus omad mehed just-kui taolist tehnikat peaksid kasutama, mis igavesed ja tabamatud on. Ja samas, tehnika, mis vaata et 100% -ist haavamatust ei taga, olla kas siis päris, või vähemalt meiele kasutuskõlbmatult saast.
Ja veel!
Millegipärast üritatakse meile iga kandi pealt peale suruda seda ohvristaatust, lootusetuse ja alistumismeeleolusid. Juba pea-aegu kogu eelneva viimase iseseisvusaja jooksul (tuleb tunnistada, et esimese 5-7 aasta jooksul polnud see mitte selliselt, sest muidu poleks tõenäoliselt seda MEIE RIIKIgi olnud). Ikka ja jälle, et kui raske meil ikka on olnud läbi aegade ja ikka meist sõltumatu võõrale võimule alistumine, küüditamised, võõrvõim kui mingi vääramatu jõud, millega võidelda ei saagi. Ja sellest aksioomist tulenevalt peaksid teised kõik meid just-kui haletsema ja meile krt teab mida poolmuidu või tasuta jagama. No ei jaga ja ei anna! Mis krdi "sõbrahinnad", missugustega me siin end meelitame. Pole olemas selliseid asju. Äri ei tunne sõpru.
See, kes end ise ei aita, seda ei aita ka keegi teine.
Just eile oli uudistes, et taas tuleb mingi film küüditamistest. Värvati osalisi filmis kaasalöömiseks.
Krt küll! Imalaks on see asi juba läinud.
Samas, kui meie riigi kuulsuspäevi, milliseid me vaid tänu iseendale saavutasime (ja-jah - ka selliseid päevi on olnud - kui mõnele see uudisena tuleb) ja meie meeste kodumaa nimel kordasaadetud kangeid tegusid ei julgeta nagu tunnistada, rääkimata nende filmilindile talletamisest. (Vana teema juba ka meie foorumis.)
Kas siis tõepoolest kogu meie riigi ajalugu ja meie meeste teod läbi aegade on olnud vaid üks lõppematu alistumine vääramatule välisjõule?
Kas selline riigi kodaniku kasvatamine (kui see tõepoolest seda riigi poolt on) on taotluslik? Ja kui see seda on, siis mida sellega õieti siis taotletakse?
Vaat sellised mõtted ja küsimused on mul peas, millistele ma vastust ei leia.
Seda siis seoses massikommunikatsiooni ja propaganda rolliga arvamuste kujundamisel.
Meie foorumis aga pajatatakse oma märgadest unenägudest, utopistlikest soovunelmatest, et kuidas me ikka peaks seda ja teist maailma sõjatehnika tippsaavutusi saama, kujutades küll tankide, küll lennukite teema all endale ette sõjategevust, kus omad mehed just-kui taolist tehnikat peaksid kasutama, mis igavesed ja tabamatud on. Ja samas, tehnika, mis vaata et 100% -ist haavamatust ei taga, olla kas siis päris, või vähemalt meiele kasutuskõlbmatult saast.
Ja veel!
Millegipärast üritatakse meile iga kandi pealt peale suruda seda ohvristaatust, lootusetuse ja alistumismeeleolusid. Juba pea-aegu kogu eelneva viimase iseseisvusaja jooksul (tuleb tunnistada, et esimese 5-7 aasta jooksul polnud see mitte selliselt, sest muidu poleks tõenäoliselt seda MEIE RIIKIgi olnud). Ikka ja jälle, et kui raske meil ikka on olnud läbi aegade ja ikka meist sõltumatu võõrale võimule alistumine, küüditamised, võõrvõim kui mingi vääramatu jõud, millega võidelda ei saagi. Ja sellest aksioomist tulenevalt peaksid teised kõik meid just-kui haletsema ja meile krt teab mida poolmuidu või tasuta jagama. No ei jaga ja ei anna! Mis krdi "sõbrahinnad", missugustega me siin end meelitame. Pole olemas selliseid asju. Äri ei tunne sõpru.
See, kes end ise ei aita, seda ei aita ka keegi teine.
Just eile oli uudistes, et taas tuleb mingi film küüditamistest. Värvati osalisi filmis kaasalöömiseks.
Krt küll! Imalaks on see asi juba läinud.
Samas, kui meie riigi kuulsuspäevi, milliseid me vaid tänu iseendale saavutasime (ja-jah - ka selliseid päevi on olnud - kui mõnele see uudisena tuleb) ja meie meeste kodumaa nimel kordasaadetud kangeid tegusid ei julgeta nagu tunnistada, rääkimata nende filmilindile talletamisest. (Vana teema juba ka meie foorumis.)
Kas siis tõepoolest kogu meie riigi ajalugu ja meie meeste teod läbi aegade on olnud vaid üks lõppematu alistumine vääramatule välisjõule?
Kas selline riigi kodaniku kasvatamine (kui see tõepoolest seda riigi poolt on) on taotluslik? Ja kui see seda on, siis mida sellega õieti siis taotletakse?
Vaat sellised mõtted ja küsimused on mul peas, millistele ma vastust ei leia.
