Gert kirjutas:Mul oli au olla 92 aasta kevadel Kuperjanovi pataljoni uuesti loomisel üks esimestest ajateeniatest. Kurb on lugeda, et seal nüüd kord nii käest on läinud.
Esimeste ajateeniatena olime me muidugi katselambad ja meiega tehti ikka sada imet ära aga praegu meenutan seda aega igatsusega.
Tervist kõigile Kuperjanovlastele.Lugesin neid kommentaare ja otsustasin et kirjutan ka oma elamusest Kupi kohta.Eks hinnanguid ole erinevaid ja otsuseid oleme kõik mihklid ruttu tegema.
Olen eeltoodud Gert´i jutuga täitsa nõus et meenutan seda aega igatsusega,kasvõi juba seepärast et kokku saada oma endiste sõjavekaaslastega.
Mina nimelt läksin sõjaväkke vabatahtlikult, aasta varem enne õiget aega olles seega 18 aastane.Kutsekomisjoni ees seistes küsiti minult et kuhu väeossa tahate minna.Sellepeale küsisin et mis välja pakkuda on,kuna olin vabatahtlik siis lasti valida millisesse väeossa minna soovin.SOR-is olid kohad juba täis kuna seekord võeti 8 meest sinna ainult meie maakonnast,SISEKAITSE RÜGEMENT-i (Praegune VAHIPATALJON), olid ka kohad täis ning jäi järelePIIRIVALVE ja KUPERJANOV.Hakati kohe moosima et mine ikka piirpeale sinna mehi kõige rohkem vaja.Ma ütlesin et ma tahan ikka KUPI minna kuna liikus jutte seeaeg et KUPIS on kõva trenn taga ja seda ma otsima tulingi ju.Kuna olin vabatahtlik siis sain ma ka oma tahtmise.
Oligi 13.Jaanuar 1993 minek Võrru Meegomäele KUPERJANOVI ÜKSIKUSSE JALAVÄE PATALJONI (niimodi nim.teda seeaeg) me olime vist 4 sats või lend kuidas keegi ütleb,kui ma ei eksi.Need ÜKSIKUD on vist praegu juba ajalugu.
Esimene päev hakkas nigu sõjaväes ikka,majutamine,vormide jagamine,rühmavanemate ja rühmaülematega tutvumine jne.
Kuid järgmine hommik läks nii mõnelegi mehele sõna otsese mõttes põrgu lahti.Hommikul 6.30 äratus ja kedagi wc ei lastud vaid aeti T-särkide väel õue rivisse ja jooksma 5 km järve ringi.Kusele said 1 km peal metsavahel.Nii mõnigi mees ei jõudnud mitte summa joosta ja kui keegi maha jäi siis pidid teised teda aitama kas või seljas kandes aga maha ei tohtinud keegi jääda.Esimene nädal lubati õnneks oma jalanõdega joosta et jalad kohe rakku ei läheks.Ja niimodi igapäev hommikul 5 km siis pesema sööma ja rivistusele.Peale rivistust kas marssima ,õppeklassi või siis jälle jooksma.Kui seerudel oli sitt tuju siis saime õhtul ka jooksu.Päris palju päevi oli kui tuli 15 km joosta kokku.Need kes suitsu ei teinud tegid samal ajal kätekõverdusi aga see oli ainult lühikest aega,hilem lõpetati see pull ära.Esimesel rännakmarsil käisime täisvarustuses ja tagasi tulles järsku üks memmemuna hakkas inimeste ees nutma kes seisid selle haigla juures bussijaamas mis enne Meegomäed on ja kurtis et vaadake kuidas meid koheldakse ja piinatakse.Ega ei olnudgi pikka juttu saime kasarmusse,higist läbi imbunud ja ränk väsinud panime varustuse maha ja jooksma jälle järveringi 5 km,kuna üks ei saanud suud kinni hoida.Siis sai sellest mäest mis kohe kasarmu eest läks orgu ja siis kohe mäkke,käidud kägarkõnnis mäest ülesse,kuskil 200-400 m ja siis uuesti kägarhüpetega alla tagasi ja nii mitmeid kordi järjest.Minuarust panime lausa pool päeva seal sedasi,igatahes õhtul enam trepist ülesse ei saanud kui tagurpidi siis oli valutum.Õppekompanii asus meil kohe teisel korrusel selles klaasist ruumis mille peal oli lahingkool 3 korrusel.Terve kompanii oli ühes ruumis,arvake ise mis hais seal hommikuti oli,kirve oleks võinud õhku seisma panna.