See vahetusvariant käis juba esimestel päeval uudistest läbi, arvatavasti oleks siis praegu keegi mingeid nõudmisi esitanud.
Aga on ka võimalik, et oodatakse, kuni Liibanoni aktsioonid rahunevad ja siis hakatakse tegutsema. Mõistagi ei nõua keegi midagi, kui piirkond on valitsusvägesid täis. Istuvad ja ootavad.
Kui tegemist on Iisraeli mõttes vaenuliku tegelasega, kes Mossadi poolt minema viidi, siis vast Iisrael võõra maa kodanke vastu seda vahetama ei hakkaks?
Minumeelest on hetkel see periood, kui made in estoonia luurajad käiksid tasahilju pinda sondeerimas eri liikumiste esindajate juures, et kellega hakata kauplema. Võibolla mõni gäng vahetab need paari kilo heroiini vastu ja kui see tehing teha, "leitakse" kadunud eestlased juhuslikult ja kõik on õnnelikud. Mismoodi asi tegelikult oli, saadakse teada näiteks 2090. aastal, kui arhiivid ajaloolastele avatakse.
Ehk minuarust on see asi tasemel, kus paljalt diplomaatiaga välja ei vea. Diplomaatia edu eelduseks on asukohariigi suutlikkus diplomaatilisi leppeid jõuga tagada, milles Liibanoni puhul võib kahelda. Liibanon on kindlasti tubli ja arenev, aga alles oli aasta 2006, kus juudid käisid seal kandis tankidega korda loomas (Liibanoni Suvesõda), kuna Hezbollahi tegevus viskas neil üle võlli. See oli ikka päris sõda ja selle pidamine naabri poolt räägib ikka selgelt Liibanoni nõrkusest. See oleks umbes sama, et 90ndate alguses käinuks SOR-i asemel mõni vene sisevägede polk Ida-Virus korda hoidmas.
Üks, mis välja paistab ja millele Mart Helme tähelepanu juhtis - on nõrk araabiamaade kompetents Eestis (välisministeeriumis ei pidavat olema isegi ühtegi araabia keele oskajat), sama vaatame tõele näkku - 9/11 oli juba 10 aastat tagasi ja mitte väga palju hiljem me saatsime ka oma väed sinnakanti - kas me alahindasime võimalust, et araabia asjamehed võivad ka meile probleeme tekitada, asudes näiteks eestlasi pantvangistama? Kui nii asi on, siis on muidugi hale - selmet ohtude vastu end kindlustada, tegime "mehed, laulame..."

/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.