Äratust tehti ka muidugi aja peale.Oli tarvis terve kompanii ülesse riide ja rivvi voodite kõrvale 45 sek.Me harjutasime seda ikka mitu päeva et riidest lahti,magama ja siis äratus,kui ei tulnud aega sisse siis uuesti ja niimoodi kestis see tunde.Lõpuks sai meie rekordiks 39 seki,siis jäid seerud rahule.Päeva ajal ei tohtinud voodite peal istuda.Ükskord kargas üks seeru ruumi sisse ja nägi ühte meest sokke vahetamas voodi peal istudes.Siis läks tõeline jama lahti.Kästi meil kirjutada laul sellest mehest kes ei saa aru et päeval ei või voodite peal istuda.Kui laul oli meil valmis tehti telkmantlist kanderaam ja see vend (ma ei hakka siin selle mehe nime nimetama) pandi kanderaamile,neli venda tõstsid ta õlgade kohale ülesse,üks mees pandi laulu paberitega rivi ette kes kordas ees sõnu ning ülejäänud mehed laulsid kaasa ja marssisid rivis järgi.Kanderaamil olev mees oli näoga rivi poole ja lõi takti oma vitsajupp käes.Niimodi panime terve päeva kasarmu ja garaaside vahet nii et terve pataljon sai ikka akendel naerda,vahepeal lasti ainult sööma.Osadel tulid külalised aga kedagi ära ei lastud.Uskuge mind keegi ei tahtnud enam voodil istuda isegi sellist mõtat ei tulnud ja see aitas kuradima hästi.Ega keegi ei olnud siis vihane selle sõjaväe või seerude peale vaid ikka selle venna peale kes voodis istus.Käsk on käsk ja tuleb täita.Siis tehti öösiti meile äratusi et kui tuleb lahinghäire kuidas me hakkama saame.Ühel ööl tehti seda kohe 4 või 5 korda,magada ültse ei saanud.Eks paljudgi teavad sellist ohvitseri nagu Hermus,siis ta oli KUPIS see aeg.Tegi meile ühel öösel lahinghäiret,kõiksemees täisvarustuses pataljoni ette rivisse ja ajapeale.Siis käskis kõigil saapad jalast ära võtta,kolmel mehel ei olnud sokke jalas kuna nad ei jõudnud neid panna.Siis kästi neil saapad samamoodi jalga tagasi panna ja läksid vennad koos seeruga 5 km järveringile öösel.Vot seda võiks juba nim panemiseks.Tagasi tulles ei olnud meeste nöod enam teps mitte rõõmsad vaid hommikul mindi kohe pataljoni arsti juurde ville ravima.Meeste oli lausa jalad verised.Kätekõverdusi saime küll söögi alla ja peale kuidas tuju oli seerudel.Ja muidugi käisid kätekõverdused ainult nukkide peal ja õues kus oli ikka killustik või sfalt maas.Siis sai veel käed rusikas vastu seina taotud et muuta nukid tugevamaks,mäletan et nukid olid jumala siledad sellel ajal ja paks nahakiht kattis neid.Üks huvitav ülessanne oli selline et olime pataljoni keldris.Meegomäe oli ennemalt kuuldavasti bussijuhtide kool vanal nõukaajal.Seal oli selline treppide süsteem et maja mõlemast otsast läksid trepid alt ülesse välja.Ülessanne oli järgmine.Mehed jaotati paaridesse üks võttis teise jalgadest kinni nagu teeks käru ja siis see kes kätega maas oli pani käed rusikasse,asi käis ikka nukkide peal,ja hakkas paaris hüpetega kivitrepist ülesse hüppama kuni kolmandani sealjuures teine hoidis koguaeg jalgadest kinni.Jõudes ülesse joosti maja teise otsa ja seal jälle sama asend ja nukkide peal hüpetega alla tagasi siis keldris meeste vahetus ja jälle otsast peale ja nii mitu head ringi järjest.Mõnel mehel läks see libedalt aga nii mõnigi kukkus peaga vastu trepi ka ikka.Kui käed ei pea siis peab pea.Automaate sai vahest hommikuni puhastatud kui mingi jamaga hakkama saime.Sellest suusahüppe torni mäest mis asub kohe Meegomäel sai koos relvadega alla lastud perse peal aga nii et automaat lumiseks ei tohtinud saada.Relva pidi hoidma nigu hinge õnnistust.Lasta sai ka ikka piisavalt ja relvi ka nühkida nii et seda nägu.Automaat käis kokku ja lahku ka muidugi ajapeale.Siis sai veel käsivõitlust harjutada et jalaga võis näkku lüüa aga käega mitte,reeglid olid sellised.Ja marssida sai ka nii et munad olid ikka korralikult märjad,mõnipäev lausa 8 tundi.Köögi toimkond oli ka üks paras nuhtlus kaelas,mäletan et koorisime 5 vakka kartuleid alati 6 või 7 peale ei mäletagi seda enam palju meid oli.Sauna viidi meid KRAZ-iga kuskile eemale mitmeid kilomeetreid ja seda nädalas ühe korra.Muide sellest KRAZ-ist juttu tehes siis see sama KRAZ seisab siiani veel KUPI masinapargi ridades küll mitte enam sõidukõlblikuna kui siiski olemas.Kastil oli tent ka maha võetud.Lugu nim selles et mul töötab onupoeg KUPIS ja on tagalas rühmaülem vist kui ma ei eks ja sai siis seal käidud eelmine kord kui vande andmine oli,siis sai pataljoni ka sisse ning ringkkäike tehtud.Olin üllatunud kui seda KRAZ-i nägin ja tegin sellega koos pilte ka.Seda KRAZ-i vaadates tuli kõik kohe meelde nagu oleks kõik alles olnud.Väike nostalgi hetk tekkis minugi silmis,kahju oli vaadata seda masinat seal vedelemas,kasutult aga eks igaühe aeg saab kunagi otsa.Kahju küll muidugi.Samas tuntsin ära DT-75 millega sai kunag Meegomäel lund lükata ja ühe vana soomuki mis vedeles samuti kasutult seal.Nende Taara kasarmuteka on sellised lood et me käisime neid 93 aastal valvamas siis ei olnud neid veel ehitama hakatud ja meie ülessanne oli neid valvata nii öösel kui päeval.Se sama soojak mis seisis meil väravas 93 oli ka veel alles KUPIS,tegin sellest ka pilti.Karts oli toona siis seal Taara kasarmutes ja valvamas käisid C-kompanii poisid.Seal tehti jah jubedaid asju nagu siin üks eelkirjutaja räägib.Nimelt sõdur kes kartsas viibis tõi puid väljas nii et ise oli pikali puud kõhupeal ja pidi lükkama ennast jalgadega tagant ja niimoodi seljapeal lohistades tuppa need tooma.Siis tehti selliseid asju et lasti kartsaalusel puuotsa ronida ja valvurid hüüdsid pibikonn kuku alla.Kartsaalune pidi puuotsast niimoodi alla kukkuma et käed pidid ümber keha olema,ühesõnaga käte abi ei tohtinud kasutada kukkumisel.Vot sellised lood olid meie aeg.Ma arvan et nii mõnigi lugeja tunneb mõne loo siit ära sest ühtegi lugu ma siin luisanud pole,see on kõik kunagi sündinud.Läksin vist päris pikale oma kirjaga vaevalt keegi lõpuni lugeda viitsibki.
Aga kokkuvõtteks tahan öelda et olmetingimused on ikka sitaks muutunud võrreldes 93 aastaga.Käisime onupojaga kasarmutes ja isegi tubades kus mehed elavad,on ikka luksus küll.Seinakapid kõigil ja muud värgid,meil oli üks väike vineerist kapp vene sõjaväe ajast vist.Ja muidugi wc on nagu hotellides,meil sellist luksust polnud,Meegomäel oli veel mis oli aga Vahipatis sittusime karuaukude peal.WC potist polnud haisugi.Nimelt 26.Märts kui sai läbi õppeaeg viidi meid Jõhvi ja selt Mind koos 7 mehega Tallinna Vahipataljoni kus ma teenisin 21 Detsembrini.Seal oli kord KUP-iga võrreldes ikka käest ära aga noh see juba on teine teema.Sellest võiks rääkida juba Vahipataljoni alapealkirja all.Nii et mehed ärge vinguge teie teenite nagu tõesti pioneerilaagris kuigi neid enam pole meil.Meie aeg ei tuntud sellist sõna nagu MA EI SAA,vaid oli sõna PEAB SAAMA.Kuin keeras üks mingi sita kokku helpis seda terve kompanii ja minuarust on see õige sest nii saab asi kõige rutem selgeks.
Kas need Taara kasarmud enam ei kummita nii meile vähemalt väideti kui me neid valvasime aga eks see vast mingi loba.OK lõpetan oma romaani muidu teiste kirjad ei mahugi enam ära.
Uutele tulijatele soovin head teenistust ja ärge virisege sest teie eest hoolitsetakse seal liigagi hästi.
